See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


23 August 2012

Karepa performance’ ja installatsiooniõhtu "Vaikus"


Kuigi mul on kunstivaba aasta, olin eelmisel aastal lubanud Veispakule, et võtan 2012.a. Karepa performance’ ja installatsiooniõhtust osa. Sedakorda oli tegu neljanda sarnase üritusega Karepal Richard Sagritsa majamuuseumis. Ise osalesin teist korda, aga sel aastal pigem kondiitri kui kunstnikuna. Õhtu teemaks oli „Vaikus“. Tahtsin oma tööd eelmise aasta kuulsusrikka Ängiga loogiliselt siduda, samas hoida end uue eriala lainel ja sündis idee küpsetada rindade kujuline tort. Vormi ostsin seksipoest „Sinu saladus“. Kahe kausiga saab ka, aga nendega on tülikas. Transpordiks on selline ühes tükis tissivorm ideaalne. Tegin kodus biskviidi valmis ning vormist võtsin välja alles Karepal. Vorm hoidis biskviiti ilusti terve bussisõiduaja kinni. Koha peal amputeerisin rinnad, panin neisse moosi, sulgesin nad uuesti ja katsin sulatatud šokolaadiga, mis mu imestuseks jättis veits ebaühtlase pinna. Kuna suhkrumass, millega koogi katsin, kõik ebatasasused välja näitab, panin veidi täiteaineid alla, et vaatepilt oleks ilusam. Muidu vii või mammograafi juurde. Nibud tulid väga võimsad, ega ma siis nalja tegema läinud. Olga-Maria oli põhitegija ja sai üleni šokolaadiseks.



Hiljem mängisime Olgaga lendavat taldrikut ja Lapini pingil istuv Juske oli publik. Lapinil on Karepal nüüd omanimeline pink. Äkki lendas taldrik mulle vastu suunurka ja ma ehmusin tõsiselt, sest paistes mokaga ma poleks küll tahtnud oma perfokat teha. Panin salvi peale ja õnneks hullu polnudki.

Suurürituse eel, kui panin oma lumivalge kondiitrikostüümi selga, tekkis pidulik tunne. Müts on mu eriline lemmik. Paljud leidsid, et riietus sobib mulle ideaalselt. Jaan Toomik arvas, et meik muudab mind ebamaiseks ja müstiliseks, kuigi ma eriti ei meikinudki. Osad ei tundnud mind tööriietuses ära.
Rahvast sai terve õu täis. Kohal oli Kanal 2 Reporteri kaameramees, kes eelmisel aastal Ängi filmis. Erri operaator samuti. Paljud pildistasid. Minu perfokas oli viimane, nii et algul kulus kõvasti aega teiste vaatamisele. Jüri Ojaveri värk oli kihvt
Oma lemmiklooma lehmaga tööriietuses. Skulptuuri autorid on Simson von Seakyll ja Paul Mänd, pealkiri "Alice ja Aade"
Alice' seljas samal hommikul
Kui Toomik merele ja publik randa teda vaatama läksid, oli mul aeg oma perfokas valmis seada. Plaan oli, et teised kunstnikud istuvad laua taha, kuhu mina oma tordi toon. Panin lina lauale, kuid selgus, et see on liiga väike. H, sõitis suvilasse linu juurde tooma. Polnud aimugi, mitu kunstnikku üldse laua taha istub. Kõik oli segane. Katsime kiiruga laua ära. Kui aga rahvas taas hoovil ja Teet mind välja hüüdis, hakkasin oma tissitordiga aeglasel sammul ja fotograafidele naeratades tulema ja kõik tundus jälle hea. Kaamerad surisesid, asetasin tordi keset lauda ja istusin. Vanad perfokaässad imestasid ja naersid tordi üle. Kõlas repliike:“ Kuidas mina oma vanainimese kätega seda lahti lõikan?“ „Ärge unistage, et mina neid imema hakkan!“. „Neid peab lutsutama!“. Lõpuks tekkis kusagilt kirves, millega ma koogi lahti raiusin. Isegi publikule sai veel pakkuda. Õhtu lõppes üsna kirevalt ja lõbusalt



Kõik pildistavad Fideeliat ja tema torti

Sain Tartu meestearst Margus Punabi autoga, kus veel reisisid Milius, Varblane ja üks mees, kes hetkel omal käel maali studeerib ja kelle nimi ei meenu. Autos rääkisid agar kunstikoguja Punab ja teised kunstist liiga palju, millest muidu poleks probleemi, aga mul käib kunstivaba aasta. Ma ei öelnud midagi. Sooteemal ainult kobisesin paar lauset. Õhtuvalgus oli meeletult kaunis. Maaliõpilane vahtis seda punnis silmadega ja seletas, milliste värvitoonidega ta maastikku kujutaks: koobalt, strontsiumkollane, must... ei musta tuleb panna aaainult näpuotsaga, muidu rikub kõik ära! Täpselt nagu mina vanasti. Mõtlesin, et huvitav kas kunstivaba aasta paneb mind õlivärvide nimetusi unustama, sest need, vanasti minu igapäevases sõnavaras eksisteerinud mõisted kõlasid kuidagi võõralt. Unustasin jope masinasse ja kätte sain kahe päeva pärast.

No comments:

Post a Comment