Äng - 161 km jalgsi naiste õiguse eest olla palja rindkerega!

Minu palja ülakeha teemalise performance kohta loe kontseptsiooni ja vaata videot mu kodulehelt. Siinne tekst on lihtsalt päeviku vormis kirjeldus.

Kui Teet Veispak kutsus mind esinema Karepale R. Sagritsa talumuuseumi performanceõhtul Äng, teadsin kohe, et tahan teha midagi vägevat ja et see peab sisaldama pikka ja vaevarikast jalgsiteekonda. Palja rindkere idee tekkis hiljem.

Augustikuised performanceüritused on Karepal traditsiooniks muutunud. Esinejateks on kindel vanemate meeskunstnike sõpruskond. Eelmisel suvel suri üks grupiliige Jaan Paavle nädalapäevad enne, kui ta oleks pidanud Karepal esinema ning rühm otsustas enda sekka surnud Paavle asemele noorema naise võtta. Nii see algas.

Juulis andsin Õhtulehele intervjuu, kus põhjendasin, miks arvan, et õigus käia palja rindkerega peaks kehtima soost, vanusest ja kehakujust sõltumata. Ühtlasi tegime Tallinna vanalinnas katse, mis juhtub, kui seal palja rindkerega jalutan. Mulle kutsuti Mupo ühe minutiga.

Mis tunne oleks aga jalgsi rännata lõunast põhja, ülakeha paljas? Kuidas rahvas sellesse suhtuks? Kas keegi kutsuks politsei? Kuivõrd ohtlik see oleks? Selliste küsimustega asusin 8. augustil 2011 Tartust teele, taskus pipragaas ja kaasas Lehm (jalgsi) ning kaks sõpra (ratastel). Rattamehed vedasid suuremaid asju ja me kohtusime nendega ööbimispaikades. Lehma ülesanne oli filmida inimeste reaktsioone, kui lähen läbi asulate. Vahel filmisin ka ise. Lõpliku montaaži tegin ise.


8.aug

Hommik oli soe ja sadas uduvihma. Alustasime Lehmaga teed kella 10-ajal. Pannes koduukse enda tagant lukku ja sammudes trepist alla, ülakeha paljas, tundsin esimese hooga kerget paanikat. Meestel on lihtne. Keegi ei pööra nende paljale torsole tähelepanu. Miks naine peab end samas olukorras kehvasti tundma nagu oleksid ta rinnad häbiväärsemad kui meestel? On ju paljudel ülekaalulistel meestel lihavamad rinnad kui naistel ja ometi ei tee keegi teist nägugi, kui nad palja rinnapartiiga avalikkusesse ilmuvad.

Vihma tõttu oli linn inimtühi. Paar uitajat ja bussiootajat ei teinud minust väljagi. Üks noormees muigas.

Jaama tänaval jäime metsiku paduka alla. Viskasin jope selga ja jooksime Selverisse varjule. Tüki aja pärast alles saime teekonda kerges vihmasabinas jätkata. Jahedamaks oli tõmmanud.

Ülakeha võtsin taas paljaks Vasulas, kus hallide pilvede seest kumas udune päike ja taamal paistsid esimesed voored. Tuul jahutas rindkeret ning tuju muutus paremaks. Vasulas möödus meist kaks töömeest. Üks ütles teisele kõva häälega: „Kas ilm on soojaks läinud?“.

Vooremaal 8.08.2011

Juula küla oli täis naabrivalve silte ning bussipeatusel olid tüllkardinad akende ees. Seal tulid meile vastu vanaema oma pojapojaga. Vanaema vaatas meie poole tagasi, vist ei uskunud oma silmi. Pojapoeg naeratas mulle kelmikalt.

Juula bussipeatus

Elistveres käis ühes majas kõva tümps, mis aga meie lähenedes lakkas. Vaatasin maja poole ja nägin, et aknal vahib meid mees, silmad punnis ja suu lahti. Ta oli oma tüllkardina eest ära lükanud ja akna avanud. Aeg oli peatunud. Ta nägi und või ilmutust. Liikusime edasi ja hetke pärast kuulsime, et tümps pandi uuesti käima.

Elistvere loomapargi külastajad vaatlesid lisaks loomadele ka mind, tõstes käe päikese varjuks silme ette.

Kuni õhtuni olid meie menüüs vaid pähklid šokolaadis, sest me ei leidnud Kukulinna poodi üles. Selline dieet on muidugi väga nõme.

Pimedate peatus ja Lauda peatus. Ööbimiskohani jäänud veel 15 km. Ilus klaar ja soe õhtu. Puhkasime Lauda peatuses ühe kuuri räästa alla pandud pingil. Voortel laiusid viljapõllud, voorte vahel järved. Igas külas oli kurepesa, pojad sees. Vaikus. Totaalne vaikus Vooremaal.

Enne Luuat pikal metsateel kohtasime nelja noort naist, kes nägid mind palja rinnaga hetkel, kui mulle langes loojuva päikese valgus, mis pimestas mind nii, et ma neid ei näinud. Mets oli tume ja monumentaalne, mina kui staar rambivalguses. Hiljem Palamusel nägime naisi jälle ja nad vaatasid meid huviga.

Luua lähedal möödus meist kolm mootorratturit täpselt kolm korda. Pärast kolmandat korda, kui mul oli jope seljas, nad enam ei tulnud.

Kui sihtpunktini oli 7 km, muutusid mu sääred valusaks ja kiskusid krampi. Jah, ma võtsin magneesiumi ja B-vitamiini segu, aga kõnnitud oli juba 40 km ja see oli minu senine päevase jalgsimatka rekord.

Viimased 3 km komberdasin oiates nagu vanamemm. Kell oli juba 22 ligidal, mis tähendas, et käidud oli koos puhkustega 12 tundi. Hämarduv maantee oli täis Kuremaa järve äärest saabuvaid noori. Mul oli külma tõttu jakk seljas. Pöörasime suurelt maanteelt põldude vahele ja tee turismitaluni oli nii siksakiline, et ma olin valmis juba läbi võsa lõikama. Siiski hea, et ma seda ei teinud, sest seal olid kraavid. Tundsin, et kohe kukun ja tallu saabun roomates nagu mingi sõjapõgenik.

Kuremaa järve äärsesse majutuskohta jõudes näitas GPS, et 1. päeval oli kõnnitud 47,5 km. Päästsin sel päeval autoteelt 2 kärnkonna. Ühe vana armsa koera ka vedasin tee äärde, et ta oma flegmaatilise iseloomu tõttu auto alla ei satuks. Sain uue kogemuse: kui ilm on jahe, püsib keha tänu käimisele soe, kuid rinnad võivad muutuda jääkülmadeks.

Ratturid juba ootasid meid ja püstitasid telke. Oli külm. Panin jalga karupüksid ja selga kasuka. Söömine toimus õues varjualuse all. Pärast sööki tegi A mulle massaaži, kuna kartsin, et järgmisel päeval muidu ei astu ma sammugi. Sääred olid nii kanged, et ma ei suutnud põlvi kõverdada. Samuti olid haiged kaelalihased, seljakoti tassimisest.

9. aug

Telgis oli külm ning varahommikust saadik kallas vihma. Sundisin end tõusma, pesema ja sööma. Maailm oli hall ja märg. Turismitalu perenaine imestas, kuidas jaksan nii pikalt jala käia, ise veel naine. Oleks ta veel teadnud, et kõnnin palja rindkerega!

Esimene asula oli Kuremaa. Kõigepealt säras seal ere päike ning palja ülakehaga ehitusmehed naeratasid mulle. Ühega vahetasime asjaliku tervituse. Siis hakkas kohutav äike ning vihmapiisad kukkusid nagu suured rasvased vaglad pots ja pots asfaldile. Ootasime ühe maja koridoris vihma lõppemist. Üsna ruttu joonistas terav päikesevalgus detailid taas nähtavaks ja me suundusime poodi. Poes tehtud intervjuud näed videost.

Vahepeal olin jakiga, mille Laiuse kiriku ees seljast heitsin. Laiusel käisime jälle poes. Eelnevalt tuli meile vastu 12-13 a. poiss. Enne poe ees küsis üks naine, et kas tahtsime Õletuppa minna, umbes nagu mu rinnad polekski paljad. Poes nägime, et poeakna taga passivad poisid. See, kes enne mulle vastu tuli, oli sõbra vaatama kutsunud ja nüüd piilusid nad akna taga, end igat moodi küünitades, upitades ja itsitades. Poes oli kaks vanemat naismüüjat, kes tegid näo nagu ei näeks mind, olid mossis ja tõsised. Üks mind uudishimuga vaatav vanamees oli ka poes. Lehmal oli filmiv kaamera kaelas. Kuna enamikes poodides on filmimine keelatud, siis tuleb sellist trikki teha, et kaamera töötab, aga sellega ei sihita mitte midagi ega kedagi. Ta on niisama rihmaga kaelas, heli ja mingi juhuslik pildirida jääb peale.

Ka kolmel paksul on õigus palja rindkerega avalikus ruumis olla!

Ängi küla

Edasi juhtus nii, et iga kord, kui kuhugi sööma istusime, hakkas sadama. Einestasime kord Laiusel ja kord Pedjal kellegi aia taga puu all vihmavarjus. Kodujuust, liha ja salat. Maanteel puhus lausa tormituul. Pilvemassiivid kihutasid üle taeva. Voored läksid tasahilju lauskmaaks üle, kuni maapind märkamatult tõusma hakkas ja me jõudsime Pandivere kõrgustikule. Emumäeni läks täiesti metsistunud kruusatee. Alguses tundus, et läbime väljasurnud küla, metsad ja viljapõllud ainult, aga kitsuke rada oli osaliselt kaetud munakividega ning paar korda võis aimata tee ääres võsastunud vana talukohta. Mul oli mõlema jala väikesele varbale tekkinud vill ning põlved valutasid kergelt ja seepärast meeldis mulle kõndida pehmel kruusateel, mitte kõval asfaldil. Metsik loodus valmistus juba sügiseks. Kaskedel olid osad lehed erekollased ning rohi nägi välja vana ja väsinud. Kollased peenikesed kõrred kõikusid õhtutuule käes nagu juuksed. Enne Emumäge vaatlesime taevast lahingumotiivi. Loojang oli vägev nagu sõda.

Loojang Emumäe lähistel 9.08.2011

Lõpuks aga juhtus turn off. GPS ütles, et oleme kohal, aga me ei olnud. GPS arvas, et oleme autoga ja tulime mööda suuremat teed. Ta ei jaganud matsu. Noh, et me oleme jalgsi ja mina veel palja ülakehaga. Päike oli loojunud, hakkas sadama ning me passisime õnnetult Emumäe suletud poe ees. Lehm läks majutust otsima, mina konutasin räästa all, paksud riided seljas, vaatasin halli vihmamüüri ja mõtlesin, et siia ma kõigi oma villis varvaste, rindade ja ideedega suren. Ratturid, kes juba turismitallu olid kogunenud, õpetasid, kuidas sinna tulla ning nõnda lõppes lugu jälle hästi.

Jalavaeva pikkuseks oli 38,5 km.

10.aug

Veetsime öö soodsa hinnaga toas. Sadas. Lõpmatuseni. Hommikul pani perenaine imeks, et jaksan nii palju jalgsi käia, ise naine. Tema jaoks olevat juba 15 km liig, mis liig.

Kõigepealt kõndisime Emumäe vaatetorni. Tundsin juba hommikul, et eelmisel õhtul villide katki torkimine oli mõttetu. Seis oli sama. Juba paari kilomeetri möödudes kasvasid villid tagasi nagu neid poleks kunagi tühjaks lastud. Korralikult sisse kandmata matkajalanõud, niiske ilm ja villid kohe käes. Oli uskumatult vastik hall, niiske ja külm ilm ning seljas olid kõik kaasavõetud riided. Muide, Emumäe vaatetorni tuleb osta pilet. Pileteid müüb üks pidevalt naeratav tädi torni juures laua taga. Vaatetorni jalamilt mõõtis GPS mäe kõrguseks 160 m merepinnast. Pandivere kõrgustik, mille osa Emumägi on, asub ca 80 meetri kõrgusel merepinnast.

Kuna mul olid villid varvastel, sõitsime Emumäe lähedalt bussiga Rakke teeotsa, kust jätkasime jalgsi teekonda Väike-Maarjasse. Teel jõudis meieni Kanal 2 reporter Ringo, kellega oli kokku lepitud, et kajastab minu teekonda seoses perfokaõhtuga „Äng“. Sõitsime tema bussiga V-M-sse ja õigesti tegime, sest metsa vahel oleks intervjuu väga igav tulnud. Väike-Maarja linnaväljakul tegime alguses intervjuu, kus rääkisin oma eesmärgist. Seejärel liikusin linnas ringi, kuna Ringo ja Lehm filmisid. Tulid ka esimesed reaktsioonid. Üks neiu küsis, et vabandage, miks te paljas olete. Vastasin, et lihtsalt palav hakkas. Ok, selge, vastas too ja läks edasi. Mind oli kogunenud Grossi poe ette vaatama kolmene päevavaraste jõuk, kes küsisid, et mis saadet teeme. Vastasin, et õhtust Reporterit. Seepeale nad uurisid, et kas mind näeb seal uuesti. Noogutasin. Väikesed poisid voorisid edasi-tagasi ja itsitasid. Kui varem sai palja rindkerega liigutud nii, et filmija asus eemal või oli momendil kaamera üldse kotis, siis tundsid inimesed kimbatust ega osanud muudmoodi reageerida kui mujale vaadates. Nüüd mil rahvas sai pihta, et minu alasti ülakehaga olek pole n-ö päris ehe vaid et tehakse mingit saadet, nad rahunesid ega tundnud enam kohmetust.

Tegime viimaseid klippe veel poe ukse ees, kui äkki nurga tagant politseiauto poe ette keeras. Seal olid noor naispolitseinik ja keskealine meespolitseinik. Naine käskis mul autosse istuda. Kui olin autos, küsisid nad miks olen alasti. Vastasin, et ma pole alasti, ainult ülakeha on paljas jne. ühesõnaga rääkisin sama juttu nagu igal pool. Teel jaoskonda helistas naine kuhugi ja ütles, et nad said mu kätte ja viivad jaoskonda. Jaoskonna ees olime võimukandjatega juba ühisele arusaamisele jõudnud, et tegu on ebaõiglusega. Politseinikud väitsid, et nad mõistavad minu ideed ja nende poolest võiks naised küll palja rindkerega liikuda, aga nemad ei suuda üksi midagi muuta vaid teevad ainult oma tööd. Nad ütlesid, et kui oleksin palja rindkerega keskuses jalutamiseks vallalt luba küsinud, oleksin ma loa saanud ja kõik oleks OK. Absurdne on, et mehed ei pea samaks tegevuseks luba küsima. Mul kästi Kanal 2 ja Lehm ka kohale kutsuda, kuna mu asjad olid bussis. Ootasime ja vestlesime. Selgus, et V-M vallavanem Indrek Kesküla oli mind aknast nähes politsei kutsunud.

Mulle näidati valla avaliku korra eeskirja, mis ühtis täpselt riigi eeskirjaga ja kus paljast ülakehast ei ole sõnagi.

Väike-Maarja avaliku korra eeskiri.

Minu tegu kuuluvat siia kategooriasse:
5.6. lärmamine, inimeste pahatahtlik tülitamine, samuti muud kaaskodanike rahu või kaitstust rikkuvad või inimväärikust alandavad ja ühiskondlikku moraalitunnet solvavad teod;

Saabusid Lehm ja Ringo mu asjadega ja politseinikud arvasid, et ma võiksin nüüd riide panna. Kuna oli jahe, panin särgi selga, lisasin aga igaks juhuks, et mul on ilma ka hea. Politseinikud ütlesid, et nad usuvad seda. Meile öeldi, et avaliku korra rikkumise eest võib saada kuni 400 EURi trahvi. Algas ülekuulamine ja protokollimine. Esmalt Ringo, kes pidi Rakverre kiirustama, et filmitud materjal õhtusteks uudisteks üle anda. Seejärel tuli minu kord. Kuna elektrikatkestuse tõttu oli jaoskonna arvutid hiljuti rivist välja kukkunud, pandi ütlused kirja pastakaga paberile. Toas muutus aina pimedamaks. Küsiti, mis kell Kanal 2 buss mind peale võttis ja mis kell me linnas filmimist alustasime. Kui ülekuulamine lõpuks läbi sai ja me tahtsime lahkuda, teatati meile, et vallavanem on kohe kohal ja tahaks minuga rääkida, et äkki me saaksime oodata. Ootasime. Mind huvitas, mis inimene see on, kes palja rindkerega naise politseile sokutab. Ootasime kaua ja muutusin juba närviliseks, sest olin hommikuse söögiga, aga kell sai juba viis. Lõpuks sadas sisse püha viha täis keskealine macho. Selgus, et tema ongi vallavanem Indrek Kesküla.

„Noh, teeme selle asja siis selgeks. Mis teil öelda on? Selgitage!“

Kuna mulle ta suhtumine ei meeldinud, olin esialgu pool minutit vait.

„Andsite noortele halba eeskuju!“ Tegelasel olid käed puusas ja ta seisis toa teises otsas, kuna mina istusin mugaval nahast diivanil. Lõpuks ütlesin, et hästi, ma seletan ja rääkisin sama juttu nagu kõigile. Vaidlesime jupp aega, aga ma lükkasin kõik ta argumendid ümber. Ütlesin, et Rootsis on juba saavutatud edu selles võitluses. Ta vastas, et minge siis Rootsi. Küsisin, aga et miks siis Eestis ei tohi ja selle peale ei osanud midagi kosta. Kesküla mainis iroonilise tooniga, et meil on vaba maa ja kõik lubatud ja et vikerkaarevärvilised ka teevad oma demonstratsioone.

Vastasin: „Jah.“.

Millegipärast korrutas ta, et „kui tahate endale reklaami teha, siis… „

„Aga see ei ole reklaam!!!“ hüüdsin pidevalt vahele.

Lõpuks kui ta sai teada, et mind on tõesti korralikult üle kuulatud ja protokoll saadetakse peakonstaablile ja on ehk isegi lootust, et mind karistatakse, jäi ta rahule ja soovis mulle edu. Ma ei saa öelda, et lahkusime sõpradena, sest see oleks über naiivne, aga mulle näib, et meie vestlus võttis lõpuks täitsa tsiviliseeritud pöörde.

Igal juhul olid politseinikud palju sõbralikumad kui vallavanem.

Tõusin ja läksin ära. Vihma kallas ja me Lehmaga läksime ühte söögikohta sööma. Hirmus nälg oli. Söögi ajal helistas Virumaa Teataja ajakirjanik ja palus, et räägiksin oma seiklustest. Lugu läks kohe online lehte ning neljapäevasesse paberlehte. Kõmpisime veel ca 20 km. Ööseks saabusime Laululinnu majutusse. Mul olid väga valusad villid ja iga samm oli jube piinarikas. Kell 21.04, kui oma väsinud pilgu kodumajutuse peahoone ülemise korruse aknasse suunasin nägin iseennast! Ei, ma ei näinud ilmutust. Seal mängis suur LCD telekas, kust tuli Reporter ja sattusime maja ette just siis, kui eetris olin mina. Täiesti sürr! Vaatasime klipi lõpuni ja siis selgus, et maja uks on lukus. Lehm helistas majutuse perenaisele, aga tuli välja, et tema on ära läinud ja saabub alles hommikul. Pesemine ja tualett olid kõik majas, aga sisse ei pääsenud. Ainult telgi oleks üles saanud panna, aga kuna puid ei olnud, poleks saanud lõket teha. Vett ka polnud. Sama hästi võinuksime suvalises võsas telkida. Ratturid saabusid Laululindu meiega samaaegselt. Peale nõupidamist otsustasime minna ööbima 5 km kaugusele Tamsalu spordikompleksi, kuhu helistasime ette. Saime põhjendamatult kallid kahesed toad. Veel 5 km komberdamist nagu nõgestel ja tules. Lõunakaar pimenes, kuu paistis ja teisel pool taevas alles helendas. Tamsalu spordikompleks lõhnas nagu nõuka ajal ja toad olid ehitajaid täis. Meie tuba oli jube külm, mul oli hüppeliiges paistes, villid olid jube suured ja tagatipuks räägiti kogu aeg piparmünditeest, mis olevat meile valmis pandud, aga mida keegi ei toonud, ja kuna ma ise enam kõndida ei suutnud, hakkasin nutma. Seepeale sain teed, rahunesin ja kobisin magama. Magasin sügavalt ja ärkasin ehitajate rögastamise peale.

Jala käimist sel päeval 25,7 km.

11.aug

Esimene käik oli apteeki. Ostsin villiplaastreid, kaltsiumikapsleid ja külmageeli koti. Parema jala hüppeliiges oli endiselt natuke turses. See jalg jäi mul 2008.a. sügisel Londonis kaubiku alla ja on ilmselt elu lõpuni tervest jalast nõrgem. Minu vahvad kaaskannatajad panid hommikusöögi valmis. Asusime just einestama, kui helises telefon.

Järgnes umbes selline kõne:

Meeshääl: „Tere, ma nägin sind laupäeval Tallinn-Tartu rongis. Sa oled nii ilus ja armas!“

Ma arvasin, et lisaks rongile nägi ta mind ka Reporteris ja viis välimuse kokku. Küsisin hämmeldunult, kuidas ta mu numbri sai.

„Sain“.

Ta küsis, kas ma ei mäleta, et teisel pool vahekäiku istus noormees seljaga minu poole ja vaatas pidevalt tagasi, et mind näha. Vastasin et ei meenu kohe, sest rahvast oli palju. Ta ütles, et lugesite ju kogu aeg raamatut, sellepärast ei näinudki, mis oli tõsi. Lugesin haaratult Thomas Manni novelle.

„Oled väga ilus ja nunnu, kas me kohtuda kusagil saaks?“

Tüüp küsis, kus ma elan. Ta oli minu kiitmisega nii hoos, et vaevu sain vahele lisada, et olen abielus. „Oh, ei, kas tõesti?“

„Jah, juba 8 aastat ja kõik on väga OK!“. Tüüp pettus, kuid lootust ei kaotanud ja uuris, et äkki ma ikka tahan temaga kohtuda. Ma küsisin, kas ta nägi mind Reporteris ka, ta ütles, et ei näinud.

„Nii et teie ei tea minu käimasolevast aktsioonist midagi?“

„Ei!“.

Ma ei hakanud seletama. Lõpetasime kõne viisakalt, kuid varsti tuli sõnum: „On sul võimalik helistada räägin kuidas nr sain“. Ma pole helistanud.

Minu jaoks oli saabunud kriis. Sõitsime 3 x bussiga, jala käisime ainult 13 km. Palja rindkerega liikusin 11 km. Tamsalust kuni Metsa peatuseni läksime jalgsi. Metsast sõitsime Moe teeristi, sealt jalgsi Tapale, kust bussiga Kadrina. Kohtusime Kadrinas meie ratturitega, kes läksid söögikohta otsima, aga ei leidnud. Passisin tükk aega Kadrina bussijaamas, paksud riided seljas. Kadrina bussijaamal on kaks poolt: bussi ootajate pool ja see TEINE pool, kus enam pole ei ootusi ega lootusi. Ühesõnaga võeti teine pool jotade valdusse. Mul oli tohutult külm. Värisesin nagu haavaleht neetud Kadrinas, kus ei leidunud ühtegi sööklat.

Kas te olete kunagi oksendamiseni kõndinud? Mina olen. Päris oksele ei hakanud, aga iiveldama ajas küll. Pealegi läksid kivikesed pidevalt jalatsite sisse ja hõõrusid taldu.

Õnneks saime täiesti juhuslikult bussiga Jürimõisa peatusse majutuskoha lähedale. Sealkandis on juba kilomeetrite viisi hõre asustus, metsad ja põllud. Künkaid enam ei ole.

Tundsin end puruhaigena. Jalad valutasid ja olin külmast sinine. Kell oli alles viis, kui me juba majutusse saabusime ja mul oli võimalik jalgu puhata. Minu rõõmuks hakkas päike ka paistma. Taevas ujusid kandilised pilved. Poisid tegid õhtuse matka järve äärde, millest mina pool teed kaasa jõlkusin, aga siis taipasin, et jalgade taastamiseks tuleks mul hoopis puhata ja kobisin majutuskohta tagasi.

Kandilised pilved

Passisin Facebookis, kuhu oli tänu Reporteri uudisele tulnud hulka uusi sõbrakutseid, toetavaid kirju, kommentaare ning üks perssesaatmine. Persse saatis mind endine kursaõde Tartu Ülikooli päevilt. Aga mis elu see ikka oleks, kui keegi isegi persse ei saadaks ja kõik ainult kiidaksid?

Minu rattamees ja parim sõber A oli pidevalt väga asjalik ja abivalmis. Kuna ma tol päeval moraalselt ja füüsiliselt nullis hingitsesin, tundus mulle A asjalikkus kohatu ja ma juurdlesin, kuidas ma saan nii tänamatu olla, et nähes A asjalikku selga, kui ta männi taga kraani all nõusid peseb, heidan mõttes talle midagi ette. Olen ma hulluks läinud? Kui A minuga solidaarsusest pikali viskaks ja karjuks „Kõik on läbi“, olekski kõik läbi ja ma ei astuks enam sammugi, sest A ratta peal on minu magamiskott, telk ja hea tuju. P ratta peal on kõik muu. Õnneks oli P üsna väsinud olekuga, seega solidaarne.

Telkisime ja istusime õues, kusagilt sooja ei saanud. Öö oli külm nagu talvel ja telgiseinad muutusid niiskeks. Ainult lund ei sadanud. Tähistaevas ja mingi mobiilihelina moodi häälega lind. Hommikul oli rohi märg.

Jalgsi koos järve suunas ja tagasi kõmpimisega 13 km.

12.aug

Viimane päev. Jalad said kauem puhata ja villid olid hommikul väiksemad. Õhtuks plaanisime jõuda Karepale. Läbisime põhiliselt külavaheteid. Kõigepealt nägime imelikku lauta, kus kaks siga olid sulus ja väike rahulik krants ketis. Seejärel astusin ma endale suure terava oksa jalga ning kohe tekkis muhk. Karjusin, et kõik on läbi. Oli ta jee. Panime teelehe peale ja läks jälle.

Maastik hakkas ranniku mõõtu võtma ja niitudele tekkisid kadakad. Ilm oli valdavalt pilves, õhtuks aga selgines.

Kavastu külas ootasid meid fännid. Kõigepealt sõitis meile vastu suur traktor, siis kaks poissi ratastel ja kui lõpuks ühest talust möödusime, olid nad kõik sinna õuele kogunenud, hüüdsid ciao, me lehvitame teile ja lehvitasid. Ma hüüdsin vastu ciao ja viipasin rõõmsalt. Peale seda talu ühe vana tuvitorni juures ootasid meid neiu ja noormees, kes palusid luba pildistada. Küsisin, kuidas nemad suhtuvad palja rindkerega naistesse ning nemad olid poolt.

Kohtumine Kavastu fännidega

Järgmised külad olid otsekui välja surnud. Korjasime tee äärest põldmarju. Peale marjade ja kaasas olevate kommide meil midagi süüa polnud, sest poode sel päeval teele ei jäänud. Viimased kilomeetrid kulgesid mööda imeilusat õhtupäikesest üle kallatud metsasihti. Leidsime paar hilist maasikat ja paar varajast pohla. Kruusakivid joonistusid madala päikese käes viimse detailini välja. Äkki ühelt künkalt hakkas meri paistma. Kõigepealt läbisime Rutja küla. Teet Veispak juba helistas kannatamatult ja uuris, kus ma nii kaua olen ja et neil Sagritsa muuseumis olevat Albert Trapeeži luuleõhtujärgne pidu, kus mind ammu oodatakse. Külmast meretuulest hoolimata tõmbasin särgi seljast ja sammusin uhkelt Karepale. Ülev tunne oli. Seltskond istus lauas, kõik plaksutasid, kui ma saabusin. Nad kõik olid mind Reporteris näinud.

Kohal olid teiste seas Teet Veispak, Hedi, Olga, Ilja Sundelevitsh, Leo Lapin, Jüri Ojaver ja Alexi-nimeline kunstnik rühmitusest Voina. See on Venemaal tegutsev sotsiaalse kunsti rühmitus, mille eesmärk on luua 20. saj futurismilaadis kunst, kus kunstnikku nähakse romantilise superkangelasena. Mulle pakuti veini, sooja sööki ja mõnusat seltskonda.

13.aug

Pressiteade

Performance´i ja installatsiooniõhtu „Äng” Sagritsa muuseumis Karepal

13. augustil kell 18.00

Mis on äng?

Vastavad Siim-Tanel Annus, Elaan & Anna Aua, Ants Juske, Leonhard Lapin, Raoul Kurwitz, Jüri Ojaver, Fideelia-Signe Roots, Üllar Saaremäe & Erki Kasemets & Kristi Leppik, Ilja Sundelevitsh, Alex Plutser-Sarno, Jaan Toomik, Hannes Varblane, Valeri Vinogradov.

Kuraator Teet Veispak

Buss Karepale väljub Tallinnast Mere puiesteelt (vene kultuurikeskuse juurest) 13. Augutil kell 16.00. Karepalt tagasi Tallinnasse orienteeruvalt 21.00. Väljasõidu maksumus rannakülla 7 eurot.

Magasime Sagritsa ateljees. Öö oli nii külm, et mul olid jalas retuusid, karupüksid ja seljas see kasuka moodi kampsun, magasin Lehmaga kõrvuti, aga ikka külmetasin.

Hommik algas suplusega jääkülmas kärestikulises Selja jões, mis Sagritsa taluõuest mööda voolab, et juba nurga taga merre suubuda. Põhi oli kivine. Tahtsin end õhtuse esinemise puhul puhtaks pesta, sest kohale pidid tulema ajakirjanikud ja Kanal 2. Pikkadel rännakutel on ju alati hügieeniga jama. Juhtus aga nii, et mu šampoon ujus vooluga minema. Pesin siis dušigeeliga pead. Kuna päike paistis, läks külmatunne veest välja ronides kiiresti üle. Kahjuks muutus peagi jälle harjumuspäraselt pilviseks, hakkas sadama, tekkisid külmavärinad ja ma mõtlesin, et kui selle peale ka haigeks ei jää, olen robot, mitte inimene. Muide, siiamaani olen terve kui purikas, nii et võite mind robotiks lugeda.

Sõime hommikuks Teedu naise Hedi küpsetatud pannkooke. Seejärel asusin kohe tööle. Monteerisin oma teel filmitud musta materjali õhtuseks näitamiseks 10-minutiliseks klipiks. Tehniliste jamade tõttu võttis see liiga kaua aega ning mul läks närv mustaks.

FB-sse oli tehtud kommuun „Usume Fideelia-Signet“, aga üks mu endine Tartu Ülikooli maaliosakonna-aegne naismodell oli sinna sattunud kogemata ning mind ropult ja labaselt sõimama kukkunud. Näiteks nimetas ta mind Signe-Difteeriaks. Vaat, mida kadedus inimesega teeb. Paar päeva hiljem ilmus sinna veel Kati Saara Vatmann, kes palus, et teda sellest hambutust kommuunist välja arvataks, sest ta ei sattunud sinna vabatahtlikult.

Performance

Minu perfoka esimene ja põhiline osa oli palja rindkerega kulgemine mööda Eestit. Pikalt kestvat performance’t nimetatakse kestvusperformance’ks. Kuna mu töö esimene jagu kestis jube kaua ja oli masendavalt kurnav, liigitus see kestvusperfoka alla. Koha peal tahtsin teha lühikese kokkuvõtva etteaste. Idee oli tulla palja rindkerega Sagritsa talu õuele, kus publik juba ootab, heisata enda kujundatud lipp, panna selga särk, märgiks, et mu teekond sai läbi ning näidata videot. Lipu heiskamise ajaks plaanisin ise hümni teha, aga kella 16-paiku oli siililegi selge, et selle loomiseks aega ei jää. Otsustasin plaani B kasuks. Juba matkal tekkis mulle idee üht aset leidnud juhtumit oma lõpuetteastes ära kasutada. Pean silmas Elistvere meest, kes minu möödumise ajaks tümpsumuusika välja lülitas ja mu vaatlemisse täielikult sisse elas. Valisin ühe E-Roticu loo, mille saatel tulla lippu heiskama ja lipu juurest lahkuda. Heiskamise ajal aga oleks vaikus. Kui Lapin ja Veispak seda pala kuulsid, läksid nad närvi, sest see ei kõlanud nende kõrvadele sugugi ängistavalt. Peale esinemist said nad mu mõttest aru ja kõik oli OK.

Lipu kujundusega tahtsin astuda dialoogi Lapini tehtud lipuga, millel on valgel taustal must lihtsustatud vagiina nagu vertikaalne must silm. Kujutan oma lipul täppidega lõpmatuse märki ehk rinnad - elu igavene ringkäik. Karepal hakkavad minu ja Lapini lipp kordamööda lehvima.

Kella nelja paiku hakkas Tallinnast Karepa poole tulema buss nimega „Äng“, milles istus terve seltskond ajakirjanikke, kunstikriitikuid, kunstnikke ja kunstihuvilisi. Veits enne bussi saabumist läksin metsa peitu. Kui rohkearvuline publik taluõuel kohad sisse oli võtnud, sain Veispakult kõne, et võin tulema hakata. E-Rotic pandi mängima ning ma saabusin palja rindkerega lippu heiskama. Taevas oli hall ning sooja võis olla umbes 15 kraadi. Lipu heiskamise ajal valitses õudne vaikus, ainult nöörid ragisesid. Keegi hüüdis AUMmmm…. Näis, et heiskamine on lõputu protsess, aga ometi lihtne ja kerge. Liigutustes valitses enneolematu täpsus ja keskendumine. Kui varem lipu heiskamist harjutasin, suutsin hädavaevu nööridest tõmmata.

Lõpuks panin särgi selga, tümps läks käima ja ma lahkusin aplausi saatel. Kohe kogunes publik mu videot vaatama ja ma ise ei mahtunudki saali. Video lõpus tuli kaks aplausi.

Stillkaadrid minu performance-videost:

Märkasin, et üks väga vana halli habemega mees jälgib mind üksisilmi. Lõpuks tutvustas ta end. Külavanem. Ta rääkis, et Karepale oleks vaja nudistide randa. Korraga kerkis mu ette suur kergelt vintis mees, kes end Õhtulehe ajakirjanikuna tutvustas ja väitis, et ta on minu teenistuses. Uskumatu küll, aga ta võttis minult intervjuu. Algul arvasin, et ta teeb nalja, aga diktofon oli käes. Teda huvitas kõige rohkem, mida politseinikud minuga rääkisid. Õhtulehe fotograaf tegi pilte ka. Tulemus on segane.

Enamik perfokaid jäi mul nägemata, sest ma olin pidevalt fännidest ümbritsetud. Üks noor ema tuli ütlema, et toetab minu algatust. Siis muidugi lobises minuga pikalt Marko Mägi, kelle peale Õhtulehe ajakirjanik armukadedaks muutus. Kaks võõrast naist omavahel: „Tead, üks kõndis ju palja rindkerega Tartust Karepale!“. Ütlesin neile, et see olingi mina. Tädid toetasid kohe minu mõtet. Hiljem veel vahetasime muljeid teiste seas Riin Kübarsepa, Raoul Kurwitza, Heie Treieri ja oh üllatust, TÜ-aegse arhitektoonikaõppejõuga, kes väga vanaks oli jäänud.

Mul hakkas õhtu lõpuks nii jube külm, et panin uuesti kõik riided selga ja R. Kurwitza ülilahedat rock-kontserti vaatasin juba köögist, küdeva pliidi juurest. Publik vaatas väljast. Kurwitz esines maja trepil.

Õhtu lõpetuseks hakkas grupp kunstnikke kähmlema, aga õnneks lõppes kõik hästi ja buss nimega „Äng“ sõitis Tallinna tagasi. Bussijuht olevat rahustuseks Anne Veskit lasknud.

Meil hakkas pidu. Kogunesime kööki, mille Lehm oli soojaks kütnud. Õhtu jooksul tegid Lehm ja Jüri Ojaver kordamööda lehmahäält. Kesköö paiku kobisime Lehmaga magama.

14.aug

LÄBI!!!

Hommik oli varajane. Lehm käis meres ning Jüri kaotas sinna püksid.

Hommikul toodi meile taas Hedi küpsetatud pannkooke ja moosi. Teet ja Hedi on väga lahked võõrustajad. Hiljem viis Teet meid Rakverre bussijaama, kust Tartu sõitsime.

Lahenes ka üks väike müsteerium. Juba eelmisest õhtust alates tundsin aeg-ajalt sitahaisu. Minu püksid olid puhtad. Lehm tundis sama, aga väitis, et temagi ei ole midagi teinud. Hiljem aga selgus, et ta oli juba tõenäoliselt eelmisel õhtul, kui õues oli pime, sita sisse astunud. Küllap kõik tundsid lehka, aga keegi ei tahtnud teemat üles võtta. Täpselt sama jama nagu naise rindadega: arvatakse, et rinnad on müstilised ja seksuaalsed, aga tegelikult leidub kõigele seletus, müstikat ei ole olemas!

15.aug

Jäätise söömise eest on võimalik politsei kaela saada!
Käisin esmaspäeval Arcticus massööri juures. Lasin teha spordimassaaži. Massöör rääkis, et talle kutsuti politsei, kui ta maksuameti maja taga jäätist sõi. Põhjendus: luuraja! Karistust ei määratud.

Tänud ja üleskutse

Tänan kõiki vanu ja uusi sõpru, kes mind toetavad ja mulle kaasa elavad! Kutsun üles naisi endaga ühendust võtma, et edaspidi koos palja rindkerega oma põhiõiguse eest seista.  Paljad naise rinnad on kapitalismi teenistuses: nendega müüakse näiteks meestele autosid ja õlut. Need on pornoajakirjade kaantel, aktifotodel jne. Samal ajal loetakse palja rindkerega niisama jalutavat naist avaliku korra rikkujaks! Naised tahavad ise otsustada, kuidas ja millal oma keha paljastada, millal olla seksikas ja millal mitte!

Kontakt kodulehel. Minu palja ülakeha teemalise performance kohta loe kontseptsiooni ja vaata videot mu kodulehelt.

Meediakära

Delfi Margus Kiis:
Fideelia-Signe Rootsi palja rinna aktsioon — aastakümne kunstisündmus
Sirp: Küsimus, vastus ja õlakehitus
Virumaa Teataja: Politsei nabis Väike-Maarjas kinni poolpalja naise 
Virumaa Teataja: Poolpaljas naine Väike-Maarjas lõi pretsedendi Eesti õigusemõistmises

Reporteri uudisklipp: Ängistuses kunstnik matkab paljaste rindadega Lääne-Virumaale
Õhtuleht:
Kunstnik Fideelia-Signe Roots kõndis Tartust Karepale palja ülakehaga
GALERII: kuidas paljaste tissidega Fideelia-Signe ja teised kunstnikud ängi välja elasid
Kunstnik Fideelia-Signe Rootsi viiepäevane teekond päevade kaupa
Kas naise paljas ülakeha on tabu ja mehe oma mitte? Elu24.ee: Ängistuses kunstnik matkab Karepale paljaste rindadeg
Veiko Rämmeli blogipostitus

http://www.katsomo.fi/?progId=75040 alates 01:22 minutist räägib Saagim minust
Facebooki grupp Usume Fideelia-Signet: http://www.facebook.com/groups/140315869388394/