2012 - Narva küpsis, surm ja taimetoitlus

Uue aasta esimesel hommikul saime teada, et Sveni ema on surnud. Head uut aastat tõepoolest.
Väidetaval uue ja parema ajastu alguskuupäeval 21.12.2012 varastati meil maja tagant enda istutatud kuusk. Head kõrget vibratsiooni, tõesti.

2012 aasta esimene pool oli põnev, sest alustasin Tartu KHK-s uue eriala õppimist. Olime klassikaaslastega lapselikus õhinas kui oma uhiuued kondiitri tööriided kätte saime, kui kook hästi välja tuli ja kui oma esimese „viie“ saime. Tegime koolis palju pilte. Õppisime üksteist tundma. Siis tuli suvi. Sooritasin kondiitripraktikat Werneris ja Kõlleste Kommimeistrites. Elu Valgemetsa vanas majakeses oli mulle raske ja sellest sündis eneseirooniline tibi-stiilis blogipostitus.

2012 veebruarist alustasin kunstivaba aastat. Ma ei ole selle aja sees ainsatki näitust külastanud, kunstiartiklit lugenud ega kunsti loonud. Teistelt tulnud initsiatiivil on mu kaks vana tööd olnud näitustel ja ühe auhinna sain ka. Nii võib öelda, et kunstivabal aastal maitsesin oma varem tehtud kunsti vilju ja see on tore, sest arvasin, et kui eemale tõmbun, unustatakse mind kunstiväljal kiiresti.

Sel aastal sain kinnitust, et mul on tõelisi sõpru, kes toetavad just raskustes, mitte ainult rõõmsatel aegadel.

Aasta teine pool on olnud halvem. Suvel varastati Svenil ratas, jõulude eel maja tagant varastati kuusk. Valgemetsa suvilasse murti sisse. Politsei sai selle tüübi kätte: asotsiaal oli süüa otsinud. Meile oleks rohkem meeldinud, kui ratta- või kuusevaras oleks tabatud, sest suvila oma ei võtnud midagi, oli vaid sahtlid lahti jätnud ja ühe aknaruudu ära lõhkunud. Talve veedab ta vangla mugavustes, kust suvel taas Ahja jõe ürgoru maalilistele nõlvadele seiklema lastakse. Uurija ütles, et ta on tuntud nägu. Nüüd pannakse vanake loodetavasti grupi pääle ja enam suvilatesse sisse ei murra.

Sügis oli töine, sest tegime Margus Kiisiga kraamikaamera saadet. Algas taas kool ja seal oli pidevalt mingi jama. Ei saanud piisavalt eksamitöid harjutada ja jätkusid absurdsed möödarääkimised osade õpsidega. Ma ei tea, kuidas ma teen ära eksami teoreetilise osa, kui sekka võib tulla selliseid küsimusi: "Modifitseeritud tärklise põhikoostis on:... Vastus: modifitseeritud tärklis (ülla-ülla!)." Koolipraktikal kulub alati vähemalt tund aega töövahendite otsimisele, nende pesemisele, koostisainete otsimisele ja kaalumisele ning mikserijärjekorras ootamisele. Kõik on muutunud närvilisemaks, depressiivsemaks ja kui mõni meist teebki tunnis pilte ja need üles panna viitsib, ei tule klassikaaslastelt enam ühtegi laiki ega kommi. Me ootame lõppu. Jaanuari lõpus tuleb eksam: esimesel päeval on test ja toorainete kaalumine ning teisel päeval praktiline küpsetamise eksam.

See ei kõla üldse usutavalt, aga olen viimasel ajal sellest kondiitrivärgist nii haaratud, et näen vahel kogu öö unes, kuidas mikseri labasegaja taigent segab. 8 tundi segab. Selgelt ülesegatud ju. Aga mis juhtub tootega küpsetamisel, kui taigent liiga kaua segada? See on eksamiküsimus! Sa pead seda teadma. Toote kuju jääb lamedaks. Koledad tooted tulevad siis. Keegi ei taha lamedat ja hädist biskviitpõhja või beseed.

Jõulude ajal kaunistasin piparkooke üllatavalt korrektselt. Tööd ette valmistades arvasin, et tuleb suurem sõimamine stiilis: „Ma ju ütlesin, et ma ei ole peene töö tegija!“, kilo piinlikult „kaunistatud“ piparkooke ja enne uinumist tugev unerohi sisse, sest mis rahu saab olla, kui sa end luuserina tunned, aga õnneks laabus kaunistamine keskendunult, rahulikult ja mingil rudimentaarsel tasemel isegi loominguliselt. Seevastu aga olen korduvalt erinevaid taigna koostisosi valesti kaalunud või üldse lisamata unustanud nagu "Narva" küpsistega juhtus.

Kaunistasin päris ise

Jutustan teile nüüd sellise loo, kuidas me "Narvat" pritsime koos!

Väljavõtteid päevikust

4.12.12

Maailmalõpp läheneb: JÄLLE pritsisime koolis küpsist „Narva“ ja ma ei osanud seda JÄTKUVALT. Ma pole seda muidugi ka juba veebruarist saadik teinud. Ma ei taha eksamil Narva küpsise piletit tõmmata! Ma ei taha ülepea mingit eksamit teha.

12.12.12

Eile pritsisin koolis uuesti Narvat. Sellest, kuidas ma Narva küpsist pritsin, võiks romaani kirjutada.

Unustasin seekord vee taignasse lisamata. Käega jahu sisse segades tundus taigen väga kuiv, aga panin selle muude asjaolude süüks. Kui pritsima asusin, selgus, et taigent on liiga raske pritsida. Õpetaja Sirje ütles, et taigen on liiga kuiv. Panin aju tööle, et paaniliselt meenutada, mida valesti tegin ja taipasin kiiresti, et vesi jäi kaalumata ja lisamata. Võimalik, et alateadvus viskas vimpka. Enne oli õps aruandluse tunnis öelnud, et kui toote hinda arvutad, on vesi alati null. Viisin selle info uude konteksti ja tegin vea. Otsustasin, et ma ei anna alla ja segasin uue taigna, millest pritsisin täiesti normaalsed küpsised. Sirje kiitis ja ütles veel järgmisel päevalgi, et Fideelia pritsis super Narva! Sirje on meie suhtes julgustav ja kinnitab, et teeme eksami ära. Olin koolis 20.30ni, ehk 10 h jutti ja koju saabusin kella 22-ajal. Söönud olin eelmises elus (olen kondiitriaasta jooksul ca 1,5 kg alla võtnud). Terve keha oli jahutolmust läbi imbunud. Keelekese ja Kevadlille küpsis olid mul peaaegu kohe õnnestunud, nüüd sai ka Narva lõpuks seljatatud.

Kevadlille küpsised õnnestuvad hästi

Saime täna auhinnaks oma piparkoogimajade eest kilo kooli verivorsti. Täitsa haige. Meie võistkonnast pooled ehk K ja mina oleme taimetoitlased. Andsime lahkelt oma vorstid ülejäänud liikmetele. Meie majad on nüüd ajakirjas „Maakodu“. Loodan, et saavad fännidelt rohkem hääli kui teiste tööd ja saame esikoha. UPDATE: Kahjuks sai esikoha Olustvere piparkoogimaja. Rahvale meeldivad nunnud majad paneelikatest rohkem, aga võistlus olevat tasavägine olnud.

Meie kursusejuhendaja Sirje on arvamusel, et kondiitriamet on väga riskantne, sest kunagi ei tea, kuidas toode välja tuleb. Õnnestumisel mängib suurt rolli vedamine. Ja mina veel arvasin, et vabakutseline kunstnik on kõige riskantsem amet.

2012 on veel sellepoolest tähtis, et hakkasin taimetoitlaseks. Olen mõned korrad selle aja sees liha söönud, aga mitte enda ostetud (ma ei osta liha) vaid juba olemasolevat valmisküpsetatud liha. Et ma siiski lõviosa ajast lihata (ja kalata) olen veetnud, lasin detsembris hemoglobiini kontrollida ning täitsa normis oli.

Aasta jooksul tegin edusamme oma isapoolse suguvõsa uurimisel. Tekkis üllatavaid kokkusattumusi.

Novembris oli lühike põnevam ajajärk, mil AVP rühmitusega meeleavalduse korraldasime. Korraks oli äge. Üks tolle aja üks helgemaid hetki leidis aset Selveris. Järjekorras seistes ütles mulle üks võõras vanem daam : "Te meeldite mulle!" Mina: "Sinised juuksed, jah?" Daam: "Mitte ainult. Kõik meeldib, mis teete. Tahtsin selle ära öelda lõpuks".

Aitab valelikust poliitikast

Üleskutse

Meeleavalduse korraldusrühma liikmena edastan järgmise üleskutse: tule ja avalda meelt ülbe ja valeliku poliitika vastu! Meeleavaldus toimub 13. nov. 2012, Reformierakonna 18. sünnipäeval nende kontori ees Tartu Raekoja platsil. Palume võtta meeleavaldusele kaasa “sünnipäevakingid” ja loosungid sõnumitega poliitikutele!

Meeleavaldus toimub liikumise “Aitab valelikust poliitikast” egiidi all. Soovime oma kohaloluga avalikus ruumis anda poliitikutele märku, et me pole nõus leppima nende vassimiste ja manipulatsioonidega. Oleme mures Eesti demokraatia tuleviku pärast ja kutsume üles rajama
poliitilist kultuuri dialoogilisusele ja austusele tõe vastu.

Tartu meeleavalduse pressiteade http://is.gd/pressiteade
Meeleavalduse manifest
http://aaree.blogspot.com/2012/11/sunnipaevamanifest.html
Rein Raud rahastamis- ja valetamisskandaalist http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1917231
Rohkem materjali, sh kuidas meelt avaldada http://aitabvaledest.ee/
http://aitabvaledest.blogspot.com/

Palun trükkige välja ja levitage meeleavalduse plakatit!

Kajastused

Postimees
Postimees Naine24

Mis minusse puutub, siis ma ei kuulu ühessegi erakonda ja poliitika pole mind kunagi eriti huvitanud. Tavaliselt ei huvita meid poliitika rahulikel aegadel, kui kõik sujub justkui iseenesest. Kui tekivad konkreetsed ohud üksikisikule ja laiemalt kogu ühiskonnale, tõstab uudishimu pead ja tekivad küsimused, kuidas kõik nii kaugele sai jõuda ja milline roll oli siin kodanikul? Kas mina saaksin ka midagi ära teha?

Meeleavaldused on värskenduspuhangud kapitalismi- ja usalduse kriisis, kuid see on alles algus. Slavoj Zizek ütles aasta tagasi oma kõnes OWS meeleavaldajatele: “Meil on siin tore, aga pidage meeles: karnevalid ei kesta igavesti. Mis tõeliselt loeb, on see, kuidas elu edasi läheb. Kas midagi muutub?“ http://www.lacan.com/thesymptom/?page_id=1476

Kindlasti muutub, aga kuidas, see sõltub minust, sinust, temast - meist kõigist. Tule meelt avaldama, sest see on sinu põhiseaduslik õigus!

Update: nüüd, kus üritus on läbi, saate vaadata minu videot sellest: https://www.youtube.com/watch?v=B-nncBFbx7E&feature=g-upl

Poliitikud, kes on unustanud, et nad on rahva teenrid, peavad end rahvavalitsejaiks. Vehitakse statistikaga, mis näitavat, kui hästi Eestil läheb. See meenutab Nõukogude Liitu. Ka siis suundusime pidevalt tõusvas joones kommunismi helguse poole, ainult väikesed vead siin-seal tuli ära parandada. Riigijuhid pidasid end asendamatuks, täpselt nagu nüüd. Me teame, kuidas kõik lõppes ning ega seda praegugi kauaks enam jätku.

Kaasvõitlejad valmistasid tabava plakati.
 

 

Blogi pidamine

Kunagise igapäevablogija Arni Alandi ennustus blogimaailma väljasuremisest hakkab täituma, sest vähe sellest, et Arni ja enamik teisi blogijaid enam ei kirjuta, olen isegi mina kadunud. Muide, see ei tähenda kirjutamise seiskumist. Täidan endiselt oma kunstivaba aasta päevikut, kus on iga päeva kohta lühike sissekanne, kuid netist seda praegu ei leia.

Mul on kogu aeg nii palju tegemist, et kui lõpuks täiesti vaba hetk tekib, kulutan selle diivanil vedelemisele ja korrutamisele: "Ma ei VIITSI mitte midagi teha!". Nõnda umbes tund aega ja siis jõusaali. Õhtul toitun ja kobin magama. Järgmisel päeval tuleb võttele minna, montaažilaua taga istuda või kutseka koduseid töid teha- jah, käin kuni jaanuarini veel kutsekas!

Mis võtteid puudutab, siis teeme Margus Kiisiga Tallinna TV-le vanakraami saadet "Kraamikaamera". Iga nädal küpsetame ühe saate.

Käsil on üks dokfilmiprojekt ka, aga sellest ma veel ei räägi. Igatahes on päris palju kaameraga ringi jooksmist. Kutsekasse minnes otsustasin kunsti aastaks maha jätta, kuid selle kunsti asemele, mida siiani olin viljelenud, on roninud salakavalalt filmindus, mis on otsapidi kaasaegse kunsti väljal. Mul on kaks vana tööd näitustel ka, üks KUMU-s ja teine Tartu Kunstimuuseumis.

Septembris käisin strippar Marcoga Ibizal, aga mul polnud mõtet seda kajastada. Elu24 tegi kõik ise ära.

Vahel jõuan ikka matkama ka, aga valvas seltskonnaajakirjandus hoiab mul isegi metsas silma peal. Siin ongi kõige olulisem uudis, mis minust on kirjutatud.

Järelikult pole mõtet enam blogi pidada.

Värvisin juuksed ära. :)

Karepa performance’ ja installatsiooniõhtu "Vaikus"

Kuigi mul on kunstivaba aasta, olin eelmisel aastal lubanud Veispakule, et võtan 2012.a. Karepa performance’ ja installatsiooniõhtust osa. Sedakorda oli tegu neljanda sarnase üritusega Karepal Richard Sagritsa majamuuseumis. Ise osalesin teist korda, aga sel aastal pigem kondiitri kui kunstnikuna. Õhtu teemaks oli „Vaikus“. Tahtsin oma tööd eelmise aasta kuulsusrikka Ängiga loogiliselt siduda, samas hoida end uue eriala lainel ja sündis idee küpsetada rindade kujuline tort. Vormi ostsin seksipoest „Sinu saladus“. Kahe kausiga saab ka, aga nendega on tülikas. Transpordiks on selline ühes tükis tissivorm ideaalne. Tegin kodus biskviidi valmis ning vormist võtsin välja alles Karepal. Vorm hoidis biskviiti ilusti terve bussisõiduaja kinni. Koha peal amputeerisin rinnad, panin neisse moosi, sulgesin nad uuesti ja katsin sulatatud šokolaadiga, mis mu imestuseks jättis veits ebaühtlase pinna. Kuna suhkrumass, millega koogi katsin, kõik ebatasasused välja näitab, panin veidi täiteaineid alla, et vaatepilt oleks ilusam. Muidu vii või mammograafi juurde. Nibud tulid väga võimsad, ega ma siis nalja tegema läinud. Olga-Maria oli põhitegija ja sai üleni šokolaadiseks.

Hiljem mängisime Olgaga lendavat taldrikut ja Lapini pingil istuv Juske oli publik. Lapinil on Karepal nüüd omanimeline pink. Äkki lendas taldrik mulle vastu suunurka ja ma ehmusin tõsiselt, sest paistes mokaga ma poleks küll tahtnud oma perfokat teha. Panin salvi peale ja õnneks hullu polnudki.

Suurürituse eel, kui panin oma lumivalge kondiitrikostüümi selga, tekkis pidulik tunne. Müts on mu eriline lemmik. Paljud leidsid, et riietus sobib mulle ideaalselt. Jaan Toomik arvas, et meik muudab mind ebamaiseks ja müstiliseks, kuigi ma eriti ei meikinudki. Osad ei tundnud mind tööriietuses ära.

Rahvast sai terve õu täis. Kohal oli Kanal 2 Reporteri kaameramees, kes eelmisel aastal Ängi filmis. Erri operaator samuti. Paljud pildistasid. Minu perfokas oli viimane, nii et algul kulus kõvasti aega teiste vaatamisele. Jüri Ojaveri värk oli kihvt

Oma lemmiklooma lehmaga tööriietuses. Skulptuuri autorid on Simson von Seakyll ja Paul Mänd, pealkiri "Alice ja Aade"

Alice' seljas samal hommikul

Kui Toomik merele ja publik randa teda vaatama läksid, oli mul aeg oma perfokas valmis seada. Plaan oli, et teised kunstnikud istuvad laua taha, kuhu mina oma tordi toon. Panin lina lauale, kuid selgus, et see on liiga väike. H, sõitis suvilasse linu juurde tooma. Polnud aimugi, mitu kunstnikku üldse laua taha istub. Kõik oli segane. Katsime kiiruga laua ära. Kui aga rahvas taas hoovil ja Teet mind välja hüüdis, hakkasin oma tissitordiga aeglasel sammul ja fotograafidele naeratades tulema ja kõik tundus jälle hea. Kaamerad surisesid, asetasin tordi keset lauda ja istusin. Vanad perfokaässad imestasid ja naersid tordi üle. Kõlas repliike:“ Kuidas mina oma vanainimese kätega seda lahti lõikan?“ „Ärge unistage, et mina neid imema hakkan!“. „Neid peab lutsutama!“. Lõpuks tekkis kusagilt kirves, millega ma koogi lahti raiusin. Isegi publikule sai veel pakkuda. Õhtu lõppes üsna kirevalt ja lõbusalt

Kõik pildistavad Fideeliat ja tema torti

Sain Tartu meestearst Margus Punabi autoga, kus veel reisisid Milius, Varblane ja üks mees, kes hetkel omal käel maali studeerib ja kelle nimi ei meenu. Autos rääkisid agar kunstikoguja Punab ja teised kunstist liiga palju, millest muidu poleks probleemi, aga mul käib kunstivaba aasta. Ma ei öelnud midagi. Sooteemal ainult kobisesin paar lauset. Õhtuvalgus oli meeletult kaunis. Maaliõpilane vahtis seda punnis silmadega ja seletas, milliste värvitoonidega ta maastikku kujutaks: koobalt, strontsiumkollane, must... ei musta tuleb panna aaainult näpuotsaga, muidu rikub kõik ära! Täpselt nagu mina vanasti. Mõtlesin, et huvitav kas kunstivaba aasta paneb mind õlivärvide nimetusi unustama, sest need, vanasti minu igapäevases sõnavaras eksisteerinud mõisted kõlasid kuidagi võõralt. Unustasin jope masinasse ja kätte sain kahe päeva pärast.