Elmina Otsmani nimelise kombaini punker

9. juulil 2017 oli tore päev. Avasin põllumajandusmuuseumis masinapäeva puhuks restaureeritud Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunkri (punker on mahuti kombaini peal, kuhu terad lähevad ja kui punker saab täis, liuglevad terad toru moodi asjanduse kaudu veoauto kasti). Kõnesolev punker on igasuguseid seiklusi läbi elanud, aga nüüd jääb ta aegade lõpuni muuseumi. Mõlgid on küll alles, aga need vaid kaunistavad auväärt punkrit.

See on meie punker! :)

Ma ei teadnud, kas punkri kordategemine läks õnneks. Restauraator oli lubanud proovida, aga kuidas see välja kukub, sellest polnud mul aimugi, kuni valmis tööd oma silmaga nägin. Nähes värskelt värvitud kombainipunkrit päikese käes säramas ma ainult naersin ja naersin suurest rõõmust. Unustasin hetkeks kõik halva, mille pärast olen viimasel ajal muret tundnud ja lihtsalt naersin. Minu doktoritöö! Midagi käegakatsutavat on minu uurimusest alles jäänud!

Taastatud on pühendus:

„Sotsialistliku töö kangelasele E. P. Otsmanile Rostselmaši tehase kollektiivilt“.

Vanal hallil ajal elas tüdruk, kes unistas traktoristiametist ja hiljem juba igatses kombaini rooli taha. Ta pääses kangelasena II maailmasõjast, kus kõndis traktoreid evakueerides näljase ja külmununa tuhandeid kilomeetreid. Kõik ta unistused läksid täide. Ta nimi oli Elmina Otsman. Palju hiljem unistas üks teine tüdruk võimatust: Elmina Otsmani nimelise kombaini ainsa allesjäänud osa – roostes terapunkri restaureerimisest. See õnnestus suvel 2017, kui punker oli käinud läbi kaasaegse kunsti näitused ja annetatud põllumajandusmuuseumile. Võib öelda, et Elmina elutööle pandi punkt alles punkri restaureerimise ja vaatamiseks väljapanekuga- viis aastat peale Elmina lahkumist ja palju aastakümneid peale ta töisest elust kõrvaletõmbumist, unustust ja pensionilejäämist.

Pidasin lühikese kõne... :)

Ilma minuta poleks seda juhtunud, aga ma ei tegutsenud sedapuhku oma ego nimel. Tean, kellele mu tegu sügavalt rõõmu valmistab. See ei ole kunst kunsti pärast vaid oluline panus ajalukku ja näide, et naised suudavad teha kõike, mida tahavad. Praegu veel ei saa paljud sellest aru, kuid las punker seisab ja jutustab oma lugu ning küll kuulajate read kasvavad.

Kui eufooria on möödanik, tuleb kõik halb uuesti meelde: tapetud linnupojad Viimsis Heki teel, Haabersti hõberemmelga jõhker mahavõtmine, metsade raiumine lindude pesitsusajal, loomavabrikud, kus kanad, lehmad, sead jpt kannatavad inimkonna himude nimel, karusloomad, kes piinlevad kitsastes puurides inimeste edevuse ja raha nimel, lapsorjad, unustatud ja tagakiusatud inimesed. Elame halval ajal, kuid kõik hea tuleb minevikust kaasa võtta, seda peab eksponeerima ja meeles pidama, sest nõnda jääb lootus paremale tulevikule.

Naistraktoristide ansambel Triller koos Saaremaa naismehhanisaatoritega

Toon siin ära kokkuvõtte punkri avamisel peetud kõnest.

Elmina Otsman (1924- 2012) oli Eesti esimene naismehhanisaator ja töökangelane. Ta oli vabariigi esimene naistraktorist ja -kombainer ning organiseeris esimese naistraktoristide brigaadi. Lisaks paljudele teistele aunimetustele sai Otsman esimese eestlasena naismehhanisaatoritele mõeldud üleliidulise autasu: Paša Angelina büsti. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja võimalus kohtuda kosmonautidega.

Elmina sai elu jooksul kaks omanimelist kombaini, esimese neist 1974. aastal. Punker kuulub kombainile Niva SKP-5, mis oli üks Rostselmaši tehase uutest mudelitest. Kuuldes uuest kombainimudelist Niva SKP-5, alustas Elmina kirjavahetust tehasega, kus tema soovitustele tuginedes täiustati mudelit Eesti kivistele ja väikestele põldudele sobivamaks. 1974 saadeti tehasest esimene nimeline Niva isiklikult Elminale. See oli tema jaoks suursündmus. Ta kirjeldab kombaini tulekut ja üleandmist järgmiselt:

„Oranž „Niva“ seisis töökoja juures, selle ümber oli kogunenud palju rahvast ja mängis kolhoosi väike orkester. Kui pillid vaikisid, astus ette „Rostselmaši“ tehase peakonstruktori asetäitja Ivan Voitov ja pidas lühikese kõne. Ta õnnitles kõiki majandi naisi 8. märtsi puhul, mulle aga andis kogu oma suurkäitise kollektiivilt üle õnnitlused. Sealsamas seisis „Niva“. Paremat naistepäevakinki ei saagi olla.“ (Otsman, Elmina. Põldude kutse, 1982: 104).

Kui Eesti sai vabaks, kaotasid paljud naismehhanisaatorid töö. Elmina jäi pensionile.

Katkend Elmina kirjast Voitovile 22. oktoobril 2001

"Tahaksin uuesti kombaini peale, kui ta olemas oleks. Aga temast on järel ainult "saba ja sarved". Minu mehed tõid koju esimese nimelise kombaini punkri numbriga 000164. Ja nüüd ta ongi maja taga, metsa veerel kui mälestusmärk endistele headele aegadele. Ma olen väga rõõmus, et olen pensionil ja minu tööaastad on seljataga. Peamine, ma suutsin ellu viia oma lapsepõlve unistused. Arvan, et 30nd kombaineriaastat olid ja jäävad minu elu kõige tähelepanuväärsemateks, rõõmsamateks ja õnnelikumaks. Selle nimel tasus elada."

Kuidas kombainipunker tuhast tõusis
2015 punkri uus elu algas tänu kulkale, kes mu näitust rahastas. Lasin punkri transportida Viljandimaalt Välustelt Tallinna ARS-i, kus Hansanova OÜ metallikunstnikud sellele minu kavandi järgi jalad alla tegid.

2016 punker oli linnagaleriis minu doktoritöö näitusel „Palju õnne naistepäevaks!“, kus oli punkriga seotud tekst Elmina päevikust, mida luges näitleja Tiina Tauraite, kes on ka ise traktoristiks õppinud.

2016 punker oli suvel Pärnus Uue Kunsti muuseumis näitusel "Mees ja naine: tulnukad".

2016 sügisel leidis punker koha Eesti Põllumajandusmuuseumis Ülenurmel. 2017. 9. juulil toimus põllumajandusmuuseumis restaureeritud punkri esitlus. Kohal olid siinkirjutanu ning naismehhanisaatorid Jõgevamaalt, Saaremaalt ja Lääne-Virumaalt, samuti Elmina Otsmani poeg Kalju Otsman. Esines naistraktoristide ansambel Triller.

Punkri teekond

Eepos "Päike"

Minu viimane kuu on olnud väga raske, sest õe imeline ja maailma parim kass Päike jäi ravimatult haigeks ja kuigi ta pidas hämmastavalt kaua vastu, tuli ta minu sünnipäeva õhtul kliinikusse viia ja täpselt keskkööl magama panna. Eriti hull on see, et õde võttis kassi, et oma vana koera surmast paremini üle saada ja kass jõudis temaga elada vaid 3,5 kuud. Kirjutasin Päikese auks eepose. Ma ei ole kirjanik, aga olen seoses doktoritööga tegelenud August Annisti ballaadidega, mis mind natuke siinkohal mõjutasid. Head lugemist!

Eepos „Päike“

Fideelia-Signe Roots

30.03. 2017

Elasid kord õed Väledad Tartus,

teineteisele üpris lähedal.

Elo, see elas emaga, Fideelia - lehma ja kahe kassiga.

Elo see sõitis Tallinnasse kaema varjupaigakasse.

Ei ole elu kassita, pidu hiirekütita.

Vaatas, uuris vurrulisi triibulisi, laigulisi.

Üks neist talle vastu vaatas, puges hinge põhjalikult.

Britta temal nimeks oli, puuris veetnud kuu või kaks.

Varem kliinikus, ja veelgi varem -- tänavail, see vaene laps.

Brittat puurist välja lasta varjupaik ei võinud, sest

teisi kasse triibik vihkas, käpahoobid tõendid tost.

Britta kasuks otsustati, ootas Emajõe Ateena,

sõber nüüdsest sõpra tundis, üksindus ei olnud teema.

Andis elule kass läike, mistap nimeks pandi Päike.

Fideelia kassi külastas, teda aina pildistas.

Kiisumiisu koera moodi uksele nii vastu jooksis,

külalisi tervitama, eluolust pajatama.

Veeres kuu ja veeres kaks, Päike rõõmsalt säras, hullas,

linde vaatles, unistas.

Päev kui hakkas pikenema,

kevade ju lähenema

laskus murekoorem ränk.

Päike, meie päevatooja minna ähvardas nüüd looja.

Luuras salakaval tõbi, painaja ei asu andnud,

aina luusis kassi kannul, pisendades elujõudu,

pannes mitte miskiks õudu, hirmu lähikondlastes.

Õed ei olnud üldse nõrgad, käisid läbi Tartu Targad,

kes kõik kooris arutlesid, imestasid, katsetasid.

Ühel päeval selgust saadi, pahalasel jaole jõuti:

kasvaja see istub kopsus, aitamiseks puudub oskus.

Õed Väledad jooksid nüüd Surmaga võidu,

Mulgi Targa juurde mindi üle Võrtsu.

Võrtsu taga linn see muistne, Mulgi Tark seal elas,

oma õpetust ta jagas:

„Vaata, kust poolt tahad, lugu õige paha.

Kassid ongi keerulised, pussakääravurrulised.

Imelugu et Päike üldse elus on ja hingab,

seda iga kassisõber kõrgelt hindab!“.

Tark see prillid ära võttis, rätikuga silmi pühkis:

„Aga küll ta teile ütleb

kui ta aeg on käes.

Piinelda ei ole mõtet, kuigi Päike täies väes

veel linde vaatleb ja küüsi, võimsaid, teritab.“.

Targa juurest koju sõites oli seltskond omis mõtteis.

Vihma aina ribistas, Surm see luisku libistas.

Veeres veel üks päevakene, Päike sõnumi see saatis

õele, kel kasse kaks: 7DDDDDDDDDDD<

Möödus päeva kuus, natukene seitsmendatki.

Fideelia rahusteid see neelas, hullumaja uksel kolkis,

rasket linki lõgistas.

Hullumajas nõid on kuri, pidevalt tal turris turi.

Inimesi vihkab ta, abi tema käest ei saa.

Ei ta mõõda vererõhku, pugeda ei käsi põhku.

Koduteel Fideelia nägi -- naiste kõrts risttee peal ees.

Kõhklematult sisse astus, oma mure välja ladus,

et see naistevägi, kes on kõrtsis juba ees

nõu ja jõuga abiks lahkelt tulla võiks.

Kes ees, see mees!

Mehi siiski näha polnud.

Naised kõrtsilaua taga,

ma ei aja teile pada.

„Fideelia, ära nõnda torma, me ei oota sinu surma.

Talume koos elu, ränka,

rõõmustades, kurvastades,

vihastades, sajatades.

Solidaarselt edasi!,“ arvasid nad sedasi.

Sünnipäev siis saabus Fideelial,

õed Väledad kevadelapsed mõlemad.

Päike veidi pahur oli, kes see ikka oskab öelda,

mis võib kassi morjendada,

nurrumootorit häirida.

Hilisõhtuks polnud kahtlust:

ootamatu hingamisraskus,

niisiis kliinikusse sõit.

Tartu Tark ja õed Väledad koos kõik nõu nad pidasid,

emalegi helistasid, üksipulgi arutasid,

vaagisid plusse ja miinuseid.

Püüdsid jääda rahulikuks nagu suured inimesed,

tehes surmaotsust, et säästa Päikest piinadest.

Ju Vikatimees viipas nurgast,

kus ootel pudelikesed

ja kanüülid

ja süstlad.

Päike vaatas pilgul rahulikul, tumedal.

Uljalt, kartmatult, esiemade vääriliselt

vaatas Surma tühjadesse silmakoobastesse,

kus ootas pääsemine ja igavik.

Bürokraatiaprotseduurid,

olgu sünd või olgu matus,

nii Elo alla kirjutas surmaotsusele, mis pöördumatu.

Kell kui kesköötundi lõi, Tartu Tark siis haaras süstla,

Päike tuli tuttu panna, öö ju kattis maad.

Tuleb tõde tunnistada, pole kerge töö see

Päikest lihtsalt uinutada, kustutada, suigutada.

Kaua võbeles veel leek, mida toitis võimas süda,

Kiirgus kumas kaugemale, Tartu linnast kõrgemale.

Öösel nähti virmalisi, Päiksekese käsilasi.

Uinus Päike viimaks ikka, peale elu head ja pikka.

Hiljem tehti veel üks süst, mida magaja ei tundnud,

lõplikult siis kustus Päike, õed mil juba koduteel.

Kui siis Päikest tuhastati, imeasi avastati:

tuha asemel seal kiirgas puhast selget kullaliiva!

Kuldne tolm see heitis valgust,

kuulutades meil uut algust.

See oli lugu Kangelasest,

Surma võitvast Päikesest.

Päike mänguhoos

2016 kokkuvõte

Laias laastus: Näitus, töötamine ja doktoriväitekirja kirjutamine.

Jaanuar: kass Pontsu, kelle detsembris tänavalt püüdsin, kolib Buffy juurde, kes teisi kasse silmaotsaski ei salli. Kahe kassi vennastumiseks kulub vaid nädal. Kuu lõpus loeb Tiina Tauraite Urmas Sepa helistuudios Elmina Otsmani päevikut.

Pontsu ja Buffy vennastuvad

Veebruar: kuu lõpus avan oma doktoritöö kolmanda näituse Palju õnne naistepäevaks! Tallinna linnagaleriis. Tähtsündmuseks kujuneb Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunkri transport, UFO-laevaks ümberehitamine ja install. ETV pidi näitust kajastama, aga kuna Eri Klas samal ajal suri, ei jõudnudki nad kohale. Selle eest kajastas näitust kahel korral ETV+ ja Reet Varblane kirjutas Sirbis.

ETV+ reporteriga terapunkrit imetlemas (Foto: Sergei Ledenjov)

Märts: näitusel toimuvad artist talk ja eelretsenseerimine, isiklikus elus juubel, mida tähistan nii Tallinnas kui Tartus. Kombainipunkri viin peale näitust Eesti Põllumajandusmuuseumi. Üsna pea helistab aga Mark Soosaar ja küsib punkrit näitusele „Mees ja naine- tulnukad“, mis toimub suvel Pärnu Uue Kunsti muuseumis.

Juubel Tartus (Foto: Jaana Muna)

Aprill: Elu nagu Ameerika mägedel! Pontsu kadumine ja leidmine auto rattakoopast, kust päästekomando ta välja sikutab. Pontsu õnneliku lõpuga lugu ilmub Tartu Postimehes ja temast räägitakse raadios. Saan oma psüühika kohta uusi teadmisi. Pontsu pääsemine oli ka minu pääsemine kindlast hävingust. 😱

Pontsu ootab päästmist

Mai: alustan tööd kokk-kondiitrina kohvikus Armastus. Avatud ateljeede päev ARS-is.

Ateljee on külaliste tulekuks valmis

Juuni: töötan kohvikus. Ostan automaatkastiga Saabi. Teen imetegevaid küpsiseid, mida Johannes Käruga Voronjas Sandra Jõgeva usuteemalise näituse avamisel müüme. Käin vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul Imaveres.

Naismehhanisaatorite rongkäik

Imetegevad küpsised Vornojas. Foto: Ruudu Rahumaru

Juuli: töötan. Teen töö juures enda töökangelaseks nimetamise ettepaneku.

Tellimustort Tartu Kunstnike Liidule

August: töötan ja käin Kukemurul.

Kukemuru Ambient

September: lõpetan töötamise ja alustan doktoriväitekirjaga. Tartus Nooruse galeriis avatakse Tartu Kunstikooli vilistlaste näitus. Kool saab 65. aastaseks ja näitusele on valitud 65 vilistlase teosed. Väljas on mu maal „Rand Saintes Marie’s“ (2004).

Tartu Kunstikool 65. Mina Pühalepa rahvarõiva motiivides kleidiga 💗

Käime esimest korda Sveniga Coopi uut logistikakeskust vaatamas ning Lagedil ja Lasnamäel seiklemas. Tuleb Tallinna kolimiseks vaim valmis panna. Tartu Kunstimuuseumis näitusel „Kes loob linna?“ mu video Annelinna apoteoos. Viimast korda ema juures maal. Nüüd koht müüdud ja mets maha võetud.

Selfie uue COOP-i logistikakeskusega

Oktoober: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Avaldan meelt loomatsirkuste vastu.

Loomatsirkused pole enam Tartu ega ka paljudesse teistesse linnadesse teretulnud!

November: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Sureb õe koer Pipi, minu kõige parem sõber. Väga muserdav aeg.

Esimene pilt Pipist aastal 2004 ja viimane aastal 2016 😢😢😢

Käin loomaõiguste konverentsil, kus Mari-Liis Sepper end täiesti uue nurga alt avab. Selgub, et ta on loomaõiguslane ja meie mõttemaailm klapib. Väisan esimest korda taasavatud ERM-i. Vaatan Volkonski näidendit Kangelased. Käin Krulli konverentsil Tartu Kirjanduse majas.

Detsember: kirjutan doktoritööd. Käime Sveniga esimest korda üht korterit vaatamas, sedapuhku Tallinna külje all Lagedil. Vaatame Loore Martma näidendit „…ja tüdruk istus“.

Ameerika mäed - see ongi mu elu. Tutvusringkonda on tabanud surmade laine. Teiste seas lahkub Fidel Castro, kelle järgi isa mulle nime pani. Kuu lõpus sureb ka Jaak Klõšeiko. Osalen TÜ kirjutamislaagris Nelijärvel.

Kirjutamislaagri päevaplaan

Elan kaasa EKA doktorant Carla Castiajo kraadi kaitsmisele, mis pälvib cum laude. Seoses perfokaga Lõikus olen ta raamatus sees. Osalen Alo Valge performance’s „Vann“ ARS-is maaliosakonna näitusel Viva Arte Viva. Õpin tundma lihakärbse vaklade hingeelu: eetilised dilemmad ja põhjalikud arutelud Aloga.

Perfokas "Vann" ARS-i projektiruumis näitusel Viva Arte Viva

Jõuluõhtu ema pool, aasta mittevahetus Kiwa juures.

Aasta mittevahetus

Väikese Lehma viies juubel. Õde võttis kassi, kes sai nimeks Päike.

Tegin lehmale martsipanitordi. Toiduvärvidega maalisin peale.

...ja Päike tuli ka välja :)

Pontsu saab 2-aastaseks, on teine kõvasti kasvanud ja enesekindlamaks muutunud. 💟😻😍

Käin raamatuesitlusel Luunjas ning jõulupeol Armastuses. Luunja vald andis välja raamatu „Vald on tema inimesed“, kus on Luunja viimase 25 aasta sündmused ja lood. Iiri Saar ja Kristel Lempu panid raamatu kokku. Esitlus toimus kultuurimaja saalis. Raamatus on killuke mind ja minu näitust, virmalisi ja Luunja papliallee kellaneljatee!

Raamatuesitlusel (Foto: Tiit Hellenurm)

Ja pööripäev läheb pööripäeva järel. Käin igal pööripäeval ikka veel Vooremäel Raudlättel.

2017. aasta eesmärk on ära kaitsta doktoriväitekiri. I CAN DO IT! 💪

Kukemuru Ambient

Elustan oma väljasurnud blogi.

Minuga on kõik korras. Doktorantuuri lõpuni on jäänud aasta. Suvel töötasin kokk-kondiitrina ja nüüd hakkan uuesti doktoritööd kirjutama. Mõtlesin, et üle hulga aja kirjutades võiks kajastada midagi, mis mulle on tõeliselt meeldinud.

Väike Lehm teel Kukemurule

4.-6. augustil toimus neljandat korda Kukemuru Ambient festival, mida Sveni õhutusel esmakordselt vaatama jõudsin, küll ainult üheks õhtuks. Sven ja Väike Lehm läksid juba päev varem. Kuna üritus toimub traditsiooniliselt kusagil Kesk-Eesti metsas, sõitsin sinna oma Saabiga, millega sain sõidurõõmu rohkem kui rubla eest. Auto tahavaatepeegli külge riputasin pisikese lehma. Algul arvasin, et hakkab segama, aga polnud hullu. Rooli ümber oli kollane kate. Garmini GPS juhatas verejanulise vanamuti häälega teed, püsikiirusehoidja lülitasin sisse, käiguvahetuse eest hoolitses automaatkast ning elu tundus lill, kuni kuri tädi GPS-ist mind valesse kohta saatis. Hiljem selgus, et süüdi oli Sven, kes oli salvestanud sinna Kukemuru vana asukoha. Asi toimub nüüd hoopis mujal. Ekslesin tükk aega külavaheteedel, põldude, lautade ja ilusate priskete suurte koerte piirkonnas, enne kui väsinud ja näljasena kohale jõudsin. Kütuseosuti langes vääramatult allapoole. Saab on ikka paugupill, mitte ökoliikur.

Rooli taga

Valdur Mikita Kukemurul

Kukemuru panoraam: vasakul küün, paremal telgid

Loengud ja kontserdid toimusid vanas küünis. Kuulasime kohe Valdur Mikitat ning seejärel tellisime veganpraadi, mis oli päris maitsev. Kohalik toitlustamine oli täies ulatuses vegan. Hiljem tundsime parklas šašlõki lõhna: keegi vist küpsetas poolsalaja liha. Õhkkond oli hipilik ja rohkem paistis noori kui vanemaid inimesi. Minu saabudes olid telgid juba püsti ning telkide vahel heledast riidest vigvamid, kuhu öösel värvilisi valguseid lasti. Kase peale projitseeriti öösel suur inimfiguur. Ma ei uskunudki algul, et õigesti näen, sest see kadus vahepeal ära ja ma mõtlesin et nägin viirastust või fikseeris mu kaamera midagi silmale nähtamatut. Visuaalid meenutasid Burning Man’i, kus pole iial käinud, kuid millest olen palju kuulnud.

Kukemuru on uus Burning Man

Kukemurulised küünis helisid nautimas

Rahvusvaheline seltskond esitas ambientloomingut varaste hommikutundideni. Mulle meeldis kõik, aga teistest erines oma humoorika lähenemisega Vaiko Eplik, kes „piinas“ retropille. Tal olid kaasas ilus vanaaegne akustiline kannel ja grammofon. Tom Green pundist Another Fine Day ei suutnud Eesti publikut ära kiita. Ta kinnitas pisarsilmil, et nii super publikut pole ta kunagi varem näinud. Publik ruulis täiega. Kõik kuulasid süvenenult, kel silmadki suletud. Ambient muudab tihtipeale uniseks, kuna helilained paistavad olevat pigem aeglased ja ühtivad tõenäoliselt nende ajulainetega, mis uneajal domineerivad. Helilained muudkui voolasid ja inimesed koos nendega. Kõik sujus mõnusalt. Iga kontserdi järel oli väike paus. Keegi ei kuulutanud välja, mis kell järgmine artist lavale astub. Rahvas nagu aimas vaistlikult, millal järgmine alustab ja küün täitus minutitega. Häiris ainult pinkide puudumine. Seina ääres oli paar pinki, aga suurem osa kuulajaist pidi lihtsalt põrandal istuma või lamama. Helimängu ei saa nautida, mõeldes kaua sa veel selles poosis vastu pead, enne kui nahk luudeni hõredaks kulub. Võtan järgmisel aastal oma tooli kaasa.

Korraldajad kirjutasid hiljem FB lehel täiesti õigesti, et sel aastal oli Kukemurul eriti hea atmosfäär. Tahan ka järgmisel aastal minna. Ükski mu tuttav polnud Kukemurust kuulnudki. Kukemuru folgistumiseni kulub loodetavasti veel aastaid.

Hommikul sadas ja oli üleni hall. Rääkisin ühe tundmatu naisega autojuttu, kuni Sven asju pakkis. Ajad on muutunud. Vanasti toimetasid naised usinasti ja mehed ajasid autojuttu, nüüd on vastupidi. See naine oli suur automatkaja. Sain kinnitust oma plaanile järgmine kord ööbida telgi asemel autos.
Kukemuruga samal nädalavahetusel toimus Pärnus Weekend. Uudistes kirjutas, et rahvas nõuab Weekendi piletiraha tagasi, kuna üritus ei täitnud lootusi. Kukemuruga seda probleemi ei tekkinud.
Loe ka Sirbi artiklit Kukemurust.