Ängi aastapäev ja võtted Marco muusikavideole

Terve aasta on möödunud ajaloolisest vihmasest hommikust, kui asusin Tartust palja rindkerega Karepa poole teele, vt Kestvusperformance "Äng". Üks asi, mis tookord lahtiseks jäi, oli võrdõiguslikkuse voliniku arvamus, mida mul pole siiamaani. Isegi mu päringud jäävad juba vastuseta, aga mis mul sellest. Ma tean niigi, et naiste ja meeste rindkered on võrdsed.

8. august 2011

11. augustil 2012 olen taas Karepal, aga kuna mul on kunstivaba aasta, esinen seal oma uues kostüümis ja uues rollis.

Kõik juhtub alati korraga ja nii ilmus 7. augustil Delfis mu maaelu artikkel, Õhtulehe paberlehes mu kutsekasse mineku lugu ning Elu24-s strippar Marco muusikavideo. Eestis on sellepärast masendav elada, et naljast ega irooniast aru ei saada ja liiga palju kritiseeritakse, elik vabalt ja mänguliselt läheneda. No see video on lihtsalt naljakas. Muusikapala mulle endale ei meeldigi, aga videot teha oli lõbus ja tulemust peakski võtma meelelahutusena. Helgemad pead said sellest kohe aru, aga lollid ropendavad kommentaariumides omakeskis edasi. Must lagi on nende toal... (Update: Täna õhtul ilmus Delfi Rahva Hääles video kohta kiitvaid sõnu).

Fotograaf Aldo Luud tegi Werneris minust Õhtulehe jaoks pilte.

Videovõtted kulgesid lõbusalt, kuigi olime alalises ajahädas ja päike loojus pidevalt kas liiga vara või suure vihmapilve sisse. (NB! Eneseiroonia! MEIE jõudsime ise liiga hilja võttele, mitte päike ei loojunud liiga vara,daa! Kopp ees, et mind liiga sõna-sõnalt võetakse). Esimene võttepäev toimus Elva lähedal metsas. Kaasas oli lisaks paljudele veel Eesti vanim tegev naisstrippar Svetlana (72), kes oma esinemiskostüümis ringi hõljus ja koos Marcoga kilkas, nii et ma vahepeal olin valmis pille kotti panema. Teine võttepäev möödus Riias ja sohver oli Margus, sest millal enne staarid ise autot on juhtinud. Igal võttepäeval värvisime Marco üle keha punaseks, et ta saaks mängida oma alateadvust, koomilist teisikut, kellena keegi teda ei tunne. Pika kaardilugemise ja õiendamise peale olime ühtäkki jõudnud punkti, kus päike oli kohe majade taha vajumas ja pidime kähku otsustama, kas filmime niisama viimase valgusega või värvime Marco punaseks. Punaseks värvimine oleks võtnud 30 min ja selle ajaga oleks päike juba ära vajunud. Kuna Marco ikka tahtis punaseks saada, värvisime teda Radissoni hotelli invaliidide vetsus. Kui mõni invaliid oleks tulnud kobistama, oleksime öelnud, et Marco puuet saab ainult värviteraapiaga ravida. Marco hakkas punasena mööda tänavat edasi-tagasi jooksma, mina filmisin ja äkki seisis seal politseiauto kolme mehega. Alguses kohkusime, aga siis saime aru, et need ühe kohaliku poe turvamehed olid ja neile tegi Marco esinemine hullult nalja.

Radissoni hotellis Riias hullude näoilmetega, sest adrekas ujub ringi, enne värvimist.

Elva lähistel. Värvin Marcot.

Marco Tartus Annelinnas peale viimast võttepäeva

Marco ei saanud end kusagil pesta ja pidi punasena Tartu sõitma. Heatujuline, sest temaga oli päev otsa tegeldud, lobises ja naeris ta terve tee. Ta rääkis, et Anne kanali ääres käivad iga päev kl 02 PM vares ja konn kohtamas. Vares kraaksub oma puu otsast ja konn vastab talle maast. Üks tädi käib samas kohas päevitamas, kus Marco ja alati kella 2-ajal teatab: vares on kohal, kohe tuleb konn. Ja konn tuleb. Ega ta tulemata jää. Marco lootis veel, et tee peal tanklas saab ta dušši võtta: "Anname tanklamutile raha ja ma pesen end ära.... OK, hahahaa, nagu tõeline diiva!". Pärast oli tanklas hoopis mehehäälega naine, kellele tundus, et keset ööd on kamp, kuhu kuulub punane mehike enam kui kahtlane ja julges ainult Marguse anumise peale mind WC-sse lasta. Naersime palju. Koju sain kella 03 ajal öösel.

Kolmas võttepäev Tartus oli lühike ning kui film oli avalikult ülal, ütles üks mees Facebookis, et tema nägi, kuidas me Marcot Vanemuise ees filmisime ning muretses väga, ega ta filmile jäänud. Inimesed on paranoiliselt ettevaatlikud. Iga väike asi vallandab paanika. Ja mis siis, kui ta oleks eemalt filmile jäänud? Keegi poleks teda seal ära tundnudki, sest ma poleks filminud teda konkreetselt lähivaates ja oleks olnud aru saada, et tegu juhusliku möödujaga. Sellistel hetkedel tahaks Eestist minema tõmmata. Teeksin sellega kindlasti paljud rõõmsaks, kui koos Marcoga Eestist lahkuksin, aga ei kavatsegi! Igatahes mitte kauaks.

Olen Fideelia ja elan..., õigemini elasin... MAAL

Nüüd kirjutan eneseirooniliselt oma maaelu kogemusest ja kommenteerima on oodatud eriti need blogi lugejad, kel on samaväärseid kogemusi.

Maal saab elada nagu tehnikaajastul, aga seal saab ka elada nagu 1000 a. tagasi. Eelmises postituses kirjutasin, et veetsin kaks nädalat praktika ajal oma suvilas, kus elasin arhailiselt. Ainult elektri olemasolu andis tunnistust tänapäevast. Hoolimata tõigast, et suure osa oma lapsepõlvest elutsesin vanatüüpi metsamajas, kus vesi tuleb kaevust ise tuua ning tuli ise pliidi alla teha, tabas maaelu ränkraskus mind otsekui nuiaga pähe. Mu töökasvatus on nullilähedane. Mind kasvatati kunstnikuks ja mu töö käis värvipliiatsite ja joonistusblokiga väikese kollase laua taga.

Mina joonistamas ca 1979

Isegi kui mul vahel paluti rehitseda või kitkuda, tegin ma seda nii halvasti, et järgmine kord jäeti mind rahule. Mu mesinikest vanematel oli suviti meeletult tööd. Mind ja õde hoidsid vanatädid ja vanavanemad ning vahel ka palju vanem õde, kes muidugi ka tegid majapidamistöid. Kõvasti aega veetsin lapsena ka linnas, unistades samal ajal maal elamisest ja põllumehe ametist, mille plussina nägin võimalust päevad läbi koeraga mööda põlde ja heinamaid joosta. Suuremana kolisin linna ja maalkäigud jäid aina harvemaks, pealegi pandi maale kanalisatsioon. Mulle jäi maaelust romantiline mulje, milles on tublisti lapsepõlvenostalgiat. Tegelikult on vanaaegne maaelu siiski ränk ellujäämise kool, isegi ilma koduloomadeta.

Vanatädi Hildaga Alatskivi maakodus. Ei tundu just väga hüsteeriline töö rühmamine.

Mu kadunud vanatädi Hildal on suvila Valgemetsas olnud nii kaua, kui mäletan. Ta pärandas selle eestiaegse villa mulle. Maja pole ammu remonditud. Võimalik, et kui tapeet maha kiskuda, kukub terve lobudik kokku. Ülakorrusel suvitas aastakümneid üks teine naine, kes jättis endast maha halli toa, halli köögi ja veneaegse liimpuitmööbli. Alumisel korrusel ei saa elada, kuna põrandad on läbi. Ainult köögis on normaalne põrand. Pealegi meeldib mulle võimalikult kõrgel elada. Kuna hallis toas hakkaks mul paha, kulus kõvasti aega ja vaeva, et värvida tapeet ja põrand kollaseks ning restaureerida ahi, lagi ja korstnajalg. Lae vooderdasin oma TÜ maalieriala-aegsete koolitöödega. Nõnda hakkas staarfeministi glamuurne villa oma omaniku nägu minema.

Lagi

Enne oli tuba selline:

Lagi

Osa remondist tegime abikaasaga enne praktika algust, näpistades väheseid vabu päevi, kuid osa jäi mulle teha koha peal elamise ajal. Lisaks pidin käima Kõlleste Kommimeistrite juures kondiitripraktikal ja igapäevaseid maatoimetusi ka tegema ning selline elu hakkas mulle kummaliselt mõjuma. Ühel ööl nägin unes, et elan päriselt Tallinnas. Jalutasin kesklinnas Estonia teatri juures, mingi väike tüdruk käekõrval. Õhtune linn oli tuledes ja rahvas sagis ringi. Värvid olid põhjas, kuigi oli vihmane.

Maal tuleb oma tegemisi süstemaatiliselt planeerida, eriti kui on külm. Maal sõltub inimene üldse ilmastikust palju enam kui linnas. Praktikalt tulles pidin kohe puid tooma, kui neid ette toodud polnud ja ahjud kütte panema. Kui vett ka polnud, oli järgmine töö vee tassimine. Tõin 5 ämbritäit järjest. Kaev on seal hullult sügav. Enda, nõude ja pesu pesemine toimus maja taga õues iga ilmaga. Pliidil soojendasin vett ainult kannuga, nii et enamus pesust toimus jääkülma veega. Kulutasin krooniliselt liiga palju vett. 50 liitrit kulus kahe õhtuga ära. Lisaks veel väliduši vesi, 20 liitrit, aga dušši ma iga päev nii põhjalikult ei võtnud, sest ilm muutus talviseks. Jõe äärde muidugi üldse ei jõudnud. Hea, kui suutsin end maasikale vedada. Õnneks kasvas aiaski metsmaasikaid. Korjasin ühel äikese-eelsel õhtul kiiruga sealt terve liitri.

Enne maasikate puhastamist panin kartulid keema. Linnas saab töölt tulles kohe lõõgastuda ja teha ainult lahedaid asju või süveneda sisulistesse probleemidesse ja arendada end mingil erialal või jõusaali minna või... võimalused! Samas ei saa teisiti, kui pean ütlema, et ela linnas või maal, parim oleks, kui tööl käima ei peaks. Kui elaksime ressursipõhises maailmas. Teaduse, kunstide ja teiste aladega tegelema motiveeriksid siis uudishimu ja tahe muuta maailm paremaks, mitte mingi mõttetu palk, mis enne järgmist palgapäeva ära kulub.

Aias kasvavad!

Mul on siiamaani meeles, kuidas lapsena olin vanatädidega suvilas ja öösel paukus kohutav äike. Sel ööl kloppis naaber meie aknale ja palus valuvaigistit. Oli natuke jube, aga põnev. Natuke nagu oleks sõda. Ühel noist kaugetest öödest jäin suvilas kuutõbiseks. Nägin unes, et seisan keset tuba laua ääres, puhastan noaga õunu ning siis heidan Hilda kõrvale magama. Hommikul ärkasingi Hilda kõrval. Ma olevat oma voodist tema juurde jalutanud, ise maganud.

Suvilas on igavesti see aasta, mil unes kõndisin.

Mis käesolevasse suvesse puutub, siis vahel kraapisin katuselt sammalt ja akendelt vana värvi. Vihma tõttu oli aga katus libe ja ma ei tahtnud sinna ronida. Kui ülemise toa aken oli lahti, kuulsin alt õuest selgelt, kuidas tuli ülal ahjus praksub. Kuivad puud, kiiresti läheb soojaks. Siis saab läpakaga diivanile minna, halvaad süüa ja kirjutada. Jah, internet mul siiski oli.

Õnnelik pannkoogipäev metsmaasika toormoosi ja piimaga.

Pood asub 4,5 km kaugusel Vastse-Kuustes. Vanasti oli Valgemetsas pood, kuid see põles maha.

Ühel hilisõhtul tegin kaks avastust: 1. Udu! 2. Jalad on räigelt mustad! Maainimese seisundi saavutanud aju arvutas kohe välja tegevuse järjekorra: kõigepealt kõndisin mööda teed, et udu vaadata ja oma maja möödakäija pilguga kaeda. Oli päris pandav. Pimedas olid näha ainult valgustatud aknad kahe suure kuuse all. Oli vaikne ja khmm, romantiline koos udu ja vanade suurte puudega. Seejärel pesin külma kaevuveega jalgu ja pärast istusin ahju taga, teadvuse vool maaka lainel ketramas. Millised tööd on veel tegemata ja mis järjekorras neid peaks sooritama? Mida homme teha? Aga järgmisel aastal? Mida siin on üldse mõttekas teha? Saun oleks tarvis ehitada, aga kes aitaks? Äkki müüks üldse maha? Aga see on mu ainuke side minevikuga! Taevas vilgub juba paar tähte. Loojangud on värvilised. Kõrvahargid on head ja siilidel on laktoositalumatus.

Suure ellujäämispingutuse kõrvalt kirjutasin artikli.

17. juulil oli telekas minu päev. Kordustena näitas lausa kaht minuga seotud saadet: TV 3 „Õhtusöök viiele“, kus mina kokkasin ning Kanal 2 seda Eestlast ja Venelast, kus Anne Paluver minu eeskujul palja rindkere aktsiooni tahab korraldada.

Üks öö suvilas võttis kriminaalsed tuurid. Poleks uskunud, et mul tuleb Valgemetsas politsei kutsuda. Nimelt hakkas juba umbes kuue ajal õhtul kostma mingi kummaline vile. Algul pidasin seda linnuks, aga äkki jõudis mulle kohale, et lind ei jaksaks pidevalt häälitseda. Tundus nagu autosireen. Eriti kõvasti kostis see hilja õhtul, kui päevased helid kadusid. Lootsin, et kunagi saavad auto akud tühjaks ja sireen vaikib või võtab keegi midagi ette. Kell aga oli juba kusagil 02 öösel, kui üürgamine endise hooga jätkus. Pidin hommikul pool seitse tõusma, et praktikale minna, maganud aga polnud veel silmatäitki. Haarasin metsikus vihas mobiili ja helistasin politseisse. Rääkisin, et juba pärastlõunast saadik üürgab autosireen. Politseimasin saabus mu maja ette teele kella 03- ajal. Nad sõitsid aeglaselt, pöörasid ringi ja kadusid. Sireen vilistas edasi. Ilmselt otsiti autot, aga see ei olnudki auto. Kella 8- ajal hommikul, kui rattaga praktikale läksin, kuulsin selgemalt, kust heli kostab: sireen kujutas endast minu maja lähedal asuva laagri ühe ruumi signalisatsiooni. Ma ei saa aru, kuidas inimesed laagris magada said. Kas olen kuidagi eriliselt tundlik? Päev oli muidugi rikutud. Ei tea, millal see kinni keerati, igatahes õhtuks oli ta vaikinud.

Järgmisel päeval läks kaev vett vedama. Lasin pange vist kogemata liiga sügavale, sest jäin mõtteisse ega pannud tähele, kus ämber juba on. Äkki igatahes juhtus, et nöör pööras end tagurpidi ja see liigutus, millega enne pange üles tõmmati, oli nüüd laskumise liigutus. Paanika. Suure vastassuunas tirimisega sain vee kätte, aga rohkem ma kaevule ei läinud, enne kui tuli Sven, kes nöörisõlme teisele poole rulli sättis. Ma oleksin ise ka lahenduse välja mõelnud, kui esimene vihahoog lahtunud, aga kuna Sven pidi niikuinii kohe maale tulema, jätsin selle tema ülesandeks.

Esimesel nädalal ei olnud ma suvilas veel kodunenud ja tormasin üles-alla, sisse-välja nagu peata kana, sest unustasin alatasa kuhugi midagi ja ei suutnud otsustada, kus ma mingeid asju hakkan hoidma. Maja oli minu jaoks selgelt liiga suur. Nii tulid sinikad. Sõpru aga külla ei tulnudki, kuigi olin kutsunud. Ma oleksin neile südamlikult väravale vastu läinud nagu Ines Aru Nukitsamehe filmis ja maasikaid pakkunud. NOT. Liiga pingeline elu ja jube välimus - oligi parem et nad mind maakana ei näinud.

Teise nädala lõpus tõdesin, et lisaks sellele, et mu hüperaktiivsus ei taha kuidagi maha jahtuda, ei saa vist jalgu ka enam kunagi puhtaks. Mu küüned olid murdunud ja varbaküüntelt lakk maha tulnud. Näonahk nägi halb välja ning poorid olid umbes. Juuksed olid pulstunud, käed karedad, randmed punased ja lõhenenud, keha sinikaid täis nagu oleks peksa saanud. Oma suurt õlgkübarat polnud kordagi pähe pannud, aga tolmumask ja töökindad olid mu sõbrad.

Wannabe maakatele võiks teha midagi AA-rühma taolist. Räägiksin seal endast:

„Mina olen Fideelia ja ma elan... maal.

Kõik: „Oijahh... teadagi“.

Mina: „Mu maakodust on Tallinna üle 200 kilomeetri!“

Kõik: „Mis mõttes, ä!?“ Ei ole võimalik! Sa elad maal JA Lõuna-Eestis?“.

Ükspäev sai jälle actionit. Olin oma toas, et asuda ahju lihvima, kui äkki ronis mu käe peal pikakoivaline ämblik. Rapsisin ta kiiresti maha ja karjusin nagu ma juba ammu karjunud pole. Ma ei karda loomi, aga mul on raskekujuline ämblikufoobia ja mõõdukas putukafoobia. Ämblik lidus voodi alla, mina trepikotta. Mu kõik ihukarvad seisid püsti - ma ei epileerinud maal end nii korralikult - ja kananahk kattis isegi silmamunad. Nutsin, et ei saa enam kunagi oma kollasesse tuppa. Siis pihustasin putukamürki tuppa, ise läksin sööma ja lasin mürgil samal ajal mõjuda. Rohkem ämblikke ma oma toas ei näinud. Ma ei olnud selle üle uhke, aga samas see on minu kodu ja ma olin paanikas. Lasin regulaarselt mürki tubadesse, sest vastasel korral ma seal lihtsalt ei oleks elanud. Kas putukad või mina- keegi peab kaduma.

Sain siilikesega sõbraks. Kaks korda jalutas mu aias. Piima andsin ainult esimesel korral, pärast sain teada, et seda ei soovitata.

Eelviimasel päeval tuli Sven ja me avastasime, et munaõli tempera, millega korstnajalga kruntisin, oli mul külmkapis pahandust teinud ja toidukraamile mõru maitse andnud. Süüdi oli tempera koostisosa värnits. Külmas aga hoidsin seda selleks, et järgmisel päeval üks kiht veel teha. Mahlal oli omamoodi peen maitse, peab ütlema.

Laupäeva õhtuks sain remondi valmis, aga ise hoopis lahkusin. Sõitsime õhtul ratastega linna (39 km). Teekonna esimene pool oli täitsa suvine, vastupidiselt tervele läinud nädalale, mil aina sadas ja ma olin praktikal karupükstega, näpud külmast nii peenikesed, et kommivormide määrimine lihtsalt võttis väga kaua aega... Sõit ülesmäge oli vaevaline ning sain kohe aru, kuivõrd vorm on langenud. Maaelu ilmselt lihasjõudu ega vastupidavust ei arenda, pigem vastupidi, kurnab.

Vihmasadu Valgemetsas

Kui Tartuni oli 18 km, hakkas raadiomast paistma. Ma pole vist Tartut nähes kunagi varem nii õnnelik olnud.

Teekonna viimane ots kujunes paaniliselt väntamiseks keset kobrutavaid mustjassiniseid pilvi, vesipükse, välke... meie peade kohal selge sinitaevaga. Ja ei hakanudki sadama. Kodus hüppasin kohe kuuma vanni, vahu sisse. Siis pediküür, maniküür, epilatsioon ja hiljem kosmeetik jne. Hommikul olid suunurgad lõhenenud ja keha valutas, kuid ma ohkasin kergendatult: "Hea rahulik, vähemalt ei ole meil ämblikke!". Praeguseks on mu välimus normaliseerinud. Hakkasin jälle jooksmas käima ja augustis naudin jõusaali steriilset putukavaba keskkonda.

Ma ei saa Sol’i kombel väita, et mu päriskodu on looduses, aga ma ei saa ka öelda, et see asub linnas. Minu jaoks oleks kompromiss maa ja linna vahel ideaalne. Piisavalt privaatsust, tehnoloogia igapäevaelu toetamas, kõik kaasaegsed mugavused, putukavaba keskkond, tippkultuur, sporditegemise võimalused jne, kuid sealsamas lähedal vaba loodus, loomad, linnud. Hiljuti avastasin, et Venus Project on olemas ja see tundub mulle vägagi ihaldusväärne, eriti mõte ressursipõhisest majandusest rahapõhise asemel.

-„Täna on laupäev. Olen Fideelia ning lähen uuesti maale.“

-„Oled sa valmis rääkima, miks sa seda teed?“

-„Mõned põhjused on, aga pean rohkem analüüsima, et need sõnadesse panna.“

Praktika Kõllestes

Pole üldse olnud aega kirjutada! Hullumeelne suvi. Palju videotöid, suvila remont ja praktika. Põhiline, millest täna kirjutada kavatsen, on kondiitripraktika Kõlleste Kommimeistrite juures. Veetsin kaks nädalat oma suvilas Valgemetsas, kust Kõlleste Kommimeistrite tootmishoone asub 13 km kaugusel. Rattaga sõitsin sellest 3,8 km, sõidumasina jätsin taluhoovi ja edasi sain töölisnaistega.

Kõlleste Kommimeistrite tootmishoone

Kõllestes töötab lisaks sekretärile ja juhile neli pensionieelikust kondiitrit, kõik pärit Põlvamaalt. Natuke rebase moodi naine, I1 hariduselt zootehnik, on töötanud laudas, Salvestis jne. Ta on Kõllestes peamiselt šokolaadide peal. M kõneleb Lõuna-Eesti murrakus. Ta on põhiliselt trühvlite ja kommide peal. Varem on ta kõike teinud: laudas ema aidanud, Põltsamaa Felixis töötanud jne. I2 töötas 30 aastat Põlva Piimas, kuid siis paljud koondati. Mõtlik Ü oli vaikne ja põhiliselt puhkusel. Teeb šokolaade. Algul imestasin, et naiste jututeemad keerlevad üksnes aianduse, koriluse, põllunduse ja toidu ümber. I1 läks täiega elevile, kui palusin tal seletada, kuidas ta küüslauguleibu teeb. Ootasin, millal teised teemad tulevad, aga neid ei tulnudki ja ma olin nädala pärast ise samasugune. Maaelu ei jätagi muudeks mõteteks ruumi.

Sulašokolaad pähklitükkidega! Mmmm...

Kõllestes tehakse kõike käsitsi. Tööpäev kestab umbes 8-16. Kommide tegemine on minu jaoks liiga peen töö, sest olen laia joonega tüüp. Ükspäev pritsisin kommide sisse täidist kilest pritskotiga. M kommenteeris, et pigistad ja pigistad, aga kedägi es tule! Käskis teha samamoodi nagu lehma lüpstes või endal rinnast piima lüpstes. Ise naeris: „Tuu om elu!“ Mina aga pole toda elu kunagi elanud. Ja siis pritskott plahvatas ning me hakkasime koristama. Sulašokolaadi vormidesse panekul oli tarvis jõulist actionit. Šokolaad tilkus igasse ilmakaarde ja vormi tuli kõvasti vastu lauda koputada, et õhumulle ei jääks. Ehituspoest saadud spaatliga pidi vormi taguma ja puhtaks tõmbama. Tegin protsessi kolm korda läbi ja sain üsna käppa, aga algul küll mõtlesin, et OMG, OMG… nii tehaksegi komme! Oleks ma enne teadnud, kuidas komme tehakse…. Elu oli seal muidugi magus. Kommiriiul nina ees! Kuna igas retseptis on pigipiiritus, tundus mulle ükskord, et olen veidi vipsis. Tööruumid olid nii jahedad, et lõpuks käisin ringi nagu kubujuss ja tormasin igal vabal hetkel õue päikese kätte, kuni päikest veel oli. Teatavasti lendas ilm teisel nädalal pekki ja ma külmetasin uuesti samas ulatuses nagu eelmisel aastal „Ängi“ ajal, kuigi mu rindkere olid seekord soojade riiete all. Naised arvasid, et mul on liiga paks veri ja ma peaksin vere vedeldajat neelama. Nendel oli palav, kuid mina värisesin. Osad neist väitsid, et nemad panevad alles -15 kraadises pakases kindad kätte.

Kommidesse täidist pritsimas

Seto Külavüü trühvlite katmine

Ühel päeval töölt koju sõites korjasid M ja I2 viljapõllu äärest rukkililli koju vaasi. Nende näod särasid: „Ilosa omma vaasin!“.

Naised kuulasid nii tööl kui autos raadio Elmarit. Kõige krooniks kannatasin esimesel praktikanädalal Kukerpillide 40ndale lava-aastale pühendatud kava. Päris see ongi minu maitse. Jaam oli hommikuti paigas, aga lõuna ajal nihkus ära. See muutis naised rahutuks. I1 püüdis lausa kahe raadioga Elmarit tabada.

Trühvlid

Nägin täiesti uute kommiideede testimist. TÜ arst käis Kõllestes, tegi igast variandist mõned kommid ja viis Tartusse, lastest koosnevale katsegrupile degusteerimiseks.

Ükskord olid naised elevil, kuna tahtsid võita kasti Balbiino jäätist. Elmar loosis välja. Selleks tuli saata sinna vastus jäätiseteemalisele küsimusele. Sõnumi hind 1 euro. Naised kobaras koos, mobiilid pihus, toksisid sõnumit. „Klahvi om nii väikse, midagi es nää!“. Põnevus kasvas: „Lõunale es saa minnaki, loosimine tulep!“ Tuligi loosimine, aga mitte võit. Kõik töötasid ja olid vait. Küll teine kord võidab.

Aga need on ühed kõvad naised, kes on kindlalt ja üksmeelselt laste kehalise karistuse poolt. „Kusagile tuleb piir tõmmata! Ma vihkan vabakasvatust!“

Naised ei salli multikultit: „Igaüts elägu oman kotun“.

Viimase praktikapäeva auks küpsetasin Kõllestes pannkooki. I1 tõi enda keedetud vaarikamoosi, P maakanade mune.

Pidu Kõlleste Kommimeistrite puhkenurgas

Iga päev terve selle kahe nädala jooksul, kui sõitsime kas tööle või koju, vaatasid naised ühes kindlas kohas autoaknast välja ning meenutasid kolme rebasekutsikat oma emaga, keda nad olid veel nädala aja eest aasal hullamas näinud. Kaks kutsikat olevat juba auto alla jäänud. I1 rääkis, et ta viskas ükspäev rebastele liha. Õhtuks oli liha kadunud ja rebased ei tulnud enam. „Said liha maitse suhu ja läksid metsa!“ arvas I1 ja naeris. Minu äraminekupäeval nägime midagi jubedat. „Rebasekutsikas... on auto alla jäänud!“ hüüdis I1 hommikul sealt mööda sõites. Viimane elus olnud rebasekutsikas lamas, koon taeva poole ja saba sirgu, autotee ääres. Terve pesakond oli inimtegevuse tõttu otsa leidnud ja seda nii vaikses paigas, kus kilomeetrite viisi ei elagi eriti kedagi. Õhtul lebas loom endises kohas ja I1 hakkas nutma.

Viimasel päeval oli ka viljakoristus alanud ning naiste armastatud rukkililled olid viljaga koos maha niidetud. Tüükad olid püsti.

Suvevaheaeg!

Kool ning praktika Werneris on läbi. Järgmine praktika tuleb juulis Kõlleste Kommimeistrite juures ning kool algab uuesti sügisel.

Kõlleste Kommimeistrite kommitehas või kuidas öelda, kommimaja, sest see on pisike armas nelinurkne hoone, asub uskumatus perifeerias. Olen suhteliselt hull. Umbes sama hull nagu Slavoj Žižek, ainult erineval alal. Nimelt hakkan oma Valgemetsa suvilast igapäevaselt rattaga Kõllestesse ja tagasi liikuma, kusjuures suurema osa teekonnast hõlmavad kitsas hobusetee või kruusatee. 13 km üks ots. Sooja veega pesemisvõimalus puudub nii suvilas kui Kõllestes. Aga ma olen ju Venemaal karastunud. Milleks siis jõed on?

Olla kondiiter on nii palju lahedam kui näiteks põhikooli õpetaja või klienditeenindaja. Olen elus väga vähe muud tööd teinud kui kunst. Neist töödest, mida olen teinud, suudab üksnes kõrgkooliõppejõutöö kondiitritööga võistelda.

Kondiitri elukutse plussid on minu jaoks järgmised

• Kogu aeg aktiivne tegevus. Passimise hetki pole peaaegu kunagi.
• Magus elu. Krõbedaid koogiservi ning ülejäänud kooke, torditükke jne saab tasuta koju kaasa võtta. :P
• Käeline tegevus. Sa tunnetad kätega kõike, mida valmistad. Sul on kontakt oma tööga kõige otsesemas mõttes. Selge ja lihtne. Sa teed midagi valmis ega võõrandu tööprotsessis iseendast ega maailmast.
• Inimesed armastavad sinu töö tulemust, kui sa just midagi tuksi ei keera. Esimesi kordi midagi tehes võib ikka epic faile ette tulla. Ei tasu end heidutada lasta. Nagu kõik käelised tegevused, nõuab kondiitri töö pidevat harjutamist, et põhitöövõtted ei ununeks.
• Tunne, et teed midagi kasulikku. Maiustuste kasulikkus on muidugi kaheldav, aga mis elu see ilma magusata oleks? Pigem juba surm. Pealegi on paljud toorained tervislikud: muna, piim, vahukoor, moos, marjad, puuviljad, kodujuust, kakao, šokolaad jne. Suhkur ning nisujahu pole nii super, aga alati ei pea nendega liialdama.

Täisterajahu veega 10 X suurendus. Kollased on kiudainekestad on seedimatud ja puhastavad soolestikku. See muudabki täisterajahu tervislikumaks kui peenelt jahvatatud jahu (kõrgem sort).

 Miinused

• Tööaeg enamasti on 5 päeva nädalas, algusega kl 8 AM ja kestusega 8-12 h. Tunnistan, et mind selline ajakava pikapeale väsitas ja väsimus mõjutas mu tööviljakust. Kurnatud tööline ei arenda enam oma loomuses peituvaid võimeid vaid tahab lihtsalt magada.
• Palk sellise suure töö eest ei ole minu arvates piisav, kuid siiski parem kui õpetajal, kunstnikust rääkimata. Kunstnik ei saa enamasti üldse palka. Pealegi on erinevates firmades erinev palgatase.
• Werner kolib peagi uude kohta, aga praeguses st vanas kohas käis töö vahetustega. Kui ma üldse tööl käima peaksin, siis minu jaoks oleks üsna ideaalilähedane töötada kondiitrina õhtuses vahetuses, kas üksi või kahekesi. Stressivabamat töökeskkonda annab otsida. Miinus aga on see, et igal õhtul tuleb samu kooke treida, kuigi see ka võib vahel muutuda ja oleneb firmast. Arvestades, et nii ideaalset tööd nagu õhtuse vahetuse kondiiter esineb vähe, siis tellimustööna kondiitritoodete tegemine oleks ka äge. Selleks pean veel harjutama, sest praktikal ei õnnestunud mul veel neid kõige peenemaid ja keerukamaid töövõtteid läbi teha.
• Oma kohviku tegemine oleks põnev, aga mind ei vaimusta maksud ega VET ameti nõuded toidukäitlejale. Loomulikult peab toit olema ohutu ja toidukäitlemisetapid läbipaistvad, aga kas ma tahan oma kohvikut piisava entusiasmiga, et see meeletu ettevalmistus end ära tasuks

Võisaiad ahjus algusjärgus

Võisaiad ahjus kohe valmis

Viimase koolipäeva õhtul tegime koosviibimise Maitseelamuste kojas. Suunasin ühe feminismivastase kaasõpilase järeldusele, et feminism pole hüsteeriline liikumine vaid see annab naistele vaba valiku, mida oma eluga teha. Vanasti oli naeruväärne, kui naine ei tahtnud lapsi ega meest vaid hoopis ülikooli ja reisima, kusjuures enamasti jäid ülikooliuksed naisele suletuks, tahtis ta või mitte. Praegu saab valida, kas teha kõike ja püüda tegevusi ühitada või jätta mõned asjad välja.

Mul läheb kolmas kuu taimetoitlasena. Lihaisu on vaibumas. Söön peaaegu iga päev ube, mis on minu jaoks lihaasendaja. Lõpuks on siis valmis ja koolis ette kantud kaua ja emotsionaalselt kirjutatud ettekanne loomõigustest. See teema on nagu Tallinna linn, mis eales valmis ei saa. Masendusega võideldes sai see tehtud. Seosed loomade- ja naiste (ka mustade ja seksuaalvähemuste) õiguste vahel on ilmsed. Laiemalt võibki seostada inim- ja loomõigusi, ilma et neil olulist vahet tuleks teha. Loomõiguslaste kaugem eesmärk ongi murda maha müür inim- ja loomaliigi vahel. Oleme võrdsed elanikud planeedil Maa.
Laadi ettekanne alla:
PDF slaidid
Wordi docx tekst

Kondiitri teema juurde naastes lõpetan ühe oma klassikaaslase mõtteteraga: munamassil oli kukkunud kuupäev.