Jõulud

Sel aastal sõitsime maale Aivariga tema uue tranduletiga. Kuigi auto on 10 aastat vana, seega mitte päris tutikas, pidin tunnistama, et ma polnud elu sees nii uue auto roolis istunud. Väga mõnus oli. Aivarist on hirmus kena seda uhket istmesoojendustega masinat mulle igavesest ajast igavesti volitada. Minu isiklik 1984. aasta Volkswagen on mattunud mitmemeetrise lumekuhja alla. Siit õpetus, kuidas hoida parkimiskohta: parkige auto sügisel ja uskuge, kevadel peale lume sulamist seisab see samas kohas.

Pärast närvesöövat jõulupaanikat Tartu kaubandusvõrgus jõudsime suure pimedaga maale. Aivar siirdus pärast einet Pärnu poole. Järgmisel päeval toimus perekondlik jõuluõhtu. Kunagi kirjutasin oma blogis, et mul on Turus Soomes uus kuum suhe, aga avalikustada ma seda enne jõule ei saa. Nüüd teen teatavaks, et mul oli suhe roosa raadioga. Armusin raadiosse ühes Turu poes esimesest silmapilgust ja ostsin kolm ühesugust mudelit: endale, Pirnile ja Titaniku galerii näitusele. Pirn armus ka kohe ära. Emale kinkisin muude asjade seas raamatu „Kapiuksed valla“, kuna seal on juttu mu kaubamaja homoteemalisest vaateaknast ning palju muud huvitavat. Minu selle aasta lemmikkingitus tuli Pirnilt. Olen vahel rääkinud, et kunstist on siiber ja kunstnikke on niigi liiga palju, aga lüpsjatest on alati puudus, niisiis hakkan hoopis lüpsjaks. Kevadel käisin oma EKA tudengitega Kaiu külas ühes suures laudas joonistamas ning sellest jäi meile kõigile unustamatu elamus. Pirn kinkis mulle lüpsja stardipaketi: lehmapildiga juustu ja -šokolaadi. Lisaks veel sain Pirnilt ääretult asjakohase raamatu „Rindade ajalugu“ (Marilyn Yalom) ning Hello Kitty roosa suhkruvati. Emalt sain moodsa pehme salli. Tegijad kingitused.

Lüpsja stardikas!

Pirn oli köögis remonti teinud!

Jõulu esimesel pühal hulkusin metsas. Ema elab 15 km kaugusel Kuusikust, kus sel aastal on kõige paksem lumi: 65 cm. Kõrged kuused ja männid kõikusid tuules nagu aegluubis ja puistasid lund alla.

Viskasin vahepeal lumme pikali, et paremini näha. Üsna nihilistlik vaatepilt.

 Pipil oli lumes raske liikuda, aga ta pidas vapralt vastu.

Tartusõit

Jõulu teisel pühal tuli lund juurde ning kahtlesime, kas Aivar mulle järgi tuleb. Lumetormi nimi oli seekord Scarlett. Aivar muidugi ilmus kohale, aga kuna sahk veel meie taluteele jõudnud ei olnud, pidime teeotsa minema, kus Aivar ootas. Kõige raskemad teeolud valitsesid Rapla maakonnas, kus sadu oli tugev ja teed nagu songermaad. Igatahes oli see üsna meelierutav sõit.

Pööripäev

Lõpuks algas talv. Öö on kõige pikem, päev kõige lühem.

Sain täna viimaks ometi mitu väikest vastikut asjatoimetust korda. Olin sunnitud oma mitmemeetrise lumehunniku alla mattunud rikkis auto maksevaba kindlustust pikendama, arvelduskrediidilepingut uuendama ja turult ostma emale keedupoti ja koerale koerarõõmu.

Käisin Tartu kesklinnas. Päikesesammas oli kesklinna taeva pooleks jaganud. Turg oli täis turuvarblasi, pank mündivahetajaid, ja ainult Ergo kindlustuse kabinet oli täiesti tühi. Sügavaima elamuse andis mulle täna turg, täpsemalt üks majapidamistarvete pood turul. Kõik esemed, mis seal müüdi, olid nagu vene ajast pärit, aga täiesti uued. Nägin üle hulga aja taas hakklihamasinat, kohviveskit, emailpotte, vilte, kalosse, korstnaharja, hüvasti nooruseid, puukäepidemega väikest pudelikorgi avajat, metallist prügikühvleid jne, loetelu on lõputu. Jalutasin seal nagu muuseumis, igast asjast lummatud. Püüdsin leida praktilist õigustust oma tungile pood tühjaks osta ja nii helistasin õele ja küsisin, kas emal on tarvis hakklihamasinat. Õde küsis, kas ma ei mäleta enam, mida nad söövad. Nimelt on õde ja ema taimetoitlased. „Kas te sojakotlette või midagi ei saa sealt siis läbi ajada?“ uurisin viimases hädas. „Sojavorste või? Selliseid asju ei ole olemas!“. Tuli välja, et ka pudelikorgi avajat ei ole vaja, sest tänapäeval saab pudelid käsitsi lahti. Enamasti. Lugu lõppes emailpoti ja pesuseebi ostmisega. Kommipoest võtsin hallide vuntsidega vanatädilt lahtist Komeeti ka. Lihapoes öeldi, et koerarõõmu ei ole juba tükk aega liikunud, aga peale jõule võib-olla tuuakse. Homme sõidan maale.

Inglased

Olen ebaõiglaselt vahele jätnud inglaste visiidi kajastamise. Enne raamatuesitlust veetsin mitu päeva kahe inglasega. Külla tulid mu vana sõber Ernest ja tema sõber ning kolleeg Ron. Nad töötavad Birminghami lähedal tütarlastekoolis õpetajatena: Erni õpetab inglise keelt ja ajalugu ning Ron geograafiat. Vanust on mõlemil juba peaaegu 60.

Inglased viibisid Eestis kolm päeva. Esimese päeva veetsime Tallinnas. Hommikul näitas Erni Ronile vanalinna. Lõuna ajal korraldasin neile šokitripi lumetormises Kalamajas. Esmalt käisime Sadamaturul, kus mu õde ajutiselt kudumite müügiga elatist teenib ning Erni ostis kampsuni. 

Erni uus kampsun

Sealt sumpasime läbi paksu lume suure tiiruga, sest otse ei saanud lumevallidest läbi, EKKM'i juurde. EKKM on sadama lähedal mere ääres katlamaja küljes asuv suhteliselt uus kaasaegse kunsti keskus, mille motoks on „Värske kunst rokib EKKM-s, kui väsind värk vireleb väljal!“ Siit saate kuulata raadiosaadet, kus Marco Laimre EKKM-ist kõneleb (esimene saade kunstisaadete sarjast).

Niisiis pidasin neile EKKM-i ees kõne probleemidest kunstnike sotsiaalsete garantiidega ja vajadusest teha kunstnike revolutsioon. Sisse me ei saanud, sest hoonet ei köeta, mistõttu on see kütteperioodil suletud.

Tee viis edasi vana linnahalli juurde, kus peale lühikest sissejuhatust ütlesin, et üles ronimine mööda lume alt mittepaistvat treppi on vabatahtlik. Läksin kergelt ja kiirelt üles linnahalli peale ja arvasin, et ega taadid niikuinii järgi ei roni, aga Ron tuli paljurännanud geograafina täitsa ise mulle järgi. Erni ei suutnud seda välja kannatada ja pürgis ka tippu. Teda pidin natuke aitama. Erni oli üldse palju aeglasem kui Ron ja nende kolme päeva jooksul, mis koos liikusime, pidime teda alatasa järgi ootama – aeg, mille kestel muutusin külmast siniseks. Tegime linnahalli gräfiti taustal pilte. Vahepeal oli tõusnud tugev lumetorm. Meri mühises ja lumi peksis vastu nägu.

Erni ja Ron linnahalli peal

Järgmine päevakorrapunkt oli patareivangla. Tegime vanglahoovis pilte ja rääkisime ajaloost. Inglaste näoilmed reetsid masendust. 

Erni: "Juudid toodi sõja ajal siia!"

Ron mõtleb asja üle järele

Teekond jätkus mööda kitsaid tänavaid, kuni leidsime Artdepoo galerii. Kui näitust vaatama tahtsime minna, pidime ronima üles täielikult lume alla mattunud trepist ning kuna galeriiuks on ka lumes kinni, pidi galerist jõudu rakendama, et meid sisse lasta. Majapidaja olevat miskipärast juba tükk aega kadunud ja lumi koristamata.

Kurnatud inglased nautisid kuiva sooja galeriid. Rääkisin neile, et tegin Artdepoos oma elu esimese performance' „Futu“ aastal 2005. Ron küsis, et kas see oli nagu esitlus. Seletasin, et ei, perfokas on nagu näidend, aga samas ka mitte päris näidend ja tolles konkreetses perfokas olime kõik alasti ja karjusime ning rohkearvuline publik vaatas meid võlutult. Tundus, et see info ei jõudnud Ronile korralikult pärale. Seejärel uurisid inglased pikalt noore kunstniku Sirli Heina sürrealismisugemetega maali ja Ron tahtis teada, miks seal kirsid põlevad ja miks poiss puu otsas käe kirsi järele on sirutanud, et kas ta on nagu Aadam Eedeni aias jne. Ei mina ega galerist osanud anda mingeid lõplikke vastuseid teise inimese teosele. Kunsti interpreteerimine on ju individuaalne.

Meie tee viis edasi Mooni kohvikusse, kuhu tore galerist juba meile laua broneerinud oli. Enne kohalejõudmist aga sooritasid inglased tõelise kangelasteo, aidates venelase auto lumest välja. 

Hallis jopes mees on kohalik, teised kaks on inglased:

Torm oli muutunud veel ägedamaks ning mul tekkis enne kohvikusse jõudmist nurga peal inglasi järgi oodates reaalne hirm surnuks külmuda. Nagu ikka jõudsime viimsel hetkel enne halvimat sooja vene kohvikusse. Söögid olid seal super, eriti tooksin esile pehmet ja mahlast Napoleoni kooki.

Plaanisime õhtuse rongiga Tartu sõita, aga enne pidime kesklinna saama, et nemad hotellist ja mina kodunt pagasi võtta saaks. Selgus, et seoses raskete liiklusoludega on taksot pea võimatu saada. Tänu Mooni kohviku lahketele töötajatele, kes helistasid mitmed taksofirmad läbi, meile ka takso tuli, aga seda juhtis erakordselt vana ja torssis mees, kes isegi oma taksofirma telefoninumbri mulle äärmiselt vastumeelselt andis ning minu maja ees lumme kinni jäi. Pool tundi hiljem kõndisin närviliselt oma korteris ringi, asjad koos ning üritasin tellida taksot, et minna hotellist läbi, võtta inglased peale ja raudteejaama sõita. Takso sain lõpuks tellitud ning läksin maja ette ootama. Mida õigel ajal ei ilmunud, oli takso. Helistasin uuesti ja öeldi, et seoses lumeoludega ei saanud takso maja ees parkida ja ootab eemal. Suure tiirutamise peale leidsin oma takso pargist kahe suure hange vahelt. Noor ja energiline juht arvas, et on ülimalt kahtlane õigeks ajaks rongi peale jõuda, aga otsustasime enne hotelli minna ja seal vaadata, mis saab. Kuna teed olid lume tõttu möödasõiduks liiga kitsad, läks aega rohkem kui tavaliselt. Hotellis arvas juht ikka, et proovime rongile jõuda. Algas metsik jänesehaakide viskamine, mis meid 10 minutit varem Balti jaama kupatas. Olime väga tänulikud ja inglased andsid juhile korraliku jootraha.

Rong saabus Tartu viperusteta ning ilm oli lõunas palju vaiksem kui põhjas.

Järgmine päev algas KGB-kongide külastamisega. Giidiks oli noor mees kenas ülikonnas. Erni ja Roni nägudel valitses pinevus ja kohatine õudus (eriti Erni).

Ron ja Erni KGB-Kongides Tartus

KGB-Kongide giid alustab ringkäiku sotsrealistliku maali eest

Kongide külastus kestis 1, 5 tundi. Sealt siirdusime TÜ peahoone ekskursioonile. Giidiks oli sedapuhku noor neiu. Onude näoilmed olid nüüd justkui võluväel hoopis teistsugused (eriti Erni).

Giid, Erni ja Ron TÜ Kunstimuuseumis

Ron noort naisgiidi vaatamas

Erni noore naisgiidi lummuses

Hiljem käisime söömas ning jalutasime jõuluks ehitud kesklinnas.

Pühade-eelne Tartu raekoja plats

Järgmisel hommikul näitasin neile Tähtvere linnaosa, kus asus mu lapsepõlvekodu. Jalutasime Toomemäel ja sõime Wildes. Kuidagi hirmus külm oli. Lõuna ajal panin inglased Tallinna bussi peale.

Kui inglased olid läinud, sain alles koju tagasi jõudes aru, kui väsinud ma tegelikult olin. Magasin ja seejärel võtsin kuuma vanni. Peale pikka residentuuri Soomes Turus ei olnud ma üldse veel lõõgastuda saanud ning olin pidanud paljude totrate pisiasjade ja korralduslike küsimustega tegelema. Nüüd tuleb mul iga päevaga energiat juurde, plaanid muutuvad selgemaks ning asjad hakkavad tasakesi paika loksuma. Jõuluks lähen maale. Häid pühi! :)

Staar

Viibin alates teisipäevast lõpuks Tartus ja mulle hakkab päev-päevalt kohale jõudma, et olen kodus.

Täna jagasin autogramme nagu superstaar. Mind nimelt paluti raamatuesitlusele oma lugemiskogemusest rääkima. Raamatu pealkiri on „Kapiuksed valla. Arutlusi homo, bi- ja transseksuaalsusest“. Raamatus on lisaks ajaloolistele ja hetke põletavatele küsimustele põhjalik ülevaade Eesti LGBTQ kunstist Rebeka Põldsami sulest. Kes ei mäletaks minu Tartu Kaubamaja vaateaknaskandaali? Tegelikult viibis esitlusel kolm inimest, kes sellest midagi ei teadnud. Igatahes on sellest teosest raamatus juttu ning ka pilt on juures. Rääkisin raamatust üldisemas võtmes ning lõpetasin oma ettekande endalegi ootamatult ideega geide ja kunstnike revolutsioonist. See meeldis kõigile ning pärast pidin isegi paar autogrammi andma. Mul oli seljas kuldne pluus ning jalas need vägevad Soome saapad, millest paar nädalat tagasi juttu tegin. Küllap jätsin oma jutu ja välimusega kustumatu mulje.

Kunstnikud ei jaga just tihti autogramme. Kui mõelda, millises kontekstis on kunstnik üldse staari rollis, siis on selleks põhiliselt isiknäituse avamine. Näituse avamisel antakse kunstnikule lilli, vaadatakse tema töid ja suheldakse. Kirjanikud reeglina jagavad autogramme oma raamatu esitlusel, seda ka juhul, kui tegu ei ole n-ö päris kirjanikuga. Raamatusse on lihtsalt nii mugav autogrammi kirjutada. Igatahes parem, kui käsivarrele, sest kuhu see näitust avav kunstnik siis veel kirjutama peaks.

Kui Turus kohalikke kunstnikke intervjueerisin, ütlesid kõik, et nad pole iial tahtnud kuulsaks saada ega uskunud, et tänapäeval oleks kunstnikul võimalik samamoodi staaritseda nagu näiteks Andy Warholil.

Plaanisin täna jääda raamatuesitluse- järgsele peole, kuid tulin siiski koju. Põhjus: meeletult külm hakkas. Õues on täna jälle kohutav tuisk ning tugevad miinuskraadid. Wilde kohvik Tartus, kus esitlus toimus, oli külm kui hundilaut. Panin peale esitlust kohe paksud riided selga, jõin ühe tee ja kadusin. Talv pole väljaspool kodu pidutsemiseks soodne aeg. Svenile, kes oli esitlusel kaasas, meeldis minu ettekanne hirmsal kombel. Koduteel ostis ta mulle kaubamajast trühvleid ning ühe alkohoolse joogi, aga kuna ma ei tea alkoholimarkidest ega -kvaliteedist õhkagi, ei oska ma alkoholiostu muul moel hinnata kui hea tahte akti. Trühvlitega on teine lugu. Pärast ootasime kaubamajas bussi ja Sven tegi turvamehe ärritamiseks aegluubis lendamise liigutusi, endal seljas must nahkmantel, mille seljal on kiri FBI. Meil on koos nii tore.