See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


19 May 2014

Kangelaslike rindade teekond: Tartu-Karepa-Kroonika pidu

Tiksun siin vaikselt. 15. mail käisime strippar Marcoga Kroonika meelelahutusauhindade galal. Kui Marco mind endaga sinna kaasa kutsus, läksin nii elevile, et unustasin osa riideid selga panna. Jalga panin teksad ja palja ülakeha peale sai visatud punane mantel. Õu mai gaad, Kroonika pidu ikkagi! :)

Tegelikult polnud päris nii. Väike eellugu Kroonika peol toiminule on järgmine: olen seoses doktoritööga mõelnud, kuidas oma palja ülakeha aktsioone käsitleda teisiti kui meedia ja üldsus seda on teinud. Paar nädalat tagasi esitasin Semiosalongis ettekande, kus rääkisin naise kui kangelase seostest naisekeha seksualiseerimise ja kaubastamisega. Samal ööl koju minnes leidsime ukse eest ostukäru, millega sooritasin veel loengujärgse fotosessiooni. Hommikul laadisin pildi Facebooki Semiosalongi sündmuse lehele, kust Facebooki tsensor selle maha võttis. Moraalijüngrite arvates on naise rinnanibude eksponeerimine sõjakoleduste ja vägivallafilmide näitamisest palju ohtlikum. Meeste nibud on OK.
Kaubastatud naisekeha

Facebooki tsensuur
Minu palja rindkere aktsioonide põhjus on lihtne: naiste ja meeste kehasid tuleks samas olukorras võrdväärselt käsitleda. Seda ütleb ka soolise võrdõiguslikkuse seadus. Mul ei ole tegelikult mingit vajadust end paljastada, küsimus on põhimõtteline. Eelmise aktsiooni kohta saab infot mu kodulehelt.

Kroonika gala jaoks tegi Sandra Jõgeva mulle meigi ja soengu ning andis stiilisoovitusi.

Kroonika peo aktsioon oli eneseirooniline. Paigutasin end ise meelelahutusareenile, kuhu varem sattusin oma tahtest sõltumata. See on näide mässava naisekeha kaubastamisest. Tänu kollasele meediale tunnevad paljud mind ainult kui palja rindkere aktsiooni tegijat ja osad mõtlevad, et ma peale rindade näitamise muud ei oskagi. Tahtsin näha, mis juhtub kui glamuurimaailma sõidab sisse nende endi poolt klikkide nimel ekspluateeritav riietamata ja tuunimata naise ülakeha. Et mitte luua vale muljet nagu ma oma rinnanibusid varjaksin, jätsin nad meelega katmata, kuigi pidulikul üritusel oleks vabalt neile glitterit võinud peale riputada.

Kuna Marcole tehti peole sissesaamisel takistusi ning rahvamassid olid meeletud ja ma ei teadnud, kus fotosessioon toimub, hoidsin esialgu punast mantlit seljas. Fotostendi ees heitsin selle efektse kaarega maha, ta helkis nagu veripunane revolutsioonilipp ja saalis muutus piinlikult vaikseks. Fotograafid pildistasid, kohmetu naeratus näol. Meie lahkumisel jaotus rahvas lahte leeri ja andis teed. Toimus sama, mis teel Tartust Karepale: rahvas ei osanud palja ülakehaga naisesse kuidagi suhtuda. Osadele mõjub see samamoodi nagu tulnuka nägemine, mida on mulle isegi otse tunnistatud.

Anu Saagim jõudis kohale hetkel, kui fotostendi eest lahkusime ja saanud teada, et poseerisin paljaste rindadega, tahtis minuga koos pilti teha. Hiljem uuris, millega tegelen. Rääkisin, et õpin EKA doktorantuuris ja uurimisteemaks on naine kui kangelane. Anu leidis, et see on tõesti lahe ja tänas mind vaimuka aktsiooni eest. Anu Saagim on üks vahetumaid ja värskemaid meelelahutusmaailma kangelasi. Nii palju kui mina näen, ei ole ta võlts ega pea end mingiks äravalitud ülikuks. Marco jaoks on ta lausa nagu teine ema.

Samal õhtul ilmus Delfi Publikus ootuspärases sõnastuses uudis ning pildigalerii.

Tegemist oli mu viimase palja ülakeha aktsiooniga kunsti kontekstis. Edaspidi ilmun seltskonda vaid korrektses kostüümis ja palja rindkerega viibin vaid eraviisiliselt vabal ajal või poseerin traditsioonilist akti, kui see kedagi peaks huvitama. Põhjuseks pole kindlasti mu vanus ega figuur, mida häbenema ei pea (soodavannid ikkagi) vaid sügav tüdimus sellest, et mind ainult tissidega seostatakse. Mu väärtus nagu seisneks pelgalt teatud kehaosades.

Kõndisin palja ülakehaga Tartust Karepale ja Karepalt meelelahutusmaailma.

Kangelase teekond on lõppenud.

Paar sõna veel selle kohta, kuidas Marcot jälle peole lasta ei tahetud. Pidu toimus Vene teatris. Autojuht parkis veidi kaugemal ja nii kujunes teekond punase vaibani üsna pikaks. Vene teatri ukse ees oli mitu telekanalit ja fotograafi. Üksteise järel saabusid 1920ndte stiilis riietatud külalised. Kui olime viimaks punase, kuid üsna tolmuse vaiba lõppu jõudnud, kerkis nagu maa alt turvamees, kes teatas resoluutselt, et talle on antud käsk Marcot mitte sisse lasta. Isegi kutse ei lugenud. Küsisin turvamehelt, kas ta teab, kes ma olen. "Teid ma ei tunne, aga SEDA härrat tean küll!" Õnneks oli kutsel telefoninumber, millele kohe helistasin. Tuli üks keskealine naine ja kutsus mind nurga taha. Naise toon oli jõhker nagu KAPO töötajal:

- Meil on konkreetne käsk Marcot mitte sisse lasta.

- Miks?

- Eelmisel kroonika peol jõi ta end purju, võttis teistelt jooke ära ja tantsis poolalasti!

- Marco on karsklane!

- Kullakene, teie ei tea, mida ta siin teinud on!

Siis äkki: „Oodake!“

Paanikas daam jooksis trepist üles, misjärel ootasin teda ca 5 minutit. Vahepeal andis Marco Publikule intervjuu. Lõpuks naasis eelmainitud naesterahwas nagu puhisev Hiidhalonen ühe noorema naisega ja palus meid Marcoga teeseldud viisakuse ja kõvera hapu naeratuse saatel sisse.

Marco ütles möödaminnes õhtujuht Krista Lensinile, et mis klatšid, sa ju tead, et ma ei joo. Too vastas, et temal pole küll Marco vastu midagi, aga kõrgemalt olevat tulnud käsk teda mitte sisse lasta.

Nüüd tahaksin teada, kes see niiditõmbaja seal ülal on, kes strippar Marcot nii hirmsasti kardab. Jumal või?

Tavaliselt tuleb alkoholism jms. inimesega tuttavaks saades kiiresti ilmsiks. Tunnen Marcot juba kolm aastat. Tal on igasuguseid kiikse, aga ta ei joo, ei suitseta ega tarbi narkootikume. Täiesti paljalt ma teda näinud ei ole, isegi striptiisi tehes jätab ta stringid jalga. Osa meelelahutustööstuse tegelasi on väga silmakirjalikud. Kas nad peavad end strippar Marcost paremaks? Kes peale Marco veel nii orgaaniliselt ja vahetult meelelahutusmaailma ja kollasesse meediasse sulanduks? Kui turvamees poleks olnud nii resoluutne ja daam ei oleks nii vaikselt nurga taga minuga vestelnud, oleksin arvanud, et Marco tõrjumisega teevad nad endile reklaami, aga nende suhtlusviis jättis vägisi mulje nagu nad tõsimeeli kardaksid Marcot kui riiklikku kurjategijat.

Siin on intervjuu, mille Marco andis ning veel paar naljakat pilti. Kuigi terve see äsjalingitud uudis on ilukirjanduslik liialdus, siis järgmise lõigu puhul on tegemist otseselt valeinfoga: "Kroonika peatoimetaja Krista Lensin paraku selle väitega ei nõustunud ja vähe puudus, et ta oleks oma kätega staariks pürgija koos oma saatjaga ukse taha tõstnud." Nagu eelpool mainisin, kinnitas Krista Lensin, et TEMAL pole Marco vastu midagi, aga käsk teda mitte sisse lasta tuli KÕRGEMALT POOLT. Minu kohta ei öelnud ei Lensin ega keegi teine mitte sõnagi. Ma läksin sinna niikuinii ainult aktsiooni tegema ja mind absoluutselt ei koti, mida isehakanud eliit järgmisel aastal minust võiks arvata, sest mul pole rohkem midagi sellist plaanis. Muidugi on tore, et raadiohääli, saatejuhte, seriaalide- ja teatrinäitlejaid nagu Ita Ever nende raske töö eest tunnustatakse, aga Kroonika pidu kui selline pole küll mingi unistuste üritus, kuhu peaks, keel vestil sisse tungima.

27 January 2014

Talvekool ja feministid


Käsil on viies kuu EKA doktorantuuris ja eelmisel nädalal viibisin oma esimeses Kultuuriteaduste ja kunstide talvekoolis. See tähendas viit pikka päeva, mille sisuks olid istumine, kuulamine ja toitumine, lisaks (rahvusvaheliste) tutvuste sõlmimine ja oma tuleviku üle mõtisklemine. Kuna kohal tuli olla juba kell 10.00 EL ja õhtusöök lõppes umbes kl 20-21 PL ning kehalist kasvatust ette ei nähtud, kulgesid päevad uniselt, kuigi oli ka erksaid hetki. Nägime paljusid erinevaid professoreid, kes kõik andsid tunnise loengu, millele järgnes tunnine diskussioon.

Kõige ekstravagatsema professori auhinna annaksin oma lemmikule Mieke Bal'ile, kes on nii teadlane kui kunstnik ja kelle raamatut "Loving Yusuf" analüüsisime sügissemestril Tiina Kirsi interdistiplinaarses seminaris. Tiina Kirss on öelnud, et tekstid ei ole koduloomad vaid metsloomad, kes sulle vastavad, teadustöö aga on matk, kus silmapiiri taha ei näe. M. Bal ei väsi üllatamast. Ta avas koos kunstnik Gamakeriga Vaal galeriis ka videonäituse.

M. W. Gamaker ja Mieke Bal Vaal galeriis

Michelle, Fideelia ja Mieke Vaal galeriis

Superstaar, 88-aastane sotsioloog Zygmunt Bauman meeldis väga Prof. Mieke Bal'ile, kes vanameistri loengu lõppedes kõiki püsti seistes plaksutama ärgitas. Interregnum on peamine mõiste, mida temaga seoses meelde jätta. Üks tudeng küsis Baumanilt, kuidas ta ikka veel motivatsiooni leiab. Zygmunt Bauman vastas, et see, et ta endiselt elab, on ennekuulmatu ja need tema 60 raamatut on grafomaania tulemus - ta ei oska kirjutamata mõelda. Mõtted tuleb kirja panna, muidu käivad need püüdmatult peas ringi.

Põnevad mõtted tulid ka Dr Victor Buchli'lt Londonist, kes mitmele teiselegi sarnaselt seostas nõukogudeaegse ametliku võrdõiguslikkuse diskursuse reaalsete muudatustega naiste olukorras. Loengu teise poole pühendas ta 3D printimisele.

Loodus ja kultuur ühinesid!

Kas teate, mis asi on DIM?!
Prof. François Hartog käis välja huvitava idee, aga oli nii tuim esineja, et terve saalitäis tukkus ning kui ta loeng lõppes, pidi moderaator vaeva nägema, et saalist norskamise asemel vaimustunud aplodeerimist kostaks. Meelde jäi tema peamine sõnum: "When the past no longer illuminates the future, the spirit walks in darkness", aga millest ta ülejäänud ajal rääkis, ei tea.

Professor on loengut läbi viies unehõlmas


M. Bentley St Andrews' ülikoolist rääkis muhedalt, kuidas teemad ajaloo õpetamises on muutunud. Näiteks oli tema tudengipõlves konstitutsiooni ajalugu kohustuslik aine, kuid see oli nii igav, et õppejõud tõi loengutesse veini. "The past is a place where people dream dreams".

Foto: Liina Luhats

Prof. Ansgar Nünning Saksamaalt saaks kõige väljendusrikkama kehakeelega professori auhinna. Ka jutt oli huvitav: millised on ajalooromaani liigid jne. Aga see kehakeel!




Igal õhtul toimus ühine õhtusöök või mingi üritus. Kolmapäevane aftekas sai teoks Lennusadamas.
Lennusadama minnes sattusin bussis ühe norra teadlase kõrvale, kes mõtles, et sõidame lennujaama. Rääkisin oma uurimisteemast. Ta meenutas, kuidas ta sattus kusagil Gruusias mägedesse ning kohtus kangelaslüpsjaga, kes oli saavutuste eest saanud Volga. "Hero-milker with Volga- just imagine!"

Lennusadama kohvikus sattusin lausa, kus olid teiste seas ka Muusikaakadeemia doktorandid. Seal hakkas minuga lobisema keskealine naine, kes hoidis mind tund aega oma jutustamisega kinni, nii et mina koju ei saanud ja näitas igati, et on minust vaimustatud. Paistis, et temas on isegi veidike feministi. Järgmisel päeval tegi tädi näo nagu ei tunneks mind. Issanda loomaaed. (Sain hiljem teada, et ta ongi natuke "uhhuuu").

Esmaspäeval tuli toidusabas mu juurde üks soome noormees ja küsis, kust koolist ma olen. Vastasin, et kunstiakadeemiast.

– Kas see helihargiga?

– Ei, see hobusega, Pegasusega.

Jutt käis koolide logodest, mis meie konverentsikausta ülaäärde olid trükitud.

Reedel toimus "Mustas puudlis" lõpupidu. Tantsisime, et konverentsil kangeks jäänud konte sirutada. Toidud olid väga maitsvad ja peab rõõmsalt nentima, et iga päev said ka taimetoitlased süüa. Oli väga huvitav üritus, suured tänud korraldajatele.
Foto: Liina Luhats


Sel semestril ma ei võta nii palju aineid, kuna tahan oma uurimusele keskenduda. Laual kõrgub mitu pooleldi läbi loetud raamatute virna. Hakkan veebruarist EKA-s maalitunde ka andma. Selle eest saab doktorantuuris punkte ja muidu ka hea end vormis hoida. Üks asi on vaimne vorm, teine on füüsiline, millega meenus eilne kohtumine jõusaalis, kus minuga tuli vestlema üks mees (ülla-ülla). Tema soovitavat mul ühineda naiste jõusaalitreeningutega, üks kord nädalas. Probleem: minul on päevane pakett, trennid on aga õhtuti. Lahendus: tema saab mulle välja teha. Mina lihtsalt tulgu kohale ja koputagu jõuka uksele. Tema olevat siinses jõusaalis KÕIK, ilma temata ei toimuvat midagi ja ta võib mind ise ka õpetada, kui mul aega on jne. Sellega seoses on hea võimalus jagada humoorikat flip side videot, kus tuuakse esile naiste ja meeste sterotüübid jõusaalis.

Veel väärib märkimist, et nädal enne talvekooli käisime feministidega Riigikogus poliitikutega kohtumas. Kohale ilmusid Marianne Mikko, Ester Tuiksoo ja Olga Sõtnik. Hiljem väisasime Eiki Nestorit tema kabinetis. Eiki Nestor ütles julgelt, et tema on feminist. Feministid pärinesid Facebooki grupist „Virginia Woolf sind ei karda“. Alguses toimus ümarlaud, ettekanded. Seejärel külastasime Nestorit ja vaatasime hoones ringi. Lõpuks maandusime Mikko kabinetis ja päris lõpuks meiega ühinenud Mikkoga Koplis ühes pooleliolevas galeriis, kus mitteformaalses õhkkonnas päris palju huvitavaid ideid tekkis. Kaks grupiliiget kutsuti Ringvaatesse rääkima, mida me tahame. Imelik, et iga kord tuleb üle korrata: feministid tahavad võrdõiguslikkust.

Feministid Riigikogus

31 December 2013

2013 piltides

Kirjutamiseks pole eriti aega ja ma mõtlesin, et panen pildid, aga kui pildid olid pandud, taipasin, et kirjutamine oleks sama kaua aega võtnud. Igatahes, siin on minu aasta piltides.

Jaanuar 2013

Olen Werneri kohvikus. Pildistas Margus Ansu Postimehele, kuhu läks lugu sellest, et Fideelia on nüüd kondiiter.

Veebruar

Kondiitridiplom käes!

Märts
Londonis, väga külmal kevadel

Aprill
Aasia-Euroopa piiril
Mai
Emaga kevades
Juuni
Sirelitega Endla kandis
Juuli
10. pulma-aastapäev ning EKA doktorantuuri saamine andsid pidutsemiseks põhjust
 August

Tulevane vana hipi Tartus ERMI-s Kiwa hipinäitusel. Kui piletit ostsin, ei teadnud piletimüüjad, mida see Kiwa näitus tähendab- täitsa pael. Kuidas mina ametlikke näitusepealkirju mäletama peaksin? :D
September
Vabakunna nimekirjas KOV-i kandideerimine jäi küll minu jaoks ära, aga peamine päevakorrapunkt- fotosessioon leidis aset sellegipoolest! :D Fotograaf Jassu Hertsmann
Oktoober
Revolutsioonivõimalust ei jäta ma kunagi kasutamata.
November
Tallinna TV tegi minust saate
Detsember
Poseerisin aktisilueti töötoas. Pildi autor Anders Streng

Pildi autor Tõnis Krikk

Ja nüüd aastavahetuse meelelahutusprogramm: "Kodutunde" paroodia!


18 December 2013

Kuri kulbiga tädi ja kaotavad eided

Päevalehes ilmus lõpuks mu järjekordne artikkel, mis eelnevalt tükk aega toimetuses Sirbi ja Ukraina revolutsioonide taga ootas:

Viimasel ajal ilmub meedias sageli teateid korvpallivõistluse kaotanud eitedest ja kurjadest kulbiga tädidest. Kui selgitust pärida, vastatakse, et naiste halvustamisega pole siin midagi pistmist, sest nii lihtsalt öeldakse ning kes end solvatuna tunneb, on ise süüdi: miks ta on siis nii nõrguke ja haliseb iga väljendi pärast „nagu eit“?

Kuigi oleme jõudnud 21. sajandisse, mida on nimetatud ka naiste sajandiks, pole vanad käibetõed keelest kuhugi kadunud. Naistele omistatakse näiteks pehmust, järeleandlikkust ja intuitiivsust ning meestele otsustavust, konkreetsust ja ratsionaalsust. „Meestejutt” ja „naistejutt” on vastandliku tähendusvarjundiga väljendid, kus esimest võetakse positiivse ja tõsisena ning teist ebaolulise klatšina.

Meie kultuur põhineb Platoni filosoofiast alguse saanud dualismil - nähtuste jaotamisel vastandlikeks ja ühe vastandi eelistamises teisele. Me pelgalt ei vastanda vaid omistame vastanditele ka väärtushinnanguid, sageli meelevaldselt. Nii on kõik mehelikuna mõistetav omandanud hea- ja naiselikkust tähistav halva varjundi, Eestis 2004. aastal vastu võetud võrdõiguslikkuse seadus aastatuhandetega sissejuurdunud hoiakuid aga kohe ei muuda.

Kui naised ja mehed oleksid enamuse arvates tõesti võrdselt head, siis miks meeste alandamiseks kutsutakse neid eitedeks, plikadeks ja naisteks? „Mängib nagu eit“ öeldakse, kui mees on väga viletsalt mänginud. „Mängib nagu vana mees“ tähendab, et mängib hästi nagu kogenud spordiäss. Naiste kiitmiseks „tõstetakse“ nad tihti meestega samale pulgale või isegi kõrgemale: „Tubli naine teeb meestelegi silmad ette“ või „Ilus naine, aga mõtleb mehelikult (loogiliselt).“ Loogilise mõtlemise omistamine ainult meessoole ulatub tagasi antiikaega, kus mehed võisid juba lapsest saadik koolis kõnekunsti ja loogikat harjutada, õigustest ja vabadustest ilma jäetud naised aga pidid kodus istuma. Nii naise kui mehe kohta võib veel tunnustavalt öelda, et „talub raskusi vapralt nagu tõeline mees, mitte ei vingu nagu eit“.

Kuna seaduse ees on sugupooled võrdsed, tekib küsimus, miks naised enese üle domineerida lasevad ja vähe sellest, ka ise kehtivat korda kinnitavad. Kindlasti on nii mõnigi naine tabanud end pruukimas kellegi halvustamiseks sõnu eit või plika, pikemalt mõtlemata, kas naisesus on tõesti häbiväärne. Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu (1930-2002) leiab, et domineeritud rakendavad võimusuhetele domineerijate vaatenurki nii, et need tunduvad loomulikud. Patriarhaalne maailmakord on pideva ja pikaajalise nähtamatu ja nähtava töö tulemusel kinnistunud inimeste kehadesse ning ajudesse, nii et algselt kunstlik on muutunud loomulikuks. Niisiis näevad naised endid mehe pilgu läbi.

Sugupoolte võimusuhted avalduvad esmapilgul väikestes olmelistes detailides, mis kokkuvõttes moodustavad meie kultuuri. Näiteks võtavad eesti naised enamasti abielludes mehe perekonnanime, mille saavad ka lapsed. Seadusega on lubatud ka vastupidine variant, mida aga kasutavad vähesed. Nimi on üks identiteedi osi, millest naised üllatava kergusega loobuvad. Mõnikord peetakse nimevahetust lausa uhkuseasjaks, et mõelda vaid, „MEES võttis mind oma nime peale“.

Tavaliselt eelistavad naised endast pikemaid mehi. Mida suurem ja tugevam, seda mehisem. Arvatakse, et väikese mehega naine mõjub nii teistele kui ka endale naeruväärsena, kuna suur mees justkui annaks väikesele naisele väärtust juurde. Koduvägivalla ilmnemisel on aga kooslusel suur mees-väike naine ebavõrdsete jõuvahekordade tõttu selged puudused.

Soolistatud võimusuhted ilmnevad keeles, millega oleme end piiritlenud ja keele kaudu argielus. Kuna dualistlik ning hinnanguid andev mõtteviis on ühiskonda rõhunud väga kaua, on sellest väljumine samuti pikaldane ja raske. Iga väikese edusammu pärast tuleb rõõmustada.

10-aasta taguses Eestis teadvustati soolist ebavõrdsust praegusest vähem. Need, kes vastuolusid välja julgesid tuua, sildistati karvasjalg-feministideks. Kehtivat korda ja elu „loomulikku“ kulgu ohustavaid feministe demoniseerisid mitte ainult netikommentaatorid vaid ka ajakirjanikud. Praegu enam ei saa meedias öelda, et keegi mängis palli nagu eit või kaagutas nagu kana, ilma et sel teemal ühiskonnas laiem arutelu tekiks. Julgustan mainitud olukordi märkama ja neile väljakutseid esitama, sest kui miski on toodud esile, saab seda ka muuta.


Lõigud lugu kirjutama ajendanud artiklitest


GAG kuulutas suve lõpul välja konkursi, et leida Jamie Oliveri sarnast peakokka-arendajat. «Selge, et raha on vähe, aga siis paneb noor meeskokk pea tööle ja leiab need võimalused, kuidas olemasolevate vahenditega välja tulla ning suhtleb õpilaste ja kogu kooliperega. Ta peaks olema loomulik koolipere osa, mitte mingi kuri ja ükskõikne alamakstud kulbiga tädi kusagil köögis, kes läheb kandekottidega õhtul koju,» kirjeldas kooli direktor Hendrik Agur tookord.

http://www.tallinncity.ee/print/2585554/gagi-peakokaks-valiti-indrek-tiisk



Aaviksoo aga karismaatilist kokaotsingut pahaks ei pane ning loodab, et keegi end solvatuna ei tunne, rääkimata sellest, et tegemist on soolise diskrimineerimisega. «See ei ole see koht, kus kedagi ahistatakse,» ütles ta.

http://www.postimees.ee/1363938/aaviksoo-kokaotsingutest-see-ei-ole-see-koht-kus-kedagi-ahistatakse



"Seda sodi ilmub hästi palju, selles ringi hulpida ja sealt õige asi üles leida, selleks peab ikkagi olema üsna teadlik. Aga tihti ikkagi need südamevaluga tädikesed, kes siis otsustavad enne 50. sünnipäeva kogu välja anda, see on ikkagi nii jube, et juba kaugelt tunned need kogud ära ja väga palju ei teegi nendega tegemist - vaatad sisse ja kõik on selge," rääkis 2013. aasta kirjanikuks valitud Vadi.

http://uudised.err.ee/?06285419



"Kui nüüd korraks eilse mängu juurde tulla, siis esimese asjana tuleks selgeks teha see, et Rapla mängijad EI OLE “EIDED”, vaid ME mängisime eile nagu “eided” ja see on väga suur vahe," kirjutas ta pühapäeval.

Ruut täpsustas veel, et sõna all "eit" ei tahtnud ta sugugi halvustada õrnemat sugupoolt.

Rapla loots: "Esimese asjana tuleks selgeks teha see, et sõnal "eit", ei ole mitte mingit tagamõtet seoses vastassugupoolega, vaid eks ta ole selline treenerite halb sõnakasutus iseloomustamaks teatud käitumismaneeri.

http://sport.delfi.ee/news/korvpall/eesti/indrek-ruut-tapsustab-sonal-eit-polnud-mingit-tagamotet-seoses-vastassugupoolega.d?id=66988520



Von Krahli Teatri kontor otsib meest. Välimus pole oluline. Küll aga hea suhtlusoskus, organisatoorne võimekus ja sihikindlus. Ei tohi karta Excelit, ministrit ega näitlejat. Peab võtma tähtaegu ja aruandeid surmtõsiselt. Otsime meest, kes teeb kõhklematult kõik endast oleneva, et Von Krahli Teatris võiksid sündida uued ja vapustavad lavastused. Ametinimetus: projektijuht. Töö algus: kohe.

Võta. Meiega. Ühendust.

http://www.vonkrahl.ee/wanted/


Lisalugemist

http://fideelia.future.ee/kunst/magister/fideelia_magistritoo.pdf

http://naised.net/2013/09/10/feminism-ja-vihakone/