Kuidas kirjutada kassist?

Jätkan eelmises postituses alustatud lugu oma kassist. Olen jutustamisega jõudnud hetke, kust on keeruline edasi liikuda, kuna radu on väga palju. Kuidas kirjutada oma sõbrast kassist, kes ei räägi küll inimkeelt, aga ometi suhtleb inimestega, mõtleb, planeerib, arvestab, teeb nalja, hirmutab, rõõmustab, võõrastab ja vihastab? Kord nagu tormine meri, kord nagu vaikne valendik.

Alustuseks sobib Aare Pilve blogist laenatud Tõnu Õnnepalu tekstikatkend:

"Seriaalid vastavad veel selles mõttes täielikult [Tolstoi] kristlikule kunstiideaalile [...] isegi intelligentsed kunstiinimesed võivad [seriaale] vaadata, sest nemadki on ju niisama naiivsed ja rumalad. Niisama lihtsad oma hingelt nagu ... too Peterburi teatrikriitik, noorepoolne naine, keda nägin Tartus festivalil ja kellele mitte miski ei meeldinud, sest ta oli kõike juba näinud, sest tegelikult oli ta ammugi kunstis pettunud (kunstis saab ja tohibki ainult pettuda, sest oma olemuselt on ta ju ometigi pettus!) ja kellele meeldis päriselt ainult see väike hall kassipoeg, kelle ta meie väljasõidul maale enda juurde meelitas ja kinni võttis ja kelle ta oleks hea meelega koju Peterburi viinud. Sest ta oli nii armas. Ja ta oli päris. Mis siis, et ainult kassipoeg. Aga kogu see kunst...! See teater, moodne ja vanamoodne, eksperimentaalne ja reaktsiooniline - kas ta iialgi nurrub su süles, kas ta iialgi surub ennast su vastu? Kassipoeg oli tegelikult metsikuvõitu ja natuke rääbakas. Mida ma ka kriitikule ütlesin. Kuid mu sõnad olid kurtidele kõrvadele."
("Lõpetuse ingel. Märkmeid sügissaarelt", 2015)

Kas kunst iialgi nurrub su süles? Ei! Järelikult on mu kass Buffy nagu kunstiteos, sest ei temagi nurru mu süles vaid rabeleb end lahti ja hammustab veel pealekauba. Ta hindab inimeste seltsi, aga ei ole pehmo. Individualistlik võluv egoist.

Kaunis hetk, viibi veel... urrrrrrrrrr!

Sel pole ehk erilist tähtsust, kuid meie esimene arstilkäik lõppes teadmisega, et Buffy ei ole emane vaid kastreeritud isane. Nii omandas tema leidmislugu maanteekraavist iseäranis müstilise varjundi. Ta pidi pärinema hoolivast kodust, kus teati, et kasside paljunemise ja sellega seotud kiisupoegade hukkamise ja piinlemise vältimiseks tuleks kodukassid neutraliseerida. Arst pakkus kassi vanuseks umbes aasta, mis näitab, et endised omanikud olid eriti vastutustundlikud, kastreerides ta enne täisikka jõudmist. Midagi halba pidi juhtuma, et Buffy kodutuks jäi. Ta oli kiipimata.

Kuidas see rätik mulle sobib?

Linnaelu jätkus. Buffy jättis eksliku mulje nagu ta oleks kiire kohaneja. Kogu oma mängulusti ja uudishimu juures ei lasknud ta end kunagi lõdvaks.

Ta veetis tunde kerratõmbunult oma asemel, silmad pärani, otsekui imestaks oma elu üle. 

Öösiti magas ta välisukse ees matil nagu koer. Koeralik on ta siiamaani. Kui keegi külla tuleb, tormab ta hirmust hoolimata urisedes uksele. Alguses põrnitseb külalist altkulmu, siis rahuneb ja lahkub. Erilist huvi äratavad temas remondimehed ning parandamised ja esemete kokkupanekud ja kindlasti printimine, kus Buffy on asendamatu abiline. Meil lobisemise eest palka ei maksta.

Remondimees Buffy

Buffy kaalub ainult 5 kilo, turjakõrgus on 33 cm, aga teda jätkub kõikjale!

Niisiis läks kuid, enne kui Buffy end välja puhkas. Hilissügisel hakkas ta magama soojal vannitoa põrandal. Seal sirutas ta end selili ja lasi esimest korda oma kõhtu puudutada, mis on kasside puhul täieliku usalduse märk. Temas oli tekkinud usk, et teda enam ei solgutata ühest kohast teise ja ta jääb meiega igavesti.

Buffy vannitoas

Kui Buffy tuleb oma päevaunest, ütleb ta „karr!“, istub ja kogub end natuke. Seejärel tunnen ta pilku seljal ja pööran ümber, mispeale hüppab ta tagajalgadele nagu hobune ja osutab hoogsalt peaga suunas, kuhu me tema arvates liikuda võiksime. Enamasti on see suund toidukauss. Buffy ootab, et temaga koos einestaksin, seega istun ta kõrvale, kiidan teda hea isu eest ja tema lööb süües valjult nurru. 

Siin näeb ta aknast linnukesi

Kui ma temast välja ei tee, hiilib ta vaikselt mu kirjutuslaua alla, teeb mu jalgade ümber tiiru ja siis ma igal juhul ühinen temaga kohe, sest ega ma mingi mühkam ole. Vahel teeme ka sellist nalja, et toidan teda peo pealt. Peale sööki teeb ta tänutäheks või lihtsalt spordi mõttes teise tiiru mu laua all. Tema teine moodus tähelepanu tõmbamiseks on söögilaual istumine. Buffy teab, et see on keelatud, aga kui ma temaga ei suhtle, tunnen varsti kuklal ta pilku. Ümber pöörates avastan, et Buffy istub nagu kivikuju keset söögilauda ja vaatab mulle äraootavalt otsa. Tõusen, hüüan, Buffy, tule maha! Loom hüppab alla ja saab oma tahtmise: kohvikuminutid Fideeliaga. Kui ta sealjuures ka saba väristab, tean, et ta on õnne tipul. Kui teda kiita, keerab ta peakest häbelikult siia-sinna täpselt nagu oivik, keda klassi ees kiidetakse.

Mänguhoos

Alguses oli meie suhe kohmakas ja toores, tundmatud olid need võtmed, millega kergesti uksi avatakse, aga uksest läbi murda ka ei saanud. Olime Buffy ja Sveniga nagu kolm musta kasti, millel on sisend ja väljund kuid puudub aken, nägemaks mis seal sees vahepeal toimub. Alguses panime kassi korduvalt kogemata kappi ja vannituppa kinni. Buffy peidab end ära ja meie sulgeme lihtsameelselt ukse, aimamata, et ukse taha jäi veel keegi. Nii veetis loom ükskord peaaegu terve öö vannitoas ja teine kord päris mitu tundi riidekapis. Talle meeldib olla kotis, eriti kui keegi kotti kiigutab ja ta naudib tooliga keerlemist ning peitusemängu teki all.

Kotis

Kotis, tekikotis

Talle ei meeldi, kui teda pidevalt käpitakse, aga tal pole midagi Sveni kõrval magamise vastu, kuni ta rahule jäetakse.

Mees ja kass magamas

Mõnikord satub ta nii hoogu, et tormab peaga vastu ust või mööblit nagu kass multikast Tom ja Jerry. Siis istub veidi ja ootab, kuni tähekesed silme eest kaovad, ise teeb näo nagu oleks kõigest suva. Ta kuulab teraselt, kui keegi trepist tuleb ja enamasti saab sammude järgi aru, kes seal on. Elevusest ukse juurde jooksnud, hüppab loom peaga toks vastu ust. Vahel jätab ta mulje, et teda suudab õnnelikuks teha vaid konserv. Päris nii see siiski ei ole.

Mänguhoos

Kübaramoorid ja teised tegelased

Oma kaunist punast kübarat ei taha ta kaua peas hoida, aga kiireks fotosessiooniks käib küll. 

Kui me tema soo teada saime, küsis loomaarst, kas tahame ta nime vahetada, sest Buffy on tüdruku nimi. Jätsin nime samaks, kuna ta oli juba kaks nädalat sellega käinud ja sugu ei ole lõppude lõpuks nii tähtis. Ta on ehtne vampiiritapja Buffy. Kui me jalutamas käime, luurame iga liikuvat objekti, alates rohukõrtest kuni koerteni. Tema lemmikajaviide on püüda ja süüa kärbseid, aga sel suvel on saak teadagi nigel.

Sven ja Buffy koos ja hoos

Oleme Sveniga kvartalis ainsad kassijalutajad. Vabalt jooksma ma oma maakat ei lase, aga õue tahaks teda ikka viia. Seega on tal ilusad punased traksid ja 3- meetrine rihm. Ronime koos tihedasse põõsastikku, luurame möödakäijaid ja koeri ning sööstame täiskiirusel üle platsi, sest me kütime linavästrikke. Buffy käitumist õues on võimatu ennustada. Mõnikord on ta eriti ettevaatlik: hiilib vaikselt mööda seinaääri, kuni tardub, pilgus täielik õud: mis asi see veel on?! Rohukõrs! Katkine sillutis! Kivikene! Mu jumal, mu jumal, lähme kohe koju tagasi! Rihma otsas jalutav kass äratab möödakäijate tähelepanu. Ükskord kohtusime oma alumiste naabritega, vene vanapaariga. Kassi nähes hüüdis naine rõõmsalt: это чудо! Mees täiendas: большая чудо! Täpsustasin: пять кило.

Viiekilone ime

Tahaks ronida, aga ei saa eriti kõrgele... kinni hoitakse.

Meie seiklused õues algasid õieti alles sel kevadel, sest eelmisel sügisel me veel ei teadnud, et Buffy eelistab jalutada pimedas ja käisime temaga väljas päevaajal. Loom aga kartis linnamelu, mis ju päeval on tugevam kui öösel. Lisaks hakkas tal oktoobris õues külm, ta sai nohu ja arst tegi talle ravisüsti. 

Buffy sooja fliisiga õues

Kevadel, kui muru hakkas haljendama ja ööbikud laksutama, leidis Buffy, et nüüd peame igal õhtul pika tiiru tegema. Ta nõudis seda nii häälekalt, et tegin Facebooki kassisõprade gruppi mureliku postituse teemal jooksuaeg kastreeritud isasel. 

Kogenumad vastasid, et tegu pole jooksuajaga, loom tahab ainult välja, tal on kevad südames. Nii oligi. Toomingate, sirelite ja ööbikute aeg kujunes tõeliseks kodulooliseks avastusretkeks. Kui ta sügisel küünte ja hammastega trakside vastu võitles, siis kevadel lausa nurrus, kui trakse peale panin. Ta on kevadega palju julgemaks muutunud. Enam ei kisu võssa nagu vanasti vaid uurib vapralt kõike, mis linnas on. Hilisõhtul tiirutavad majade vahel nahkhiired ja muru peal võib kohata siili. Maja ees parkivate autode summutid tuleb üle nuusutada. Kui näeme teist kassi, jälitame teda. Tund-poolteist möödas, leian, et peab koju minema. Selle peale viskab karvapall end pikali ja jonnib nagu laps, kähistab ja näitab hambaid nagu ei tunnekski mind ja kes ei tea, võib arvata, et olen loomapüüdja, kes üritab kassile otsa peale teha. Kui oma pidevalt uriseva ja sisiseva kiskja ikkagi koju tassin, kuulan terve tee tema epistlit, et kui me nüüd tõesti tuppa läheme, kahetsen elu lõpuni ja meie vahel pole miski enam endine. Pikka viha ta toas ei pea: peale väikest järelemõtlemist küsib süüa ja võdistab sabaotsa.

Buffyl on anne hääletult liikuda ja vaikselt jälgida, kuidas ma teda otsin. Sain esmakordselt teada, mis tunne on, kui sind vaadatakse nagu hullumaja kandidaati. Tulin kassi kutsudes magamistoast. Mitte kusagil teda ei olnud. Äkki läbistas mind mu paremast õlast meetri kauguselt puhvetkapilt pilk nagu oda. Seal ta oligi: vampiiritapja Buffy. Raamaturiiulis kehastub ta rangeks professoriks. Oled sa ikka kohustusliku kirjanduse läbi töötanud?!

Professor Buffy

Ta nurrub nii vaikselt, et selle heli kuulmiseks tuleb kõrv õrnalt vastu kassi vajutada nagu kuulaks raudteerööbastel rongi tulekut. Ja siis kuuled…

Ta ei räägi inimkeeles, aga saab juba paljudest sõnadest aru. Seepärast võib teda õpetada temaga rahulikult kõneldes. Kui ta vähegi tahab, täidab ta kõik inimese soovid. Kui tal pole selleks tuju, jõllitab ta inimest nagu mõttetut kolli ja sisiseb samamoodi nagu päris alguses oma peegelpildi peale. Nüüd ta juba teab, et peeglis pole teist kassi. Kas ta end sealt ära tunneb, on sellegipoolest igavene mõistatus. Vahel tagajalgadele tõustes kraabib ta peeglit esikäppadega kaua-kaua, aga tulemusteta. Nii nagu ta ei pääse peeglitagusesse ilma, ei saa ta ka iialgi kätte peegli tekitatud päikesejänkut.

Lehm, lennuk ja telepaatia

Viimase aja tegevused

Pulmavideo tegemine, jõusaal, maasikate söömine, kunstiprojektide kallal nokitsemine, joonistamine ja lugemine. Peaasjalikult olen lugenud vene autori L. Vassiljevi raamatut "Telepaatiast" 1966. Mul on seal lemmiktsitaat ka. See kõlab nii: "Aju elektripotentsiaali võngete põhirütmiks pidas akadeemik Lazarev sagedust 50 Hz, mis langeb kokku motoorsete tsentrite töörütmiga. Sellest tuletab Lazarev telepaatiliste lainete pikkuseks λ=300 000:50=6000 km."

Viimase aja unenäod

1. Minu kadunud isa ostis mulle Kolkja lähedale natuke metsa ja heinamaad.

2. Sveniga otsisime Draakoni galeriid Tartust Vallikraavi tn-lt. Ühe maja uksest ilmus Elin Kard ja hüüdis, et tulge siia, siin asub Draakoni galerii! Sven tiris mind aga hoopis vastasmajja ja veenis, et Draakoni galerii on hoopis seal! Üks vanamutt oli seal galerist ja kiitles, et neil on Türi maalijate liit näitusi teinud. Hakkasin kätega vehkima, et ei-ei, mina siin näitust ei tee, ma tahtsin Draakoni galeriisse minna ja sattusin siia täiesti juhuslikult! Tädi ei teinud väljagi vaid näitas, et ruum on suur ja väga hästi valgustatud ja väitis, et sellises ruumis näituse tegemiseks oleks tarvis poolt miljonit krooni. Ta küsis, palju raha ma kulkast taotlesin. Vastasin, et nii palju mitte.

Viimase aja perekondlik elu

Panin kodulehele üles oma uusima video "Lennuk ja lehm", mille tegin eesmärgiga näidata oma väikese perekonna eripära. Vaata siia.

Joonistasin hiljuti oma abikaasale pildi ja tegin tordi igakülgse abi eest elus, mida abielu tähendabki. 5. juulil tuleb meil pulma-aastapäev!

Võit

Sõitsime Sveniga laupäeval ratastega trajektooril Tartu-Valgemetsa-Tartu. Distantsi pikkus oli 81,10 km, minu max kiirus 36,9 km/h ja keskmine kiirus 14,8 km/h. Tegime Roiu poe ees peatuse. Kohalik joogiklubi oli juba kohad sisse võtnud. Kui õhtul kella 21-ajal tagasi vurasime, istus veel paar meest samas paigas. Roiu kaudu oli tore sõita, sest seal on rohkem metsa ja väiksemad teed, olgugi et teekate on pikalt kruusane. Valgemetsas olid jalalihased juba päris kanged. Sven hakkas kohe põõsaid välja juurima, ma üritasin riisuda. Raadiost tuli mingi totaalselt sürr saade, kus loeti ette naiste kirju, kes olid kirjutanud oma meestemagneti kuulsusega sõbrannadest. Saatejuhiks oli Kirsti Timmer ühe mehega. Meile Sveniga jäi üks lause meelde: "Voldivahe prügist puhtaks ja läheb jälle!".

Tagasitee oli alguses karm, sest lihased ei olnud eelmisest raundist veel välja puhanud. Kaunis Lõuna-Eesti kuppelmaastik tundus sel hetkel eriliselt vaenulik. Juba enne Lootvinat vajusin bussipeatusse maha, nii et mööduv tervisejooksja mind uudishimulikult seiras. Mõelda vaid, et maainimesed ka tervisesporti teevad! Aga ta oli ehk kevadpühadeks maale tulnud linnavurle nagu meiegi.

Ühe silla peal küsis purjus mees Svenilt, kas pole raske vändata. Sven pööras oma kolmepäevase habemega kaetud näo mehe poole ja vastas „Ei“. Mees: „Oi, vabandust ma arvasin, et olete tüdruk!“.

Ilm oli terve päeva olnud väga ilus ja soe, aga kui päike silmapiiri taha vajus ja maastik lamenes, oli tegelikult palju kergem sõita. Räpina maanteel hakkas hämarusest paistma uhkelt sädelev Annelinna katlamaja, mille esisel põllul kogunesid kisendavad haned. Päris üks hani oli. Jäin soolasambaks lausa. Sven sõitis koju, aga ma jäin katlamaja ning linde pildistama ja filmima. 

Tartu siluett Räpina maantee poolt

Katlamaja Räpina maanteelt

Katlamaja ja auto

Mul nüüd sünnipäevaks saadud uus Lumixi HD digiseep käigus. Tegin juba isegi videomontaaži sellega filmitud toormaterjalist ja panin pealkirjaks eksp-i mailinglistist inspireerituna „Haneauk“.

 

Kella 22-ajal end koju vedanud, avasin Facebooki ja sain teada, et olen võitnud filmiga Mehe tee  esikoha 46ndal üleriigilisel harrastusfilmide festivalil. Kust siis veel enda kohta uudiseid lugeda, kui mitte FB-st, kuhu sõbrad neid üles riputavad! Preemiast teatati mulle juba nädalapäevad varem, aga kirjas ei täpsustatud, mitmenda koha ma võitsin. 43ndal harrastusfilmide festivalil sain oma teise filmi, Harilik pensionär eest ka auhinna, aga mitte esikoha vaid lihtsalt tunnustuse, raamatu ja diplomi, milliseid jagati mitmele filmitegijale. Nüüd selgus, et esikoht ning korraga olin raadios ja lehtedes, eriti ägedalt veel Päevalehes. Oleksin teadnud, et esikoha sain, oleksin ilmselt Valgemetsa asemel siiski Tallinna Artise kinno oma autasu järgi sõitnud. Esikoha auhind on diplom ja 127 EUR-i. Ema teatas järgmisel päeval, et talle pidid igasugused tädid helistama ja küsima, et kas tõesti ta tütar on võitnud esikoha ning et kas tõesti ta tütar on selle artikli autor, mis kunstnike palkadest räägib ja muud säärast.

Pereteemaline video sai täna valmis. Homme sõidan Tallinna ning sealt reedel Londoni. Tagasi tulen 3. mail, kui vahepeal päikese magnettorm Maad ei taba. Briti kuningliku paari pulm on tegelikult juba piisavalt kohutav. Rahvas kogunevat juba praegu magamiskottidega linnaruumi uhket paariminekut kaema.

Korterijama on lõppenud

Oleme Intsu ja Pirniga lõpuks Kunderi tänava üürikorterist välja kolinud. Ints ja Pirn läksid emade juurde elama, mina oma ateljesse Estonia pst-l. Plaan oli osad asjad viia ateljeesse ja enamus asju ema juurde Raplamaale. Tolmuallergia tõttu on iga kolimine minu jaoks tõeline astmaatiline väljakutse. Kui vanasti avaldus mu allergia aevastamises, siis nüüd on see liikunud kuhugi sügavale bronhidesse, takistades hingamist. Tabletid eriti ei aita. Lootsin, et eeskujulik toitumine on ehk organismi vastupanuvõimet suurendanud, aga ei midagi.

Pirniga kahe peale oli meil metsikult kola. Iga kord, kui tundus, et asjad on koos, kerkis nagu maa alt jälle uusi potsikuid, vana elektroonikat ja hallitanud moose. Vihkan asju! Üritasin osad asjad Pirnile pähe määrida: „Kas sa kadunud Ilme Pagari küünlajalg-saabast tahad? Aga tema kosmeetikakotti? Vaata, tahad Key Westi drag queenide show fotot? Vana player ja raadio- anybody?

Iisraelist ostetud platvorm-sandaalid ja Vilniuse Kaasaegse Kunsti keskuses toimunud performance festivali jaoks hangitud punased kõrge kontsaga kingad. Kuivatatud õunad siidkotikeses - kingitus pulmavideoklientidelt. Leivast voolitud vanapagan – kingitus ühelt Tallinna vangla kinnipeetavalt, teadagi mille eest.

Viisime Pirniga metsiku hunniku vanapaberit, pakendeid, ohtlikke jäätmeid ja taarat konteinerisse. Kuna I ei sorteeri prügi, jäi mingi taara, mis meile ei kuulunud, kööki ja kui omanik pärast selle minema palus viia, vastas I, et see olevat eelmisest elanikust jäänud. Omanik naeris ja vastas, et nad olevat korteri meile ilma taarata üle andnud.

Õhtuks oli enamus asju prügikottides ja korteris hõljus nii paks tolm, et ma ei saanud öö läbi magada. Järgmisel hommikul teatati kolimisfirmast, et kõik on kontrolli all ning auto peaks saabuma kell 14.00. Natuke enne kahte helistas autojuht ja ütles, et ta laps lõhkus kraadiklaasi ja ta ei tea, kas laps elavhõbedat ka neelas ning peab arstile minema. Seega kahjuks ei saavat ta täna tulla. Palusin, et ta meile uue autojuhi otsiks, kuid ta ütles, et tema ei saa seda teha ning et ta ise tuleks alles homme. Helistasin kohe bossile, kes lubas asendusauto vaadata. Paljas mõte veel ühest ööst tolmuste kottide keskel jooksutas mu juhtme nii kokku, et hakkasin vihast ja meeleheitest karjuma, tuues kuuldavale kõik ropud sõnad, mida teadsin. Ints oma toast kuulis seda kindlasti. Olin rabanduse äärel ja valmis tapma igaühe, kes minuga jamada tahab. Kolimise lükkumine järgmisele päevale oleks kõik mu plaanid segi ajanud ja tähendanuks võib-olla isegi haiglaravi, sest ma tõesti ei saanud enam hingata. Silme ees tiirlesid kollased kummikindad, tolmurullid, taara ja prügikotid. Korterijama ei lõppegi! Täielik õudus!

Just enne, kui oleksin infarkti saanud ja efektselt põrmu langenud, teatati kolimisfirmast, et asendusjuht on olemas. Hakkasin rahunema, kuni selgus, et uus juht on haige õlaga vanem mees, kes väldib asjade tassimist. Mul on elus mitu korda sattunud juhiks viletsa tervisega virisev pensionär. Ma ei saa aru, miks selliseid haigeid vanainimesi piinatakse. Nad ei tohiks kolimisalal töötada. Õnneks olukord siiski nii hulluks ei läinud nagu 2007. a suvel.

Tunni aja pärast oli kraam kaubikus. Läksime mu ateljeesse ning panime hiiglasliku wc-paberite palli auto peale, sest pall täitis kogu ateljee ning mina poleks sinna enam elama mahtunud - tuli pall maale emale „rõõmuks viia. Teised asjad viisime palli asemel ateljeesse. Askeetilik värk seekord: üks lusikas, üks kahvel, üks nuga, magamisasjad ning kohvritäis rõivaid. Lõpuks algas tee Rapla poole. Maal selgus, et tee on kohutavalt pehme ja porine ning meie buss jäi kinni! Suure hädaga sõitsime maja ette ning laadisime asjad kähku maha. Bussijuht pesi tükk aega oma porist sõidukit, aga õnneks hoidis moka maas ja pärast tuli isegi head aega ütlema.

Ilm oli selge ja soe ning me läksime jalutama. Jõe ääres nägime sookurgi. Nad olid teisel kaldal ja tegid kõva häält. Õhtuse päikese valguse käes kuldsed samasuguse kuldse metsaviiru taustal oma performance’t esitades. See kestis umbes 20 minutit. Alguses oli ainult üks kurg, kes kutsus teist kurge, siis tuli teine ka ja siis nad vestlesid seal. Jõgi oli lahti ja vesi üle kallaste. Metsa all ulatus lumi poolde säärde. Hiljem nägime puu otsas läbi binokli kaht suurt paksu kollase kõhuga lindu, kes seal peaaegu liikumatult istusid. Ei saanudki aru, kes need on. Mul tuli mõte, et need on papagoid. See vaimse ja füüsilise puudega vanamees, kes meie naabruses elab võis mängulinnud puude otsa siduda. Unistada ju võib. Näiteks seda, et ta ainult teeskleb oma puuet ja öösiti ronib mööda puid ning teeb maakunsti. Nojah, kui aus olla, siis ta ei ole sedasorti inimene.

Ilm oli nii klaar, et kontrastid ja värvid olid põhjas, eriti kui binoklist vaadata. Ilus ja ülimõnus oli pärast seda hullumaja värskes õhus sookurgi, papagoisid ja loojangut nautida.

Õhtul pidasime Pirni sünnipäeva. Ainult ema, Pipi, Pirn ja mina. Tordi ja veini kõrvale kirusime mehi. Ikkagi naiste seltskond. Pipi on kastreeritud ega lähe mehena arvesse. Kahetsesime, et enamiku meeste seltskonnas siiras olla pole võimalik. Kiida meest ja ta arvab, et tahad temaga seksida. Laida meest ja ta mõtleb, et tahad temaga seksida, aga ei näita seda välja. Kui mees vööni vette kukub, ütleb ta, et nüüd küll läks üle mõistuse! Ärgu mu blogi lugevad mehed nüüd solvugu. Olen endiselt võrdõiguslane ja arvan, et mehed on naistega võrdsed! Luban endale seksistlikke nalju vaid harvadel juhtudel.

Oli õnnelik õhtu, kui välja arvata see, et ajasin oma kuuma kakao põrandale ja ütlesin, et nüüd on kõik perses. Tegelikult ei olnud. Tegin uue kakao ja üritus jätkus. Öösel ronis Pipi mu niigi kitsasse voodisse ja ma ei saanud hästi magada.

Hommik oli udune ja niiske, tibutas seenekat. Nii erinev eelmisest päevast. Sõin, pakkisin ning läksin jalgsi Tallinna bussile. Linn oli kole ja hall. Külmaks ka oli läinud.

Õhtul käisin Sparta spordiklubis Ott Kiivikase toitumiskoolitusel. Ott rääkis müütidest ja neist faktoritest, mis segavad inimesel oma eesmärgini jõudmist. Treening, toitumine ja puhkus on kolme jalaga taburet. Kõik on võrdselt olulised vormi tegemisel. Istusin viimases pingis ja nuuskasin nina, sest allergianähud olid tagasi.

Köhisin ja aevastasin tolmu oma organismist välja alles ülejärgmiseks päevaks.

Ema juubelifilm online!

Nüüd on ema juubeliks tehtud film online. Tehnilistel põhjustel pidin filmi jaotama neljaks osaks, kuigi see on mõeldud vaatamiseks ikka tervikuna, mitte seriaalina.
Ema juubelifilmi tegemise kohta loe:
seda teksti
ja seda ka

Filmi kokkuvõttev tekst

Tegin selle filmi oma ema Eve 70. juubeliks. Püüdsin läheneda teemale nii, et kaetud saaksid kõik ema eluetapid ja vaataja näeks sõja ajal sündinud eestlase eluloofilmi. Selles on puudutatud nii suuri ajaloosündmusi kui ka väikeseid pere- ja sõpradekeskseid naljakaid juhtumusi. Muusikavalikus lähtusin kõigepealt ema maitsest, kuid „Tuulest viidud“ soundtrack oli täiesti minu enda idee. Kuna ema elu keerleb pidevalt erinevate maakodude ümber, kust ta on pidanud lahkuma, et mujal uut elu alustada, hakkas „Tuulest viidud“ muusika iseenesest mu kõrvus kumisema.
Filmi tegemise käigus intervjueerisin kuut ema elus olulist rolli mängivat inimest ja sain teada selliseid asju, millest varem vaid poolhääli räägitud. Samavõrra sain teada kui head sõbrad emal tegelikult on, kui tähtsaks nad peavad oma sõprust Evega ja kui palju see neile elus juurde on andnud.
Filminud olen ka oma pahaaimamatut ema, kellele palusin rääkida huvitavatest seikadest seoses lapsepõlvemaaga. Nende intervjuude ajal polnud emal õrna aimugi, et talle juubeliks filmi teen. Ta arvas, et niisama filmin. Kui ema juubel kätte jõudis, viibisin Soomes, aga õde ning sugulased aitasid filmiõhtut läbi viia. Nad panid elutuppa videoprojektori üles ning segadusse aetud juubilaril kästi biidermeierdiivanil koht sisse võtta. Tuba tehti pimedaks ja siis…
Ema ütles mulle pärast filmi vaatamist telefonis, et ta õieti ei näinudki filmi, sest prillid olid nutmisest udused. Nalja oli ka saanud. Loodan, et see film on põnev ka teile, kallid vaatajad, kuigi vaevalt te nutma puhkete. Vaadake full screenis! Tehke ekraan suureks! :)

Lingid filmile

1. osa
2. osa
3. osa
4. osa

Minu 53. juubel

35. juubel on kõige tipp või siis kõige piir. Kuidas võtta? Noorte kunstnike stipendiumidele võib kandideerida 35.-, harvemini 40. eluaastani. Pärast seda oled küps, kukud alla ja sind keedetakse moosiks või astutakse lihtsalt üle. Niisiis, kuna mul tulevikus midagi head oodata ei ole, pöörasin oma aastanumbri ümber ja pidasin 35. juubeli asemel 53. sünnipäeva. Nüüd ei ole muret, et vanuse tõttu diskrimineerima hakataks. Lisaks narrisin juba ette vanurit, kes ma kunagi olema saan. Kujutlege, kuidas ma näost kortsulisena ja mäluaugus oma fotoalbumit uurin, suur luup värisevas kondises käes ja mitte ei taipa, kuidas ma 35-selt noorem välja nägin kui 53-selt ja külalised samuti oleksid nagu noorenenud.

Oma 53. sünnipäeva torti lahti lõikamas

Pidu toimus Tallinnas Mooni kohvikus, mis asub Kalamajas Patarei vangla, mere, Linnahalli ja EKKM-i lähedal. Mulle maitsevad nende toidud ja seal köetakse ka hästi. Vahel on mu sünnipäeva ajal juba lumi kadunud, teed porised ja sinililled õitsemas, nüüd on aga üks neist aastatest, mil sel ajal ikka veel talv kestab.

Panin kohe kohviku nurka statiivi püsti ja hakkasin rahvast traumeerima, neid kaugjuhtimispuldiga pildistades. Välk võis sähvatada iga hetk ja sa ei teadnud, millisena sa tol hetkel pildile võisid jääda.

Õhtu tipphetki oli mitu. Üks oli siis, kui Ly palus, et me Sveniga kaamera ees kahelt poolt oma veinipokaalid kokku lööksime. Meie vahel oli pikk laud. See olevat nagu koit ja hämarik. 

Koit ja Hämarik

Siis me veel pidime kaamerale suudlema.

Pirni suu hakkab juba pensionäri kuju omandama, teate sihuke maias nägu, kui keegi kusagil musitab

Korraga saabuski suur valge uhke ja imehea tort, millele oli pruuni šokolaadiga peale kirjutatud 53. Kõik ahhetasid ja küsisid, et mida numbrit, aga kui ütlesin, et jah, kõik on õige, said mu lahedad sõbrad naljast aru ja plaksutasid tükk aega nii vaimustunult, et minus hakkas maad võtma veendumus, et mul on hea huumorimeel. Tordil oli kaks ilutulestiku küünalt ka. See oli vägev.

Tordi tulek

Keegi külalistest ütles, et mu lapselapsed hakkavad vaatama seda pildialbumit, kus mul on sünnipäevad ära vahetud ja imestavad. Kuid halloo mul ei ole lapsigi, kust siis need va lapselapsed tulla saavad? Olen juba 53!

Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina. Kui kodus piltidelt oma külalisi vaatasin, siis sain aru, et enamus neist on oma elustiililt minuga ühes paadis. Kohal oli koos minuga 12 inimest vanuses 30+, mu õde Pirn ainsa erandina 29.a. Kamba peale kokku oli ainult ühel mu sõbral üks laps ja seegi oli jäetud koju. Kõik on kas humanitaarteaduste, kunsti või teaduse alal üsna kaugele jõudnud.

Kas on õiglane väita, et meie põlvkonna rong on läinud, kuna meil ei ole lapsi ega enamusel ka mingit märkimisväärset majanduslikku- ega muud stabiilsust? Oleme üldse kunagi seda rongi oodanud või oleme juba aastaid tagasi hoopis lennu- või laevareisi valinud? Kui sa ei oota Moskva rongi vaid hoopis New Yorgi lennukit ja Moskva rong siis jaamast lahkub, ei saa öelda, et jäid rongist maha. Kui sa aga oma lennust ka maha jääd, no siis tuleb halastuslask teha, sest Moskva rongile enam järgi ei jookse ja lennuk ka läinud.

Õhtu viimane tipphetk oli Metropoli galerii külastus. See asub kohvikule üpris lähedal, ikka Kalamajas. On selline vana maja, kus kunstnikud elavad, töötavad ning näitusi teevad. 

Külm ja selge märtsiöö Kalamajas inimeste ja musta lume aluse autoga

Et aeg oli hiline, oli meid sisse lasknud Taave Tuutma (Tuutu) unise näoga ja nägi oma pika habeme ja juuste ja halatiga välja nagu keskaegne vene õigeusklik. Väga lahe, et ta meile näitust tutvustas.

Tuutu Metropoli galeriis

Majas oli külm. Vene ajal olevat seal gaasiküte olnud, kuid juba ammu olevat radikad välja viidud. Nüüd kütavad kõik nii nagu saavad, aga järgmiseks talveks peaks puid ka tooma, arvas Tuutu. Veel rääkis ta, et kunagi kutsuti ta Inglismaale Eesti fotograafiat esindama, kuigi ta polnud ainsatki fotot elus teinud. Keegi teine lihtsalt ei läinud ja nii pidi tema minema.

Näituse osa

Tuutu seletas veel, et nende garaaži põrandal oli sel talvel nii paks jääkiht, et vargad murdsid sinna sisse, aga ei jaksanud mitte ühtegi asja jääst välja sikutada. 

Kell- osa näitusest

Tuutu demonstreeris meile kanderaketi taolist muusikariista, mida peaks ümber ehitama, et oleks mugavam transportida. Tahtsime sellega talvel häppeningi teha, aga kohutavalt külm oli ja muid takistusi tekkis ka.

Tuutu näitab meile kanderaketi taolist trummi

Galeriist läksime koju, kuid kõigi jaoks polnud pidu kaugeltki veel läbi. Aivar, mina ja Pirn olime need kolm vaprat, kes seejärel siirdusid Laine baari, mis asub mu praeguse üürika naabruses. Seal võtsime mingid kookose kokteilid ja trühvlid. Diskopall ja jõulutulukesed vilkusid ja tümps käis. Baaridaam oli tüdinenud olekuga ümmargune blond keskealine mammi. Vahepeal käisid vene noored seal mänguautomaati piinamas ja õlli libistamas. Üldiselt oli vaikne. Siin me oleme:

Magama saime kella kolme ajal öösel, kuid nagu alati mu sünnipäevaööl tuli kevade aeg ja hommikul pidime kõik sisse magama. Pirn läks Sadamaturule tööle ja meie Tartu. Sõit kulges rahulikult, päike paistis, kuigi ilm oli jahe. Tegime Mäol peatuse ja ostsime süüa. Tõin suure hunniku asju Tallinnast Tartu, kuna atekasse, kuhu kolida kavatsen, ei mahu midagi. Kodu sai hoobilt musti prügikotte täis.

Kuna pühapäev oli mu päris sünnipäev, tšekkasin päev otsa Facebooki, kuhu sain metsiku hulga õnnesoove. Lisaks kirjutasin lõpuni Päevalehe artikli ning magasin ja uimerdasin.

Kingitused ja lilled päikese käes

Õde kinkis mulle omatehtud raamatu, kuhu oli kleepinud minu lapsepõlvepilte ja tekste. See on kiri vanaemale teemal, hunt on hea. Pidasin end tol ajal hundiks nii nagu vene kunstnik Oleg Kulik end koeraks.

Mu isiklik maailmakaart

"Meie Meele" testid olid alati kuumad! Pööra tähelepanu 5. küsimusele ja minu vastusele. :)

Tol ajal juba oli mul mingi kamm oma kaaluga, aga vahe seisnes selles, et siis ma tahtsin olla paks, nüüd aga enam ei taha.

Olen nüüd taas kaks päeva trennis käinud. Eile küsis mu personaaltreener Artur, miks mind pühapäeval tema rühmatreeningus ei olnud. Vastasin, et mul oli sünnipäev. Artur seepeale musitas oma kätt ja pani musi mulle põsele, ise vabandas, et tal on nägu higine ja sellepärast ta ei musita päriselt. Ta oli just ise ka trenni teinud. Ma siis naersin ja tahtsin ühte treeningu seotud asja küsida, kui Artur mind korraga ikkagi musitas. Ta on venelane, mis ütleb kõik. Temas on loomulikku sarmi palju rohkem kui enamikus eestlastes. Tõeliselt seksikas treener ja ilusate naiste lemmik. Hiljem tuli ta küsima, palju ma kaalun. Vastasin, et 45 ringis. „Oled alla võtnud?“ „Ei, juurde. Vanasti kaalusin 43-44 kg vahel“. Küsisin Arturilt, kas talle tundub, et mu rasvaprotsent on liiga suur. Ta vastas, et hoopis lihaseid on juurde tulnud. Jalad, tagumik, käed olevat väga head, kõhuga tasuks veidi vaeva veel näha. Kõhulihaste harjutused on mulle millegipärast eluaeg kõige raskemad olnud. Jalaharjutused on lemmikud. Igal juhul motiveeris suhtlemine Arturiga mind trennis rohkem pingutama. Mida vanemaks ma saan, seda tähtsamaks sport mulle muutub. 35 väga viis, 53 tuhk ja tolm.

Superkangelased

Mõtlesime Sveniga, kumba filmi sõbrapäeval vaadata: kas teistkordselt „Antikristust“ kodus või esmakordselt Kick-Ass’i Ateena kinos Tartus. Hoolimata külmast ilmast otsustasime kinno minna. Mul on filmide peale alati hea nina olnud. Kick-Ass on iroonilises võtmes lahendatud koomiksiraamatul põhinev superkangelase film. Mu feministlikud närvid said ergutatud juba kodus treilerit vaadates.

Ei saa ju suhtuda ükskõikselt filmi, kus 11-aastane supernunnu lilla parukaga tšikk Hit-Girl (Chloë Grace Moretz) terve maffiakamba kasti taob.



Tal on vahva issi Big Daddy (Nicolas Cage), kelle käe all tüdruk relvi käsitsema õpib. Filmi peategelane, nohikust wannabe superman Kick-Ass (Aaron Johsnson) jääbki Hit-Girli varju. See ei tähenda, et ta halvasti mängiks, kõik näitlejad on tasemel, aga Hit Girl on nagu uuem ja täiustatud Vampiiritapja Buffy. Filmis on muuhulgas kasutatud ka Joan Jett’i 1980. aasta hitti Bad Reputation.

Mida sa hing veel sõbrapäevast tahad! Mulle meeldivad sellised actionfilmid, kus tüdrukud on poistest tugevamad ja targemad, sest vastupidiseid filme on liiga palju juba tehtud. Kick-Ass kannab lisaks kolmanda laine feministlikule ideele veel seda mõtet, et üksikisik suudab maailma päästa, kui ta vaid endasse usub ja see on nii romantiline ja idealistlik, olgugi et samas ka irooniline, et ma ei väsi seda fännamast. Pealegi olen ma Buffy filmi teemat puudutanud oma kunstiakadeemia loengutes ja eelmise aasta sõbrapäeval käisin Londonis James Marsters’i (Buffy sarja Spike) fänniüritusel. Sellest kirjutasin oma vanas blogis: 1. osa ja 2. osa. Tegin Spike’ga pilti ja sain autogrammi ka, vot.

Fideelia ja Spike Londonis 2010

Kinost tulime koju bussiga läbi räigelt külma Tartu, suu kõrvuni ning kodus sõime Pavlova torti, mille küpsetasin päris ise ning mis oli senistest Pavlovatest parim. Kui paned tüki Pavlovat suhu, tunned selle maitset küll, kuid tükki ennast mitte ja nii tundub nagu ei sööks sa midagi, aga jube hea hakkab.

Olen kaks päeva trennis käinud. Nii viimasest trennist kui Pavlovast on möödas juba üle nelja kuu, sest viibisin ju kaks kuud Soomes ja peale seda toimus igast jama, kaasaarvatud mu pooletoobine elu maal. Jõumasinate kallale ma kohe ei läinud vaid jooksin 45 min mõlemal päeval. Praegu olen nagu puujalaga karu (selline multikas oli kunagi), kõik lihased valutavad. Märtsis saan oma treenerilt uue treeningkava. Kick-Ass!

Soul Flat

Teaduse seisukohalt on negatiivne tulemus ka tulemus. Elu või teadus, mis seal vahet on. Peale nädalatepikkust korterijama pidime tunnistama, et oleme talveunne suikunud üürikorterite turul võimetud leidma sobivat kodu, seega otsustasime Pirni ja Indrekuga kevadeni vanasse korterisse jääda.

Olen varem alati paari päevaga uue üürika leidnud, seepärast jahmatasid mind sel korral protseduuri keerukus ja pidevad läbikukkumised.

Veider oli vaadata maaklerite ja korteriomanike pöörlevaid silmi, kui käisime kortereid vaatamas ja ütlesime, et soovime tulla elama 2-toalisse kolmekesi: mina, mu õde ja meie sõber Indrek. „Mis kooslus teil on, kui küsida tohib,“ uuris üks meessoost omanik. Teiseks raskeks probleemiks osutus see, millisesse ilmakaarde on aknad. Reeglina on inimestel raske mõista kaht asja: et me olemegi I-ga lihtsalt sõbrad ja et ma tahan Eestis üürida päiksepoolsete akendega korterit. Esimese küsimuse kohta tehakse igasuguseid nägusid, lüüakse käsi kokku ja küllap arvatakse, et jagame ühist voodit või tegeleme pornoäriga. Loole lisab vürtsi fakt, et Indrek on keskealine kaameramees. Üks vene maakler pakkus korterit, kus suures toas oli väike tuba ehk siniseks värvitud kast, milles olevat magamistuba. Kui me tõesti oleksime tahtnud, saanuksime sinna kasti väikese pornoäri püsti panna, perekonna ettevõttena. Teise asja kohta öeldakse, et eee, me ei tea, kuhu ilmakaarde aknad on. Isegi põhi ja lõuna aetakse vahel sassi. Kui ilmakaarte asjus sotti ei saada, leitakse: aga eestis ei olegi ju päikest! Selle peale küsiksin, mis teie mäluga juhtunud on, sest eelmine suvi oli pidevalt selge ning mõnikord on ka teistel aastaaegadel kuu aega järjest klaar ilm efektse värvidemänguga igal õhtul, mis minust akende vale asetuse tõttu nägemata jääks. Ja päikeselaigud seinal, raamaturiiulil, teetassil? Loobuda sellest? Unustage ära. Ma võtan seekord ainult päikesepoolse toa või üldse mitte midagi!

Kolmel korral ei jõudnud me korterit vaatamagi, sest korter kas võeti nina eest ära või mõtles omanik ümber ja ei üürinudki enam seda välja. See, et me Pirniga pidevalt Tallinnas ei ela, tegi üürika otsimise veel raskemaks, sest ma pidin kahel korral spetsiaalselt korterite pärast pealinna sõitma. Korterivahetuse taga ootas kolm toredat tudengit, kes tahtsid kolida sellesse korterisse, kus me lahkuda plaanisime ja kellele olime öelnud, et püüame jaanuari alguses välja kolida. Äärmisel piinlik oli neile teatada, et üritus jooksis liiva. Lohutav ei ole ka teadmine, et meiega tehti korduvalt sama „nalja“, mis oligi suuresti meie alla andmise põhjuseks. Vähemalt ei saa öelda nagu me poleks lillegi liigutanud. Alati ei vea lihtsalt.

Peale kolimise edasilükkamise otsuse vastu võtmist siirdusime Pirniga Artise kinno vaatama filmi Soul Kitchen 

Film oli mõnes mõttes nagu meie elust. Tüüp nimega Zino peab räpases urkas restorani „Soul Kitchen“, mille nimi on inspireeritud soul muusikast. Ta vend istub varguste ees vangis, nende vanemad teavad aga et vend töötab naftaplatvormil. Zino võtab oma urkasse tööle agressiivse vana koka, kel on kombeks klientide peale röökida, mõõgapikkuseid nuge teritada ja kauneid maitsvaid roogi valmistada. Jamad algavad, kui ilma tervisekindluseta Zino selja ära tõstab ja lõpevad, kui vihane suur kondiväänaja selja paika venitab. Sinna vahepeale mahub elu nagu Ameerika mägedel. Seda vaadates oli kahtlaselt tuttav tunne...

Mul lahenesid pärast edasilükkamisotsuse tegemist ka paljud muud probleemid. Sain kulkalt raha uue arvutisüsteemi ostuks, vabanesin mind kuude kaupa vaevanud konnasilmast – te ju tahtsite sedagi teada?- , nägin viimaks ometi fotosid, mida Ronilt juba detsembri keskpaigast alates tulutult küsinud olin. Üks tüüp saatis mulle lõpuks kauaoodatud soome-eesti tõlke Seppo Lehtineni videole. Kõige tipuks tekkis geniaalne idee teha sekkuva kunsti projekt, mis ongi tehniliselt võttes juba tehtud. :)

Jõulud

Sel aastal sõitsime maale Aivariga tema uue tranduletiga. Kuigi auto on 10 aastat vana, seega mitte päris tutikas, pidin tunnistama, et ma polnud elu sees nii uue auto roolis istunud. Väga mõnus oli. Aivarist on hirmus kena seda uhket istmesoojendustega masinat mulle igavesest ajast igavesti volitada. Minu isiklik 1984. aasta Volkswagen on mattunud mitmemeetrise lumekuhja alla. Siit õpetus, kuidas hoida parkimiskohta: parkige auto sügisel ja uskuge, kevadel peale lume sulamist seisab see samas kohas.

Pärast närvesöövat jõulupaanikat Tartu kaubandusvõrgus jõudsime suure pimedaga maale. Aivar siirdus pärast einet Pärnu poole. Järgmisel päeval toimus perekondlik jõuluõhtu. Kunagi kirjutasin oma blogis, et mul on Turus Soomes uus kuum suhe, aga avalikustada ma seda enne jõule ei saa. Nüüd teen teatavaks, et mul oli suhe roosa raadioga. Armusin raadiosse ühes Turu poes esimesest silmapilgust ja ostsin kolm ühesugust mudelit: endale, Pirnile ja Titaniku galerii näitusele. Pirn armus ka kohe ära. Emale kinkisin muude asjade seas raamatu „Kapiuksed valla“, kuna seal on juttu mu kaubamaja homoteemalisest vaateaknast ning palju muud huvitavat. Minu selle aasta lemmikkingitus tuli Pirnilt. Olen vahel rääkinud, et kunstist on siiber ja kunstnikke on niigi liiga palju, aga lüpsjatest on alati puudus, niisiis hakkan hoopis lüpsjaks. Kevadel käisin oma EKA tudengitega Kaiu külas ühes suures laudas joonistamas ning sellest jäi meile kõigile unustamatu elamus. Pirn kinkis mulle lüpsja stardipaketi: lehmapildiga juustu ja -šokolaadi. Lisaks veel sain Pirnilt ääretult asjakohase raamatu „Rindade ajalugu“ (Marilyn Yalom) ning Hello Kitty roosa suhkruvati. Emalt sain moodsa pehme salli. Tegijad kingitused.

Lüpsja stardikas!

Pirn oli köögis remonti teinud!

Jõulu esimesel pühal hulkusin metsas. Ema elab 15 km kaugusel Kuusikust, kus sel aastal on kõige paksem lumi: 65 cm. Kõrged kuused ja männid kõikusid tuules nagu aegluubis ja puistasid lund alla.

Viskasin vahepeal lumme pikali, et paremini näha. Üsna nihilistlik vaatepilt.

 Pipil oli lumes raske liikuda, aga ta pidas vapralt vastu.

Tartusõit

Jõulu teisel pühal tuli lund juurde ning kahtlesime, kas Aivar mulle järgi tuleb. Lumetormi nimi oli seekord Scarlett. Aivar muidugi ilmus kohale, aga kuna sahk veel meie taluteele jõudnud ei olnud, pidime teeotsa minema, kus Aivar ootas. Kõige raskemad teeolud valitsesid Rapla maakonnas, kus sadu oli tugev ja teed nagu songermaad. Igatahes oli see üsna meelierutav sõit.