Käisin hiljuti Tallinnas ja jäin ööseks. Kuna kooli lõppemise puhul andsin ära oma üüritoa, oli eesmärk ööbida oma ARS-i hoovimajas asuvas ateljees, kuhu jõudsin veidi enne keskööd. Varem vaid päevasel ajal ateljees käinud, nägin seekord juba eemalt, et värav on suletud. Nii jalgvärav kui autovärav. Kaalusin üle aia ronimist, aga arvasin, et signalisatsioon võib seepeale tööle hakata. Siis tuli meelde, et peamajas on valvur. Läksingi ARS-i peamajja, kuid sisse sain ainult välisuksest, järgmine uks oli lukus. Koputasin ukseklaasile. Ilmus hallipäine öövalvur ja jäi muiates klaasi taha seisma. Sisse ta mind ei lasknud, vahtis ja muigas ainult. Ma ei teadnud, kas ta läbi klaasi midagi kuuleb, aga seletasin sellegipoolest, et mul on hoovimajas ateljee, kuid see Rein M. ei ole mulle värava avamiseks kaarti andnud ja ma ülepea ei teadnud, et öösiti värav lukku pannakse. Õieti polnud ma väravat varem märganudki, kuna see seisis alati lahti. Valvur avas ukse, raputas pead ja ütles selges vene keeles: „Я ничего не понимаю.“.
Jäin soolasambaks ja nentisin: „Nii. Vene keel.“ Juhe on koos, aga rääkida tuleb vene keeles.
Valvur ootas.
Proovisin: „Mоя ateljee там но… värav закрытa.“
„Но почему вы идитe в ворота, вы на машинy?
„Нет!“
„Тогда отсюда“.
Valvur laskis mind läbi kahe ukse hoovi peale. Olin nii rabatud, et läksin üle emakeelele: „Rein M. ei öelnudki, et siit saab ka! Ma ei teadnud! Ja lisasin vene keeles: „Я не знал! Спасибо!“.
Valvur naeris.
Sammusin majani, kus asub mu ateljee ning hakkasin välisust lukust lahti keerama. Uksel on kaks lukku. Ragistasin, nii et higi voolas, aga uks jäi suletuks. Seni olin ateljees käinud ainult päeval, mil välisuks on avatud. Kusagil 10 minuti pärast pidin otsustama, kas palun uuesti valvuri abi või hüppan üle aia ja kaon. Piinlik lugu. Viibin öösel suletud territooriumil ega saa oma ateljeesse sisse. Kui üle aia roniksin, näeks valvur seda oma telekast. Väga piinlik. Taastoodaksin müüti naisest kui hüsteerikust, kes ilmub keset ööd ega tea, kuidas oma ateljeesse sisse saada, kuid siis ei lähegi ateljeesse vaid põgeneb üle aia. Kui helistaks tädile ja ütleks, et tulen tema juurde?
Välja oleks saanud ainult kahel viisil: üle aia või läbi suure maja, aga kas suure maja uks üldse jäi lahti? Kui valvur selle pärast minu hoovi laskmist lukustas, olen lõksus. Siis saabki ainult üle aia.
Võtsin südame rindu ja läksin valvuri juurde. Uks oli õnneks lahti. Ütlesin, et võtmetel on midagi viga. Valvur muigas ja tuli minuga kaasa. Tema sai ukse üsna kähku lahti. Ohkasin kergendatult ja tänasin kui ta äkki küsis: „Что вы здесь делаетe в ночью? Jõllitasin teda totralt. Mida ma üldse siin teen? Mida ateljees tehakse? Ma ei ütle ju valvurile ometi, et tulin siia magama -- saamata oma isiklike võtmetega oma isiklikku ust lahti ja teadmata, et värav käib ööseks lukku. Valvur vahtis mind sama lolli näoga kui mina teda.
Lõpuks leidsin lahenduse: „Живопис!“
„Ах да! Живопис, живопис, hehehehh!“ naeris valvur ja lõi käega. Kunstnikud.
Jäin soolasambaks ja nentisin: „Nii. Vene keel.“ Juhe on koos, aga rääkida tuleb vene keeles.
Valvur ootas.
Proovisin: „Mоя ateljee там но… värav закрытa.“
„Но почему вы идитe в ворота, вы на машинy?
„Нет!“
„Тогда отсюда“.
Valvur laskis mind läbi kahe ukse hoovi peale. Olin nii rabatud, et läksin üle emakeelele: „Rein M. ei öelnudki, et siit saab ka! Ma ei teadnud! Ja lisasin vene keeles: „Я не знал! Спасибо!“.
Valvur naeris.
Sammusin majani, kus asub mu ateljee ning hakkasin välisust lukust lahti keerama. Uksel on kaks lukku. Ragistasin, nii et higi voolas, aga uks jäi suletuks. Seni olin ateljees käinud ainult päeval, mil välisuks on avatud. Kusagil 10 minuti pärast pidin otsustama, kas palun uuesti valvuri abi või hüppan üle aia ja kaon. Piinlik lugu. Viibin öösel suletud territooriumil ega saa oma ateljeesse sisse. Kui üle aia roniksin, näeks valvur seda oma telekast. Väga piinlik. Taastoodaksin müüti naisest kui hüsteerikust, kes ilmub keset ööd ega tea, kuidas oma ateljeesse sisse saada, kuid siis ei lähegi ateljeesse vaid põgeneb üle aia. Kui helistaks tädile ja ütleks, et tulen tema juurde?
Välja oleks saanud ainult kahel viisil: üle aia või läbi suure maja, aga kas suure maja uks üldse jäi lahti? Kui valvur selle pärast minu hoovi laskmist lukustas, olen lõksus. Siis saabki ainult üle aia.
Võtsin südame rindu ja läksin valvuri juurde. Uks oli õnneks lahti. Ütlesin, et võtmetel on midagi viga. Valvur muigas ja tuli minuga kaasa. Tema sai ukse üsna kähku lahti. Ohkasin kergendatult ja tänasin kui ta äkki küsis: „Что вы здесь делаетe в ночью? Jõllitasin teda totralt. Mida ma üldse siin teen? Mida ateljees tehakse? Ma ei ütle ju valvurile ometi, et tulin siia magama -- saamata oma isiklike võtmetega oma isiklikku ust lahti ja teadmata, et värav käib ööseks lukku. Valvur vahtis mind sama lolli näoga kui mina teda.
Lõpuks leidsin lahenduse: „Живопис!“
„Ах да! Живопис, живопис, hehehehh!“ naeris valvur ja lõi käega. Kunstnikud.
No comments:
Post a Comment