Pühapäevase seisuga on mul tehtud 41 tundi kondiitripraktikat 400-st. Oma esimeseks praktikakohaks valisin Werneri kohviku Tartus. Seal on paljudele meeldinud praktikat teha ja nüüd meeldib mulle ka, sest seal on lahedad ja praktikantidega kannatlikud töötajad. Werneriga on mul isiklik side ka, sest mu vanaisa, TÜ õppejõud Karl Taev omal ajal lausa elas seal. Soodne asukoht ülikooli kõrval muutis Werneri õppejõudude kogunemiskohaks. Sageli võeti seal ka eksameid vastu. Vanaisa unustas krooniliselt oma asju Wernerisse. Tavaliselt ununes vihmavari ja vahel ka portfell. Kaduma ei läinud kunagi midagi. Omad joped. Kui 1. klassis käisin, põles Werner maani maha ja me maalisime lastekunstikoolis tulekahju. Mu ema kutsus Wernerit vanamooride kohvikuks, sest viltuse baretiga vanadaamid armastasid seal kohvitada. Kartsin lapsena, et vanamoorid põlesid sisse, mis muidugi oli täiesti alusetu hirm, sest niipea, kui Werner taas tööle hakkas, olid moorid tagasi.
Werneris tehakse maailma parimat Napoleoni kooki, aga kõik muu ka on väga maitsev ja lõviosas tehtud naturaalsetest toiduainetest.
 |
| Minu kokku pandud Napoleoni kook on saanud FB-s rohkem laike kui mu kunstiteosed |
Kolmas päev kulus kuulsate Brita kookide kokku panekule.
Edaspidi läks keerulisemaks.
Neljandal päeval kaalusin paljusid aineid. Oli meeletut külmkappide ja panipaikade vahel jooksmist. Kaalusin kohupiima, et teha tuuletaskutele kreemi ja plötserdasin terve ruumi täis. Mu juhendaja ütles rahulikult naeratades, et ma mökerdan kõik täis ja palus järgi jäänud kohupiim uude nõusse panna, et see viisakam välja näeks. Siis panin vahukoore mikserisse. Hiljem tuli juhendaja mulle viisakalt teatama, et kaalun nii kaua, et kui ta poleks vaatama läinud, oleks mu vahukoor võiks vahustunud. Tuuletaskute täitmine toimus pritskoti ja tüllega, kust pigistasin kohupiimakreemi tuuletaskusse. Umbes 10ndast taskust alates hakkas asi sujuma. Pritskotti pidi kõhu vastas hoidma, aga et kott oli kilest, niiskus ta ruttu ja kreemine löga imbus läbi riiete mu kõhunahani, põhjustades allergiat. Võtsin allergiarohtu ja sain terveks.
Viiendal päeval pandi mind valmis torte viimistlema ja lõikuma. Kartsin, et lõikan viltu ja kogu tort läheb mahakandmisele. Esimest korda torti puhtalt ja sirgelt lõigata ei ole kerge. Õnneks müüakse neid tükikaupa ja kui 2 tk kogemata valesti lõikasin, sain need endale. Korralikud tükid müüdi maha. Feilisin laimidega. Koored paluti ära riivida, aga sain valesti aru ja riivisin esimesest laimist pool viljaliha ka ära. Juhendaja märkis muiates, et pole viga, tulebki kook rohkem laimi maitsega. Seejärel pidin laime lõikuma, aga lõikusin kole paksud ja kohmakad viilud nagu mingi talumees. Täiega mark oli. Õhtuks õppisin kõik selgeks ja sain viie.
 |
| Need laimilõigud näevad juba päris head välja. See kook on minu kaunistatud. |
Mulle meeldib peale tööd kondiitrite tsehhist, mis asub keldris, üles tulla, kevadisse Tartu Kesklinna astuda, juuksed valla, suured päiksekad silmi varjamas ja mõelda, et tänaseks olen vaba. Ja veel tõdeda, et kuigi praktika eest palka ei maksta, sain hindeks jälle viie, sest näitasin üles püüdlikkust, tahtejõudu ja kangelaslikkust, isegi kui esimesel korral kõik ei õnnestunud.
 |
| Varakevadine portree |
Hommikuti kl 7.30 bussi peale minnes tunnen end kui tõeline inimene, kes tõesti käibki iga päev tööl. Hommikuti läheb ja õhtuti tuleb. Ja kannatab välja igasuguse ilma, sest varahommikul võib olla päris külm. Bussid on hommikuti tihkelt täis. Isegi nädalavahetustel. Pühapäeva hommikud on Tartu kesklinnas haudvaiksed. Mõni üksik uitaja või kamp kusagil. Kõik magavad. Mina üksi külmas kevades. Ma lähen tööle.
 |
| Autoportree kondiitrina |
 |
| Autoportree kondiitrina |
Kella neljaks õhtusesse vahetusse minnes olen ärganud ja palju asjalikum ning optimistlikum kui hommikul. Tööjõudlus on suurem ja ma suhtlen rohkem, kuigi õhtuti polegi palju, kellega suhelda, sest tööl on ainult üks pagar ja vahel lisaks veel üks praktikant. See-eest on see pagar täiega lahe.
Taimetoitluse teema kütab kirgi. Lõuna on töö juures (kõlab päris šefilt- töö juures) tasuta, aga erimenüü võib olla raha eest, olenevalt toidust. Mina vajan erimenüüd. Iga kord, kui tellin endale taimetoitu, arutavad mu töökaaslased veel tükk aega sel teemal. Tõtt-öelda on ikka veel võõras tunne öelda enda kohta taimetoitlane või et ma ei söö liha. Ja endiselt tunnen et miski on puudu. See tuleb vist sellest, et mul pole praegu veel nii mitmekesine taimetoiduvalik nagu see ideaalselt võiks olla, et kõik ained kätte saada. Pooled asjad ei meeldi ka. Spinat on mõru, spirulina hakkab vastu, tofu meenutab seakõrvu ja on maitsetu, soja on jahune ja tuim jne. Läätsi ka iga päev ei taha. Toidul peab olema elementaarne maitse ja iseloom. Muna ja piima ma küll veel ei jäta. Kala olen nüüd maha jätnud. Eriti hard core vegan sööks ainult toortoitu. Ma ei kujuta end sellisena üldse ette. Tõenäoliselt ma nii kaugele ei lähe, aga eks aeg näita. Loomade nimel olen valmis loobuma mõnedest naudingutest, näiteks lihast ja kalast. Loomad on mu sõbrad, aga oma sõpru ma ei söö. Sarnast mõtet on väljendanud ka George Bernard Shaw, pikemalt siin. See, mida kuulus feminist Simone de Beauvoir ütles naiste kohta, seda saab öelda ka loomade kohta: kärbime neil tiivad ja imestame, miks nad ei lenda. Hoiame sigu räpase põrandaga raudsulus ja nimetame neid mustadeks, kuigi sead on väga puhtuselembesed loomad. Jne jne.
See, et mõned asjad ei sobi sinu maitsemeeltega, selle kohta on üks vihje. See ei ole küll kindlast paika pidav reegel, aga olen leidnud mitmeid seoseid. Menüü koostamisel mõtle sellele, mis looma aastal oled sündinud. Mina olen Kitseaastal sündinud ja tütar Hobuseaastal ja meie toidu valikus peavad enamuses olema teraviljatooted. Kusagil eelnevalt juba mainisin, et vähemalt käär leiba peaks toidu kõrval olema. Naine ja poeg on sündinud Ahviaastal ja nende toiduvalikus enamuse loovad puuviljad.
ReplyDeleteSee pole küll reegel, aga seoseid võib leida.
irw... :) Olen sündinud Draakoni aastal. Draakon on müütiline olend, kes peaks sööma kuningatütreid, nii et inimliha võiks mulle sobida?
ReplyDeleteMis oleks Draakonile sobiv toit?
Mõtlesin ise sama asja, kui eelmist postitust kirjutasin.
ReplyDeleteEi ole kogemust eriti paljude taimetoitlastega, aga lähi tutvusringis peab paika.
Noo jah! Sellise hulga kuningatütarde leidmine läheb tänapäeval küll raskeks. Aga eks draakonid söövad ju rüütleid ka. Katsu sa Shreki nimelist vältida, pidi seedimisele halvasti mõjuma.
This comment has been removed by the author.
ReplyDeleteMul on viimasel ajal krooniline väsimus ning aeg-ajalt tekib iiveldus. :( Kardan, et veregrupideet on tõde. Mul on nullgrupp, vanim küttide ja korilaste grupp, kes just peaks sööma liha, kala jne.
ReplyDeletehttp://buduaar.ee/Article/article/215
Pühapäeva varahommikul tööle minemine on kahtlemata midagi, mille ajal end uhkelt tunda :D. Kui ma kunagi varahommikul tööl käisin, oli see tunne, et "ma olen üks nendest", normaalne tunne kuidasgi. Et lähen siin tööle praegu.
ReplyDeleteAga mis sööki puudutab, siis mina pole iial läätsi, spinatit ega spirulinat söönud. Lihtsalt juurviljad, puuviljad, kõik muu taimne ja vabapidamisel kanade munad on täiesti normaalne menüü.
Veregrupidieet vist õnneks siiski on uhhuuteadus. :) Mis aga viib mind tõsise küsimuseni, milles on asi, et ma taimetoitlasena end hästi ei tunne? Suvel läheb kindlasti paremaks, sest siis on vitamiinirikkad taimed igal pool. Peaasi on suveni vastu pidada.
ReplyDeleteHiljuti lugesin üht-teist entomofaagia teemal - Hollandis tegeldakse selle valdkonnaga viimasel ajal hoolega, ka teaduslikult. Putuktoitlusele kuuluvatki tulevik, ainult paarkümmend protsenti maailmas elavatest inimestest (kindlasti valdav osa eurooplastest) ei söö põhimõtteliselt putukaid (mis on võrreldav vast sellega, et üks osa inimesi, ka mõnel pool Eestis on see ajalooliselt ju nii, ei söö seeni, pidades neid mingiks "maa hallituseks" vms, oskamata neil siis muidugi ka vahet teha). Ma ei tea, kui levinud see on uuemal ajal Eestis, aga ühe Eesti blogi leidsin küll, mille omanik sööb putuaid ja ka propageerib putukate söömist. Tundub olevat, ma mõtlen, kaunis perspektiivikas tegevus. Vaatasin ka ühte hollandlaste retseptiraamatut. Jaa, väga huvitav. Jahuussid (jahumardikate vastsed), rohutirtsud jne.
ReplyDeleteHuvitav, kuid pole päris minu maitse. :) Loodan, et mu eluajal ei teki olukorda, kus olen sunnitud putukaid õgima.
Deletema olen rohutirtsudest unistanud sestsaadik, kui araabia juttudest nende söömisest lugesin. Mind on nähtavasti lihtne ilukirjanduse abiga asju sööma panna.
DeleteMeil perekonnas kõigil 0-veregrupp. Ei võta seda nii otseselt.
ReplyDeletePigem häda selles, et mingi aine jääb puudu, või on lihtsalt vähe. Raud on tavaliselt see, mille vähesus viitab väsimusele. Raud trantspordib veres hapnikku. Rauaga jälle teine asi ka, kui rauda liialt palju toidus, siis läheb veri paksuks. Kõrvenõges suur raua allikas. Tee teed või salateid. Punapeet, samuti maasikas. Enamus punaseid vilju sisaldavad rauda.
Toitudes mõtle üldistavalt, mida kust saad ja kui palju. Taimsetest produktidest saad asjad palju kergemini kätte. Vahel võib tekkida ka üleküllus. Selle vältimiseks saad koguaega menüüd vaheteda. Taimi palju ja eri toite ka. Kui lihatoitudes süüakse liha keedetult, grillitult, praetult jne. Siis seal põhiliseks on liha. Taimetoitudes vahetuvad aga taimed.
Ma arvan, et "kevadväsimust" ei ole olemas. Pigem hakkab värskete toitude tagavara keharakkudest otsa lõppema. Hispaani muundatud tomatid ja Luunja toitevedelikuga kasvatatud kurgid ei sisalda piisavalt vajalikke aineid. Lisaks on pikk, pime ja päikese (D-vitamiin) vaene talv seljataga.
Mul hakkavad jälle just sojatoodetega süümekad, ökopede süümekad: see ei kasva ju koha peal, järelikult tekivad hirmsad toidukilomeetrid, kulutan taastumatuid ressursse jne. Tofu maitseb väga, aga sel põhjusel ei julge teda väga süüa. Ja palmiõli saamiseks pidi vihmametsi langetatama (see teeb minust väga mureliku seebiostja). Ökoloogilise jalajälje mõttes võib mõõdukas koguses loomset valku-rasva olla jätkusuutlikum kui kaugelt maalt toodud eksootiline valk ja rasv.
ReplyDeleteKuskilt kunagi lugesin mingit kalkulatsiooni, et inimkond suudakski maakera kõige paremini ellu jätta mõõduka (ja tõesti väga mõõduka) loomakasvatuse juures - siis oleks tegemist vabapidamisel loomadega, kes sööks suurema osa ajast oma karjamaal või koplis või lausa metsa all. Kui kõik läheks ainult taimede peale, siis neelaks vajaminev põllumaa kõik metsikute liikide elupaigad enda alla. Sama häda on muidugi põllusaadustega toidetavate kariloomade pidamisega.
(ja rõhutan "mõõdukat", sest loomset valku ja rasva tõesti väga palju tarvis ei lähe, aga väikesest kogusest peaks nt raua kergemini kätte saama kui taimedest (st vähem põllumaad vaja = vähem looduslike elupaikade hävitamist). See ei pea tähendama liha, munast saab ka rauda.)
DeleteMullegi meeldiks pigem idee, et loomi peetakse vähe, nad saavad elada loomuomaselt ning neid tapetakse harva ja kiiresti, kui et kõik ainult taimi sööksid. Ulukite küttimine piiratud ulatuses ka tundub mulle OK, kuniks kütid on osavad ja looma esimese lasuga surmavad. Hetkel olen ikka veel hämmingus sellest, et peaaegu üleöö hakkasin taimetoitlaseks, sest ma tõesti olen lapsest saadik suur lihafänn olnud. Osadele ei maitsegi liha, mõtle kui kerge on neil olla taimetoitlane! :)
DeleteMa ise olen alati elanud sellise toitumisstiiliga, et liha on pigem maitseaine kui põhitoiduaine. kusjuures see peaks juba raua- jms vajadused ära katma küll.
DeleteOn veel igasugused toredad vanaaaegsed kariloomatõud, kes saavad karjamaal hästi hakkama ja on haigustele vähem vastuvõtlikud - aga väiksema ja aeglasema kasvuga kui tööstuslikult kasvatatavad tõud. nendega on selline paradoksaalne lugu, et kui tahta neid päästa, tuleb neid süüa, muidu ei jaksa need vähesed fännnid, kes viitsivad neid kasvatatada, tööstusele vastu seista. Eestis käib see vist mõne lambatõu kohta. Itaalias on selliseid ägedaid sigu, keda on ammuilma metsades karjatatud, ilusad saledad, ei haigestu kergesti - aga ei kasva nii suureks kui inglise või ameeerika tõud.
Olen samuti mõelnud seda, et aus oleks ise tappa mis ma söön või vähemalt süüa ainult sedalaadi toitu, mis ma suudan tappa. Selle järgi oleks ilmselt mõistlik kalapüük ära õppida. Mul on tuttavaid kalamehi, kes oskavad kala naksti kiiresti ära tappa.
a kuule, kui sul on ikka hirmsad lihaisud - kuidas oleks subproduktidega? selles mõttes, et ma olen aru saanud, et Eestis neid väga palju ei sööda, st loomad tapetakse liha pärast ja subproduktid on nagu tootmisjääk. Tootmisjäägi söömine tundub nagu vähem vägivaldne. umbes nii, et kui loom on juba liha pärast ära tapetud, siis ei lase vähemalt millelgi raisku minna.
DeleteAmeerikast olen kuulnud isegi seda, et nad pmst viskaks kõik kana osad peale rinnafilee minema, kui just ei õnnestu odavalt välismaale maha müüa.
See, kui hanemaksakasvatajad jõhkralt oma hanesid ainult maksa saamiseks nuumavad, on täpselt vastupidine olukord.
Püüan ikka praegu ilma subproduktidega elada. Loodan, et harjun ja hakkab meeldima. :) Aga muidu hea mõte küll. Hanekasvatajad on tõesti hirmsad, esimest korda kuulsin toimuvast paar aastat tagasi. Iga kord, kui nägin kusagil menüüs hanemaksa, sain kurjaks. :/
Deletemuidu mul olid kunagi samad teemad üleval: kord siunasin seda, et kaastundeargumendid alatasa maa sisse tambitakse, kord arutasin laboriliha üle (ja sellest, et see võiks just selle eriti jõhkra suurtootmise välja vahetada).
DeleteMa arvan, et sul, Fideelia on häda selles, et sa vahetasid loomse toidu taimetoidu vastu kaastundest, mitte tahtest ja meeldimisest süüa ainult taimset kraami. Enamik taimetoitlasi sööb nii, sest neile meeldib ja nad ei mõtlegi liha peale. Sinul aga vastupidi, sa sõid ja armastasid liha toite ja nüüd olid sunnitud sellest loobuma.
DeleteSul lihtsalt lihahimu pole veel üle läinud. Need kes hakkavad taimetoitlaseks, nendel kohanemis aeg pikem. Mõned loobuvad lihast aga söövad veel kala ja siis lähevad täielikult taimetoidule üle.
Mõte on see mis määrab!
Enamus inimesi mõtlevad end haigeks ja terveks. Kui mõte (motivatsioon) on null, pole ka energiat ja kehal seda raske hankida.
Kust sa tead, mis põhjusel enamik hakkab taimetoitlaseks? Veg.ee foorumist ja mujal on palju ka eetilisi põhjusi välja toodud. Neil, kellele liha ei maitse niikuinii, on lihtsalt palju loomulikum minna täielikule taimetoidule.
DeleteFideelia, palun ära oma tervist tuksi keera, kuula natuke oma keha ka, ta päris loll ka ei ole. Kui tahad ka liha(kala?)söömist maha jätta, tee seda samm-sammult. Olen ise kunagi proovinud lihavaba elu, 1,5kuud pidevat näljatunnet ja jõuetust ei veennud mind, panin liha menüüsse tagasi, aga söön liha üle päeva või isegi kahe, eelistan kala ja toidu päritolu huvitab mind ka. "Tööstusliku" liha tarbimist õnnestub eestis väga ilusti vältida, kõigil on mõni tuttav loomakasvataja, kelle meetodid ei haaku kuidagi propagandafilmides toimuvaga. Sinu probleem on ka eelkõige suhtumise-vastane, mitte toidu-vastane, pead ise selle endaga selgeks vaidlema äärmuslikke reaktsioone kasutamata - rahulikult saab ka asju ajada!
ReplyDeleteMulle räägiti eelmisel nädalal üks tore lugu, mis natuke seda loomatapu teemat tasakaalustab: Juba mitmed aastad tagasi, Võrumaal ühes talus hakati siga tapma, ajakirjandus sai haisu ninna ja hakkas sellest lugu tegema. Kohe mitu väljaannet tuli kohale, foto- ja filmipüssid käes. Sea pidi "ära suskama" kohalik külamees, seaomaniku naaber, aastaid seda tööd teinud mees. Tulemus: siga "susati ära" nii kiiresti ja ilma kisata, et kogu ajakirjanike punt magas selle hetke maha:-) Meediakajastus tuli hädine, üks väljaanne oli koguni fotomontaaži kasutanud, et liba-traagikat loost kätte saada. Loo rääkis mulle sigade omanik, seega pole muistend, vaid tõsijutt.
Tänan muretsemast. :) Eelmises postituses arutlesin, et kuidas oleks süüa talunike vabapidamisel olevate loomade liha, kuid ei leidnud siiski sobivat lahendust, sest talunik peab oma loomad ka tapamajja saatma, kus nad üsna julmalt mõrvatakse. Kui ta oma loomad ise tapab, jääb veterinaari kontroll ära ja me ei tea, kui puhas see liha on. Või kontrollitakse kodus tapetud loomi ohtlike haiguste osas? Igatahes ametlikult seda liha müüa ei tohi, ise süüa ja tuttavatele müüa/kinkida võib. Lõppkokkuvõttes paistab, et mööndusi ma tegema ei hakka, sest see muudaks mu elu veel keerukamas. Lihtsam on praegu ilma, eks siis vaatab, kui tõesti tervis hulluks läheb. Kuidas osa inimesi suudab olla eluaeg liha ja kalata ja tunda end hästi?
DeleteOhh! Sa ei kujuta ettegi, kui hästi.
DeleteSee sul hoopis mingi pseudoprobleem. Asi pole mitte selles, kas sa sööd või kuidas sa sööd, vaid kuna söögi teema sinu jaoks praegu aktuaalne, siis kõik hädad tunduvad olema põhjustatud sellest.
Inimese keeruliseim õppetund on õppida ennast kõrvalt vaatama või teise silmade läbi vaatama.
Otsi põhjuseid laiemast ringist, mitte ainult enda seest.
Sojaliha ja sojapiim, need euroopalikud sojatoidud, ei pidanudki üldse tervislikud olema. Neisse lisatakse nende suupärastamiseks igasuguseid soovimatuid aineid...Soja päritolumaal väidetavalt süüakse soja ainult kääritatuna ehk fermenteerituna. Sojakaste, jne.
ReplyDeleteOad-läätsed-herned peaks su menüüsse nüüd kuuluma, samuti igasugused seemned ja pähklid kindla peale. Vähemalt magneesiumipuudusest peaksid pääsema - aga magneesium reguleerib muuhulgas ka kaltsiumiainevahetust.
Sa muna endale ikka lubad?
Jep, ma ka hiljuti lugesin, et soja polevat tervislik, no näed, milline peen ja tundlik maitsemeel on minul. Tunnen kohe ära, kui on kahtlane ja ei maitse lihtsalt. ;) Olen vahepeal saanud aega ja raha, et toitumist mitmekesistada. Oad ja läätsed, natuke herneid, magneesiumi toidulisand, pähklid, mandlid jne. Muna söön.
ReplyDelete