Algselt plaanitud kahenädalane jalgsimatk Matkateel koosseisus mina, Sven, Peep ja Aivar kestis minu jaoks 3 päeva: 29. – 31.07. Kogudistants oli 48 km, sellest kõige rohkem käisin keskmisel päeval - 33 km. Kolmandal päeval kõndisin ca 3 km Loksa tee bussipeatuseni ja läksin sealt Tallinna bussi peale. Tallinnast sõitsin teise bussiga Tartu. Paar päeva puhkasin kodus ja 3. augustil ühinen Sveniga juba jalgrattal. Kuhu Aivar ja Peep kadusid? Eks neilgi viskasid ülekoormusest tingitud valud üle ja nad tulid Aegviidust rongiga 2. augustil koju.
Esmaspäev 29. juuli möödus peamiselt loksudes bussidega liinil Tartu-Rakvere-Oandu, kusjuures väike maabuss, mis Rakverest Oandusse viis, sõitis tund aega mööda kruusateid. Pärast seda olime valmis seljakotid haarama ja reipalt kõndima. Minu kott kaalus 15 kg, ma ise kaalun 44 kg. Matkakoti maksimumkaaluks soovitatakse kas 1/3 või 15-18 % kehakaalust, nii et mul oli veidi liiga raske kandam ja liiga vähe pika jalgsimatka kogemust, kuigi alguses veel sellest aru ei saanud.
Iga km tagant näitas viit, mitu km on juba läbitud ja palju veel Iklani on jäänud. Peagi hakkas kott mu kaelasoontele rõhuma. Teadsin, et põhiraskus (ca 80%) peab langema inimese kõige tugevamale kohale ehk siis vaagnaluule. Alumised rihmad peavad minema ülemise puusakondi pealt. Mul oli juba varem see keel lahti tulnud, mis rihmu keset selga hoiab ja kott liikus seljas. Nii pidime korduvalt peatuma, et rihmu reguleerida. Ma ei mäletanud enam, millisel kõrgusel keel oli. Oleksin varem võinud põhjalikumalt matkakoti selgapanekut ja rihmade reguleerimist uurida, aga kuna see kott on mulle kunagi ammu mu kehamõõtude järgi õmmeldud, arvasin, et ma ei pea eriti ise mässama. Valesti arvasin. Mida iganes ma ka ei teinud, surve õlgadele jäi püsima ja ma panin pehmenduseks saunalina rihmade alla. Rada polnud ka kergete killast - kitsuke riba keset metsa, kohati päris konarlik ja üles-alla. Loodus ju!
10 km hiljem olin omadega läbi ja kui koti ära võtsin, muutusin nii kergeks, et tõuse või lendu. Sven oli heas vormis ega kurtnud millegi üle. Jäime Võsule Männisalu puhkekeskusesse laagrisse. Saime õnneks tuppa vooditesse. Muidu plaanisime õues telkida, aga neil puudusid ühiskasutatavad pesuruumid ja vetsud.
Aivaril oli terve restoranimenüü kaasas: värsked marjad, tomatid, kurgid, küpsised, kommid. Svenil olid lihakonservid ja kiirpudrud. Mul oli paanikahetkedeks šokolaadi ja Fitshopist pärit kõrge süsivesiku- ja soolasisaldusega energiageele (nagu vanasti need Kosmosed, aga igavama kujundusega).
Hommikul kella 10 ajal asusime teele. Mul olid nii puusad kui ka rangluu ja õlad eelmisest päevast punaseks muljutud ja kotiraibe jätkas kapriisidega. Vaevalt sain reguleerida, kui tundsin, kuidas ta iga sammuga ära vajub. Aivar andis nõu panna alumised rihmad allapoole, et puusanukid ei kuluks. Ta ise kandis ka nõnda. Kui ma ta nõu järgisin, hakkas jalgadel raske ja pinge õlgadele kasvas veelgi. Teadsin, et kott peaks ka siis puusadel püsima, kui seljarihmad täiesti lahti teha. Püsis küll, aga niipea, kui rihmad korralikult keha ligi tõmbasin, et tekkis jälle vastik pinge. See ei ole normaalne vaid tervisele ohtlik. Seljakott peab mugav olema. Sidusin mitu salli veel rihmade vahele, et raskust jaotada, aga need ei aidanud kuigi palju. Veidi enne esimest puhkekohta 20 km pärast läbisime üsna raske kitsa metsaraja, kus uskusin, et viskan sussid püsti.
Lõkkeplatsil kuulas noorte seltskond autoraadiost eestikeelset mussi ja libistas õlli. Kuna mina ei talu titehäälega laulvaid eesti naisi, siis hoolimata raskustest kotiga, tahtsin veel 13 km kõndida, et järgmise laagriplatsini jõuda. Sõime suppi, puhkasime tunnikese ja hakkasime liikuma. Samal hetkel saabus sinna noormeeste matkagrupp. Nad olevat tahtnud terve matkatee läbi teha ja alustasid eelmisel päeval nagu meiegi. Paraku olid jalatsid hõõruma hakanud, kompsud rasked ja juba kaalutakse lõpetamist. Küsisin seljakoti rihmade asetuse kohta ja nemad leidsid, et alumine rihm olgu ikka nii kõrgel kui võimalik, et õlad vabamaks saada. Reguleerisin uuesti. Lõpuks tundus, et õlad on tõepoolest vabamad, enam ei kiskunud pingule. Keskkoht muidugi oli nüüd kokku surutud, aga see polnud enam nii jube kui eelmine variant. Vahepeal sattusime ületama jõge, kus puudus sild, olid vaid betoonist postid ja poolmädanenud latid. Veits adrekat tuli üles ja süda hakkas läikima.
Sain kõht rihmadega kokku surutud pool ülejäänud teekonda läbi ja suutsin isegi nalja visata kuni tibutama hakkas. Vihm muutus tihedaks ja panin keebi peale. Sellega oli ebamugav liikuda: 15 kg seljas ja keep ümber keha lehvimas. Viimased kilomeetrid komberdasin nagu invaliid. Möödusime ühest õudsest mahajäetud kämpingust, kus majakestesse olid elama asunud sipelgate kolooniad ja uste taga iidsed veneaegsed prügikastid. Aias seisis räsitud ja tontlik peotelk ning tee ääres purukslöödud akendega Viplala maja. Osades majades oleks isegi ööbida saanud kui laagrini poleks jõudnud.
33 km selja taga, viimased meetrid enne Kalmeoja laagrit oli see koht, kus karjusin, et ma ei taha puusaproteesi. Puusa oli löönud ootamatu valu ning seejärel ma enam oma puusa ei tundnud. Vereringe oli koormuse all kokku kukkunud, osa kehast surnud, vastikud külmavärinad käisid peal ja vihma kallas. Laagris oli juba rahvast. Kui koti maha sain visata, rahunesin, istusin varjualuses ja ootasin kuni Sven telgi üles paneb, et saaksin kuivad soojad riided selga panna. Üks vanem abielupaar oli ka seal. Nad olid ratastega teel Iklast Oandusse. Neil oli nii palju kergem, sest kogu kraam oli ratta peal. Soovisin, et oleks mul ainult ratas!
Lamasin soojade riietega telgis, kuni sööma kutsuti. Toit oli kosutav ja siis veel jõime Piiri taimeteed, kus leotasime Sidruni küpsiseid. Mingi tiik oli ka seal, aga ujuma ei läinud, sest jahe oli. Pime ka. Läksime magama. Olin üliväsinud, aga telgis on uni katkendlik.
Hommikul käis Sven bussiga poes, me magasime. Kui ta üle mu jalgade tahtis minna, pidin jalad sirgeks ajama, aga ei saanud. Olin pulkkange. Iga väike liigutus tekitas põrgupiinu. Ma igaks juhuks ütlen, et mul tavaliselt ei valuta kusagilt, ma pole inimene, kes liigesevalude all kannataks. Ma pole veel nii vana, pealegi puudub liigesevaludeks geneetiline soodumus. Saan hommikuti voodist kiire hüppega üles, pole probleemi. Ühesõnaga olin šokeeritud. Lamasin ärkvel liikumatult umbes tund aega kuni vaikselt üles tõusin. Tegin hommikvõimlemist, määrisin valusaid kohti, sõin. Aegamööda hakkas parem. Ilm oli talutav. Kui koti selga ajasin, tundsin, kuidas eelmise päeva probleemid tagasi tulevad. Kuigi olin puusakondid ja rangluud plaastritega katnud, olid nad kahe päevaga juba nii hellaks muutunud, et tõesti iga samm juba valu põhjustas. Õlasurvet oli vähem, aga see ei korvanud muid jamasid. Svenil oli hea tuju, aga tal oli minust kahju ja mul oli temast kahju, et ta minuga matkama peab ning endast oli ka väga kahju, sest ma ei saanud maastikku ega vaateid nautida ega kaasa elada nendele lahedatele matkajatele, kellega kolme päeva jooksul kohtusime.
Läbi Viru raba minnes kohtasime üllatavalt palju inimesi. Lõuna-Eestis on neid vähem. Kui jõudsime Tallinn-Narva maanteele, tuli vastu võtta otsus, kas lähen bussiga koju või jään matkama. Nimelt oli see viimane bussipeatus enne Kõrvemaa inimtühja ala. Järgmine kojusaamise võimalus oleks terendanud alles ülejärgmisel päeval Aegviidus. Ülimas masenduses otsustasin bussi peale minna. Enne veel tekkis lootus, et paari päeva pärast sõidan rattaga matkalistele järgi ja sooritan ülejäänud distantsi kogenud rattamatkajana.
Kuna olin oma spordiklubi liikmelisuse ka juba lõpetanud, õigemini kuni lõpetamiseni asendusliikme orgunninud, sest ise pidin ju matkal olema, tahtsin järgmisel päeval rattaga Ihaste vabaõhu spordiväljakule minna, et venitusi teha. Alles keldris, kiiver peas avastasin, et Sven pole ratta sadulat allapoole lasknud, aga on kruvi liiga tugevalt kinni keeranud. Higistasin tükk aega ja tegin vihase kõne Svenile. Too ei mäletanud, kuidas istet alla saab, mis on mulle tuttav tunne, sest ega minagi matkal koduseid asju mäleta. Lõpuks sain kadunud isa vanade tangidega neetud istme alla ja sõitsin puhisedes sportima.
Tasus ikka Ihastesse minna, sest kohtasin spordiplatsil imetoredat 1944. sündinud Kaljut. Lasin tal endale harjutusi ette näidata. Ta on kergejõustiku veteranide grupist. Lapsena küüditati Siberi, kust siirdus Kiievi sõjaväkke spordiroodu, kust Eestisse tuli alles 90ndtel. Kiievis mängis ta ragbit. Ta oli kursis Kiievi isetekkelise välijõusaaliga, mida kapitalistid maha lammutada tahavad. Kalju elab Annelinnas ning tal kasvab akna taga elupuu, mis ülalt kaheks hargneb. Ta vaatab tihti, kuidas need kaks haru tuulega liikudes naist ja meest meenutavad: „Saavad kokku, siis just nagu suudlevad ja vaatavad üksteist ja lähevad taas lahku. Tead, kui tore!“
Avastasin alles kodus teda guugeldades, et nii kõva mees:
Kolmapäeval, 9. juunil kell 12.00 toimub Eesti Spordimuuseumis Eesti Spordiajaloo Seltsi päev, mille külaliseks on seekord 1978. aasta NSV Liidu meister ragbis Kalju Telvar. Kalju Telvar jõudis selle ainulaadse tiitlini Kiievi Aviatori meeskonna koosseisus. Telvar on ka teadaolevalt ainus eestlane, kes toona ragbis saavutatu eest meistersportlase aunimetuseni jõudis. http://www.spordimuuseum.ee/kulas-on-kalju-telvar
2. augustil saabusid koju ka Aivar ja Peep. 3.augustil viib Aivar mind autoga rattaga kuhugi Kesk-Eestisse Sveni juurde, kes 2. augustist alates on meie neljasest rühmast „the last man standing“ ja kelle 2. augusti päevatee rekord 20+ kg seljas oli 48 km.
Esmaspäev 29. juuli möödus peamiselt loksudes bussidega liinil Tartu-Rakvere-Oandu, kusjuures väike maabuss, mis Rakverest Oandusse viis, sõitis tund aega mööda kruusateid. Pärast seda olime valmis seljakotid haarama ja reipalt kõndima. Minu kott kaalus 15 kg, ma ise kaalun 44 kg. Matkakoti maksimumkaaluks soovitatakse kas 1/3 või 15-18 % kehakaalust, nii et mul oli veidi liiga raske kandam ja liiga vähe pika jalgsimatka kogemust, kuigi alguses veel sellest aru ei saanud.
 |
| Matkaks valmis! Oandust alustasime, aga kes, kus ja kuidas lõpetab? |
Iga km tagant näitas viit, mitu km on juba läbitud ja palju veel Iklani on jäänud. Peagi hakkas kott mu kaelasoontele rõhuma. Teadsin, et põhiraskus (ca 80%) peab langema inimese kõige tugevamale kohale ehk siis vaagnaluule. Alumised rihmad peavad minema ülemise puusakondi pealt. Mul oli juba varem see keel lahti tulnud, mis rihmu keset selga hoiab ja kott liikus seljas. Nii pidime korduvalt peatuma, et rihmu reguleerida. Ma ei mäletanud enam, millisel kõrgusel keel oli. Oleksin varem võinud põhjalikumalt matkakoti selgapanekut ja rihmade reguleerimist uurida, aga kuna see kott on mulle kunagi ammu mu kehamõõtude järgi õmmeldud, arvasin, et ma ei pea eriti ise mässama. Valesti arvasin. Mida iganes ma ka ei teinud, surve õlgadele jäi püsima ja ma panin pehmenduseks saunalina rihmade alla. Rada polnud ka kergete killast - kitsuke riba keset metsa, kohati päris konarlik ja üles-alla. Loodus ju!
10 km hiljem olin omadega läbi ja kui koti ära võtsin, muutusin nii kergeks, et tõuse või lendu. Sven oli heas vormis ega kurtnud millegi üle. Jäime Võsule Männisalu puhkekeskusesse laagrisse. Saime õnneks tuppa vooditesse. Muidu plaanisime õues telkida, aga neil puudusid ühiskasutatavad pesuruumid ja vetsud.
Aivaril oli terve restoranimenüü kaasas: värsked marjad, tomatid, kurgid, küpsised, kommid. Svenil olid lihakonservid ja kiirpudrud. Mul oli paanikahetkedeks šokolaadi ja Fitshopist pärit kõrge süsivesiku- ja soolasisaldusega energiageele (nagu vanasti need Kosmosed, aga igavama kujundusega).
Hommikul kella 10 ajal asusime teele. Mul olid nii puusad kui ka rangluu ja õlad eelmisest päevast punaseks muljutud ja kotiraibe jätkas kapriisidega. Vaevalt sain reguleerida, kui tundsin, kuidas ta iga sammuga ära vajub. Aivar andis nõu panna alumised rihmad allapoole, et puusanukid ei kuluks. Ta ise kandis ka nõnda. Kui ma ta nõu järgisin, hakkas jalgadel raske ja pinge õlgadele kasvas veelgi. Teadsin, et kott peaks ka siis puusadel püsima, kui seljarihmad täiesti lahti teha. Püsis küll, aga niipea, kui rihmad korralikult keha ligi tõmbasin, et tekkis jälle vastik pinge. See ei ole normaalne vaid tervisele ohtlik. Seljakott peab mugav olema. Sidusin mitu salli veel rihmade vahele, et raskust jaotada, aga need ei aidanud kuigi palju. Veidi enne esimest puhkekohta 20 km pärast läbisime üsna raske kitsa metsaraja, kus uskusin, et viskan sussid püsti.
 |
| Sussid püsti pärast ürgorust üles ronimist |
Lõkkeplatsil kuulas noorte seltskond autoraadiost eestikeelset mussi ja libistas õlli. Kuna mina ei talu titehäälega laulvaid eesti naisi, siis hoolimata raskustest kotiga, tahtsin veel 13 km kõndida, et järgmise laagriplatsini jõuda. Sõime suppi, puhkasime tunnikese ja hakkasime liikuma. Samal hetkel saabus sinna noormeeste matkagrupp. Nad olevat tahtnud terve matkatee läbi teha ja alustasid eelmisel päeval nagu meiegi. Paraku olid jalatsid hõõruma hakanud, kompsud rasked ja juba kaalutakse lõpetamist. Küsisin seljakoti rihmade asetuse kohta ja nemad leidsid, et alumine rihm olgu ikka nii kõrgel kui võimalik, et õlad vabamaks saada. Reguleerisin uuesti. Lõpuks tundus, et õlad on tõepoolest vabamad, enam ei kiskunud pingule. Keskkoht muidugi oli nüüd kokku surutud, aga see polnud enam nii jube kui eelmine variant. Vahepeal sattusime ületama jõge, kus puudus sild, olid vaid betoonist postid ja poolmädanenud latid. Veits adrekat tuli üles ja süda hakkas läikima.
 |
| Niimoodi oli mõnusam kotti kanda, enam ei läinud pehmendust tarvis |
 |
| Suur kutsa poseeris ja poisid pidid hirmust püksi laskma ;) |
Sain kõht rihmadega kokku surutud pool ülejäänud teekonda läbi ja suutsin isegi nalja visata kuni tibutama hakkas. Vihm muutus tihedaks ja panin keebi peale. Sellega oli ebamugav liikuda: 15 kg seljas ja keep ümber keha lehvimas. Viimased kilomeetrid komberdasin nagu invaliid. Möödusime ühest õudsest mahajäetud kämpingust, kus majakestesse olid elama asunud sipelgate kolooniad ja uste taga iidsed veneaegsed prügikastid. Aias seisis räsitud ja tontlik peotelk ning tee ääres purukslöödud akendega Viplala maja. Osades majades oleks isegi ööbida saanud kui laagrini poleks jõudnud.
Lamasin soojade riietega telgis, kuni sööma kutsuti. Toit oli kosutav ja siis veel jõime Piiri taimeteed, kus leotasime Sidruni küpsiseid. Mingi tiik oli ka seal, aga ujuma ei läinud, sest jahe oli. Pime ka. Läksime magama. Olin üliväsinud, aga telgis on uni katkendlik.
Hommikul käis Sven bussiga poes, me magasime. Kui ta üle mu jalgade tahtis minna, pidin jalad sirgeks ajama, aga ei saanud. Olin pulkkange. Iga väike liigutus tekitas põrgupiinu. Ma igaks juhuks ütlen, et mul tavaliselt ei valuta kusagilt, ma pole inimene, kes liigesevalude all kannataks. Ma pole veel nii vana, pealegi puudub liigesevaludeks geneetiline soodumus. Saan hommikuti voodist kiire hüppega üles, pole probleemi. Ühesõnaga olin šokeeritud. Lamasin ärkvel liikumatult umbes tund aega kuni vaikselt üles tõusin. Tegin hommikvõimlemist, määrisin valusaid kohti, sõin. Aegamööda hakkas parem. Ilm oli talutav. Kui koti selga ajasin, tundsin, kuidas eelmise päeva probleemid tagasi tulevad. Kuigi olin puusakondid ja rangluud plaastritega katnud, olid nad kahe päevaga juba nii hellaks muutunud, et tõesti iga samm juba valu põhjustas. Õlasurvet oli vähem, aga see ei korvanud muid jamasid. Svenil oli hea tuju, aga tal oli minust kahju ja mul oli temast kahju, et ta minuga matkama peab ning endast oli ka väga kahju, sest ma ei saanud maastikku ega vaateid nautida ega kaasa elada nendele lahedatele matkajatele, kellega kolme päeva jooksul kohtusime.
Läbi Viru raba minnes kohtasime üllatavalt palju inimesi. Lõuna-Eestis on neid vähem. Kui jõudsime Tallinn-Narva maanteele, tuli vastu võtta otsus, kas lähen bussiga koju või jään matkama. Nimelt oli see viimane bussipeatus enne Kõrvemaa inimtühja ala. Järgmine kojusaamise võimalus oleks terendanud alles ülejärgmisel päeval Aegviidus. Ülimas masenduses otsustasin bussi peale minna. Enne veel tekkis lootus, et paari päeva pärast sõidan rattaga matkalistele järgi ja sooritan ülejäänud distantsi kogenud rattamatkajana.
 |
| Viimased pildid, tehtud Viru rabas |
 |
| Sven Viru rabas |
 |
| Bussiga ära |
Kuna olin oma spordiklubi liikmelisuse ka juba lõpetanud, õigemini kuni lõpetamiseni asendusliikme orgunninud, sest ise pidin ju matkal olema, tahtsin järgmisel päeval rattaga Ihaste vabaõhu spordiväljakule minna, et venitusi teha. Alles keldris, kiiver peas avastasin, et Sven pole ratta sadulat allapoole lasknud, aga on kruvi liiga tugevalt kinni keeranud. Higistasin tükk aega ja tegin vihase kõne Svenile. Too ei mäletanud, kuidas istet alla saab, mis on mulle tuttav tunne, sest ega minagi matkal koduseid asju mäleta. Lõpuks sain kadunud isa vanade tangidega neetud istme alla ja sõitsin puhisedes sportima.
Tasus ikka Ihastesse minna, sest kohtasin spordiplatsil imetoredat 1944. sündinud Kaljut. Lasin tal endale harjutusi ette näidata. Ta on kergejõustiku veteranide grupist. Lapsena küüditati Siberi, kust siirdus Kiievi sõjaväkke spordiroodu, kust Eestisse tuli alles 90ndtel. Kiievis mängis ta ragbit. Ta oli kursis Kiievi isetekkelise välijõusaaliga, mida kapitalistid maha lammutada tahavad. Kalju elab Annelinnas ning tal kasvab akna taga elupuu, mis ülalt kaheks hargneb. Ta vaatab tihti, kuidas need kaks haru tuulega liikudes naist ja meest meenutavad: „Saavad kokku, siis just nagu suudlevad ja vaatavad üksteist ja lähevad taas lahku. Tead, kui tore!“
Avastasin alles kodus teda guugeldades, et nii kõva mees:
Kolmapäeval, 9. juunil kell 12.00 toimub Eesti Spordimuuseumis Eesti Spordiajaloo Seltsi päev, mille külaliseks on seekord 1978. aasta NSV Liidu meister ragbis Kalju Telvar. Kalju Telvar jõudis selle ainulaadse tiitlini Kiievi Aviatori meeskonna koosseisus. Telvar on ka teadaolevalt ainus eestlane, kes toona ragbis saavutatu eest meistersportlase aunimetuseni jõudis. http://www.spordimuuseum.ee/kulas-on-kalju-telvar
2. augustil saabusid koju ka Aivar ja Peep. 3.augustil viib Aivar mind autoga rattaga kuhugi Kesk-Eestisse Sveni juurde, kes 2. augustist alates on meie neljasest rühmast „the last man standing“ ja kelle 2. augusti päevatee rekord 20+ kg seljas oli 48 km.
Hei, mis sa sinna oma 15kg seljakotti pakkisid? Olen ka jalgsi matkanud oma 75l'ga, aga minu mäletamist mööda mul küll nii raske kott polnud :)
ReplyDeletethecalm
Iga grammi tuleb kaaluda ja kui ei ole välitmatult vajalik asi, siis julmalt maha jätta. Vaid natuke kergeid riideid ja kuivi, ent toitvaid sööke ja 5-8kg matkakott peaks olema saavutatav.
ReplyDeleteJõudu!
Lauri
oletan, et 3 paari vahetusriideid ja 6 liitrit vett oli kotis.
ReplyDeleteKotis olid sooja ja külma ilma riided, vihmakeep, saunalina, peegelkaamera ettenägelikult väikese objega, matt' magamiskott, apteek, hügieenivahendid jms väikest. Peamise ruumi võttis magamikott. Hunnik kaableid oli ka- laadijad, akud, usb-d jne.
ReplyDelete15kg tuleb lihtsalt: kott ise 2-3kg , magamiskott 2, telk 2-3, kokanaat(gaas, keetel, pott, toidud..), vesi(2l vähemalt), soojad riided, vahetusriided, vihmavarustus - st kui ei ole tegemist hotellist hotelli ning poest poodi jalutamisega on 15kg pigem vähe kui palju.
ReplyDeletesellest nimekirjast puuduks minu kotist kindlasti saunalina ja peegelkaamera, samas laadijad jms oleks olemas, sest mine tea kus õnnestub särtsu saada. lina asemel oleks väike matkarätt ning peegelkaamera asemel selline mis mahub tasku(ja millega loomulikult ei saa nii häid pilte kui peegliga)