Merilehm

Merilehm

Lugu seeriast "Lehm ja lennuk"
Eelmine lugu siin


Lennuk on oma angaaris juba nii palju nutnud, et ta kere on roostes. Ta ei lenda enam ammugi.

Ühel sügishommikul ilmuvad udu seest sarved. Tõusev päike joonistab välja tuttavad kontuurid. Lehm on tagasi!

Tuleb välja, et ta ei läinudki sinna, kuhu kõik lehmad lõpuks lähevad. Lehm on hoopis meres käinud. Ta nimetab end nüüd merilehmaks ja tema soe kere lõhnab soola ning adru järgi. Ta ripsmetel on ikka veel veepiisad ja silmis metsik merekaru helk.

Kogu nutmine oli järelikult asjata.

Lehm sööb lennukilt roostekihi maha ja siis lähevad nad koos vanni.

Okei, ma nüüd tankima, hüüab lennuk lõpuks ja kaob silmapiiri taha. „Huvitav, kuhu ta TEGELIKULT läks,“ mõtiskleb lehm ja vaatab lennukile järele.