Ema juubelifilmi tegemine

Lõppemas on tunduvalt sisukam nädal kui mul on olnud viimasel ajal au kogeda. Hakkasin emale juubeliks üllatusfilmi tegema. Pulmavideotest on kopp nii ees, et ei jõua ära oodata, millal Eestist saan põgeneda, et ainult kunstile pühenduda. Seni aga on ema film just see, mida tasakaalu säilitamiseks vajan. Film koosneb ema sugulaste ja sõprade mälupiltidest, kohtadest ja muusikast. Ema peab sellest alles juubelil teada saama. Hea, et ta internetti ei kasuta: võin vabalt siin filmist kirjutada.

Filmi ettevalmistamisel on juhtunud naljakaid ja kummalisi asju. Näiteks ehmusid osad tädikesed ära, kui helistasin, sest kui ühendust võtab ligi 70-aastase ema tütar, kes pealekauba ise eales suhtlemist algatanud pole, tasub halvimat karta. Kõik olid väga õnnelikud, kuuldes, et ema on elu ja tervise juures. Kümnest väljavalitust on intervjuuga nõustunud kaheksa. Keeldujatest üks oli mu isa poolõde, kellega mul arenes veider dialoog. Ütlesin, kes ma olen ja mida tahan ning vastus tuli jämeda zombihäälega: Tänan, ei. Ometi oli tädi alles paar aastat tagasi, kui isa elas, meie pool käinud. Küsisin, kas ta käis meil külas, ta vastas, et võimalik. Järeldasin, et mingi tervise- ja mäluhäire. Teine keelduja oli algul nõus, aga siis helistas uuesti, tuues keeldumise põhjuseks, et sellist filmi tehes on tunne nagu inimene oleks surnud ja tema matusekõnet pidada ei soovi.

Helju-nimelist tädi otsides helistasin alguses lauatelefonile. Vastas üks vanadaam, kes ütles, et Helju olevat ära kolinud ja küsis, kas tahan ta aadressi. Tahtsin vastata, et mis sellest aadressist, parem andku telefoninumber. Tädike ei kuulanud mind vaid ajas mesimagusat juttu: „Heljul on uus aadress. Ma annan teile tema aadressi, saate külla minna. Mina olen juba mitu korda tal külas käinud!“. Suure krõbistamise ja otsimise peale hakkas ta siis lõpuks mulle aadressi ütlema: tema aadress on…aga ütles hoopis mobiilinumbri.

Endise elukoha Hurda tänava naabrid on enamuses surnud, kuid üks vanadaam oli elus. Sain temaga rääkida, aga ta ei kuulnud peaaegu midagi ja väitis, et ei mäleta ka midagi.

Kunstnikust peresõber lubas tagasi helistada, kui mingi lugu meenub.

Nüüd neist, kellega olen juba kohtunud. 89-aastane tädi Virve on elanud Tartus Puiestee tänaval ühes ja samas majas 5. eluaastast alates. Mu ema kohtas ta esmakordselt vanavanemate talus Pihlapuul, kui viimane oli aastane. Olevat olnud ümmarguse pea ja punnpõskedega rahulik ja vaikne laps. Rääkisime Virvega ka haridusest ja muust. „Ära teisi küll kuula, et pead kohe lapse sünnitama! Aega on!“ põrutas Virve, kelle esiklaps sündis, kui ta oli 36 ja suri ühte haigusse mõne aasta eest. Kõigis tubades on tütre foto.

Helju on mu emast aasta vanem. Nad kohtusid sünnitusmajas. Emal sündis mu vanem poolõde ja Helju sai poja. Minu ema olevat haiglas liikunud justkui haldjas, äraolevalt ja kergelt, paksud lokid lehvimas. Naised olevat teda imetlenud ja mõistatanud, kes ta küll olla võiks. Siis olevat nad kuulnud, kuidas ema palub arstilt luba minna oma isa dissertatsiooni kaitsmisele. Naised saanud seeläbi aru, et ema kõrgemasse seltskonda kuulub. :) (Need on Helju enda sõnad). Hiljem kohtus Helju emaga korduvalt bussis ja linnas. Mind nägi Helju esimest korda emaga Tartus, kui olin 4-aastane. Helju kirjelduse järgi paistsin olevat väike daam. Mul olevat olnud ilusad sirged jalad ning ma olevat korralikult käitunud ja hästi riides olnud. Mul oli huvitav seda juttu kuulata, sest linnas käisime muidugi viisakalt riides, kuid maal ja kunstikoolis hoopis teisiti. Mis daamilikkusse puutub, siis olen alati arvanud, et tädi õpetas mulle sirget rühti ja muud daamivärki alles siis, kui pubekas olin. Tegelikult tahtsin mingil perioodil pubekana nimelt väga kole olla, et poisse vältida. Tädi pani sellele piiri. Kuid et ma mudilasena daami moodi olin… äkki on daamilikkus geenides?

Reedel sõitsin Aivari autoga Viljandi ja sealt Õisu ema klassiõe Krista juurde. Tema lootis, et jään ööseks ning söötis mu kere nii täis, et jõudsin vaevu koju sõita. Talle meeldib hoolitseda. Kohviga läksin tema pool liiale. Krista rääkis, et ükskord otsustasid nad mu emaga koolist poppi teha. Tulemas oli prantsuse keele kontrolltöö, milleks nad ei viitsinud õppida. Oli külm talv. Nad ostsid kalakonservi ja läksid metsa. Seal aga ei saanud nad konservi lahti ning tulid mornide ja külmunutena koju tagasi. Kui palusin Kristal õnnesoovid öelda, hakkas ta nutma ja sõnas, et mu ema on tema elu loto miljonivõit.

Vahepeal oli mu ema Tartus ning me käisime Peedul. Ema oli šokeeritud, avastades, et Kirjanike Liidu suvemaja Peedul on lagunenud. Tema isa (mu vanaisa) Karl Taev oli kirjanike liidu liikmena seal igal aastal perega suvitanud. Peedu kirjanike maja olevat nüüd ülikooli omanduses, aga ülikool tahtvat seda müüa.

Tungime kirjanike liidu Peedu tondilossini

Emal on mitmed Peedu-mälestused seotud ta lemmiklooma lehmaga. Emale meeldis piima järel käia ning lehmi vaadata. Ükskord tulnud lehm loojangu ajal üle mäe ning mõjunud oranžis kumas nõiduslikult.

Väike ema koos oma ema ja tuttavaga Kirjanike Liidu Peedu suvemaja trepil 1940tel

Suur ema ja mina Kirjanike Liidu Peedu suvemaja trepil 2010

Peedult sõitsime rongiga Tartu. Ema teiseks šokielamuseks sai Tartu raudteejaam. Tal polnud aimugi, et see on nii räpane ja lagunenud. Eriti tunnel. Vanem ja haigem inimene ei jõuaks eluilmas sealt läbi. Heade mõtete linn.

Käisime ka Tartus Tähtveres, kus olen lapsepõlve veetnud. Elasime Hurda tänaval.

Meie endine kodu Hurda tänaval

Ema kui vilistlane põikas sisse Miina Härma Keskkooli, mida ta omal ajal vihkas ja kust pidevalt poppi tegi, kuni istuma jäi. Ema armastas õiglust, aga mitmed õpetajad käitusid õpilastega ebaõiglaselt. Nii otsustas ema õppimise lõpetada. Istuma jäämise tõttu tundis ta piinlikkust ainult kirjanduse õpetaja ees: emakeel oli lemmikaine.

Tähtvere linnaosas ei ole ühtegi toidupoodi. Kui Jakobi mäest üles hakata tulema, on esimene suurem pood alles ühikatorni lähedal. Lutsu tänava suunda aga ei jää peale kaltsukate midagi. Esimene pood seal on alles väike ja soolaste hindadega „Õnnelik juhus“ Tiigi tänaval.

Pood "Õnnelik juhus". No tõesti oled õnnega koos, kui üle pika aja poodi näed.

Mul on veel mõned intervjuud tulemas, aga juba olen saanud teada asju, millest aimugi polnud. On tunne nagu teeksin filmi „Kadunud pojad“ 2. Huvitav, kas enamasti lähebki inimeste elu nii, et kui nad lõpetavad kooli, öeldakse neile, et nende ees on kõik uksed valla, aga oma elutee loojangul on nad ikka üksi ja haiged nagu vahepeal  ei oleks midagi toimunud?