Üritan Tallinnas suuremat üürikorterit väiksema vastu vahetada ja vaadake, milleni see protsess mind on viinud! Valisin oma blogirullist mõned blogijad ning lõin iga üksiku autori ainetel tekstid oma kahe viimase päeva tegemiste teemal. Põhiteemaks on liiva jooksnud korteriotsingud.
Margus Kiis
05.01.2011
Sõitsin 05.01.2011 Tallinna, kus kavatsesin kaht üürikat vaadata. Esimene võeti enne ära, kui ma kohale jõudsin. Ootasin maja ees, kui maakler helistas ja teatas, et korter läks ära. Sain nii vihaseks, et maja katuselt kukkus mulle lumi pähe. Tormasin minema. Järgmisel päeval käisin näitustel. Mingid pildid, videod ja koerad olid igal pool. Nägin Draakoni galeriis Elin Kardi. Venelaste hordid tormasid vanalinnas ringi. Õhtul pidime Indreku ja Pirniga teist korterit vaatama minema, maakler aga teatas, et omanik pidi ootamatult linnast ära sõitma ja naaseb alles esmaspäeval. Olen halvas tujus.
Arni Alandi
Hädakarje
Kardan, et hävinud, täiesti hävinud on minu unistus üürida korter suurlinlikuks muutuvas vabariigi suurimas väikelinnas Tlnas. Ei saa lahti tundest, et mind on alt veetud. Armastan kohvikukultuuri & kuigi pean selle eest hetkel punktid Tallinna asemel Tartule andma, ei ole ma 1hti lootust kaotanud leida see päris oma kohvik ka Tallinnas, kuhu mul ikka-jälle asja on. IIseks on mul Tlna kesklinnas enamasti öösiti hea uni. Otsin kiiresti lõunapoolsete akendega 1-2 toalist korterit kesklinnas alates 2. korrusest. Avatud köök ei sobi. Kuidas küll peaks 1 inimeseloom magada saama, kui IIne köögis musta kohvi keedab, tšeburekke ja pirukaid küpsetab, koort vahustab ning oma suitsetavate sõpradega intellektuaalseid vestlusõhtuid korraldab? X ja kombed surevad avatud köögiga korteris pikka piinarikast surma. Selliste kultuuriinimeste kohtumispaigaks peaks olema kohvik, mitte korter, mida 3me peale jagavad erineva elurütmi, harjumuste, usuliste veendumuste & soolise kuuluvusega elanikud. Unistan päevist, mil üürin Tln-s korterit, mis mulle kõigiti rahuldust pakub.
Thonolia
Erakordselt tobe
Olen juba mitmendat päeva kuidagi... kergesti agiteeritav.
Erakordselt idiootne on kulutada aega ja raha, et ilmaasjata Tallinna tulla.
Erakordselt nõme on oodata maja ees ja kujutelda, et uks avatakse ja sind kutsutakse sisse ilusat korterit vaatama, kui hoopis telefon heliseb ja sulle öeldakse, et sa ei saa seda korterit mitte kunagi, sest keegi teine just võttis selle endale.
Erakordselt ärritav on seejärel oodata järgmise päeva õhtut, et teist korterit vaatama minna ja saada tund aega varem teada, et tolle korteri omanik pidi ootamatult linnast lahkuma, nii et korteri vaatamine lükkub järgmisse nädalasse.
Erakordselt haletsusväärne on oma päevi sisustada kinnisvaraportaalides surfamisega.
Erakordselt pettumustvalmistav on avastada, et maaklerid on lollid.
Brrr... ja veel, ma teen oma magistritöö artiklite ja doktorisse astumise ettevalmistamisega seda edasilükkamise asja.
Sandra Jõgeva
Jäätis ja korterijama
Tänase päeva värvikaim hetk oli see, kui MK näitusel Draakoni galeriis vene rahvusest isa ja poeg üht maali vaatasid. Maalil oli kujutatud beežikaid võrksukkades naise jalgu. Isa ütles poisile: „Eta moroženoe“.
Olen juurde võtnud. PP-le kindlasti meeldiks, et mu lohkus põsed on nüüd pruntis nagu õunad. Tervisega on pidevalt mingi jama. Päris hirmus, et nii haigel inimesel nagu mina tervisekindlustus puudub. Ravimid on kallid ja isegi shoppamiseks ei ole raha ning suvila remondiks ei ole ma leidnud ainsatki orja. Ükspäev mõtlesin end teatrimeigiga 10-aastaseks tüdrukuks muuta, aga ma ei tea, kust seda meiki leida. Garderoob on vananenud. Juba tükk aega otsin soodsa hinnaga korsetti. Hiljuti lasin kahele paarile vanadele saabastele uued kontsaplekid panna, paigutades sinna pea kõik oma säästud. Otsustasin, et Soomest 5 euro eest saadud saapad ei ole igapäevaseks käimiseks.
Oeh. Ja see korterijama. Olen tartlane, kes tahab üürida korterit Tallinnas. See ütleb kõik.
Oot-oot, see pole minu blogist!
ReplyDeleteSee viimane nimelt.
ReplyDeleteMul on muuseas korteriasjadega hea õnn olnud. Eelmise aasta märtsi alguses müüsin vanaemalt päranduseks saadud Pärnu 2-toalise kesklinna korteri ning teine korter Tallinna kesklinnas, mida vaatama läksin, on nüüd minu kodu. Mulle meeldib see 19-saj kivimaja kui ka asukoht Kotzebue tänaval. Soojem võiks olla talvel ja elektriküte on kallis, aga mis siis...
ReplyDeleteSisu ongi minu elust, stiili üritasin võtta teistelt. See tartu-tallinna värk on küll sinu blogist korduvalt läbi käinud. Tartlased eriti.:D
ReplyDeleteMul on ka vanasti vahel korteriõnne olnud, aga nüüd juba mitu kuud asjad ei liigu.:( Me just seda va elektrikütet ei taha, paraku pakutakse selliseid päris palju.
Lahe :D. Aga see jäätiseteema on väegade psühhoanalüütiline - võimalik, et sa nägid pealt tulevase fetishi sündi. Täiskasvanuna see poiss ei saa aru, miks võrksukkades jalad teda niivõrd köidavad.
ReplyDeleteFideelia anded avalduvad väga ootamatutest suundadest. Väga tabav paroodia Ö)
ReplyDeleteMa tänan.
ReplyDeleteHea, kui sulle ka tundub, et täppi läks. :)
Luv u!
ReplyDelete:D
Tegelt võin ma anda vihje korteri(te)le, mis on vaba(d), ahiküttega ja kesklinna piirkonnas. Seal on lihtsalt... omad probleemid. Võin lähemalt rääkida privaatsetes kanalites. Facebookis nt.
ReplyDeleteKärt
Za/Umi ainetel vòiks ka kirjutada :)
ReplyDeleteOlen mõelnud, et võiks, sest mulle nende tekstid meeldivad, jagan nendega samu mõtteid jne. Tundub, et nüüd hakkab tellimusi tulema, kelle ainetel kirjutada. Hakkaks 2.50 loo pealt sisse kasseerima. :D Loomemajandus.
ReplyDelete