Vaprate tüdrukute elu

Minu esimene aasta EKA doktorantuuris on nüüd läbi ja mind viiakse üle teise aasta doktorandiks. Hiljuti toimunud atesteerimine kulges hästi. Isegi kõige rangem komisjoniliige naeratas mulle.

Suvi on minu jaoks välitööde aeg, aga viimatised lumetormid ja vihmavalingud on mitmeid plaane segi löönud. Midagi on siiski ka juba tehtud, näiteks käisin 7.- 8. juunil Kütiorus XII vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul. Aasta aega tagasi polnud mul millestki niisugusest aimugi - areng on silmaga nähtav. Kohapeal filmisin, pildistasin ja kõnelesin naistega, kes kutsuvad end tütarlasteks. Neid oli kohale sõitnud üle terve vabariigi, kõige arvukam seltskond Saaremaalt. Meeleolu oli veidi hillitsetud. Inno Tähismaa Võrumaa Teatajast võttis tüdrukute moraalselt juhilt Loniida Bergmanilt intervjuu, mille käigus jõuti tõdemuseni, et maaelu on välja suretatud, nõuka aja lõppemisega kadus vajadus paljude traktoristide järele, sest kadusid majandid ja polnud enam põlde, mida künda. Noorim endine naismehhanisaator oli 46-aastane ja ilmselt viimane naine, kes nõukogude ajal traktoristiload sai: "Nii kui load kätte sain, nõukogude liit lagunes ja ma ei leidnud tööd.". Tööinimesi enam ei tunnustata. Paljud endised töökangelased on hetkel töötud või koristajad. Kitsaskohtadest riigis ei juleta enam avalikult rääkida, sest võib probleeme tekkida. Tuleb teha nägu nagu kõik oleks hästi. Kokkutulek algas Toonela teele läinud kangelaste mälestamisega. Süüdati leinaküünal, seisti vaikides. Paljud endised töökangelased on kas juba surnud või haiged. Jooksen sel suvel surmaga võidu, et veel elusolevaid Paša Angelina auhinna omanikke küsitleda ja neil kätt suruda. Nad tegid eluaeg ränka tööd, kuid nüüd ei mäleta neid enam keegi. Paša Angelina büst oli kõrgeim riiklik autasu, mida naistraktorist võis saada. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja võimalus kohtuda kosmonautidega. Kõlab nagu ulme mingist teisest universumist. Paša Angelina oli esimene naistraktorist Nõukogude Liidus ning pidi oma töö tõttu alguses taluma külaelanike mõnitusi ja isegi füüsilist vägivalda. Nii hirmutav tundus tol ajal (1930ndtel) iseseisvalt meeste alal elatist teeniv naine.

Avamisel kõneles ka Võrumaa vallavanem Georg Kruuda. Ta nägi välja nagu murtud mees ega teeselnudki head tuju. Rääkis, kuidas Võrumaa inimestest tühjaks jääb, kuna minnakse välismaale ja lapsi ka ei sünni. Väljend "lapsi muretsema" pidi ära hirmutama. Lapsi peaks hoopis "rõõmutsema". Ta tunnustas naisi raske töö eest ja kinkis neile puuviljavaagna. Naised kinkisid igale kõnelejale traktoriga medali. Ka mina tegin lühikese enesetutvustuse ja medalita ei jäänud.

Võrumaa Teataja pilt

Viimasel ajal on murekohaks kokkutulekutele jõudmine. Kui vanasti saabusid maakondadest suured bussid, siis nüüd selleks enam raha ei ole. Kel võimalik, tulevad enda või lapselapse autoga. Paljud on sunnitud loobuma. Saare naised on seni kõige aktiivsemad pidutsejad ja reisijad.Muidugi sai ka nalja, räägiti anekdoote, tantsiti ja õhtul käidi saunas. Tutvusin paljude lahedate tüdrukutega ja tundsin end nagu kodus. Siin on Inno Tähismaa artikkel.

Põlvamaa endised naismehhanisaatorid kannavad särgil igaüks oma masinat - kes juhtis traktorit, kes kombaini.

Tartumaa Belarusipiigad ja naine, kes pole jumal ega masin

Hiljuti ilmus Semiosalongi kataloog, kus on ka minu artikkel. Peale suurt kätši trükiti seal muuhulgas ära pilt mu viimasest aktsioonist Kroonika peol, ilma milleta oleks lugu poolikuks jäänud, sest kangelasliku naisekeha kaubastamine tuli lõpuni viia. Huvitav, et mu aktsioonid nii akadeemilisel kui meelelahutuslikul rindel nõnda palju kirgi kütavad (kuulu järgi pidid osad naised mind juba paaniliselt kartma - äkki võtan suvalisel hetkel lambist tissid paljaks ja mis siis saab?). Igal juhul on Anu Saagim koos minuga nüüd raamatusse raiutud.

Laupäev möödus Valgemetsas, kus juhendasin maalitöötuba. Toimus küladepäev ja kohal oli Vastse-Kuuste valla külade rahvas. Minu idee kohaselt panime 7 m pika lõuendi maha ja ma näitasin ette, kuidas Pollockit teha. Algul kostis hääli, et sellise stiili eest oleks koolis kahe saanud, kuid suuremale osale  hakkas see meeldima ja kiiresti sündis teos "Valgemetsa variatsioonid". Väljamaali tehnika on üsna lollikindel. Sellega ei saa väga mööda panna, kuna joonistusoskust ega kunstitehnikate valdamist vaja ei lähe. Ainuke häda - ilm oli vilets. Käisime kaks korda suure lõuendiga õuest tuppa ja toast õue, kuni otsustasime, et rahulikum on tuppa jääda. Äike kord lähenes, kord kaugenes. Vahepeal tuli suur vihmavaling, siis taas selgines.

Näitlik õppetund

Valgemetsa küla pilt

Lisada võib kohalikke männiokkaid ja liiva

Pühapäeval vabastasime kuivanud Raudallika kividest ja muust sodist ning ta hakkas uuesti voolama. Meid aitas kopamees Arne Roiult. Ma sain ise koppa juhtida. Polnudki raske, kangid tuli selgeks õppida ja sain päris tubli tüki tööd ise ära teha. Võimas elamus! Ilm oli ilus ja kolme tunniga sai valmis. Allikast tuli välja mitu suurt kivi ning kaks neist paistsid nagu ohvrikivid. Kaevata tuli päris palju, enne kui vesi tulema hakkas. Rõõm oli suur, eriti mis puudutab tädi ja ema, kes lapsepõlvest allikat elusana mäletavad.

Kopp ees :)

Ilm on olnud viimasel ajal kohutav. Isegi ilmateenistus imestab, et ajaloost pole teada veel ainsatki nii ulatuslikku suvist lumesadu nagu 17. juunil. Sadas nii lund, lörtsi, lumekruupe kui ma ei tea, mida. Jube. Isegi Tartus!