Suvevaheaeg!

Kool ning praktika Werneris on läbi. Järgmine praktika tuleb juulis Kõlleste Kommimeistrite juures ning kool algab uuesti sügisel.

Kõlleste Kommimeistrite kommitehas või kuidas öelda, kommimaja, sest see on pisike armas nelinurkne hoone, asub uskumatus perifeerias. Olen suhteliselt hull. Umbes sama hull nagu Slavoj Žižek, ainult erineval alal. Nimelt hakkan oma Valgemetsa suvilast igapäevaselt rattaga Kõllestesse ja tagasi liikuma, kusjuures suurema osa teekonnast hõlmavad kitsas hobusetee või kruusatee. 13 km üks ots. Sooja veega pesemisvõimalus puudub nii suvilas kui Kõllestes. Aga ma olen ju Venemaal karastunud. Milleks siis jõed on?

Olla kondiiter on nii palju lahedam kui näiteks põhikooli õpetaja või klienditeenindaja. Olen elus väga vähe muud tööd teinud kui kunst. Neist töödest, mida olen teinud, suudab üksnes kõrgkooliõppejõutöö kondiitritööga võistelda.

Kondiitri elukutse plussid on minu jaoks järgmised

• Kogu aeg aktiivne tegevus. Passimise hetki pole peaaegu kunagi.
• Magus elu. Krõbedaid koogiservi ning ülejäänud kooke, torditükke jne saab tasuta koju kaasa võtta. :P
• Käeline tegevus. Sa tunnetad kätega kõike, mida valmistad. Sul on kontakt oma tööga kõige otsesemas mõttes. Selge ja lihtne. Sa teed midagi valmis ega võõrandu tööprotsessis iseendast ega maailmast.
• Inimesed armastavad sinu töö tulemust, kui sa just midagi tuksi ei keera. Esimesi kordi midagi tehes võib ikka epic faile ette tulla. Ei tasu end heidutada lasta. Nagu kõik käelised tegevused, nõuab kondiitri töö pidevat harjutamist, et põhitöövõtted ei ununeks.
• Tunne, et teed midagi kasulikku. Maiustuste kasulikkus on muidugi kaheldav, aga mis elu see ilma magusata oleks? Pigem juba surm. Pealegi on paljud toorained tervislikud: muna, piim, vahukoor, moos, marjad, puuviljad, kodujuust, kakao, šokolaad jne. Suhkur ning nisujahu pole nii super, aga alati ei pea nendega liialdama.

Täisterajahu veega 10 X suurendus. Kollased on kiudainekestad on seedimatud ja puhastavad soolestikku. See muudabki täisterajahu tervislikumaks kui peenelt jahvatatud jahu (kõrgem sort).

 Miinused

• Tööaeg enamasti on 5 päeva nädalas, algusega kl 8 AM ja kestusega 8-12 h. Tunnistan, et mind selline ajakava pikapeale väsitas ja väsimus mõjutas mu tööviljakust. Kurnatud tööline ei arenda enam oma loomuses peituvaid võimeid vaid tahab lihtsalt magada.
• Palk sellise suure töö eest ei ole minu arvates piisav, kuid siiski parem kui õpetajal, kunstnikust rääkimata. Kunstnik ei saa enamasti üldse palka. Pealegi on erinevates firmades erinev palgatase.
• Werner kolib peagi uude kohta, aga praeguses st vanas kohas käis töö vahetustega. Kui ma üldse tööl käima peaksin, siis minu jaoks oleks üsna ideaalilähedane töötada kondiitrina õhtuses vahetuses, kas üksi või kahekesi. Stressivabamat töökeskkonda annab otsida. Miinus aga on see, et igal õhtul tuleb samu kooke treida, kuigi see ka võib vahel muutuda ja oleneb firmast. Arvestades, et nii ideaalset tööd nagu õhtuse vahetuse kondiiter esineb vähe, siis tellimustööna kondiitritoodete tegemine oleks ka äge. Selleks pean veel harjutama, sest praktikal ei õnnestunud mul veel neid kõige peenemaid ja keerukamaid töövõtteid läbi teha.
• Oma kohviku tegemine oleks põnev, aga mind ei vaimusta maksud ega VET ameti nõuded toidukäitlejale. Loomulikult peab toit olema ohutu ja toidukäitlemisetapid läbipaistvad, aga kas ma tahan oma kohvikut piisava entusiasmiga, et see meeletu ettevalmistus end ära tasuks

Võisaiad ahjus algusjärgus

Võisaiad ahjus kohe valmis

Viimase koolipäeva õhtul tegime koosviibimise Maitseelamuste kojas. Suunasin ühe feminismivastase kaasõpilase järeldusele, et feminism pole hüsteeriline liikumine vaid see annab naistele vaba valiku, mida oma eluga teha. Vanasti oli naeruväärne, kui naine ei tahtnud lapsi ega meest vaid hoopis ülikooli ja reisima, kusjuures enamasti jäid ülikooliuksed naisele suletuks, tahtis ta või mitte. Praegu saab valida, kas teha kõike ja püüda tegevusi ühitada või jätta mõned asjad välja.

Mul läheb kolmas kuu taimetoitlasena. Lihaisu on vaibumas. Söön peaaegu iga päev ube, mis on minu jaoks lihaasendaja. Lõpuks on siis valmis ja koolis ette kantud kaua ja emotsionaalselt kirjutatud ettekanne loomõigustest. See teema on nagu Tallinna linn, mis eales valmis ei saa. Masendusega võideldes sai see tehtud. Seosed loomade- ja naiste (ka mustade ja seksuaalvähemuste) õiguste vahel on ilmsed. Laiemalt võibki seostada inim- ja loomõigusi, ilma et neil olulist vahet tuleks teha. Loomõiguslaste kaugem eesmärk ongi murda maha müür inim- ja loomaliigi vahel. Oleme võrdsed elanikud planeedil Maa.
Laadi ettekanne alla:
PDF slaidid
Wordi docx tekst

Kondiitri teema juurde naastes lõpetan ühe oma klassikaaslase mõtteteraga: munamassil oli kukkunud kuupäev.

Ehitaja, kes unistas vorstist

Pole aega enam kirjutada. Kogu vaba aja veedan Werneris praktikal ja homsest tuleb kohe kool otsa. Olen krooniliselt väsinud ning tunnen, et lihapuudus hakkab mind nõrgestama. Jõutrennid on ajanappuses ka harvemaks jäänud. Söön laias laastus järgmisi asju: riis ubadega + juurviljad, tatar läätsede ja sibulaga + juurviljad, leib, erinevad pudrud, pähklid, puuviljad, maiustused, või jne. Joon piima, aga isu muna ja kodujuustu järele on millegipärast vaibumas. Samas tahaks vahel hirmsasti head mahlast lihakäntsakat. Kõik tundub magus. Ostsin kanepipulbrit, mida proovisin kohe Werneris praktikal olles. Kõik jälgisid huviga ja küsisid, kuidas maitseb. No kuidas silo ikka maitseb? Kuiv ja kergelt mõrkjas ning rikub iga söögi maitse ära. Oli seda jama nüüd vaja.

Ma ei söö lehmakesi!

Panen siia skype vestluse õega.

[20:29:15] Fideelia: kanepipulber on ikka jube, selle maitse rikub kõik. peaks maha müüma.
te oleksite võinud hoiatada. arvasin, et maitsetu.
kanepi kapsleid oleksin pidanud võtma, aga need maksid 15 eur ja 100 g vähem. raha on niigi vähe, nüüd veel ostsin kuiva silo.

[20:53:44] Elo-Maria: mis hoiatada, kui me ütsimegi ju, et suht maitsetu. ju siis sinu jaoks pole, kõik on ju individuaalne. aga jah, ega ma ka teda palju ei taha korraga.
kapslid on hea variant.

[23:13:53] Fideelia: minu pool käis just ehitaja, kes teenib soomes 2000 eur kuus. rääkis, et meeldib, et saab poest kõike osta, vorsti näiteks. :P
istub mu toas, samas valgusaastate kaugusel ja ma saan aru, et ta on ilmselt lihtne inimene, kes on unistanud oma autost, vorstist jne ja ma ei räägi talle sigade kannatustest.
mõtlesin, et peaks kutsekas ehitust õppima, et soomes pappi teenida

[23:53:47] Elo-Maria: :) tere tulemast meie reaalsusesse, ütleksid taimetoitlased selle peale.

Loodusseadus

Kaks koolinädalat taas möödas. Mai lõpus-juuni algul on käesoleva semestri viimased kontakttunnid ja praeguseks on kuhjunud palju väikeseid, lihtsaid, aga siiski aeganõudvaid koduseid töid

Eelmise nädala koolihitt oli mikrobioloogia, kus saime laboris mikroskoobi all vaadata hallitust ja pärmi. Pärm tundus tõesti elavat. Ta liikus, pungus ja mõned rakud ujusid vilkalt. Hallitus oli nagu roheline omadega sassis tillitaim. Pildistasin ja filmisin mikroskoobi toru kohal ning unustasin, et õps oli käskinud joonistada, mida me näeme. Mina ei tohi joonistada ju. Aga kas pärmirakkude joonistamine seostub kunstiga? Raske otsustada. Esimeses videos on pärmirakud joodiga värvitud, teises värvimata.

 

Teisel nädalal tegime liiva-lehttaignast kringleid. Koolis saab pulli ka: lihatehnoloog viskab kilde. „Mees peab naist ikka ohjes ka hoidma!“ (teemal, et on naisi, kes välimuse käest lasevad). „Eks see ole loodusseadus, et me liha sööme.“ (vaatab mind kaastundlikult). Mõnikord vaidlen talle vastu, teinekord ainult pööritan silmi ja vahetan selja taga istuva folkloristiga pilke, sest lihtsalt ei viitsi sekkuda. Ega meie tore punapõskne lihatehnoloog ainus ole, kel huvitavaid ideid tekib. Ja ta on tegelikult tõesti tore inimene. Ootan huviga mai lõppu, mil tema tunnis taimetoitluse ettekande pean.

Werneris arenen kiiresti, eriti nüüd, kus sain käe valgeks. :)

Kool ja praktika korraga on päris väsitav. Eriti hull oli see saatuslik päev, mil hasardi mõttes kell 7 hommikul tööga algust tegin. Mu juhendaja jäi haigeks, läks koju ning pidin üksi Napoleone kokku panema. Tegelikult on see lahe töö, lihtsalt õhtupoolsem aeg sobiks organismile rohkem.

Taimetoit on suht ok nüüd. Mai algul sain rohkem raha ja aega ning võtsin menüüsse oad, läätsed ja herned, lisaks pruun riis, tatar, spagetid, aknalaual pottides kasvav petersell jne. Oad maitsevad lihale üsna sarnaselt. Loodan, et ma ei tüdine neist niipea. Liha võis olla väga erinev, aga oad jäävad ubadeks, seisa või pea peal. Lihaga oli lihtsam. Süüa teha enamasti aega ei ole. Viskad lihakäntsaka kas ahju küpsema või potti keema, võtad kõrvale kas kartulit või riisi, aurutatud juurikad ja valmis. Olen nüüd üle kuu aja olnud taimetoidul. Vahepeal tundsin, et annaksin palju, kui tüki liha saaks. Olin valmis haarama telefoni, et oma tuttavalt jahimehelt ulukit osta. Tegelikult viiakse ulukid ilmselt hoopis kokkuostu, kus vet need üle kontrollib jne. Otse pole turvaline. Igatahes loodan, et mul on võimalik väita: lihaga seonduv pole minu probleem.

Kondiitripraktika

Pühapäevase seisuga on mul tehtud 41 tundi kondiitripraktikat 400-st. Oma esimeseks praktikakohaks valisin Werneri kohviku Tartus. Seal on paljudele meeldinud praktikat teha ja nüüd meeldib mulle ka, sest seal on lahedad ja praktikantidega kannatlikud töötajad. Werneriga on mul isiklik side ka, sest mu vanaisa, TÜ õppejõud Karl Taev omal ajal lausa elas seal. Soodne asukoht ülikooli kõrval muutis Werneri õppejõudude kogunemiskohaks. Sageli võeti seal ka eksameid vastu. Vanaisa unustas krooniliselt oma asju Wernerisse. Tavaliselt ununes vihmavari ja vahel ka portfell. Kaduma ei läinud kunagi midagi. Omad joped. Kui 1. klassis käisin, põles Werner maani maha ja me maalisime lastekunstikoolis tulekahju. Mu ema kutsus Wernerit vanamooride kohvikuks, sest viltuse baretiga vanadaamid armastasid seal kohvitada. Kartsin lapsena, et vanamoorid põlesid sisse, mis muidugi oli täiesti alusetu hirm, sest niipea, kui Werner taas tööle hakkas, olid moorid tagasi.

Werneris tehakse maailma parimat Napoleoni kooki, aga kõik muu ka on väga maitsev ja lõviosas tehtud naturaalsetest toiduainetest.

Minu kokku pandud Napoleoni kook on saanud FB-s rohkem laike kui mu kunstiteosed

Kahel esimesel päeval panin kokku Napoleoni- ja Porgandikooke.

Kolmas päev kulus kuulsate Brita kookide kokku panekule.

Edaspidi läks keerulisemaks.

Neljandal päeval kaalusin paljusid aineid. Oli meeletut külmkappide ja panipaikade vahel jooksmist. Kaalusin kohupiima, et teha tuuletaskutele kreemi ja plötserdasin terve ruumi täis. Mu juhendaja ütles rahulikult naeratades, et ma mökerdan kõik täis ja palus järgi jäänud kohupiim uude nõusse panna, et see viisakam välja näeks. Siis panin vahukoore mikserisse. Hiljem tuli juhendaja mulle viisakalt teatama, et kaalun nii kaua, et kui ta poleks vaatama läinud, oleks mu vahukoor võiks vahustunud. Tuuletaskute täitmine toimus pritskoti ja tüllega, kust pigistasin kohupiimakreemi tuuletaskusse. Umbes 10ndast taskust alates hakkas asi sujuma. Pritskotti pidi kõhu vastas hoidma, aga et kott oli kilest, niiskus ta ruttu ja kreemine löga imbus läbi riiete mu kõhunahani, põhjustades allergiat. Võtsin allergiarohtu ja sain terveks.

Viiendal päeval pandi mind valmis torte viimistlema ja lõikuma. Kartsin, et lõikan viltu ja kogu tort läheb mahakandmisele. Esimest korda torti puhtalt ja sirgelt lõigata ei ole kerge. Õnneks müüakse neid tükikaupa ja kui 2 tk kogemata valesti lõikasin, sain need endale. Korralikud tükid müüdi maha. Feilisin laimidega. Koored paluti ära riivida, aga sain valesti aru ja riivisin esimesest laimist pool viljaliha ka ära. Juhendaja märkis muiates, et pole viga, tulebki kook rohkem laimi maitsega. Seejärel pidin laime lõikuma, aga lõikusin kole paksud ja kohmakad viilud nagu mingi talumees. Täiega mark oli. Õhtuks õppisin kõik selgeks ja sain viie.

Need laimilõigud näevad juba päris head välja. See kook on minu kaunistatud.

Mulle meeldib peale tööd kondiitrite tsehhist, mis asub keldris, üles tulla, kevadisse Tartu Kesklinna astuda, juuksed valla, suured päiksekad silmi varjamas ja mõelda, et tänaseks olen vaba. Ja veel tõdeda, et kuigi praktika eest palka ei maksta, sain hindeks jälle viie, sest näitasin üles püüdlikkust, tahtejõudu ja kangelaslikkust, isegi kui esimesel korral kõik ei õnnestunud.

Varakevadine portree

Ei meeldi käia hommikuses vahetuses, sest olen öökullitüüpi. Ja ei, hommikune töö ei alga kell 04 vaid alles 08, mis ometi on minu jaoks ülimalt varajane aeg.

Hommikuti kl 7.30 bussi peale minnes tunnen end kui tõeline inimene, kes tõesti käibki iga päev tööl. Hommikuti läheb ja õhtuti tuleb. Ja kannatab välja igasuguse ilma, sest varahommikul võib olla päris külm. Bussid on hommikuti tihkelt täis. Isegi nädalavahetustel. Pühapäeva hommikud on Tartu kesklinnas haudvaiksed. Mõni üksik uitaja või kamp kusagil. Kõik magavad. Mina üksi külmas kevades. Ma lähen tööle.

Autoportree kondiitrina

Autoportree kondiitrina

Kella neljaks õhtusesse vahetusse minnes olen ärganud ja palju asjalikum ning optimistlikum kui hommikul. Tööjõudlus on suurem ja ma suhtlen rohkem, kuigi õhtuti polegi palju, kellega suhelda, sest tööl on ainult üks pagar ja vahel lisaks veel üks praktikant. See-eest on see pagar täiega lahe.

Taimetoitluse teema kütab kirgi. Lõuna on töö juures (kõlab päris šefilt- töö juures) tasuta, aga erimenüü võib olla raha eest, olenevalt toidust. Mina vajan erimenüüd. Iga kord, kui tellin endale taimetoitu, arutavad mu töökaaslased veel tükk aega sel teemal. Tõtt-öelda on ikka veel võõras tunne öelda enda kohta taimetoitlane või et ma ei söö liha. Ja endiselt tunnen et miski on puudu. See tuleb vist sellest, et mul pole praegu veel nii mitmekesine taimetoiduvalik nagu see ideaalselt võiks olla, et kõik ained kätte saada. Pooled asjad ei meeldi ka. Spinat on mõru, spirulina hakkab vastu, tofu meenutab seakõrvu ja on maitsetu, soja on jahune ja tuim jne. Läätsi ka iga päev ei taha. Toidul peab olema elementaarne maitse ja iseloom. Muna ja piima ma küll veel ei jäta. Kala olen nüüd maha jätnud. Eriti hard core vegan sööks ainult toortoitu. Ma ei kujuta end sellisena üldse ette. Tõenäoliselt ma nii kaugele ei lähe, aga eks aeg näita. Loomade nimel olen valmis loobuma mõnedest naudingutest, näiteks lihast ja kalast. Loomad on mu sõbrad, aga oma sõpru ma ei söö. Sarnast mõtet on väljendanud ka George Bernard Shaw, pikemalt siin. See, mida kuulus feminist Simone de Beauvoir ütles naiste kohta, seda saab öelda ka loomade kohta: kärbime neil tiivad ja imestame, miks nad ei lenda. Hoiame sigu räpase põrandaga raudsulus ja nimetame neid mustadeks, kuigi sead on väga puhtuselembesed loomad. Jne jne.