Praktika Kõllestes

Pole üldse olnud aega kirjutada! Hullumeelne suvi. Palju videotöid, suvila remont ja praktika. Põhiline, millest täna kirjutada kavatsen, on kondiitripraktika Kõlleste Kommimeistrite juures. Veetsin kaks nädalat oma suvilas Valgemetsas, kust Kõlleste Kommimeistrite tootmishoone asub 13 km kaugusel. Rattaga sõitsin sellest 3,8 km, sõidumasina jätsin taluhoovi ja edasi sain töölisnaistega.

Kõlleste Kommimeistrite tootmishoone

Kõllestes töötab lisaks sekretärile ja juhile neli pensionieelikust kondiitrit, kõik pärit Põlvamaalt. Natuke rebase moodi naine, I1 hariduselt zootehnik, on töötanud laudas, Salvestis jne. Ta on Kõllestes peamiselt šokolaadide peal. M kõneleb Lõuna-Eesti murrakus. Ta on põhiliselt trühvlite ja kommide peal. Varem on ta kõike teinud: laudas ema aidanud, Põltsamaa Felixis töötanud jne. I2 töötas 30 aastat Põlva Piimas, kuid siis paljud koondati. Mõtlik Ü oli vaikne ja põhiliselt puhkusel. Teeb šokolaade. Algul imestasin, et naiste jututeemad keerlevad üksnes aianduse, koriluse, põllunduse ja toidu ümber. I1 läks täiega elevile, kui palusin tal seletada, kuidas ta küüslauguleibu teeb. Ootasin, millal teised teemad tulevad, aga neid ei tulnudki ja ma olin nädala pärast ise samasugune. Maaelu ei jätagi muudeks mõteteks ruumi.

Sulašokolaad pähklitükkidega! Mmmm...

Kõllestes tehakse kõike käsitsi. Tööpäev kestab umbes 8-16. Kommide tegemine on minu jaoks liiga peen töö, sest olen laia joonega tüüp. Ükspäev pritsisin kommide sisse täidist kilest pritskotiga. M kommenteeris, et pigistad ja pigistad, aga kedägi es tule! Käskis teha samamoodi nagu lehma lüpstes või endal rinnast piima lüpstes. Ise naeris: „Tuu om elu!“ Mina aga pole toda elu kunagi elanud. Ja siis pritskott plahvatas ning me hakkasime koristama. Sulašokolaadi vormidesse panekul oli tarvis jõulist actionit. Šokolaad tilkus igasse ilmakaarde ja vormi tuli kõvasti vastu lauda koputada, et õhumulle ei jääks. Ehituspoest saadud spaatliga pidi vormi taguma ja puhtaks tõmbama. Tegin protsessi kolm korda läbi ja sain üsna käppa, aga algul küll mõtlesin, et OMG, OMG… nii tehaksegi komme! Oleks ma enne teadnud, kuidas komme tehakse…. Elu oli seal muidugi magus. Kommiriiul nina ees! Kuna igas retseptis on pigipiiritus, tundus mulle ükskord, et olen veidi vipsis. Tööruumid olid nii jahedad, et lõpuks käisin ringi nagu kubujuss ja tormasin igal vabal hetkel õue päikese kätte, kuni päikest veel oli. Teatavasti lendas ilm teisel nädalal pekki ja ma külmetasin uuesti samas ulatuses nagu eelmisel aastal „Ängi“ ajal, kuigi mu rindkere olid seekord soojade riiete all. Naised arvasid, et mul on liiga paks veri ja ma peaksin vere vedeldajat neelama. Nendel oli palav, kuid mina värisesin. Osad neist väitsid, et nemad panevad alles -15 kraadises pakases kindad kätte.

Kommidesse täidist pritsimas

Seto Külavüü trühvlite katmine

Ühel päeval töölt koju sõites korjasid M ja I2 viljapõllu äärest rukkililli koju vaasi. Nende näod särasid: „Ilosa omma vaasin!“.

Naised kuulasid nii tööl kui autos raadio Elmarit. Kõige krooniks kannatasin esimesel praktikanädalal Kukerpillide 40ndale lava-aastale pühendatud kava. Päris see ongi minu maitse. Jaam oli hommikuti paigas, aga lõuna ajal nihkus ära. See muutis naised rahutuks. I1 püüdis lausa kahe raadioga Elmarit tabada.

Trühvlid

Nägin täiesti uute kommiideede testimist. TÜ arst käis Kõllestes, tegi igast variandist mõned kommid ja viis Tartusse, lastest koosnevale katsegrupile degusteerimiseks.

Ükskord olid naised elevil, kuna tahtsid võita kasti Balbiino jäätist. Elmar loosis välja. Selleks tuli saata sinna vastus jäätiseteemalisele küsimusele. Sõnumi hind 1 euro. Naised kobaras koos, mobiilid pihus, toksisid sõnumit. „Klahvi om nii väikse, midagi es nää!“. Põnevus kasvas: „Lõunale es saa minnaki, loosimine tulep!“ Tuligi loosimine, aga mitte võit. Kõik töötasid ja olid vait. Küll teine kord võidab.

Aga need on ühed kõvad naised, kes on kindlalt ja üksmeelselt laste kehalise karistuse poolt. „Kusagile tuleb piir tõmmata! Ma vihkan vabakasvatust!“

Naised ei salli multikultit: „Igaüts elägu oman kotun“.

Viimase praktikapäeva auks küpsetasin Kõllestes pannkooki. I1 tõi enda keedetud vaarikamoosi, P maakanade mune.

Pidu Kõlleste Kommimeistrite puhkenurgas

Iga päev terve selle kahe nädala jooksul, kui sõitsime kas tööle või koju, vaatasid naised ühes kindlas kohas autoaknast välja ning meenutasid kolme rebasekutsikat oma emaga, keda nad olid veel nädala aja eest aasal hullamas näinud. Kaks kutsikat olevat juba auto alla jäänud. I1 rääkis, et ta viskas ükspäev rebastele liha. Õhtuks oli liha kadunud ja rebased ei tulnud enam. „Said liha maitse suhu ja läksid metsa!“ arvas I1 ja naeris. Minu äraminekupäeval nägime midagi jubedat. „Rebasekutsikas... on auto alla jäänud!“ hüüdis I1 hommikul sealt mööda sõites. Viimane elus olnud rebasekutsikas lamas, koon taeva poole ja saba sirgu, autotee ääres. Terve pesakond oli inimtegevuse tõttu otsa leidnud ja seda nii vaikses paigas, kus kilomeetrite viisi ei elagi eriti kedagi. Õhtul lebas loom endises kohas ja I1 hakkas nutma.

Viimasel päeval oli ka viljakoristus alanud ning naiste armastatud rukkililled olid viljaga koos maha niidetud. Tüükad olid püsti.