See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


18 October 2010

Seiklused tutvumisportaalides ja mujal

Täna on siin tõeline sügis: kollased lehed muudkui vihisevad tuules.



Teen Titanikus novembris avanevale näitusele projekti, milles uurin online tutvujate eneseesitlust. Alates 15. oktoobri õhtust olen oma kunstiprojekti jaoks otsinud online tutvumisportaalidest modelle. Laupäev oli kõige tihedam: silmad jäid netis surfamisest põletikku. Sellepärast tegin pühapäeva enam-vähem netivabaks.

Igatahes ei saa keegi mind süüdistada Põhjamaade Kultuuri Kontaktpunkti kukil laisklemises: olen oma palga kuhjaga ära teeninud. Siinkohal teen reklaami ning kutsun kaasaegseid kunstnikke üles oma porfooliot SUMU AiR-i saatma. Olen siin täiesti roosa ja rahulik. Palgapäev on teisipäeviti. Lisaks makstakse kinni materjali-ja transpordikulud. Mul on oma tuba ja oma stuudio. Peale kunsti ei ole ma sunnitud siin midagi tegema.

Kuid nüüd algavad huumoriminutid. Olen Soome tutvumissaidil kuum chick. Et kasutajate pilte näha, tegin endale mitmesse portaali profiili. Kõige aktiivsemat huvi on ilmutanud mehed portaalis nimega Treffit. Naistest on siiani kirjutanud ainult üks. Kohe, kui oma profiili tegin, hakkas tulema kirju. Järgmisel päeval juhtus midagi jubedat: korraga oli mu profiil kustunud! Mingi soomekeelne teade tuli hetkeks ette, aga ma ei saanud sellest aru ning olin liiga pahane, et põhjalikum uurimine ette võtta. Koos profiiliga kadus ka mu kirju täis postkast. Tegin uue profiili ja siiamaani pole see veel kuhugi kadunud. Mõned kasutajad on mulle kirjutanud, et nähtavasti oli kustutamise põhjuseks see, et mu profiil sarnanevat fake-profiilidega Venemaalt, kus on pildil kuum tibi ja mille eesmärk olevat rahakaid mehi lantida. Väga tore.

Olen saanud mitmeid asjalikke ja huvitavaid kirju ja mul on mõned modelli juba ootel, et stuudiosse tulla. Homme loodan, et galerist orgunnib mulle valgustid, statiivi ja muud asjad, mis me autoga raudteeäärsesse stuudiosse viime.

Muide, Treffiti saidil otsib tutvusi kuulus Soome fotograaf, kes on teinud näitust Eestis Pärnu Uue Kunsti muuseumis ja tunneb Mark Soosaart. Ta kirjutas mulle. Osalema nõus ta ei olnud, kuna ei taha end netisuhete otsijana avalikustada.

Enamik sõnumeid Treffiti kasutajatelt kuulub huumorinurka. Kõigepealt kiri 60-aastaselt mehelt: Hi, cool girl! As it happens, I want to date you! I´m old but cool and in good shape. Cheers Eki
Vastasin talle, et olen ta vormis keha üle õnnelik, kuid ma ei otsi suhteid vaid vabatahtlikke modelle kunstiprojekti jaoks. Eile hommikul saabus pensionärilt taas kiri: olen huvitatud projektist, kas anonüümseks saab jääda jne. Kutsusin ta siis kiriku ette nn. kohtingule, kuid kohale ta ei ilmunud.
Õnneks ei ole ma ainult meeleheitel vanameeste magnet. On tulnud sõnumeid ka lapseohtu poisikestelt nagu näiteks 22-aastaselt blondilt tüübilt: Wow, you are a very pretty girl. ;) i like you already. I would like to know you better! :)
Üks treenitud ülakehaga (fotol on ülakeha paljas) 28-aastane tüüp püüdis järjekindlalt teha nägu nagu meid ootaks ees kuum kohting. Alguses mängisin kaasa, kirjutades, et hakkame koos kirikus akti poseerima, kuid lõpuks viskas mul kopa ette, sest mul ei ole lõpmatuseni aega nalja teha, ega mulle lobisemise eest palka maksta! Eks paistab, kas tekib vajadus teda projekti kaasa tõmmata või tuleb piisaval hulgal modelle.
37-a mees saatis mulle kirja: TAPA MINUT!
Peaaegu igal hommikul kutsub keegi mind kohvile või palub naiseks.
On tulnud kaks sõimukirja kallitelt kaasmaalastelt. Mehed mõlemad, kirjutasid, et kui ma eesti keelt ei oska, võin minna perse. Kustutasin kirjad ära. Arvan, et need mehed olid kas sõbrad või oli tegu sama isikuga. Muide, ühe eesti mehega Turus ma juba kohtusin. Loodan, et ta tuleb mulle modelliks.
Üks 42-a. mees kirjutas: Hey Fidelia! I think u r the reborned Katarina The Greatest. And u found the modern way to find the biggest ONE;)? Järgnes e-kiri, milles mees mulle oma uduse aktipildi saatis. Kuna ma tema fantaasias olen Katariina Suur, oli mees pildil muidugi suure-, võimalik, et kunstpeenisega. Seda fotot saab Titaniku näituseplakati taustaks kasutada.

Muidu on vaikne. Olen rattaga ringi sõitnud. Laupäeval kohtusin Titanikus Aleksandraga, kes on kohalik kunstnik ja töötab galeriis nädalavahetustel ning selle eestlasega, kes siin töötab ja elab. Käisin rattaga sadamas ja stuudio juures. Eile käisin rattaga linnast väljas Skannsi kaubakeskuse juures. Sealkandis on palju rattateid. Sportida saab metsas ja jalutada kalmistul. Surnuaias oli palju julgeid oravaid, kes tulid otse mobiilikaamera ette.


Praegusel ajal hakkab õues kiiresti külm. Tulin mingit imelikku teed pidi Turgu tagasi, et ülejäänud päev veeta P.P-ga, kes mind juba ühika ees ootas ning me läksime alguses tema poole Paraisi. Tee peal käis P.P voodit ostmas. Seejärel ootasime tubli pool tundi maanteeäärses kiirsöögiputkas kebab’ide valmimist. Seal on täiesti olemas kiirtoit, mille tegemise ooteajal saab terve paksu raamatu koos romantilise filmiga läbi vaadata. Kui oma kuumade kebab’idega minema sõitsime, tegime enne koju jõudmist veel ühe peatuse, mille kestel P.P terve igaviku kassitoitu ostis- vaid üks kassa olevat töötanud. Mul hakkas kebab süles sulama. Siis läksime P.P juurde sööma. P.P koristas ja küsis, kas mul on põhimõtteid. Mina jõin teed ega osanud kindlalt vastata.

Viimaks sõitsime tagasi Turgu skulptor Ann Sundholmi juurde. Leidsime Anniga kunstnike asjus kohe ühise keele. Kummaline tegelikult, et olen siin veedetud nädala jooksul üsna vähe kunstnikke kohanud. Neljapäeval tuleb aga Titanikus avamine, kus kunstnike kontsentratsioon saab olema kõrge.

Ann elab vanas külmas puumajas. See maja on Turgu toodud Terijokilt, kuhu olevat vanal hallil ajal sisse veetud venelased, nii et soomlased oma majadega tükkis ära põgenenud. Ma päris täpselt seda lugu ei tea, nii et kommentaarid on selle loo alla teretulnud.

Ann jutustas, et ta kuulus 1988. a. Titaniku asutamise komisjoni ja meenutas vanu häid aegu, kus avamistel olid vägevad showd ja meeletud rahvamassid. Enne, kui Titanik oli tualett, oli see hobuste hoidmise paik, kuhu sai hobused lasipuu äärde puhkama jätta. Võrreldav oleks see tänapäeva autode parkimismajaga.

Kui mul hakkas tekkima külmast koolnukangestus, tulime minu poole, kus hoian radikaid kõige kuumemal programmil. Kuna mul oli siin vaid üks madal padi, aga mul tekivad madalal padjal magades luupainajad, oli P.P mulle ostnud kaks suurt patja, roosa ja helerohelise püüri ja ta oli veel mulle kodunt kaasa pannud küünlaid, heategevusliku jõulukalendri, pool jahtunud kebabi jne.

Päeva lõpetuseks läksime geibaari, kus pühapäeva õhtut veetsid vaid need, kel arvatavasti kodu ei ole. Väga tühi oli. Laest rippusid alla punased lambid, interjöör oli haigelt roheline ja meenutas arvutimängu virtuaalkeskkonda. Võib-olla isegi vana head Duke Nukemit. Mehi oli rohkem, toimus karaoke. Võtsime nädala lõpus algava gei-ja lesbifilmi festivali kava, uurisime seda ning jõime. P ütles, et mina ei oskavat ei süüa ega juua. Mina vastasin, et tema ei oska ei joonistada, videot teha ega kooki küpsetada. Ühise keele leidnud, lahkusime baarist, enne kui järjekordne porgandihäälega homo karaoket laulma hakkas.

No comments:

Post a Comment