Uus kestvusperfokas "Nihe kunstnik -> kondiiter"

Mind ootab ees raske aeg. Loe siit, miks.
Olen mitu aastat mõelnud, et kutsekasse võiks astuda. Mingi ameti peaks selgeks õppima, sest meie süsteemis kunstnik olla on umbes sama, mis haige olla. Peast käisid läbi IT, lüpsja, autoremondilukksepp ja lõpuks kondiiter. Küpsetada on tore, sest päris mulle meeldiks räpases ja külmas garaažis autode all roomata. Alles hiljuti olid pannkoogid ainuke toit, mida oskasin valmistada. Nüüd teen Pavlovat ka ja keedan moosi. Igatahes, here we go. Aasta ilma kunstita! Seda on varem tehtud (vt. kunstnik Tehching Hsieh One Year Performance). Mida Hsieh elu elamise all silmas peab, ei oska öelda.

Käisin juba suvel Tartu Kutsehariduskeskuses vestlusel. Komisjoni liikmed olid sõbralikult meelestatud. Siis selgus aga, et mul tuleb septembris näitus õppetöö algusega ühele ajale. Mulle öeldi, et võin talvel uuesti sisse astuda, kui vahepeal ümber ei mõtle. Sihikindel nagu ma olen, ilmusingi südatalvel uuesti vestlusele. Oli 30 kandidaati ja komisjonis seekord vaid kaks naist. Nad olid seekord ranged ja püüdsid mind hirmutada. Minult küsiti, miks ma tahan sisse astuda. Seletasin, et tahan kogeda midagi kunstimaailmast erinevat. Meie vahel hargnes umbes selline vestlus:
„Kuidas kujutad ette praktikat?“
„Vara peab tõusma, kohale jõudes ahi tööle ja…“.
„Vabalt võib juhtuda, et pead terve päeva ainult koristama. Ja seal on must! Rutiinne töö! Päev läbi võib ainult porgandikooki teha. Kui siin osad on arvanud, et nemad hakkavad ainult torte kaunistama, on nad pärast väga pettunud!“
„Mina ei tahagi kaunistada!“
„Igatahes ei pruugi sa üldse kaunistamiseni jõuda. Meil on tööstuse jaoks ettevalmistus. Järjest on tulnud õpilased ütlema, et nad ei suuda rutiinset tööd teha. Ega teil nüüd midagi enam vahele tuleks, kuni õppetöö läbi?“
„Ei tule. Olen kõik asjad ära teinud. Näituse ja aktsiooni palja rindkerega!“
„Me teame jah. Peaasi, et siin üllatusi ei tuleks!“
Nad püüdsid mind veenda, et töö on raske ja vastupidavust on vaja ja uurisid, kas ma olen ikka valmis. „Suur kunstnik nagu sa oled, kuidas sa kujutad end ette rutiinset tööd tegemas?“
Vastasin, et kuna käin jõusaalis, olen tugev ja vastupidav.
Komisjon muigas selle jutu peale ja kordas, et tordi kaunistamist tõenäoliselt ei jõua üldse teha. Kordasin, et ma ei tahagi kaunistada.
Inimestesse on sügavale juurdunud müüt, et kunstnik tegeleb kaunistamise ja kaunite kunstidega. Tegelikult ei ole mul kaunistamiseks iial annet olnud. Ma pole kunagi suutnud korrektselt värvida, et üle ääre ei läheks, kenasti lõigata ega kleepida. Kolepakkimises saaksin ma esikoha. Rutiinne töö tuleb enda jaoks lahti mõtestada. Šamaanid ja Tiibeti mungad teevad ka rutiinset tööd. Maalimine võib olla ääretult rutiinne ja jõutrennist ma ei räägigi.
Lõpetuseks anti mulle ainete nimekiri ja öeldi, et kulutused on ca 20 eur tervisetõend ja ca 60 eur kokariietus koos veekindlate jalanõudega.

Mulle öeldi, et info kooli sisse saamise kohta ilmub juba vestluspäeva õhtuks veebilehele. Piilusin kannatamatult sinna juba lõunast alates iga tunni aja tagant. Imelikuks muutus olukord, kui isegi õhtul kella viie paiku lehel tühjus vastu vahtis. Kartsin, et vaikus tähendab, et mind ei võetud vastu. Olin nii kaua juba kondiitri erialast unistanud ja kujutlenud, kuidas ma, kokamüts peas kooke küpsetan, lõputööks majasuuruse Pavlova teen, terve aasta ühelegi kunstinäitusele jalga ei tõsta ja nõnda edasi. Ja nüüd äkki ei võeta mind vastu?!

Kunstniku elukutse on alati riskifaktor. Mul pole kordagi elus lastud kergekäeliselt peale kunsti muud teha. Ega ma olegi eriti muud teha üritanud, kuna ma lihtsalt ei oska peale kunsti mitte midagi (ega ma kunsti ka võib-olla oska). Mõttetu olevus selline. Eluvõõras, kohmakas, veidravõitu ja kasutu. Käisin lapsepõlves kolm aastat maakoolis nimega Juuru Keskkool. Seal pidid õpilased sööklapäevi tegema. See tähendas, et nimekirja alusel aitas iga päev paar õpilast koolisööklas kokki. Mina unustasin iga kord oma päeva ära ja kokk ilmus alati ootamatult keset tundi klassi, et mind sööklasse kutsuda. Juuru kooli kokatädi ütles mulle, kui koolisööklas töötasin: „Oled tore tüdruk, aga tööd sa küll teha ei oska!“. Mitte et ma seda südamesse oleksin võtnud.

Kõik mu elus on tiirelnud kunsti ümber. Õppimine: lastekunstikool, kunstikool, ülikooli maalieriala, kunstiakadeemia idk eriala. Töö: põhikooli kunstiõpetaja, kunstipoe müügiesindaja, Photopointi digitöötleja. Mulle ei ole ükski neist töödest meeldinud, aga võimalik et see on seotud asjaoluga, et kõik need ametid on näiliselt kunstiga seotud, aga kunst ja kunstnik peaksid minu meelest olema mingis mõttes vabad, mitte et ma usuksin müstilisse vaba mõtte lendu, aga „Kunstniku töö on teha head kunsti ja diilerid peavad oskama seda valida.“ (galerist Olga Temnikova Hommiku TV-s).
Kunstnik ei pea teesklema, et kunstipoes on ta kunstniku rollis, teeb müügitööd kui kunstnik ja teab õlivärvide rahvusvahelist märgistust sellepärast, et ta on kunstnik. Vabsee ei pea seal kunstnik olema! Mida vähem sa sellisel tööpostil kunstnik oled, seda kauem sa seal vastu pead, aga lojaalne ja vastupidav ori on firmade unistus.

EKA õppejõutöö mulle meeldis, aga naeruväärse palgasumma tõttu tulin ära, mis ei tähenda et ma tulevikus võimalusel tagasi ei lähe. Vabatahtlik töö vanglas ka oli äge.

Milline oleks kunstniku võimalus tõsiselt mingit tööd teha? Radikaalselt kunst hüljata. Õppida ära amet ja praktiseerida seda, kuni silme eest on must, kuni suust ainult korinat kostub ja saad ükskord aru, et peale kunsti on veel muu maailm, millest värvikalt kõneles juba Emma Goldman 100 aastat tagasi.

Milleks see hea on? Et tulevikus paremat kunsti teha, arvaku mõni pealegi, et kestvusperfokat Äng enam ületada ei saa. Lootsite, et kaon kunstiväljalt igaveseks?

Oma sisseastumise juurde tagasi tulles on märgilise tähendusega, et sain alles järgmise päeva hilisõhtuks tulemusest, aga ka selle viibimisest teadlikuks:

Tere Fideelia-Signe!
Õnnitlen! Olete kondiitri erialale vastu võetud. Tartu KHK vabandab, et infosüsteemis tekkinud rikke tõttu viibis teie teavitamine kondiitri erialale sisse saamisest. Vastuvõtukomisjoni otsus sisestati vestluse päeva lõpus ja on kooli infosüsteemis nähtav. Kahjuks ei ole tänase päeva jooksul saadud IT-alasest veast jagu ja nii ei saa teie oma õppima asumist kinnitada. Jne.

Juba enne kooli astumist kõva adrekalaks ja segadus. Pole paha. Kool algab 13. veebruaril ja on iga kuu 3. ja 4. nädalal esmaspäevast kolmapäevani pikkade päevadena. Lisandub 10-nädalane praktika.

Mu isa on selles koolis elektriku ja joonestaja eriala kiitusega lõpetanud. Kool tahtis teda saata Moskvasse edasi õppima, kuid segastel asjaoludel isa keeldus ja astus hoopis mereväkke, kus teenis rõõmsalt allveelaeval… aga see pole üldse enam see lugu!

Tartu Kutsehariduskeskuse koolilaul. Toomas Lunge on sõnade autor. Kadunud Ilme Pagar oli ta tädi. Ilme Pagar on mitmel mu suurel õlimaalil ja filmis Harilik pensionär.
Kooli ajalugu