Kangelase teeleminek

Pärast emotsionaalset ja nagu alati ajahädas tehtud, aga sellegipoolest korda läinud juubelifilmi emale asusin heroilisele teekonnale Soome tarkade ja seppade maale, sihtkohaks Soome vanim linn, Aura jõe äärne Turu. Turu linn tekkis juba 13. saj. katedraali ehitamisega. Siin on Soome linnadest pikim hariduse andmise traditsioon. Näiteks asub siin Åbo Akadeemia (Åbo on Rootsi keelne Turu linna nimetus ja tähendab maja jõe ääres). Enda üllatuseks nägin Turgu saabudes samasugust Gustav Adolfi kuju nagu TÜ ees Tartus. Selgus et G. Adolf on segatud nii Åbo- kui ka Tartu ülikooli asutamisse. Elan Åbo ülikooli ühikas.

Mu teeleminek ei olnud kergete killast. Tõusin kell 05 hommikul ja seilasin üle tormise mere. Mul oli kaks kohvrit ja üks seljakott. Ühes kohvris olid kaablid, teises rõivad ja seljakotis olid kaamerad.

Siit videost näeb, kuidas päike teel Tallinnast Helsingisse tormisel merel paistis:

Sadamasse tuli vastu P.P. Kuna pääsesin oma tuppa järgmisest päevast alates, siis magasin esimese öö P.P juures Paraisil. Parainen ehk rootsi k. Pargas on viimane maismaaga ühendatud saar Turu lähedases saarestikus. Järgmistele saartele pääseb praamiga. Saar on kuulus selle poolest, et Lenin viibis seal 1907. a. Mr. Muelleri pseudonüümi all sõjapaos.

Pärast paaritunnist sõitu, sellele järgnevat shoppamist, kokkamist ja 10 kassiga tutvumist jäin P.P poole kassidega tõtt vahtima, kuna P.P läks tööle. Nagu jaanipäeva-aegses blogis mainisin, töötab P.P puhkuseandjana talunike juures. Ta lubas mind üheks päevaks tööle kaasa võtta!

Kasside seast tooksin esile pimeda ja kõhna Juliuse ning lühisabalise paksukese Helmi, keda korterisse sisenedes esimesena märkasin. Kuigi korteris on 10 kassi, näeb korraga neist vaid heal juhul pooli. Julius on küll pime, aga kuuleb ideaalselt. Helmil on komme ronida sülle ja lakkuda oma ohvri põski. Kui see esmakordselt juhtus, mõtlesin, et ajab küüned mulle kõrri. Nagu näha, olen elus ja saan Helmiga jätkuvalt hästi läbi.

Tuiasin, mis ma seal tuiasin ja lõpuks läksin magama. Terve tuba oli täis kasse ja meeletult suurt õhkmadratsit, mille P.P oli mulle ostnud. Samasuguse madratsiga juhtus mu Tallinna korteris naljakas lugu: mu korterinaabrid seksisid selle lõhki ning öösel hakkas nende toast kostma midagi püssipaukude sarnast. Mis on eriti kurioosne- üks seksijatest, nimelt noormees oli korterit valides toonitanud, kui väga ta öösiti ikka magada tahab…

Niisiis püüdsin kasside seltskonnas ellu jääda. P.P ei lubanud ust sulgeda, sest isakassid oleksid seepeale kaklema hakanud. Ärkasin öösel korduvalt kasside möllamise peale. Mingil hetkel, kui keset pimedust silmad avasin, nägin, et mu voodis magab neli kassi, sealhulgas see tige emane, kes päeval oli valmis mind lõhki kiskuma. Päeva jooksul oli mind korduvalt ja ootamatult seiranud Ville- isane suurte silmadega juhtkass. Tema ei sisisenud nagu emane vaid lihtsalt vaatas ja tegi järeldusi. Dementne lühisabaline vanake pidas end kiisupojaks ja püüdis varahommikul mu teki alla ronida. Võitsin selle lahingu ja siirdusin pesema. Samal ajal saabus laudalõhnaline P.P, kes oleks soovinud kohe dušši võtta. Selle asemel pidi ta nüüd kasside liivakaste koristama.

Pika jauramise järel jõudsime hilinemisega Turu katedraali ette, kus mind ootasid Titaniku galerii galeristid. Olin kerges segaduses just hetk tagasi nähtud Gustav Adolfist ja sellest, kui sarnane on Turu Tartule. Lisandusid kaks poolikult magatud ööd, korralik kogus kohvi ning minu ajukeemia oligi segi nagu kört-pärtli särk. P.P oli korraga kadunud, tööle muidugi, meie galeristidega viisime aga kohvrid ühikasse ja siirdusime Titaniku galeriisse, mis vanasti avaliku peldiku auväärset ülesannet täitis.

Ei usu oma silmi...

See on tõepoolest Gustav Adolf!

1988. avatud Titaniku galerii kuulub Arte kunstnike liidu alla. Selle galerii juures ongi alates 2006. aastast sisse seatud uue meedia kunstnike residentuur Sumu. Mina leidsin Sumu internetist juhuslikult, kui USA residentuure otsisin. Siiamaani veel Ameerikasse resideeruma saada pole õnnestunud, kuid Turus oodati mind küll. Residentuuri periood kestab 1-3 kuud. Kunstnikele makstakse praegu palka 27 EUR-i päevas, lisaks makstakse kinni transport, elamine ja materjalikulud kuni 800 EUR-i ulatuses. Galerii meenutab väljast vaadatuna Londoni metroo sissepääsu, sees on tavaline „valge kuup“. Teha avalikust käimlast galerii on täitsa huvitav idee, millega seoses tekib mitmeid kohaspetsiifilisi mõttearendusi. Varem on Turus kunsti teinud Eesti kuulsaim kunstnik Jaan Toomik, kes rääkis, et tal on siit väga head mäletused. Praegused galeristid aga väidavad, et ma olevat esimene Eesti kunstnik, kellega nad tuttavaks said. Nad on uued.

Titaniku galerii ja mina

Galerist andis mu kasutusse logiseva roosa naisteratta. 1960ndate Hollandi kunstirühmituse Provo idee sellest, et linnaruumis võiksid olla tasuta kasutamiseks valgeks värvitud jalgrattad, on Turus peaaegu realiseerunud. Omal ajal värvisid provolased Amsterdamis 50 ratast valgeks ja panid need lukustamata linnaruumi. Politsei konfiskeeris rattad vargusele õhutamise põhjendusega.

Turus on palju rattureid ja rattad jäetakse sageli lahtiselt linnaruumi. Autojuhid on väga ettevaatlikud. Siin õnnestub mul loodetavasti auto alla jäämisest pääseda, kuigi pikali ma juba kukkusin. Olin just uhkustanud, kuidas ma suvel rattaga 600 km sõitsin, kui mõtlematult diagonaalis üle äärekivi kimasin. Sain mitu sinikat, aga kondid jäid seekord terveks.

Komistasin mitmel korral ka ühika treppidel ja lävedel. Täna koperdasin vähem: ajukeemia hakkab paika loksuma.

Valmistun praegu oma näituseprojektiks. Osalen kahe norrakaga ühisnäitusel, mis on lahti 19. nov-8. dets. 2010. Eile sai rattaga stuudios ka käidud. See asub raudtee ääres suures majas, kus vanasti midagi ladustati. Seal on nüüd kunstnike ateljeed. Jagan hiljuti remonditud ruumi Sanna-nimelise kunstnikuga. On kõrged laed ja valged seinad. Nii ühikas kui stuudios töötab tasuta wifi. Eilne stuudiosse minek oli ekstreemne. Nimelt toimusid hoone ees suured kaevetööd ning me oleksime peaaegu auku kukkunud. Ukse juurde oli jäetud poolemeetrine kamar, et saaks majja sisse. Lisaks puhus kõva tuul. Lootsin, et stuudios on igasugust video- ja fototehnikat, kuid selles suhtes pettusin. Nimelt selgus, et tehnika poole pealt on Titanik üsna õnnetus olukorras. Neil on vaid üks ausõna peal seisev statiiv. Filmide näitamiseks on õnneks küll mitu dvd-mängijat ja projektorit, kuid muud polegi. Ei taustu, ei stuudiovalgusteid ega midagi. Mulle lubati valgustid hankida, kui tegevuseks läheb. Galeristid ja kõik on siin väga abivalmid, nii et tegelikult ei ole mul põhjust nuriseda. Hetkel kogun ideid, materjali ja kuulan maad.

Täna oli siin torm. Kuldsed lehed tiirlesid õhus ja kukkusid Aura jõkke. Jõgi oli lõpuks lehtedega kaetud. Sadas rahet. Sõitsin rattaga üles mäkke, Turu kunstimuuseumi. Seal oli igasuguseid asju. Inimesi eriti ei olnud. Kes see ikka tormise ilmaga välja kunsti vaatama läheks.

Minu toaaknast paistab šokolaadikohvik, mida külastan võib-olla juba homme. Kunagi tulevikus on kohviku seinal tahvel: selles kohvikus käis 2010. aastal Fideelia, kui ta Turus resideerus.