Tallinnas - kunst ja intervjueerimine ema filmi jaoks

Teisipäeval intervjueerisin Tallinnas Rein Weberit, kes on geobioloog ja Feng Shui arhitekt. Õppinud on ta kunstiinstituudis ja hiljem Sorbonne ülikoolis Prantsusmaal. Minu ema tunneb ta intuitiivteaduste kooli kaudu, kus ema kunagi studeeris.

Vaata igaks juhuks ka: skeptik.ee.

Weber, kes ka ise hiljuti 70 sai, uuris kohe, kui saabusin, kui palju mäletan tema ja ta abikaasa kirjutatud raamatust „Õnne Feng Shui“. See on new agelik raamat intiimsuhetest, mille ema mulle jõuluks kinkis. Selgus, et peale piltide ei meenu mulle suurt ei midagi, kui siis vaid tõik, et swingerdamine on hea. Weber vaidles sellele vastu: tema swingerdamist siiski heaks ei kiida, kuna seal olevat liigselt meeste võimu, aga Weberi arvates peaks intiimsuhetes juhtiv pool olema naine. „Mehe ainus elueesmärk on teha naine õnnelikuks. Kui naine on õnnelik, on seda ka mees!“. Kohtumised mu emaga olevat Weberi sõnul alati väga võimsad, sest mu ema olevat ääretult tugeva energiaväljaga sensitiiv, kellel muide on väga ilusad tütred. ;)

Järgmisel päeval käisin EKKM’is „Welcome to Machine“ avamisel. Kunstnike kaval nipp oli lasta kunstipublikul suletud väravate taga pool tundi praadida. Nii tekkis mulje nagu kunstnikud oleksid superstaarid ja kunst maailma olulisim asi. Kasutan seda trikki tulevikus kindlasti. Näitus tundus hea, aga fännide tunglemises ei olnud seda võimalik eriti vaadata. Marco Laimre ja EKA fotoosakond siis selle taga.

Hiljem läksime sõpradega bussijaama, kus toimus kunstiürituse „Bussijaam heliseb“ aftekas. Olid bänd ja diskopall. Bändile elas kõige rohkem kaasa üks Narva siirduv tädi, kes tundus olevat tsipake pilves. Ta lehvitas bändile ja tantsis, naeratas ja alustas kõigiga vestlust. Kuulsin, et päeval olevat kahele kunstnikule bussijaamas politsei kutsutud. Üks oli katuselt reisijatele rätiga lehvitanud ning teine olevat jaamahoonesse installeerinud kohvri, kust inimhäälne „tikk-takk“ kostnud. Meediasse need juhtumid minu teada jõudnud ei ole.

Neljapäev oli Fatburneri päev, sest sain viimaks kätte 43 pudelit kõige kangemat Fatburnerit. Nimelt osalesin Fitnessi kampaanias, kus kutsuti üles Facebooki Fatburneri pilte saatma. Like’de arvu järgi võitsin 3. koha. Pildil oli Pirni koer Pipi, kes maia näoga Fatburnerit limpsib. Pilt on tehtud kevadel, nüüd sain selle ära kasutada.

Pirn koos kuulsa staarkoera Pipiga, kelle lemmikjook on Fatburner!

Õhtul käisime Ü ja ta sõbrannaga kinos vaatamas Kirjad Juuliale. Õhtuseks lõõgastuseks on see mõnus film: nii romantikat, huumorit kui seiklusi. Ü seletas, et meil olevat naiste õhtu. :)

Reedel oli kohutav torm. Tuul pidi mind pikali puhuma. Külm oli ka ja kütma hakati alles laupäeval. Käisin sugulaste pool Kivimäel tädi intervjueerimas, ikka ema filmi jaoks. Elan juba 5 aastat poole kohaga Tallinnas, aga alles nüüd jõudsin sugulastele külla. Uudiseks oli, et neil on nüüd ühe maja asemel kaks.

Tädi meenutas intervjuus Peedul kirjanike suvemajas veedetud lapsepõlve ja klaaris üht arusaamatust, mis puudutab Jaan Krossi mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised“ esinevat nendingut. Nimelt olevat Krossi sõnul mu tädi ja ema lastena kiusu pärast Erni Hiire akna all ta luuletusi, tol ajal keelatud lektüüri, deklameerinud. Tädi ütles, et nemad seda ei teadnud ja deklameerisid seepärast, et neile meeldis Noor-Eesti luule ja mitte Hiire kiusamiseks. Ühtlasi sain teada, et mu ema ja tema parim sõber Inger Kraav olevat kooliajal plaaninud Tori Põrgu põgeneda, et seal otsekui metsinimesed koopas elada. Asjade kokku otsimise tuhinas olevat vanaisa suur talvekasukas juba aeda viidud ning selle saatusliku vea tõttu plaan nurjuski: vanemad said asjast teada.

Laupäeval käisime Ü ja L-ga Paldiskis meie ühise tuttava ajakirjaniku Arni sünnipäeval. Arnit tunnen blogi kaudu: jälgime üksteist. Meie kohale saabudes olid pidulised jalutamas, aga uks lahti ja muusika mängis. Nii ootasime umbes tund aega, kuni saabus kirev seltskond koos kolmejalgse koeraga. Tutvustamisvoorus selgus, et enamik külalistest peab blogi. Üht blogi olin ka mina juba lugenud: Tsitronkollane. Hiljem koduteel üritasin sõnastada, mille poolest sealne seltskond eriline oli, aga ei suutnud, kuid L ütles minu rõõmuks, et ta teab, mida mõtlen. J

Tallinnas veedetud aeg oli jälle nii intensiivne, et pani mõlgutama mõtteid, mis oleks, kui koliks ikka päriselt pealinna. Tartus pole mul juba aastaid midagi teha, pealegi on mitmed mu suhted tartlastega lõppenud fiaskoga. Põhjused seal elamiseks on hetkel abikaasa, ilus mugav kodu ja armastus Lõuna-Eesti vastu. Kui abikaasa ja ilus mugav kodu Tallinna tuleksid, saaks ehk armastusest Lõuna-Eesti vastu ka üle.