See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


27 February 2012

Kondiitriõpingud


Panen veits päevikut

Selle loo eellugu on kunstiprojekt Nihe. Olen nüüd Tartu Kutsehariduskeskuses kondiitri eriala õpilane. Kool algas 13. veebruaril 2012 ja läbi saab jaanuaris 2013.


13.02 - Esimene koolipäev!

Kui Fideelia koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.

Hiljem kuulsin, et kohe peale kella olevat õpetaja tunniga algust teinud. Koolikellaks oli lühike räpilugu ja hiljem tuli mitu erinevat meloodiat. Kuulsin viimati koolikella 1991. a. põhikoolist lahkudes. Edasi läksin Tartu Kunstikooli, aga seal minu mäletamist mööda koolikella ei olnud.

Meie kursusejuhataja rääkis, et ta on pidanud palju läbi elama. Näiteks õlilapijuhtumi. Nooruses praktikandina töötas ta ühe paksu vene naise alluvuses. Tol ajal pesti ahjusid ja tahmaseid masinaid õlise lapiga. Kui õpetaja korralikult ei pesnud, udjas mammi õlilapiga üle ta näppude. See siiski ei suutnud teda erialalt minema peletada.

Harjusin teiseks koolinädalaks ära, et oleme õpilased, mitte tudengid, meid õpetavad õpetajad, mitte õppejõud või professorid ja meil on õpilaspiletid, millega saame veel odavamalt ühistranspordis sõita, kui tudengid!

Õppetöö toimub sessioonidena. Iga kuu on meil kahel nädalal E-K tarvis koolis olla. Ülejäänud ajal teeme mahukaid koduseid töid. Kusagil aprillis-mais algab praktika enda valitud ettevõtetes. Kuni kolm firmat võib valida. Kokku peame tegema praktikat 400 tundi, s.o. 10 nädalat.

Esimesel päeval pidime palju kannatlikult kuulama. Koduseks tööks jäi kooli sisekorraeeskirja läbi lugemine. Vaatasin, et seal on punkt: (2) Õpilane on kohustatud: (5) austama kaaskodanikke, käituma viisakalt ja vastavalt üldtunnustatud moraalinormidele nii koolis kui ka väljaspool kooli.

Peale söögivahetundi panime töökojas kilepõlled ette, mütsid pähe ja peale ringkäiku, kus tutvusime masinatega, tegime ühiselt 1 kg küpsist NÖÖP. Õpetaja mainis, et munavalge peab olema sama tugevalt vahustatud nagu Fideelia seda „Õhtusöök viiele“ saates demonstreeris.

Sain ise taignasegajat käivitada. Võimas.

Õpetaja rääkis, et ta teab täpselt, mida keegi töökojas teeb, isegi kui ta kohal pole. Ta väitis, et peale kaht praktikapäeva suudab ta juba ennustada, kellest saab asja ja kes võiks mõelda eriala vahetamisele. Nagu Lacani isand, kohal kui nähtamatu kõikenägev vaim. Tõesta nüüd talle, et sa pole luuser.

Kui nööbid valmis, toimus arvutitund, kus noormees ülikoolist e-maili ja wordi kasutamist õpetas ning palus, et vastaksime kirjalikult küsimustele „mis on arvuti olemus?“ „kirjelda internetiühenduse olemust!“. Päriselt. Pole ime, et mul esimesel nädalal igaks õhtuks juhe täielikult kokku jooksis.

Õhtul kodus nägin juhuslikult ETV pealt järgmist dokfilmi: „54-aastane Aliide töötas aastaid kutsehariduskeskuse pagar-kondiitrina, kuni ühel päeval sai ta ootamatult koondamisteate. Masendusse langemise asemel sai naine hoopis tõuke viia ellu oma kauaaegne unistus - avada päris oma pagarikoda. Režisöör Märten Vaher, autor-toimetaja Hedli Mangus, produtsent Hannela Lippus.“

14.02

Meile tutvustati meie uut kodu, ehk siis Eesti kõige suuremat kutsehariduskeskust. Käisime puutöökojas, kus kaks toredat ehitusmeest ütlesid, et naised on ka kuldmedaliga selle eriala lõpetanud. 10 poisi kohta on kursusel tavaliselt 1-2 tüdrukut. Käisime veel pesumajas, ilusalongis ja kooliarsti juures, mille kabinetilõhn lehvis juba poole koridori peale. Ma ei ulatunud veel arstitädi teiste tagant nägemagi, kui juba kuulsin ta karmi häält: „Kes arstitõendit tahab, pöördugu minu poole ENNE terveks saamist!“ (Meil märgitakse iga tunni alguses puudujaid ja kes haigestub, peab arstitõendi esitama. Ei mingit luuslangi löömist!). Nurga tagant aga piilus tagasihoidlik turvanaine, kes lõbusalt ütles, et „Aga kes teeb pahandust, kohtub minuga!“.

Mis seal imestada, et juhe alati õhtuks kokku jookseb.

Õhtul tegin üht filmimistööd Tartu kesklinnas romantiliselt kujundatud kohas "Zaal" veiniklaaside õrna kõlksumise saatel küünlavalguses ning olin totaalselt oimetu avastusest, kui erinevad võivad olla hommik ja õhtu.

15.02

Päev algas seadmete õpetusega, mida andis kooli vanim (nais)õpetaja,70+. Rõhutasin siin sugu, et te ei arvaks nagu seadmetest ainult mehed aru saaksid. Ta näitas PowerPointiga meile erinevaid kondiitri- ja pagariseadmeid. Hiljem käisime neid vaatamas. Talle ei meeldinud, kui keegi kasutas kellegi kohta sõna „vana“. Pärast rääkis, kuidas ta klassiga Ahhaa keskuses käies rattaga nööril sõitis, sest tüdrukud olid peljanud ja tema muidugi pidi eeskuju näitama.

Aga siis tuli tõeline õpetaja prototüüp ja lõi meid pahviks. Ta andis toiduhügieeni. Ta ei rääkinud kooli kodukorrast ega muudest formaalsusest vaid hakkas kohe ainega pihta! Ta dikteeris meile tähtsama info sõna-sõnalt ja me panime selle kirja. Täheldasime käekirja paranemist juba esimesel tunnil. Meid oleks nagu põhikooli tagasi paisatud. Aga me saime targaks. Õppisime asju, mida eales poleks aimanud.

Viimased tunnid olid pagaritöökojas. Kondiitritoodete tehnoloogia ja jälle uus õpetaja. Kuidas saab olla nii, et mitme lapse ema, kes on pidanud 15 aastat öösiti ülal passima ja rasket tööd tegema, näeb nii hea välja ning on nii lõbus? Ta viskas nalja, rääkis endast ja siis pidi igaüks endast ka rääkima.

Mitmed naised meie rühmas on minust liiga palju asjalikumad. Mul ammu oli aimdus, et kusagil elavad päris inimesed päris elu ja nüüd siis juhtuski, et nägin neid ja olin nende seas.

„Kuus last, töötan öösiti pagariettevõttes, pole 48 h maganud…“ . Ta jättis ütlemata, et on mitmeid tordivõistlusi võitnud.

„Kolm last, küpsetan kodus…“

„Kaks last, küpsetasin kodus kahe ahjuga 100 leiba päevas…“.

„Kolm last, olen lapsest saadik unistanud kondiitriametist…“

„Kunstnik, null last ja hiljuti küpsetasin saates „Õhtusöök viiele“ juhuslikult maitsva Pavlova koogi. Kommi söön hea meelega. Ei, ma ei ole kodus pärmitaigent teinud.“

Praktikal küpsetasime erinevaid biskviite.


Nädalavahetusel käisin Marco sünnal. Koolielamustest erines see kostüümide poolest.
Igasuguseid huvitavaid sõpru ilmus lagedale. Mulle haakis sappa üks Marco kunagine klassivend. Ta rääkis, et on 35, aga juba pensionil ja tegi mulle ohtralt komplimente. Arvasin, et ta tuleb mulle vetsu ka järgi. Kohal oli veel palju toredaid tegelasi: soliidses eas daamidest roosa printsessikleidiga tädi ning mustas ja punases tädi.

Üsna sürr tunne tekkis, kui üks vipsis Marco sõber, meestudeng mulle seletas, et tema on selline, kes tahab teha konkreetseid asju, näiteks osaleda Marco muusikavideos. „Marco on PÄRIS, mitte nagu näiteks Tartu Uus Teater…“

„Ma ei käi teatris.“

„Õige, ära minegi!“.

Minu fänn olevat ta juba aastaid. Tunnistas, et tema käes olevat üks ammune screenshot ühe mu kunagise töökoha siseveebist, nimelt foorumi tekst, milles ajan tööasju. Suht creepy. Feminismist rääkis ka. Küsis, mitmenda laine feminist olen. Ta teadis ka S. Žižekist ja J. Butlerist jutustada. Tartu Ülikool on ilmselt edusamme tegemas, et tudengid vestlevad juba neil teemadel, mida vanasti Lõunaosariikides vaat, et tabuks peeti.

20.02

Jälle kool. Hommikul uimasime klassis, siis oli meil söögivahetund ja siis praks. Tegime Keelekest, Kevadlille ja Narva küpsist. Olime 2tes gruppides ja iga grupp sai ühe küpsiseliigi. Me tegime Narvat. Segasin labakäega alt-üles liigutustega tainast, millele mu paariline kakao ja jahusegu juurde lisas. Oli väga sportlik tegevus, lausa higistama võttis. Kas olete mõelnud, kuidas üldse küpsis saavutab teatud kuju? Eksisteerib terve maailm, mida paljud ei tunne ja sinna kuuluvad kolmnurksed pritskotid. Pritskoti otsa pannakse metallist toruke ehk tülle, millel on erinevaid läbimõõte ja mis on kas sileda või sakilise otsaga. Narva küpsistele lähevad sakilised tülled. Saime väikese ehmatuse osaliseks, kui selgus, et kohe esimese korraga ei õnnestugi uhkeid puhvis ja sümmeetrilisi Narva küpsiseid pritsida. Kevadlill on lihtsam. Narvat tuleb vindiga pritsida. Mulle tundub, et kõikenägev õps kahtlustab mind ebajärjekindluses, sest niipea, kui korraks nõusid pesema jooksin, mainis ta, et noh, juba tüdines ära. Lisaks tulid kõik küpsised mul erineva läbimõõduga ja osadel vahtisid sarvekesed taevasse. Need aga kõrbevad ära. Küpsis peab olema sile ja nunnu, mitte väikese tigeda kuradikese moodi.Vähemalt esialgu.



21.02

Klassil oli meeleolukas vestlus 70+ vanuses seadmete õpetajaga.

Õps: ma võtsin Tartu Maratonist osa.

Meie: ?!

Õps: kukkusin mingi hunniku otsa, kust Pullerits üle hüppas. Täna sabakont haige.

Meie: :(

Õps: prillid läksid puruks.

Meie: kukkumisel või?

Õps: jah, teisel kukkumisel.

Peale tunde oli meil külas pagari tööriietuse müüa ja mõõtis meid. Tellisime riided, nii et märtsis oleme juba tunduvalt seksikamad. Praegu peame praktikal kandma tobedat mütsi. Siis kutsus klassiõde M mind endaga koos kondiitri töövahendeid ostma. Tahtsime mõlemad hirmsasti tüllesid ja pritskotti. Firma asub Tartu äärelal, põllul, kus on suured laod. Ostsime ilusa pritskoti, kaks tüllet ja kratsi ja nüüd saame kodus küpsiseid teha! M-st asjalikumat inimest on keeruline leida. Ta esitas oma järsul ja otsustaval hääletoonil sisutihedaid küsimusi, millele firmatöötaja eriti vastata ei osanud, sest tema ülesanne olevat ainult müüa. Mulle jutustas M, kuidas ta esimest korda elus igatseb kooli minna ja kuidas ta on juba lapsest saadik tahtnud kondiitriks saada.

Mu uued töövahendid
Sel päeval olin söönud kolm erinevat vastlakuklit ning enne magama minekut rüübanud korgitäie kalamaksaõli (organism tahab häid rasvu ja vitamiine). Pole ime, et voodisse minnes ajas kaks tundi iiveldama. Õnneks ikka uinusin viimaks

Ahjusoojad omatehtud vastlakuklid...
22.02

Pikim päev, peaaegu 12 h. Kl 8.30- 20.00. Koju sain kl 20.45. Esimene tund oli esmaabi ja seda andis tore aktiivne lastearst ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud. Tund algas sellega, et igaüks pidi ütlema, mis nimi, kust koolist tuleb ja suhe esmaabisse. Kui ta kuulis, et olen lõpetanud Kunstiakadeemia, hakkas kohe rääkima, et oi, kunst ja kondiiter, kindlasti tortide kaunistamine! Ja et tema tutvus Hansalaadal toreda naisega, kes omatehtud keraamilisi kruuse müüs. Ta oli nii hoos, et ma ainult noogutasin rõõmsalt. Pole tal tarvis teada, et ma ei ole iial kruuse teinud ja kaunistada ka ei taha, vähemalt esialgu.

Õpetaja ütles, et ta on moodne vanainimene, kes 62-eluaasta juures oskab arvutit kasutada ning kellel on Orkut ja Facebook. Arvuti kasutamise oskus ei sõltu vanusest vaid suhtumisest, teatas ta ja meie olime nõus.

Alustuseks jutustas õpetaja meile, kuidas oskamatus anda elustavat esmaabi on saatuslikuks saanud ja lähedaste inimeste elu maksnud. Seejärel rääkis juba täpsemalt punase risti tööst ja elustamisest. Järgmine kord õpime elustamist nuku peal.

Seadmete õpetuses oli ühe töökojas asuva ahju peale töö. Käisime enne ahju vaatamas, siis läksime klassi ja kirjutasime manuaali kasutades uue kasutusjuhendi, mis mahuks ühele A4-le, et saaks seinale panna. Kuna materjale sai kasutada, tundus töö lihtne. Hinnet veel ei tea.

Seejärel algas hardcore konspekteerimine, sest tuli jälle toiduhügieeni tund. Kirjutasime, nii et käsi läks krampi. Vahepeal läksin autopiloodile ja kribasin lihtsalt teadvustamata sõnu vihikusse. Kui olime ilma pausita umbes kaks tundi kirjutanud teemadel: toidumürgistused, toiduinfektsioonid, zoonoosid, helmintoosid ja toidumürgistuste vältimine, jagas õps meile kätte valikvastustega küsimused tunni materjali peale, millele pidime vastama. Kasutada tohtis oma konspekti. Nagu aimata võib, oli töö seega lihtne, kuigi küsimused olid trikiga ja kui ei lugenud tähelepanelikult, võis alt minna. Õnneks sain ikka viie. Oma esimese punase viie üle hulga aja. Esimese klassi tunne tekkis.



Järgmisena lendas peale praktika ja selgus, et plaanid on suured. Põhitööks pidi tulema 100 vastlakuklit ja vahepeal, kui need on kerkekapis, pidime tegema erinevaid küpsiseid ja keekse. Mina tegin lisaks kõigele veel fotosid. Aeg lendas. Muutusin ajapikku küllaltki asjalikuks. Vahepeal olin nagu peata kana. Kuklite veeretamine muide on raketiteadus. M veeretas vist kaks tundi, et selgeks saada. Mina muidugi olen püsimatu nagu kõikenägev õps teab. Kukli veeretamine sarnaneb stressipalliga mängimisele. Sellest on hullem ainult matemaatika. Algul näiteks ei teadnud ma, kuidas mahtusid arvutada. See teema, et kui retsept on mõeldud 10 kilole kuklitele, siis kuidas aineid ümber arvestada 5 kilole. Ja veel, et kaal 5 grammi ei näitagi ja viimase numbri võib ära jätta ja muu säärane kõrgem matemaatika. Oskan kodus üksi olles paremini arvutada. Grupis mu tähelepanu hajub, aga kuna olen üsna lähedal diagnoosile düskalkuulik, pean arvutamisele alati totaalselt keskenduma, kui tahan, et see õnnestuks. Piisab väikesest segajast, kui kõik on läbi. Aga tainast käega segada on endiselt tore. Ma küll kunstist praegu ei räägi ja panen iga päev kirja, kuidas mu tsölibaat edeneb, aga taignategu sarnaneb maalimisele liigagi palju. Kohe hirm hakkab.


Pärmitaigent sõtkumas
Ei kujuta ette, et elaksin terve aasta kunstita, kui ma samal ajal muud ei õpiks või ei töötaks. Absoluutselt käsitamatu on mu jaoks fraas „elu elama“. Kunstita saan olla ainult siis, kui on piisavalt muud tegevust.



Vahukoore pritsimine
Magasin mõnuga koolijärgsel hommikul end välja. Juhe enam nii koos pole kui alguses ja klassikaaslastega suhtleme omavahel ka juba üsna vabalt. Väga erinevad tegelased on kokku sattunud. Erinevus aga, nagu ma varemgi olen maininud, seltsimehed, igatahes, rikastab.

See pilt FB-s muutus hoobilt päeva hitiks

26.02

Olen nüüdseks kaks päeva tegelenud kodus küpsistega ja pea käib juba ringi, sest ma ei söö eriti jahutooteid vaid olen pigem šokolaadi, kohupiima ja muna fänn. Tegin Kevadlille ja Narvat. Kohutav mäkerdamine ja aeglaselt edenev tegevus, sest kodus puuduvad head tingimused. Köök oli kuum nagu põrgu ja mikser oleks peaaegu plahvatanud. Kõik küpsised said vastu ootusi erineva suurusega. Taigen kleepus tülle külge. Segasin vist üle! Deem!!! Aga ma ei jäta. Ma ei lase kõikenägeval õpetajal järgmine kord arvata, et kunstnik on tüdinenud.

YMSOIFTS blog.tr.ee

9 comments:

  1. Lahe.
    Kusjuures taignasõtkumine on täiesti teraapiline tegevus. Sõtkud ja langed lovesse.

    Muide ma tean inimest, kes kaebab, et tal pärmitainas iialgi ei kerki. Ükspuha, mismoodi ta seda teeb. Olen mõelnud, et huvitav, kas sel võib mingi seos olla kehakeemiaga?

    ReplyDelete
  2. See "elu elamise" väljend on minu jaoks ka veider. Mida sellega mõeldakse? Kui mul on vastavaid kalduvusi, siis võib ju ka porgandite rohimine ollagi minu jaoks elu elamine.

    ReplyDelete
  3. Tehching Hsieh, kes tegi ka aastase perfoka, mil ilma kunstita elas, mainis, et kunsti tegemise asemel ta "elab elu". Mida see tähendab, ta ei täpsustanud. Ma ei kujuta ette, mida ma teeksin, kui ma praegu kondiitriks ei õpiks. Trennis käiks kindlasti rohkem, aga kaua sa sedagi jõuad, muud tahad ka teha.

    Põnev oleks tõesti teada, kas taignakeemia võib olla kehakeemiaga seotud! :) Küllap ma kunagi aru saan.

    ReplyDelete
  4. "Mis on arvuti olemus?" on väegade sügavmõtteline küsimus küll :)

    ReplyDelete
  5. Elab elu? Võib-olla ta mõtles seda, et tema jaoks on kunstniku olemus rohkem nagu elu vaatlemine, analüüsimine ja selle peegeldamine?

    ReplyDelete
  6. Kahtlane. Kunstnikuna arvan, et ta ei mõelnud elu elamise all elu analüüsimist ja peegeldamist, sest see ongi kunstniku töö sisuks. Tema eesmärk aga oli aasta otsa kunstita elada. Ilmselt ta lihtsalt tegi juhutöid või hängis suvaliselt. Tahaks temast kirjutatud raamatut tegelikult, äkki seal on kirjas. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, sa said valesti aru. Ma mõtlesin, et ta loobub aasta kunstnikuks olemisest st ei vaatle, analüüsi ja peegelda vaid on see ked vaadeldakse jne. :D

      Delete
  7. Tubli :) Aga sa vòiksid Itaaliasse praktikale tulla :) Mul on siin maja all ka yks selline pagar-kondiiter nurgake, mida kaks naist peavad. Ei, oota, kaks on. Teine teeb pastat ka, esimene ainult saia ja maiustusi.

    ReplyDelete
  8. Cool! :) Koolis öeldi, et võime ka välismaal praktikat teha, aga mul pole seal ööbimiskohta ja itaalia keelt ei oska ka.

    ReplyDelete