Viis asja, mida surijad on kahetsenud

FB-s ringles üks artikkel.
Mõtlesin, et kommenteerin seda pikemalt.
Vananemine ja surm on olnud üks teemadest, millega oma kunstis tegelen, tõsi viimasel ajal on soorollid juhtohjad enda kätte võtnud.
Ma ei leia selle artikli autorit ja lehe järgi otsustades võib see olla isegi välja mõeldud umbluu, aga olgu siis pealegi. Niisiis, kui ma lähipäevil peaksin surema, milliste väidete taha ma saaksin panna linnukese, et olen teinud ega pea tegemata jätmise pärast kahetsema?

Viis asja, mida surijad on kahetsenud

1. Soovin, et mul oleks olnud julgust elada elu enda moodi, mitte sellist elu, nagu teised minult ootasid.

Checked. Olen siiamaani elanud nii nagu ise tahan, ärritades sellega väikekodanlasi ja võib-olla veel kedagi. Ma ei tea, miks mõnesid vihastab, kui keegi elab omatahtsi. Kas nad on kadedad, et ise ei julge, ei suuda või ei ole selle peale tulnud? Osad ehk arvavad tõsimeeli, et ma elan valesti ja mind peab õigele teele juhatama.

2. Soovin, et ma poleks nii kõvasti tööd rüganud.

Checked. Ei ole liigselt tööd rabanud. Töö teeb inimesest ahvi. Pealegi on kunstnikel hoopis teisiti. Kunst ongi kunstniku töö, aga selle eest ei taheta eriti maksta (vt. Meelavaldus).

3. Soovin, et mul oleks olnud julgust väljendada oma arvamust.

Olemas. Ma ei karda midagi. Tegelikult paar asja ikka on, mis kananaha ihule toovad, aga ma ei ütle, mis. Oma arvamusega on mul alati olnud nõnda, et kui ma küsimusele vastust ei tea, siis vastan „ei tea“, aga kui mul on lahendus, siis ei kuluta aega lobisemisele vaid tegutsen (vt. Äng). See ei tähenda nagu ma ei suudaks teooriat panna. Praktika algabki teooriast. Küsimus on valikutes.

4. Soovin, et oleksin sõpradega ühendust pidanud.

Korras. Facebook on olemas. Puudust tunnen praegu irl suhtlemisest oma Tallinna-sõpradega, aga loodan et aasta pärast oleme rohkem koos.

5. Soovin, et oleksin lasknud iseendal rohkem rõõmu tunda.

Kirjas. Mina kätt ette ei ole pannud. Kui rõõm tuleb, lasen alati sisse!


Kuhu õnn jääb?

Olen ju täiesti ideaalne, miks ma siis ikkagi õnnelik pole? Õnnelik ei ole ma nähtavasti ainult selle-pärast, et ei taha. Milleks mulle õnn? Sellega ei saa ju midagi teha ja seda pole minu meelest ülepea olemas. Hetkeline õnnejoovastus, kui midagi väga hästi on läinud või adrekalaks pärast pingelist hetke on olemas, aga mingit õnnelikku elu küll mitte. Kuniks meil on soovid ja ihad, ei ole me õnnelikud ja kui soove ja ihasid enam ei ole, oleme kas surnud või valgustunud. Pigem surnud, sest vaevalt et valgustustki olemas on.

Head vana-aasta lõppu ja uut aastat!

Head sõbrad, fännid ja vaenlased! Olgu uus aasta veel revolutsioonilisem kui 1968!
Kaardi leiate siit.

Kaardi helitaust pärineb performancekunstnik Laurie Andersonilt, kes laulab oma lennureisist. Klikates alumisele tekstile, saate vaadata videot "Lennuk ja lehm". Taustafoto on tehtud 2008.a. päikesevarjutuse ajal, niisiis polegi tegu kuu vaid päikesega. :) Lennukiks valisin ainsa tõelise lennuki inimkonna ajaloost: ülehelikiirusel liikunud Concorde. Paljude pisarais fännide saatel tegi Concorde oma viimase lennu 2003. aastal. Lõpetamise põhjusi oli mitu: liiga kulukas, liiga kärarikas ja oli juhtunud üks õnnetus. Nüüd näeme teda muuseumides. "See on tagasiminek kiviaja rüppe," räägiti toona. Praegu teeme vaid koopamaale Concorde'st, lehmast ja päikesevarjutusest ning vestame lugusid esmakordselt lennukiga sõitvast 10 lapse emast, kes linnatulesid tähtedeks pidas.

Lehma unenägu

Lugu seeriast "Lehm ja lennuk"
Esimene lugu
Teine lugu

Lennuki äraolekul jäi lehm magama ja nägi kummalist unenägu. Ta oli lennuväljal, kus kasvas lopsakas rohi, aga selle asemel, et kohe krõmpsutama hakata, tõusis lehm hoopis lendu. Hommikupäike kiirgas silmapiiril nagu prožektor ja taevas oli lehmadest tulvil. Lennukid aga maiustasid lennuväljal ristikheinaga.

Lehma unenägu

Matkad, tissid ja lollus

Matkad

Olen sel sügisel käinud oma Mehe tee staaridega kolmel jalgsimatkal.


Võhandu 16 km. 1. okt

Olin heas vormis, ilm oli suvine ning jalad ei väsinud ära. Ei tekkinud tunnet justkui oleks pikalt kõndinud, sama hästi oleksin võinud ka paigal seista. Kartsin juba, et peale kõike seda, mis ma teinud olen (jalgsikäik palja ülakehaga, öised fotosessioonid kraana tipus, avalikud esinemised jne) pole jäänud enam ainsatki tegevust, mis minus adrekat võiks esile kutsuda. Tee või enekas, ausalt!

Mets Võhandu lähistel

Piusa 20 km. 29. okt

Hirm oli siiski asjatu. Enne seda matka olin pikalt haige: põskkoopapõletik, üldine nõrkus. Iga päev oli palavik, mis ka matka ajal jätkus. Vorm oli kõvasti langenud. Teekond viis alguses järskudest voortest üles ja alla ning läbi padriku. Me ei järginud kogu aeg ettenähtud matkarada, sellevõrra siis ka palju rängem trip. Jalad hakkasid absurdsetest kohtadest valutama: vasaku jala põlveõnnal ja parema jala hüppeliiges. Möldri külast läbi minnes saime kohalikult elanikult, vipsis vanamehelt sõimata. Tema arvates olime me erateel ja hirmutasime ta koeri, kes vastupidiselt eeldustele rõõmsalt ja sõbralikult meid tervitasid. Seadus ütleb, et erateel ja eramaal võib viibida päikesetõusust loojanguni. Isegi, kui see Möldri küla läbiv tee oleks eratee, oli meil õigus sel kellajal seal viibida. Viimased paar tundi kõndisime pimeda tähistaeva all paksus udus. Niisiis jääb enekas praegu ära.

Mets Piusa ääres

Pühajärve 14 km. 5. nov

Ikka veel kergelt tõbine. Lühike teekond, kuid juba jõudsid samad kohad jalgadel valutama hakata nagu eelmisel matkal. Vorm on piinlikult nõrk. Trenni olen jõudnud vaid loetud korrad. Samas neist kolmest kõige ilusam matk. Hommikul murdsid päikesekiired läbi udu ja kaste oli maas. Õhtul imeilus loojang järvel. Vaikne, vähe inimesi. Loodus oli talveootel ja kõik tüütud putukad puukoore alla pugenud.

Hommikune mets Pühajärve ääres

Tissid

Vahepeal on pikenenud nii eesti kui välismaa artiklite jms loetelu, kus minu palja ülakeha aktsiooni mainitakse. Nüüdseks olen saavutanud juba maailmakuulsuse. Mind teatakse Norras, Soomes, Ameerikas, Kanadas ja võib-olla veel kusagil. Facebookis on hea jälile jõuda, kus riigis ma uudistes olin, sest iga kord peale uudist tuleb mulle vastava riigi sõbrakutseid ning lahedaid toetussõnumeid.

Rahvahuumori austajatele soovitan 13.okt eetris olnud ja netist järelvaadatavat osa sarjast „Eestlane ja venelane“. Nimelt on sealne tegevuskäik üles ehitatud minu palja ülakeha perfokale. Seda peab lihtsalt nägema, kuidas Anne Paluveri tegelaskuju Mutt minu aktsiooni eeskujuks võttes ka ise ähvardab rinnad paljaks võtta- vaeste ja pensionäride kaitseks! Ja keeldub neid paljastamast autode reklaamimiseks. Cool!


Lollus

Kuna hiljaaegu valitses mu elu kõigis aspektides täielik kaos, hakkas mulle tunduma, et äkki on netikommentaatoritel õigus, kui nad kirjutavad, et ma olen loll. Võib-olla olen lisaks veel kuri ja inetu ka. Eelmise laupäeva õhtu pühendasime Lehmaga iseenda mõnitamisele. Jõime likööri, sõime jäätist põhja kõrbenud moosiga ja ma kirjutasin FB-sse: „Fideelia on loll“, millele tuli üle 60 kommentaari ühe õhtuga. Igasuguseid soovitusi sadas, mida ette võtta, et lollusest pääseda. Paar päeva hiljem teatas Anders Härm FB-s et ka tema on loll, aga sai vähem soovitusi.