Lõpuaktus

Nüüd on siis tõesti kool läbi. 6. veebruaril oli Vanemuises lõpuaktus. Direktor Andrus Mõttus pidas kõne, kus rõhutas, et Tartu KHK lõputunnistus on kõva sõna ja meile on nüüd kõik uksed lahti - juttu, mis mu varasemate ametite puhul oli selgelt vale, võib kondiitrieriala puhul uskuda. Saiakesi, kooke, torte, komme ja trühvleid armastavad peaaegu kõik ja see amet ei kao mitte iialgi. Kui tunnistuse ja kiituse järgi läksin, oli direktori ilme väga optimistlik ja ütles, et ma olevat tubli tüdruk nagu oleksin lasteaialaps, aga eks ma kondiitri eriala suhtes olegi ju alles algaja, sest ühe aastaga õpib vaid mõned põhialused selgeks.

Aktus oli pidulik, rahvarohke ning kestis peaaegu kaks tundi. Kandsin lõpukleiti, mille olin lasknud õmmelda oma esimeseks ülikooli lõpetamiseks 1999. aastal. See läheb mulle siiamaani selga, kuna olen keskkohast sama sale kui toona. Kindad hakkasid tänu kergele jõusaalis kasvatatud musklile triitsepsi ümbrust pitsitama, aga elasin üle. Lasin ilusalongis teha vägeva patsiga soengu ja meigi. Salongipersonal läks täitsa pöördesse ja hakkas mind pildistama, peamiselt juuksevärvi ja soengu pärast. Siin pildil olen peale aktust.

Õhtu lõppes Pierres, kus terve rühma ja õpetajatega torte mekkisime. Mu ema ja õde tulid ka. Õpsid õnnitlesid ema ja küllap tal oli uhke tunne. Kinkisin oma kursusejuhataja Sirjele Postimehe, kus minust oli lugu ja ta kohe nõudis ka autogrammi ajalehele äärele. Neile on koolis oluline, et neil oleksid väljapaistvad lõpetajad. Rääkisime raskest tööst, riskist ja turuolukorrast oma erialal. Mõtlesin, kas saan öelda kohaolijate kohta „minu inimesed“ või läheme paari tunni pärast laiali ega kohtu samas koosseisus enam kunagi? Järgneval pildil on mu soengut rohkem näha. Õnnitleme parajasti vastastikku arvestuse ja aruandluse õpetajaga ja ma seletan, et erinevalt teistest oli tema aine mulle küll raske. Matemaatikaga on mul alati jama olnud. Sellegipoolest pingutasin "viie" välja.

Üks etapp on elus siis jälle läbi. Praegu on selline kaaluta olek, et kaldu ükskõik, mis suunas. Käisin juba paaril kunstinäitusel. Mõtlen tulevikule. Üks probleem on igatahes juba lahenenud: külla minnes oskan ise kingituse kaasa küpsetada. Varem viskasin valmis kas loodus- või lillemaali või „veel hullem“- abstraktsiooni, millega polnud inimestel midagi pihta hakata. Maiustustega on lihtsam, palju lihtsam.

Panen siia Postimehe paberlehe, kus ilmus pikem intervjuu, mida veebis ei ole.

Väiksem uudis ilmus ka Õhtulehes ja raadioski olevat sellest räägitud, mis on juba päris naljakas. :)

Olen kondiiter

Arvake ära, mis pileti ma kondiitrieriala lõpueksamil tõmbasin. Narva! Aga arvake ära, mis ma hindeks sain. Viie! Ja kuna mul kõik ülejäänud hinded on ka viied, tuleb kiituskiri. Päris hea nali ikka: lõpetada kutsekool kiitusega.

Aasta on möödas sellest, kui kaks õpetajat mind kullipilguga puurides hoiatasid, et kondiitriamet on väga raske ja kahtlesid, et kunstnikuna tüdinemata vastu pean. Veel pool aastat pärast sisse astumist kartis meie õps, kes mu eelmiste projektidega kursis oli, et korraldan koolis mingi jama. Täiesti mõttetu hirm. Ärge kartke kunstnikku, ta võib teid üllatada. Mu eesmärk oli omandada kondiitri elukutse ja sealjuures kunstiga mitte tegelda. Eesmärk on täidetud. 1. veebruaril 2013. lõpeb kunstivaba aasta, 6. veebruaril 2013 saan kondiitripaberid.

See on esimene pilt, mille postitasin FB-sse oma uue eriala õpingutest. Siin pole mul veel kondiitri tööülikondagi ja ma ei kujuta unes ka ette, kuidas ma vähem kui aasta pärast Moorapeade ja Narva küpsisetega maadlema hakkan. Olin siin just saanud oma esimese "viie".

Kes kavatseb Tartu KHK kondiitriõppesse astuda, siis teadmiseks, et seal on palju teoreetilisi aineid, aga need on samas väga lihtsad ja neid hinnatakse leebelt. See on muidugi individuaalne. On inimesi, kellele teooria on raskem kui praktika, aga minuga oli vastupidi. Praktilisi tunde oleks võinud rohkem olla, sest need olid minu jaoks keerulisemad. Mul ei tule küpsetamine iseenesest, sest ma ei ole keedan-koon-küpsetan koduperenaise tüüpi. Eksamiks pidin end kõvasti kokku võtma. Öine Narva küpsise pritsimine tasus end ikka ära. Pildil näete normaalselt õnnestunud Narvat.

Teine toode, mille eksamil tegin, oli Aleksandri kook, mida samuti harjutasin korduvalt enne eksamit. Kuigi ta tundub pealtnäha lihtne, võib igas tööetapis midagi nässu minna. Meil olid isegi ülesanded, kus pidime oletama, mis mingi toote tegemise etappides võib valesti minna. Kookide juures on mulle kõige raskem nende lõikamine, sest tükid peavad olema etteantud kaalus, nägema välja ühesugused ja olema korrektselt lõigatud. Panen siia viimase pildi, mille FB-sse postitasin oma kondiitriõpingutest. Siin on üks mu eksamitöödest, Aleksandri kook. Korrektsemalt ma enam lõigata ei suuda, see peaks olema minu tippsaavutus lõikamises. Kuid mine tea?

Lisaks sellele, et kondiitriamet on riskantne, on see kirglik. Ma pole ühelgi kunstieksamil samasugust kirge näinud nagu kondiitri lõpueksamil, kus ühes nurgas nutab „kolme“ saanud õpilane ja teises „viie“ saanud õpilane, kes ei ole oma koogiga rahul, sest teab, et riiklikul kutseeksamil see läbi ei läheks. Keskel säravad viielised plaksutavad toredale komisjonile ja sõbralikule välisvaatlejast onule, kes hügieeni tähtsust mitte kuidagi liiga palju rõhutada ei saa. Õhtul teatavad kõik Facebooki seinal, et nad on nüüd kondiitrid. Sõbrad õnnitlevad, laigivad ja arvavad, et kondiitriamet on nunnu ning nüüd me muud ei teegi kui küpsetame, mummulised põlled ees. Aga see ei ole nii, sest kondiitri elukutse on raske, riskantne, kirglik, stressirohke ja sellisena ilus nagu iga amet, mida hingega tehakse.

2012

2012 - Narva küpsis, surm ja taimetoitlus

Uue aasta esimesel hommikul saime teada, et Sveni ema on surnud. Head uut aastat tõepoolest.
Väidetaval uue ja parema ajastu alguskuupäeval 21.12.2012 varastati meil maja tagant enda istutatud kuusk. Head kõrget vibratsiooni, tõesti.

2012 aasta esimene pool oli põnev, sest alustasin Tartu KHK-s uue eriala õppimist. Olime klassikaaslastega lapselikus õhinas kui oma uhiuued kondiitri tööriided kätte saime, kui kook hästi välja tuli ja kui oma esimese „viie“ saime. Tegime koolis palju pilte. Õppisime üksteist tundma. Siis tuli suvi. Sooritasin kondiitripraktikat Werneris ja Kõlleste Kommimeistrites. Elu Valgemetsa vanas majakeses oli mulle raske ja sellest sündis eneseirooniline tibi-stiilis blogipostitus.

2012 veebruarist alustasin kunstivaba aastat. Ma ei ole selle aja sees ainsatki näitust külastanud, kunstiartiklit lugenud ega kunsti loonud. Teistelt tulnud initsiatiivil on mu kaks vana tööd olnud näitustel ja ühe auhinna sain ka. Nii võib öelda, et kunstivabal aastal maitsesin oma varem tehtud kunsti vilju ja see on tore, sest arvasin, et kui eemale tõmbun, unustatakse mind kunstiväljal kiiresti.

Sel aastal sain kinnitust, et mul on tõelisi sõpru, kes toetavad just raskustes, mitte ainult rõõmsatel aegadel.

Aasta teine pool on olnud halvem. Suvel varastati Svenil ratas, jõulude eel maja tagant varastati kuusk. Valgemetsa suvilasse murti sisse. Politsei sai selle tüübi kätte: asotsiaal oli süüa otsinud. Meile oleks rohkem meeldinud, kui ratta- või kuusevaras oleks tabatud, sest suvila oma ei võtnud midagi, oli vaid sahtlid lahti jätnud ja ühe aknaruudu ära lõhkunud. Talve veedab ta vangla mugavustes, kust suvel taas Ahja jõe ürgoru maalilistele nõlvadele seiklema lastakse. Uurija ütles, et ta on tuntud nägu. Nüüd pannakse vanake loodetavasti grupi pääle ja enam suvilatesse sisse ei murra.

Sügis oli töine, sest tegime Margus Kiisiga kraamikaamera saadet. Algas taas kool ja seal oli pidevalt mingi jama. Ei saanud piisavalt eksamitöid harjutada ja jätkusid absurdsed möödarääkimised osade õpsidega. Ma ei tea, kuidas ma teen ära eksami teoreetilise osa, kui sekka võib tulla selliseid küsimusi: "Modifitseeritud tärklise põhikoostis on:... Vastus: modifitseeritud tärklis (ülla-ülla!)." Koolipraktikal kulub alati vähemalt tund aega töövahendite otsimisele, nende pesemisele, koostisainete otsimisele ja kaalumisele ning mikserijärjekorras ootamisele. Kõik on muutunud närvilisemaks, depressiivsemaks ja kui mõni meist teebki tunnis pilte ja need üles panna viitsib, ei tule klassikaaslastelt enam ühtegi laiki ega kommi. Me ootame lõppu. Jaanuari lõpus tuleb eksam: esimesel päeval on test ja toorainete kaalumine ning teisel päeval praktiline küpsetamise eksam.

See ei kõla üldse usutavalt, aga olen viimasel ajal sellest kondiitrivärgist nii haaratud, et näen vahel kogu öö unes, kuidas mikseri labasegaja taigent segab. 8 tundi segab. Selgelt ülesegatud ju. Aga mis juhtub tootega küpsetamisel, kui taigent liiga kaua segada? See on eksamiküsimus! Sa pead seda teadma. Toote kuju jääb lamedaks. Koledad tooted tulevad siis. Keegi ei taha lamedat ja hädist biskviitpõhja või beseed.

Jõulude ajal kaunistasin piparkooke üllatavalt korrektselt. Tööd ette valmistades arvasin, et tuleb suurem sõimamine stiilis: „Ma ju ütlesin, et ma ei ole peene töö tegija!“, kilo piinlikult „kaunistatud“ piparkooke ja enne uinumist tugev unerohi sisse, sest mis rahu saab olla, kui sa end luuserina tunned, aga õnneks laabus kaunistamine keskendunult, rahulikult ja mingil rudimentaarsel tasemel isegi loominguliselt. Seevastu aga olen korduvalt erinevaid taigna koostisosi valesti kaalunud või üldse lisamata unustanud nagu "Narva" küpsistega juhtus.

Kaunistasin päris ise

Jutustan teile nüüd sellise loo, kuidas me "Narvat" pritsime koos!

Väljavõtteid päevikust

4.12.12

Maailmalõpp läheneb: JÄLLE pritsisime koolis küpsist „Narva“ ja ma ei osanud seda JÄTKUVALT. Ma pole seda muidugi ka juba veebruarist saadik teinud. Ma ei taha eksamil Narva küpsise piletit tõmmata! Ma ei taha ülepea mingit eksamit teha.

12.12.12

Eile pritsisin koolis uuesti Narvat. Sellest, kuidas ma Narva küpsist pritsin, võiks romaani kirjutada.

Unustasin seekord vee taignasse lisamata. Käega jahu sisse segades tundus taigen väga kuiv, aga panin selle muude asjaolude süüks. Kui pritsima asusin, selgus, et taigent on liiga raske pritsida. Õpetaja Sirje ütles, et taigen on liiga kuiv. Panin aju tööle, et paaniliselt meenutada, mida valesti tegin ja taipasin kiiresti, et vesi jäi kaalumata ja lisamata. Võimalik, et alateadvus viskas vimpka. Enne oli õps aruandluse tunnis öelnud, et kui toote hinda arvutad, on vesi alati null. Viisin selle info uude konteksti ja tegin vea. Otsustasin, et ma ei anna alla ja segasin uue taigna, millest pritsisin täiesti normaalsed küpsised. Sirje kiitis ja ütles veel järgmisel päevalgi, et Fideelia pritsis super Narva! Sirje on meie suhtes julgustav ja kinnitab, et teeme eksami ära. Olin koolis 20.30ni, ehk 10 h jutti ja koju saabusin kella 22-ajal. Söönud olin eelmises elus (olen kondiitriaasta jooksul ca 1,5 kg alla võtnud). Terve keha oli jahutolmust läbi imbunud. Keelekese ja Kevadlille küpsis olid mul peaaegu kohe õnnestunud, nüüd sai ka Narva lõpuks seljatatud.

Kevadlille küpsised õnnestuvad hästi

Saime täna auhinnaks oma piparkoogimajade eest kilo kooli verivorsti. Täitsa haige. Meie võistkonnast pooled ehk K ja mina oleme taimetoitlased. Andsime lahkelt oma vorstid ülejäänud liikmetele. Meie majad on nüüd ajakirjas „Maakodu“. Loodan, et saavad fännidelt rohkem hääli kui teiste tööd ja saame esikoha. UPDATE: Kahjuks sai esikoha Olustvere piparkoogimaja. Rahvale meeldivad nunnud majad paneelikatest rohkem, aga võistlus olevat tasavägine olnud.

Meie kursusejuhendaja Sirje on arvamusel, et kondiitriamet on väga riskantne, sest kunagi ei tea, kuidas toode välja tuleb. Õnnestumisel mängib suurt rolli vedamine. Ja mina veel arvasin, et vabakutseline kunstnik on kõige riskantsem amet.

2012 on veel sellepoolest tähtis, et hakkasin taimetoitlaseks. Olen mõned korrad selle aja sees liha söönud, aga mitte enda ostetud (ma ei osta liha) vaid juba olemasolevat valmisküpsetatud liha. Et ma siiski lõviosa ajast lihata (ja kalata) olen veetnud, lasin detsembris hemoglobiini kontrollida ning täitsa normis oli.

Aasta jooksul tegin edusamme oma isapoolse suguvõsa uurimisel. Tekkis üllatavaid kokkusattumusi.

Novembris oli lühike põnevam ajajärk, mil AVP rühmitusega meeleavalduse korraldasime. Korraks oli äge. Üks tolle aja üks helgemaid hetki leidis aset Selveris. Järjekorras seistes ütles mulle üks võõras vanem daam : "Te meeldite mulle!" Mina: "Sinised juuksed, jah?" Daam: "Mitte ainult. Kõik meeldib, mis teete. Tahtsin selle ära öelda lõpuks".

Aitab valelikust poliitikast

Üleskutse

Meeleavalduse korraldusrühma liikmena edastan järgmise üleskutse: tule ja avalda meelt ülbe ja valeliku poliitika vastu! Meeleavaldus toimub 13. nov. 2012, Reformierakonna 18. sünnipäeval nende kontori ees Tartu Raekoja platsil. Palume võtta meeleavaldusele kaasa “sünnipäevakingid” ja loosungid sõnumitega poliitikutele!

Meeleavaldus toimub liikumise “Aitab valelikust poliitikast” egiidi all. Soovime oma kohaloluga avalikus ruumis anda poliitikutele märku, et me pole nõus leppima nende vassimiste ja manipulatsioonidega. Oleme mures Eesti demokraatia tuleviku pärast ja kutsume üles rajama
poliitilist kultuuri dialoogilisusele ja austusele tõe vastu.

Tartu meeleavalduse pressiteade http://is.gd/pressiteade
Meeleavalduse manifest
http://aaree.blogspot.com/2012/11/sunnipaevamanifest.html
Rein Raud rahastamis- ja valetamisskandaalist http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1917231
Rohkem materjali, sh kuidas meelt avaldada http://aitabvaledest.ee/
http://aitabvaledest.blogspot.com/

Palun trükkige välja ja levitage meeleavalduse plakatit!

Kajastused

Postimees
Postimees Naine24

Mis minusse puutub, siis ma ei kuulu ühessegi erakonda ja poliitika pole mind kunagi eriti huvitanud. Tavaliselt ei huvita meid poliitika rahulikel aegadel, kui kõik sujub justkui iseenesest. Kui tekivad konkreetsed ohud üksikisikule ja laiemalt kogu ühiskonnale, tõstab uudishimu pead ja tekivad küsimused, kuidas kõik nii kaugele sai jõuda ja milline roll oli siin kodanikul? Kas mina saaksin ka midagi ära teha?

Meeleavaldused on värskenduspuhangud kapitalismi- ja usalduse kriisis, kuid see on alles algus. Slavoj Zizek ütles aasta tagasi oma kõnes OWS meeleavaldajatele: “Meil on siin tore, aga pidage meeles: karnevalid ei kesta igavesti. Mis tõeliselt loeb, on see, kuidas elu edasi läheb. Kas midagi muutub?“ http://www.lacan.com/thesymptom/?page_id=1476

Kindlasti muutub, aga kuidas, see sõltub minust, sinust, temast - meist kõigist. Tule meelt avaldama, sest see on sinu põhiseaduslik õigus!

Update: nüüd, kus üritus on läbi, saate vaadata minu videot sellest: https://www.youtube.com/watch?v=B-nncBFbx7E&feature=g-upl

Poliitikud, kes on unustanud, et nad on rahva teenrid, peavad end rahvavalitsejaiks. Vehitakse statistikaga, mis näitavat, kui hästi Eestil läheb. See meenutab Nõukogude Liitu. Ka siis suundusime pidevalt tõusvas joones kommunismi helguse poole, ainult väikesed vead siin-seal tuli ära parandada. Riigijuhid pidasid end asendamatuks, täpselt nagu nüüd. Me teame, kuidas kõik lõppes ning ega seda praegugi kauaks enam jätku.

Kaasvõitlejad valmistasid tabava plakati.