Staar

Viibin alates teisipäevast lõpuks Tartus ja mulle hakkab päev-päevalt kohale jõudma, et olen kodus.

Täna jagasin autogramme nagu superstaar. Mind nimelt paluti raamatuesitlusele oma lugemiskogemusest rääkima. Raamatu pealkiri on „Kapiuksed valla. Arutlusi homo, bi- ja transseksuaalsusest“. Raamatus on lisaks ajaloolistele ja hetke põletavatele küsimustele põhjalik ülevaade Eesti LGBTQ kunstist Rebeka Põldsami sulest. Kes ei mäletaks minu Tartu Kaubamaja vaateaknaskandaali? Tegelikult viibis esitlusel kolm inimest, kes sellest midagi ei teadnud. Igatahes on sellest teosest raamatus juttu ning ka pilt on juures. Rääkisin raamatust üldisemas võtmes ning lõpetasin oma ettekande endalegi ootamatult ideega geide ja kunstnike revolutsioonist. See meeldis kõigile ning pärast pidin isegi paar autogrammi andma. Mul oli seljas kuldne pluus ning jalas need vägevad Soome saapad, millest paar nädalat tagasi juttu tegin. Küllap jätsin oma jutu ja välimusega kustumatu mulje.

Kunstnikud ei jaga just tihti autogramme. Kui mõelda, millises kontekstis on kunstnik üldse staari rollis, siis on selleks põhiliselt isiknäituse avamine. Näituse avamisel antakse kunstnikule lilli, vaadatakse tema töid ja suheldakse. Kirjanikud reeglina jagavad autogramme oma raamatu esitlusel, seda ka juhul, kui tegu ei ole n-ö päris kirjanikuga. Raamatusse on lihtsalt nii mugav autogrammi kirjutada. Igatahes parem, kui käsivarrele, sest kuhu see näitust avav kunstnik siis veel kirjutama peaks.

Kui Turus kohalikke kunstnikke intervjueerisin, ütlesid kõik, et nad pole iial tahtnud kuulsaks saada ega uskunud, et tänapäeval oleks kunstnikul võimalik samamoodi staaritseda nagu näiteks Andy Warholil.

Plaanisin täna jääda raamatuesitluse- järgsele peole, kuid tulin siiski koju. Põhjus: meeletult külm hakkas. Õues on täna jälle kohutav tuisk ning tugevad miinuskraadid. Wilde kohvik Tartus, kus esitlus toimus, oli külm kui hundilaut. Panin peale esitlust kohe paksud riided selga, jõin ühe tee ja kadusin. Talv pole väljaspool kodu pidutsemiseks soodne aeg. Svenile, kes oli esitlusel kaasas, meeldis minu ettekanne hirmsal kombel. Koduteel ostis ta mulle kaubamajast trühvleid ning ühe alkohoolse joogi, aga kuna ma ei tea alkoholimarkidest ega -kvaliteedist õhkagi, ei oska ma alkoholiostu muul moel hinnata kui hea tahte akti. Trühvlitega on teine lugu. Pärast ootasime kaubamajas bussi ja Sven tegi turvamehe ärritamiseks aegluubis lendamise liigutusi, endal seljas must nahkmantel, mille seljal on kiri FBI. Meil on koos nii tore.

Kangelase kojutulek

Geenius saabus Eestisse täiesti õigeaegselt, sest torm Monika oli juba raugenud ning Sven lilledega vastas.

Reedel käisime külas Üllel ja Lauril ja ma sain süüa sealiha ning Pavlova torti, millest olin Soomes unistanud. Poole ööni mängisime toredat rongimängu või oli see doomino või nende hübriid.

Laupäeval vaatasin suure osa Tallinna kunstinäituseid läbi ja kavatsesin kaasaegse kunsti liidu koosolekule ka minna, aga mõtlesin ümber, kuna olin magamata. Pühapäeva õhtul külastasin Ly'd. Nii lahe oli vaadata, kuidas tema kandi väiksemad tänavad on poolenisti paksu lume all ja iga maja ees vehib keegi suure lumelabidaga. Täna õhtul saabub Londonist Erni ühe omavanuse mehega, kes on geograafiaõpetaja samas koolis, kus Erni inglise keelt õpetab. Hakkame homme linna peal chillima. Teemadeks on õlu ja geograafia. Õllest ei tea ma halligi, geograafiat näeb Tammsaare pargis, kus lumi on hiigelkuhilaid moodustanud.

Mu Turu residentuuri ajal kirjutatud blogi järgib üsna stiilipuhtalt romaanikirjutamise loogikat.

Kõik algab kangelase teeleminekuga.

Sihtkohas tekivad mitmed jamad ja lõpuks satub kangelane väljapääsmatusse olukorda: 1, 2, 3, 4, 5, 6

Tänu oma üleloomulikule- või lihtsalt brutaalsele lihasjõule pääseb kangelane ohust.

Kangelane naaseb võidukalt kodumaale.

Õnnelik lõpp.

Viimane Džentelmen ja Fuuriast Monika

Kui viimast päeva Turus olin, kostis ootamatult raadiost: „Eesti, eesti, perkele eesti! Sinna tahan ma!“. Hakkasin kohvreid pakkima. Peale unustamatut saunaõhtut Paula ja Sami juures enda tehtud koogiga oligi elu vaikses ja tartulikus Turus väljakannatamatult mõttetuks muutunud. Oleksin võinud aega veeta oma magistritööst artiklit kirjutades, aga mind segas kirjatööle keskendumast ajukepp Tallinna üürikorteriga, kus nagu selgus, olevat elanud allüürnik, keda mina pidasin täieõiguslikuks üürnikuks. Otsustasin, et igasugune üürimine tuleb lõpetada ja hakkasin endale elamiseks suurt treilerit otsima. Mobiilne kodu oleks mulle parim lahendus, muidu lihtsalt lähen hulluks. Ootan soojustatud treileri pakkumisi.

Enne Turust ära sõitmist tutvusin ühika köögis ainsa džentelmeniga, kes eales Turu linna väisanud: vene rahvusest noormehega. Ta teeb Turus lisaks Moskva Teaduste Akadeemiast saadud bioloogia doktorikraadile teist doktorikraadi samal alal ja on nii viisakas, et pesi ka minu nõud ära ning kui korraga teevett keetsime, valas mulle esimesena vett tassi ja kui nägi, et mu pann on liiga kaua tulel, aga ma ise hetkeks eemal, tõstis ära. Võrreldes temaga on Soome mehed kohutavad matsid. Mitte ükski soome mees ei pakkunud kordagi mulle mitte mingil moel abi ega tundnud huvi, kas mul on kõik korras ega avanud uksi. Ei tasu nüüd arvata nagu nad poleks mulle abi üldse osutanud: aidati küll, kuid mitte omal algatusel. Ise pidin uurima, küsima ja paluma. Siit tuleb loogiline mõttekäik soojustatud treileriga Venemaale sõita. Samas tasub ettevaatlik olla: noormees rääkis, et Venemaaga võrreldes olevat Turus lausa naeruväärselt turvaline. Venemaal juhtuvat iga nädal terroriakte.

Eile tulin rongiga Turust Helsingi. Mina enne sõitma hakkamist:

Päikseline Soome:

Hetkel olen Helsingis Eve ühikatoas. Eve on Tallinnas EKA-s loengut pidamas. Kui lumetorm, keda hüütakse fuuriaks nimega Monika võimaldab, tuleb ta homse laevaga Helsingi, mina lähen sama laevaga tagasi koju ning me kohtume sadamas. Tartus olevat Delfi andmetel juba selline torm, et rahval soovitatakse vett, sööki ja küünlaid varuda. Viking Line' kodulehel on teade, et öine laev hilineb seoses väga raskete ilmastikutingimustega ja kuuldavasti ootavat kõige hullem alles ees. Ei tea, kas Sven mulle reedel Tartust Tallinna vastu saab tulla ja kuidas kõik lõppeb. Ma ei tohi veel hukkuda, sest homme õhtul olen lubanud Üllele külla minna ja veel pean manustama kõik need kahe kuu jooksul söömata jäänud seapraed, Pavlova tordid, ahjus tehtud singiga kruubipudrud, Mulgi kapsad ja paljud muud head toidud, millest unistanud olen.

Eile Turust Helsingi saabudes tundus nagu oleksin tulnud kolkakülast metropoli. Nii suured majad, nii palju rahvast ja poode! Sain aru, et olin Turus liiga kaua passinud. Turu linn koos oma kunstnikega tundus liialt endasse kapseldunud. Tahtmata suuremale osale lahedatest kunstnikest liiga teha, jäi mulle mitme projektis osalenud kunstniku puhul vägisi mulje, et kurdetakse raske elu üle ja sõimatakse linna kunstipoliitikat, aga pärast isegi ei tulda seda näitust vaatama, mis nende endi jamadega tegeleb.

Kiasmas meeldis mulle Sandisoni installatsioon:

Kristinka töö After- war oli ka seal väljas. Oli palju huvitavaid videoid, mida vaadates aeg kiiresti kulus. Leitmotiividest videos „99 aastat minu elust“ ütles kunstnik iga eluaasta kohta 1-2 lauset. Ökonoomne lahendus tüütult pikkadele igavatele elulooraamatutele.

Täna käisin seoses ideega doktoriõppesse astuda, Turu Kunstiakadeemias Villu Jaanisooga kohtumas. Sain tervelt seitse tarka raamatut, mida homse võimaliku katastroofi ajal merel lugeda. Lektüüri peaks jätkuma terveks nädalaks, sööki paariks päevaks. Enamus sellest on kommid. Tegime kooli peal mitu tiiru, sõime sööklas putru kohviga ja kui ütlesin, et mu abikaasa ei ole kunsti- vaid pigem toiduainete peal, leidis Villu, et minuga on kihvt vestelda. Akadeemia oli tänase päeva parim osa. Hiljem linnas hakkas jahe, sest käinud ära Villu poolt soovitatud näitustel, asusin kommipoodi otsima. Tahtsin Soome Porvoo kommitehase „Brunberg“ trühvleid. Vahepeal leidsin kohviku, kus müüdi mu lemmikjäätist, ameerika Ben&Jerry't ja lihtsalt pidin seal ühe imehea vahvlijäätise ära sööma:

Kui kommipoe otsinguid jätkasin, hakkas mul külm. Turus oli kaks odavat kommipoodi, Helsingis ei paistnud peale Koti Pitsa putkade midagi. On meeletult suured Foorumi ja Sokose ostukeskused, kus minusugusel vaesel kunstnikul midagi teha ei ole. Võin täpselt samu kaupu Tallinnas odavamalt saada, kui tahan. Käisin kesklinna läbi, aga et ainsatki kommipoodi ei leidnud, ostsin kommid supermarketist. Kohe pärast seda leidsin oma õuduseks kommipoe, kuid see oli õnneks kinni, seega tegin ikka õigesti, et supermarketist võtsin.

Siin on tohutult lund ja sajab juurde.

Minu viimased kuulsad sõnad Soome pinnal: geenius on juba teel...

Vittu – kui romantiline!

Kojuminekuni on jäänud nädal. Vahepeal ilmus meie näituse kohta lugu Turu rootsikeelses ajalehes Åbo Underrättelser. Artikkel on põhjalikum kui teises ajalehes ja pilt on norm.

Artikkel näitusest "Out of Joint" ajalehes "Åbo Underrättelser"

Elu ühikas on muutunud vaikseks. Köögis ei ole juba üle nädala aja ühtegi hinge kohanud ning sinna on tekkinud kirjad: „Please help yourself. Have a nice stay!“ koos arvestatava toiduvaruga, mida lahkujad pole ära visata raatsinud. Mul kui vaesel kunstnikul on vaid hea meel, kui avaneb võimalus süüa tasuta spagette ketšupiga.

Hakkan minagi otsi kokku tõmbama. Ostsin juba kodustele nänni. Eelmisel laupäeval käisime Alissoni ja Samiga suurimal kirbuturul, mida näinud olen. Oli raamatuid, potsikuid, keraamikat, riideid, kelli, jalanõusid jne. Enamus asju olevat tänapäeval lootuses raha teenida kallimaks muudetud. See aga tekitab olukorra, kus rahvas enam vanakraami ei osta. Milleks osta 8 EUR-i eest väike mootorratas-kell, mis ei näe just väga värske välja ja võib-olla ei töötagi? Samas võib ka vedada: nimelt sain 5 EUR-i eest superilusad nööride ja lukuga saapad. Kodunt kaasa võetud oranžid paelad sobivad neile ideaalselt.

Minu uued 5- eurosed saapad! :)

Möödunud on mitu päeva doktorantuuri lainel. Tahan doktorantuuri astuda, kuid ei ole veel kindel, kas Helsingi või Tallinna. 8.-9. detsembril viibin Helsingis ja uurin sealseid olusid. Olen sel teemal mitme teadajaga suhelnud ning lõppkokkuvõtteks selgus, et alustama peaksin juhendaja otsimisest ja oma cum laude kaitstud magistritöö artiklite avaldamisest Ariadne lõngas ja Mäetagustes. Pärast kirjavahetust oma EKA magistritöö kirjaliku osa juhendaja Tiina Kirsiga, kes oli rõõmsalt nõus minu doktoritöö kirjalikuks juhendajaks hakkama, kuhu iganes ma ka ei astuks, muutusin hullult õnnelikuks. Tiina Kirsiga oli meil magistritöö ajal ideaalne klapp ja kuna ta on nüüd Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudi doktorantuuri õppekava juht, siis kõva sõna ka ametlikus mõttes. Asusin selle teadmisega kohe artiklite kallale, siis aga tekkis blokk, mis tulenes asjaolust, et ma pole peaaegu kolm aastat akadeemilisi tekste kirjutanud. Blokki võimendas järjekordne jama Tallinna üürikorteriga, mis mu tuju absoluutsesse nulli tõmbas. Kuna hetkel lahendust leitud pole, kõigun hea ja halva tuju vahel. Ei ela ega sure. Päris vittu pole asjad veel lennanud, aga seitsmendasse taevasse ka veel mitte.

Käisme Alissoniga eile taas Sami ja Paula pool saunas ja saime nii Eesti kui Soome kohta uut infot. Selgus et sõna „vitt“ leiutas üks soome keelemees ca 500 a. tagasi. Tal oli palju armukesi ja ta tahtis naise genitaalide jaoks romantilist väljendit leiutada, nii oligi sõna „vitt“ algselt romantiline. Kas see sõna tuli Eestisse Soomest ja millal, seda ei tea. Muide, siin on meeletult palju emakeelseid sõnu suguelundite kohta. 

Tänapäeval igatahes on „vitt“ muutunud nii Eestis kui Soomes teismeliste kõnepruugis sama tavaliseks nagu minu nooruses oli „kurat“. Seda võib iga asja peale öelda. Mõni baretiga tädi ehk kirtsutab veel nina, aga keegi eriti ei pahanda. Mina olen siiski liiga vanaaegse kasvatusega, et ette-taha vitte pilduda. Võib-olla pigistaks selle sõna välja, kui näpud sahtli vahele pandaks. Äärmises vihas olen alati küll kogu rikka sõnavara välja ladunud, kuid rahulikus meeleolus, asja eest teist taga ma ei ropenda. Kui minu teismeeas keegi julges öelda vitt, nikkuma, puts, munn või muud säärast, ootas teda pikk ja piinarikas karistus tavaliselt moraalilugemise, hüvedest ilmajätmise, sõimu või lausa füüsilise nahutamise kujul. Siin Turus olen vahel kuulnud reedeöödel ühika eest mööduvaid purjus meestudengeid ahastavalt karjumas: Viiiiiiituuuuuuuu! Ju on siis rahuldamatus.

Samil on huvitavaid raamatuid ja plaate. Üks raamat jutustas Soome alkoholikultuurist ja sisaldas ka inimeste purjusolekulugusid. Soomes oli aastatel 1919-1932 alkohol täielikult keelatud. Toimus aktiivne ebaseaduslik alkoholi sissevedu Eestist. Kui alkohol viimaks müügile jõudis, nägi viinapood välja nagu pank: inimesed seisid sabas mingite sammaste ja lintide taga, kuna pudelid olid igaüks eraldi väikeses lahtris, põhjaga rahva poole, et vältida erinevate markide nägemisega suure valiku muljet ja liigset kiusatust suuremaid koguseid osta.

Eile selgus veel fakt, et sõna „halastusseks“ on Soomes olemas ja kasutusel. Selle kohta on ka lühend, aga mulle ei meenu hetkel, milline. See kõlas umbes nagu „pätu“.

Kõige sellise arutamise juurde kuulasime „halba karaoket“ ehk Nükaneni ja teisi eriti halbu muusikuid, sõime minu enda küpsetatud superhead kohupiimakooki, mille retsept on siin, aga ma natuke muutsin seda. Olen eluaeg vahelduva eduga suur küpsetamisfänn olnud ja hirmus õnnelik, et eile viimaks sain oma kirge rahuldada. Sami soojendas mingeid naljakad, aga maitsvaid porgandi- ja kaalikaputrusid, lisaks oli laual sink, Lapimaa metsadest Paula ema poolt korjatud pohlad, mmmm... head sõbrad, hea saun ja -toit muudavad elu ikka nii mõnnaks, eriti kui oled juba kaks kuud peaaegu ainult võileibadest elanud.

Minu tehtud mahlane kohupiimakook. Just ahjust tulnud ja lõhnav!

Pärast sauna- ja kulinaarseid mõnusid magasin nagu kott ja ärkasin täna enne koitu! Turus tõuseb päike täna kl. 9.13, aga mina olin jalul juba kl. 8.30. Loojang on siin täna kl 03.27 PM, aga enne loojangut magama minna mul kavas ei ole. Ilusat laia lund sajab.