Minu 53. juubel

35. juubel on kõige tipp või siis kõige piir. Kuidas võtta? Noorte kunstnike stipendiumidele võib kandideerida 35.-, harvemini 40. eluaastani. Pärast seda oled küps, kukud alla ja sind keedetakse moosiks või astutakse lihtsalt üle. Niisiis, kuna mul tulevikus midagi head oodata ei ole, pöörasin oma aastanumbri ümber ja pidasin 35. juubeli asemel 53. sünnipäeva. Nüüd ei ole muret, et vanuse tõttu diskrimineerima hakataks. Lisaks narrisin juba ette vanurit, kes ma kunagi olema saan. Kujutlege, kuidas ma näost kortsulisena ja mäluaugus oma fotoalbumit uurin, suur luup värisevas kondises käes ja mitte ei taipa, kuidas ma 35-selt noorem välja nägin kui 53-selt ja külalised samuti oleksid nagu noorenenud.

Oma 53. sünnipäeva torti lahti lõikamas

Pidu toimus Tallinnas Mooni kohvikus, mis asub Kalamajas Patarei vangla, mere, Linnahalli ja EKKM-i lähedal. Mulle maitsevad nende toidud ja seal köetakse ka hästi. Vahel on mu sünnipäeva ajal juba lumi kadunud, teed porised ja sinililled õitsemas, nüüd on aga üks neist aastatest, mil sel ajal ikka veel talv kestab.

Panin kohe kohviku nurka statiivi püsti ja hakkasin rahvast traumeerima, neid kaugjuhtimispuldiga pildistades. Välk võis sähvatada iga hetk ja sa ei teadnud, millisena sa tol hetkel pildile võisid jääda.

Õhtu tipphetki oli mitu. Üks oli siis, kui Ly palus, et me Sveniga kaamera ees kahelt poolt oma veinipokaalid kokku lööksime. Meie vahel oli pikk laud. See olevat nagu koit ja hämarik. 

Koit ja Hämarik

Siis me veel pidime kaamerale suudlema.

Pirni suu hakkab juba pensionäri kuju omandama, teate sihuke maias nägu, kui keegi kusagil musitab

Korraga saabuski suur valge uhke ja imehea tort, millele oli pruuni šokolaadiga peale kirjutatud 53. Kõik ahhetasid ja küsisid, et mida numbrit, aga kui ütlesin, et jah, kõik on õige, said mu lahedad sõbrad naljast aru ja plaksutasid tükk aega nii vaimustunult, et minus hakkas maad võtma veendumus, et mul on hea huumorimeel. Tordil oli kaks ilutulestiku küünalt ka. See oli vägev.

Tordi tulek

Keegi külalistest ütles, et mu lapselapsed hakkavad vaatama seda pildialbumit, kus mul on sünnipäevad ära vahetud ja imestavad. Kuid halloo mul ei ole lapsigi, kust siis need va lapselapsed tulla saavad? Olen juba 53!

Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina. Kui kodus piltidelt oma külalisi vaatasin, siis sain aru, et enamus neist on oma elustiililt minuga ühes paadis. Kohal oli koos minuga 12 inimest vanuses 30+, mu õde Pirn ainsa erandina 29.a. Kamba peale kokku oli ainult ühel mu sõbral üks laps ja seegi oli jäetud koju. Kõik on kas humanitaarteaduste, kunsti või teaduse alal üsna kaugele jõudnud.

Kas on õiglane väita, et meie põlvkonna rong on läinud, kuna meil ei ole lapsi ega enamusel ka mingit märkimisväärset majanduslikku- ega muud stabiilsust? Oleme üldse kunagi seda rongi oodanud või oleme juba aastaid tagasi hoopis lennu- või laevareisi valinud? Kui sa ei oota Moskva rongi vaid hoopis New Yorgi lennukit ja Moskva rong siis jaamast lahkub, ei saa öelda, et jäid rongist maha. Kui sa aga oma lennust ka maha jääd, no siis tuleb halastuslask teha, sest Moskva rongile enam järgi ei jookse ja lennuk ka läinud.

Õhtu viimane tipphetk oli Metropoli galerii külastus. See asub kohvikule üpris lähedal, ikka Kalamajas. On selline vana maja, kus kunstnikud elavad, töötavad ning näitusi teevad. 

Külm ja selge märtsiöö Kalamajas inimeste ja musta lume aluse autoga

Et aeg oli hiline, oli meid sisse lasknud Taave Tuutma (Tuutu) unise näoga ja nägi oma pika habeme ja juuste ja halatiga välja nagu keskaegne vene õigeusklik. Väga lahe, et ta meile näitust tutvustas.

Tuutu Metropoli galeriis

Majas oli külm. Vene ajal olevat seal gaasiküte olnud, kuid juba ammu olevat radikad välja viidud. Nüüd kütavad kõik nii nagu saavad, aga järgmiseks talveks peaks puid ka tooma, arvas Tuutu. Veel rääkis ta, et kunagi kutsuti ta Inglismaale Eesti fotograafiat esindama, kuigi ta polnud ainsatki fotot elus teinud. Keegi teine lihtsalt ei läinud ja nii pidi tema minema.

Näituse osa

Tuutu seletas veel, et nende garaaži põrandal oli sel talvel nii paks jääkiht, et vargad murdsid sinna sisse, aga ei jaksanud mitte ühtegi asja jääst välja sikutada. 

Kell- osa näitusest

Tuutu demonstreeris meile kanderaketi taolist muusikariista, mida peaks ümber ehitama, et oleks mugavam transportida. Tahtsime sellega talvel häppeningi teha, aga kohutavalt külm oli ja muid takistusi tekkis ka.

Tuutu näitab meile kanderaketi taolist trummi

Galeriist läksime koju, kuid kõigi jaoks polnud pidu kaugeltki veel läbi. Aivar, mina ja Pirn olime need kolm vaprat, kes seejärel siirdusid Laine baari, mis asub mu praeguse üürika naabruses. Seal võtsime mingid kookose kokteilid ja trühvlid. Diskopall ja jõulutulukesed vilkusid ja tümps käis. Baaridaam oli tüdinenud olekuga ümmargune blond keskealine mammi. Vahepeal käisid vene noored seal mänguautomaati piinamas ja õlli libistamas. Üldiselt oli vaikne. Siin me oleme:

Magama saime kella kolme ajal öösel, kuid nagu alati mu sünnipäevaööl tuli kevade aeg ja hommikul pidime kõik sisse magama. Pirn läks Sadamaturule tööle ja meie Tartu. Sõit kulges rahulikult, päike paistis, kuigi ilm oli jahe. Tegime Mäol peatuse ja ostsime süüa. Tõin suure hunniku asju Tallinnast Tartu, kuna atekasse, kuhu kolida kavatsen, ei mahu midagi. Kodu sai hoobilt musti prügikotte täis.

Kuna pühapäev oli mu päris sünnipäev, tšekkasin päev otsa Facebooki, kuhu sain metsiku hulga õnnesoove. Lisaks kirjutasin lõpuni Päevalehe artikli ning magasin ja uimerdasin.

Kingitused ja lilled päikese käes

Õde kinkis mulle omatehtud raamatu, kuhu oli kleepinud minu lapsepõlvepilte ja tekste. See on kiri vanaemale teemal, hunt on hea. Pidasin end tol ajal hundiks nii nagu vene kunstnik Oleg Kulik end koeraks.

Mu isiklik maailmakaart

"Meie Meele" testid olid alati kuumad! Pööra tähelepanu 5. küsimusele ja minu vastusele. :)

Tol ajal juba oli mul mingi kamm oma kaaluga, aga vahe seisnes selles, et siis ma tahtsin olla paks, nüüd aga enam ei taha.

Olen nüüd taas kaks päeva trennis käinud. Eile küsis mu personaaltreener Artur, miks mind pühapäeval tema rühmatreeningus ei olnud. Vastasin, et mul oli sünnipäev. Artur seepeale musitas oma kätt ja pani musi mulle põsele, ise vabandas, et tal on nägu higine ja sellepärast ta ei musita päriselt. Ta oli just ise ka trenni teinud. Ma siis naersin ja tahtsin ühte treeningu seotud asja küsida, kui Artur mind korraga ikkagi musitas. Ta on venelane, mis ütleb kõik. Temas on loomulikku sarmi palju rohkem kui enamikus eestlastes. Tõeliselt seksikas treener ja ilusate naiste lemmik. Hiljem tuli ta küsima, palju ma kaalun. Vastasin, et 45 ringis. „Oled alla võtnud?“ „Ei, juurde. Vanasti kaalusin 43-44 kg vahel“. Küsisin Arturilt, kas talle tundub, et mu rasvaprotsent on liiga suur. Ta vastas, et hoopis lihaseid on juurde tulnud. Jalad, tagumik, käed olevat väga head, kõhuga tasuks veidi vaeva veel näha. Kõhulihaste harjutused on mulle millegipärast eluaeg kõige raskemad olnud. Jalaharjutused on lemmikud. Igal juhul motiveeris suhtlemine Arturiga mind trennis rohkem pingutama. Mida vanemaks ma saan, seda tähtsamaks sport mulle muutub. 35 väga viis, 53 tuhk ja tolm.

Revolutsionääri argipäev

Kolmapäeval andsin Tallinna TV-le intervjuu seoses oma aktsiooniga klaaskuplis Objekt 2011. Minna Hint oli mulle sellise ettepaneku teinud. Kui kohale jõudsin, käis KUKU klubis ja klubi ees juba tihe sagimine. Sel ajal, kui Minna kunstnikke intervjueeris, püüdsid teised võttegrupi töötajad tänavalt inimesi, et nad kaamera ees Indrek Koffi luuletusi loeksid. Ka mina pidin lugema, sest TV tädid ütlesid, et mu prillid, juuksed, huuled ja rõivad olevat nii värvilised ja ilusad. Operaatoril kästi filmida suures plaanis nii et pildile jääksid ainult päiksekad ja huuled. „Eks ole ju huvitav töö?“ küsis optimistlik saatetegijatädi noorelt operaatorilt, kes mu huuli ja prille suures plaanis filmima pidi. Lugesin ja neile meeldis. Tegime pärast igaks juhuks keskplaani ka. Eile nägin oma etteastet telekast ja pettusin, sest nad olid valinud minust selle igavama variandi, kus ma keskplaanis esinen ja kõigile etlejate oli peale monteeritud esitatava luuletuse tekst. Minu jaoks oli elamus kohe rikutud. Milleks siis kogu see jutt efektsest välimusest, kui seda nähagi ei olnud? Pärast mind esines Elaan ja rüüpas pudelist õlut. Ilm oli ilus, päike säras ja klaaskuppel oli linnusitta täis. :) Tegime minu intervjuu väljas päikese käes. Minna küsis mu käest, kes ma olen, miks kuplis aktsiooni tegin, kuidas ma ära elan jne. Sattusin vahepeal hoogu ja ütlesin, et kunstnikud ei tohiks lasta end kohelda nagu loomi! Mõtlesin sellega, et kunstnikud ise sageli võtavad vastu vabatahtliku töö otsi „tulevase koostöö ning au ja kuulsuse“ lootuses või küsivad liiga vähe raha, hirmus, et äkki muidu tellija loobub nende tööst. Minna küsis, kas ma iseendaga vastuollu ei läinud, võideldes kunstnike palkade ja sotsiaalsete garantiide eest, ise samal ajal kuplis tasuta tööd tehes. Väitsin, ise juba kirglikult hoos, et see oli viimane kord. Ohh, jah. Nüüd peab hakkama iga sammu eest palka küsima, et mitte oma sõnu süüa. Mainisin veel, et sõltumata riigikorrast, piirab igasugune riik loomevabadust ja tõin kaks näidet enda loomingust: homoteemalise vaateakna ja video Eesti lipp. Minna küsis veel, milline oleks ideaalne olukord vabakutselise kunstniku jaoks. Vastasin, et kapitalismis ei saa olla ideaalset olukorda vaba looja jaoks. Tahes tahtmata peab tellijale vastu tulema, teda ka arvestama. Kunstnik saaks kapitalismiväliselt teha, mida tahab, talle võiks maksta toiduainetes ja anda peavarju. Kõnelesime veel palju, kuid osa peab üllatuseks ka jääma. Vaadake 1. aprillil kell 20.00 Tallinna TV-st Kultuurimeetrit. Ma ei räägi seal nii keeruliselt nagu mõned kunstiteoreetikud, aga samas loodan, et ei jätnud endast rumala maalija muljet. Nii ägedate päiksekatega on muide võimatu lolli muljet jätta.

Pärast intervjuud lubasin endale KUKU kohvikus Pavlova kooki ja kakaod. Ülimõnus! Nädal aega ei olnud maiustanud. Olen oma söömisharjumused luubi alla võtnud ja juba mitu nädalat haiglasliku kihuga kaloreid jälginud. Tegelen jälle body fitnessiga. See tähendab jõusaalitreeningut ja piinlikku jälgimist, mis kell, kui palju ja mida sa sööd. Muidu lihtsalt pole asjal mõtet.

Muide, jõusaalis olen viimasel ajal näinud mitut endast nõrgemat ja pehmemat, lausa sültjat meest, kes harjutusi sooritades suudavad jätta naeruväärselt hädise mulje.

Intervjuupäeva õhtul läksin vaatama Kullar Viimse doki Hing esikat ja sattusin eesti ainsast

naiskorstnapühkijast Francesko Leegost  totaalsesse vaimustusse. See on küll MUST SEE. Ta oli ka ise kohal. Minu pikkune. Filmis näitas ka täielikult seestunud esoteerikuid, kes samal ajal kui Francesko nende majade korstnate otsas turnis ja ahjus ronis, oma kummalisi ravirituaale sooritasid. Osa neist lamas õue peal vannides, silmad kinni nagu transis. Sellises seisundis nad köhisid, aevastasid ja läkastasid, hingeldasid ja väänlesid nagu saaksid orgasmi. Eriti jäi meelde vanamees, kes ajas keele suust välja ning läkastas tati ja röga oma habemesse, kust üks tädi selle salvrätiga ära pühkis. Hiljem viidi patsiendid tuppa, kus nad pandi küünalde keskele lamama. Nad läksid uuesti transsi ja vaimne juht raputas nende keha nagu oleks see kartulikott. Üks hull tegi aias soolo võitluskunsti, vehkides siia-sinna nagu peletaks herilasi. Kogu seda tsirkust vaatles koer, kelle pilgus väljendus siiras hämmeldus.

Järgmisel päeval läksime Pirniga Toompeale metsa eest meelt avaldama. Kahjuks oli sel päeval vähe rahvast, eelmine päev olevat palju rohkem olnud ja toimunud isegi tants. Meeleavaldajatel oli vaid üks paberi peale tehtud plakat, mida kange tuul pooleks ähvardas kiskuda. Kõige suhtlusaltim oli seal üks umbes minu pikkune blondiin. Oleme nüüd FB sõbrad. Ma rääkisin, et olen kunstnik ja et tegin hiljuti oma elu esimese meeleavalduse klaaskuplis. Nad arvasid, et võiksin teha metsa kaitseks ka plakateid ja kui vastasin, et raha on otsas, sest kõik kulus kunsti kaitsmisele, siis andsid nad ilma pikema jututa mulle kokku 30 euri. Usaldasid mind. Ostan selle raha eest akrüüle ja kui ilmad soojemaks muutuvad, teen plakatid ja lähen uuesti Toompeale. Metsa kaitsjad kavatsevad seal seista iga päev lõuna ajal ja õhtul tund kuni sügiseni.

Kuni me seal tuule käes külmetasime, kanti kirikust välja surnukirst ja papid kõigutasid viirukikanne, ise madala häälega jorisedes. Kirst pandi auto peale ja viidi minema. Poliitikuid näha ei olnud. Ainus inimene, keda meie aktsioon siiralt huvitas, oli üks inglise turist. Ta küsis, miks me siin seisame ja mina seletasin, et uus metsaseadus lubab maha võtta rohkem metsa kui vanasti. Ta kiitis meie algatust ja rääkis, et jube lugu, aga Inglismaal ongi kogu mets maha võetud. Ainult parkmetsad on jäänud. Seda võin kinnitada oma kogemusest, mil üritasin Inglismaal tulutult metsa minna.

Pikapeale selgus, et metsa eest seisjad on enam-vähem kõik n-ö vaimsed inimesed, esoteerikud. Blondiin seletas õhinal, kuidas ta mediteerib iga päev paar tundi. Mina ütlesin, et käin jõusaalis rauda kangutamas, olin aga ilmselgelt vähemuses. Pikk mees seletas, et tema oskab kätega õunamahla maitset mõjutada: oskus, mida olevat võimalik igaühel selgeks õppida. Pikk peab ka loenguid. Osad tegelased koonduvad kodulehe Vikerkaaresild ümber, kust oli ka päris suure videokaameraga naine. Ta filmis meid, et materjali kodukale üles panna. Blond rääkis, et inimene hingab vaheldumisi ööpäevas kaks tundi vasaku, kaks tundi parema ja 15 minutit mõlema ninasõõrmega. Kui hingamine on paremas sõõrmes, töötab vasak ajupoolkera intensiivsemalt. Kui hingamine käis läbi vasaku sõõrme, siis on töös parem poolkera. Nii pidid naiselik ja mehelik, asjalik ja loominguline energia kogu aeg vahelduma. Kui tahad kunsti luua, tee vastavaid harjutusi nii, et sa hingaksid läbi vasaku ninasõõrme. Spordi tegemiseks on hea parem ninasõõre töösse panna. Olin külmast juba täiesti kange, kui ta seda seletas ning mu ainus mõte oli kiiresti sooja saada. Pärast hakkasin meenutama, et mida ta ikkagi siis väitis. Minu meelest hingab terve inimene läbi mõlema sõõrme. Kui ma tunnen, et üks sõõre on kinni, hakkab mul halb ja ma panen sinna kohe nohusalvi või spreyd, et ummuksist vabaneda. Spordi ja kunsti vahekord minu meelest on keerulisem. Need ei ole vastandid. Kunst ja sport on minu jaoks väga lähedased ja ükskõik, kumba neist tehes, töötavad mul sarnased ajulained. Sain veel teada, et kui silmad kinni panna ja ruutu kujutleda, siis juhtub igasuguseid huvitavaid asju sinu „minaga“

Olime vahepeal Toompealt Vabakale siirdunud. Pärast esoteerilist infotulva avastasin end väsinud ja külmast sinisena keset vabaduse väljakut plakati otsast kinni hoidmas, ütlesin, et pean nüüd lahkuma ning läksin galeriide ringkäigule. Esimesena jäi tee peale Linnagalerii, kus oli Anna Hintsi ja Maria Rõhu näitus Nälg. 

Tagumises saalis seisis postament, millel oli tool ja kollane plastkauss ja mis ootas kerjavaid kunstnikke. Kasutasin kohe juhust, panin end kirja ja kerjasin 40 min, teenides 3.23 eur. Oli hea soe istuda. Mitmed kunstnikud ja kriitikud astusid läbi. Riin Kübarsepp annetas 1 sendi ja lubas ka ise kerjama tulla. Tema kaaslane andis 2 senti. Kristinka küsis, kas kulka siis mulle raha ei andnudki, et siin kerjan ega annetanud sentigi. Üks vanem mees, kes mind kuplis ka oli näinud, naeris ja seletas, et ta oli mulle püüdnud kuplisse hüüda, et ma naerataksin, aga see ebaõnnestus. Temalt ei saanud ma punast krossigi. Pikk hall mees küsis, kas minuga rääkida võib ja andis 20 senti. Töö autorid kumbki annetasid lõviosa, kokku 3 eurot. Ilma nendeta oleks mu kerjamistöö täiesti tühja jooksnud. Kui aega saan, lähen uuesti, efektsemalt.

Külmetav kunstnik kerjamas. Foto: Anna Hints 2011

Käisin veel Draakoni galeriis Eva Seppingu ja Tanja Muravskaja näitus „Meie“, mis tegeles rahvusküsimusega ning Hobusepeas Agur Kruusingi „Igapäevane vastuhakk“. „Meiest“ sain suurepäraselt aru, „Vastuhakk“ jäi hämaraks ja liiga formaalseks.

Õhtul sõitsin rongiga Tartu. Ootamatult sain omale rännukaaslasteks vana sõbra Taneli ja tema sõbra Neeme, kes ülikoolilinna küünalde aktsioonist rääkima läksid.

Täna käisime Sveni ja Peebuga matkamas Maarja-Magdaleena lähedal Küti matkarajal. Lõhnas maha saetud niiskete puude järgi. Lumine metsaalune oli tihedalt okkaid täis. Seal harvendati metsa ja selle kohta oli info ka ülal. Rada oli meeldivalt ette tallatud ja lumi enamasti piisavalt kõva koorikuga, et selle peal käia. Kuused olid sügavrohelised ja päike paistis nii eredalt, et panin prillid ette. Oli väga vaikne. Osa rajast kulges läbi lumiste väljade, kus päike kuumas nagu suvel. Pildistasin mustvalgele filmile läbi punase filtri. Hiljem läks pilve ja me einestasime metsamajas, mille katusest kattis lumi nagu kihiline Pavlova tort. Tuleb saun. Ja kunagi ka kevad.

Aktsioon Objektis 2011

 

Aktsiooni video

Objekt 2011 koduleht
Objekt 2011 Facebookis

Fotod: Kunstnik avaldas Vabaduse väljakul meelt

Kultuuripealinn: kunstnikkonna protest jõudis Vabaduse väljakule
Kellele on vaja kunstnikupalka

Meeleavaldusest minu kodulehel inglise keeles
Meeleavaldusest minu kodulehel eesti keeles
Minu kirjutatud artikkel Kunstnik palka ei saa
Tallinna TV saade Objektist ja minu meeleavaldusest

Kultuuripealinna raames on ehitatud Tallinna Vabaduse väljakule klaasist kuppel, mille sees näidatakse nii möödakäijatele kui ka läbi veebikaamera üle terve maailma Eesti kultuuritegijaid. Võrrelda saab seda Looduskalendri hülge-, metssea-, kotka- ja mulle eriliselt südamelähedase kakukaameraga, kust näeme metsaelanike igapäevast eluvõitlust, milles on verd, higi ja pisaraid. Kultuuritegelastelt miskipärast küll eeldatakse, et nad kasutavad seda tunnikest 25 C- kuumuses suvitamiseks, mitte tegutsemiseks. Enamus kultuuriloojaid tõepoolest täidabki neile pandud ootusi lamades mugavalt rannatoolis, magades, lugedes või läpparit klõbistades.

Paljud, kes seal kupli all end näitavad, on saanud selleks korraldajatelt kutse. Mulle kutset ei tulnud (võrdluseks- Jaan Elken kutsuti juba novembris), aga nähes selles oma suurt võimalust avalikus ruumis seaduslikult öelda, mis vaja, pakkusin end ise. Korraldajad olid kohe nõus ning andsid mulle valida mitme aja vahel. Panin kinni aja 9. märtsi hommikuks.

Käinud talvel Teooriaklubi salvestusi vaatamas ja osalenud kunstnike raske olukorra parandamise teemalistes aruteludes, teadsin kohe, mida klaaskuplis tegema hakkan. Meeleavaldus of course.

Kunstist mitte midagi teadvatele inimestele tuli seletada, milles seisneb kunstnike probleem. Enamusel pole aimugi, et paljudel vabakutselistel kunstnikel puuduvad elementaarsed sotsiaalsed garantiid nagu tervisekindlustus ja pension. Seadus sunnib neid hakkama FIE-deks, kuigi nad ei pruugi üldse äritegevust armastada, pealegi kunstniku töö ei allu FIE loogikale. Loovisiku seadus võimaldab kunstnike liidu liikmetele kuni aastast igakuist miinimumpalga suurust toetust, kust kunstnik peab ise maksma sotisaalmaksu. Neil kordadel, kui ta seda maksab, ei jää talle midagi kätte, kuid vähemalt hakkab taas kehtima tervisekindlustus. Osad kunstnikud nii meil kui Soomes on end viimases hädas töötuks registreerunud, et oleks aega kunsti teha ja et kehtiks kindlustus. Teised jälle töötavad laeval koristajana, sööklas nõudepesijana, reklaamifirmas kujundajana jne. Absurdne, et kunstihariduse saanud isik on oma töö tegemiseks sunnitud olema töötu või kulutama oma aega mõttetule rabamisele. Enamasti on kunstialane kõrgharidus omandatud riigi raha eest, riigitellimusena, mis tähendab, et riik tellib igal aastal endale kindla arvu tulevasi lõhestunud isiksusi, kelle eest ta ei kavatsegi vastutada.

Elasin kaks aastat ilma tervisekindlustuseta. Nüüd saan loometoetust ja kehtib lõpuks ka kindlustus, aga kaua veel? Mida ma aasta pärast teen? Mitmed kunstnikud astuvad doktoriõppesse. Neid ei motiveeri mitte ainult erialane huvi vaid ka fakt, et õppur saab tervisekindlustuse ja kui veab, hakkab doktoristippi saama. Minu meelest need aspektid küll ei tohiks saada peamiseks motivaatoriks edasi õppimisel.

Olen oma eriala õppinud 10 aastat (lastekunstikooliga kokku lausa 14). Tartu Kunstikooli astusin 15-aastasena ja õppisin seal neli aastat. Järgnesid TÜ (4 a) ja EKA (2 a), kus kaitsesin magistritöö hindele cum laude. Arvake ära, palju sellest kasu on olnud?

 

Klaaskupli all suvitamise eest palka ei maksta. Loovisik, kes niigi vireleb allpool inimlikku elatustaset, kulutab järjekordse tunnikese oma elust, pakkudes tasuta meelelahutust, kui arvutada sissetulek töötundideks. Nojah, aga keegi ei käskinud mul seal tööd teha. Ise tahtsin.

 

Kirjeldan siis, kuidas see protsess käis. Esmaspäeval ostsin soome pappi, värvid olid endal juba olemas. Mõtlesin välja plakatite tekstid ning tegin kahepoolsed plakatid. Panin põranda kaitsmiseks maha suure oranži lina. Hiljem selgus esiteks, et see oli Pirni päevatekk, mille ema talle oli õmmelnud ja mille Pirn oli millegipärast koera korvi visanud, kust ma selle siis ka võtsin ja teiseks, et lina oli kogu värvi läbi lasknud. Teades, et kuivanud akrüül kusagilt maha enam ei tule, olin päris paanikas. Õnneks leidsin vannitoast mingit hullu keemiat ning kõva harjaga hõõrudes sain põranda puhtaks. Ei kujuta ette, millega ma oma üürika põranda muidu kompenseerinud oleks. Vaene kunstnik ju.

 

  

 Klaasile kleepimiseks trükkisin A4 paberitele järgmised tekstid:

• Kunstniku töö on luua kunstiteoseid ja neid näidata galeriides, muuseumides, festivalidel, workshoppidel, avalikus ruumis jne. 
• Kunstnik ei saa töö eest palka! Sageli puudub tal tervisekindlustus ja võimalus saada pensioni. 
• Osad kunstnikud on sunnitud olema töötud, et oleks aega kunsti teha. 
• Osad kunstnikud on sunnitud olema FIE-d, et neil kehtiks tervisekindlustus. 
• Kunstnik ei pea olema ettevõtja, kui ta ei taha! Tal peaks sellest hoolimata olema õigus sotsiaalsele kaitsele riigis, mille kodanik ta on!

kunstiõpingute aeg 10 a.
tööaeg 24/7
palk 0
tervisekindlustus 0
pension 0

Tüüpilised pakkumised kunstnikule:

1. Tahad meie küla katlamaja korstnat värvida? Raha pead ise leidma.

2. Tahad mu kontserti filmida? Tasuta muidugi.

3. Viitsid, joonista üks õnnitluskaart. Võin sulle tüki sünnipäevatorti tuua.

4. Tahad mu bändile DVD kujundada? See on 0-eelarveline projekt, keegi palka ei saa.

5. Palun aita mind oma naiseliku vaistuga!

6. Palun tee mulle koduleht. Kahjuks eriti maksta ei saa.

7. Palun aita Egiptuse müsteeriumi teemalise animatsiooni tegemisel!

8. Palun pea oma kunstist ettekanne minu üritusel. Palka ei saa.

9. Kunstiakadeemias võid anda nii palju tunde kui jaksad, aga palk on nii väike, et tervisekindlustuseks ei jätku.

10.Vanglas ja vaimuhaiglas oodatakse vabatahtlikke kunstiõpetajaid!

11.Palun tule Haapsallu mu fotostuudiosse alasti poseerima. Lahe, kui spagaati teeksid. Sõiduraha pead ise leidma ja palka ma ei maksta, sest olen hobifotograaf.

12. Teeme koos erootiliste fotode albumi! Rahasid ei ole ega tule.

Pakkumisi ei mõelnud ma ise välja vaid kirjutasin need üles iseenda elust.

Pärast kaht päeva tihedat tasuta tööd, mille hulka kuulus ka Ladyfesti külastamine, mis käib professionaalse kunstielu juurde ja on klassifitseeritav kui enda jooksva kunstieluga kursis hoidmine, läksime Pirniga kolmapäeva hommikul Kunstihoone staapi. Pirn oli pildistada lubanud. Ootasime natuke. Kui kupli poole astuma hakkasime, anti mulle selga suur raske kasukas. See kasukas on Eesti Draamateatrist lavastusest "Tagasi Vargamäele“, kandis Ain Lutsepp. Kasukas ulatus maani ning oli nii raske, et astusin vaevaliselt üle platsi. Klaasobjektis suvitas Ralf Tamm tuhkruga. Vahetuse ajal hakkas linnulaulu asemel mingi teine heli mängima. Andsin kasuka Ralf Tammele ning vaatasin ringi. Mingeid juhiseid mulle ei antud. Alles hiljem, kui Sandra Jõgeva klaaskasti ilmus, kuulsin, kuidas talle näidati, kus paanikanupp asub. Aga kui minuga oleks midagi juhtunud? Staabi telefoninumber mulle igatahes anti ja sinna ma helistasingi kui plakatite näitamist veebikaamerale paika tahtsin panna. Tool oli fikseeritud ja ega sealt lamamisasendist midagi teha saanudki. Viisin oma aktsiooni läbi püsti seistes.

Objekt 2011 vabatahtliku tehtud pilt

Esimene kaasaelaja oli Teet Veispak, kes Facebookis oli küsinud, miks ma ometi sinna klaaskasti tahan minna. Järgmisena tuli Raoul Kurvitz, kes aktiivselt filmima ja pildistama hakkas. Jaan Toomik isegi saabus. Alguses midagi erilist ei toimunud, sest aeg kulus videokaamera üles panekule, et publikut filmida ning tekstide kleepimisele. Plakatid asetasin alguses maha ja toolile. Võtsin jalad paljaks. Kadakad torkisid ja higi lahmas. Suvisel rattamatkal Läänemaale tundsin täpselt sama. Juba seal taipasin, kui vaenulikud võivad olla kadakad. Suvitamisest nende keskel ei tule mul iial midagi välja. Soojus mulle tegelikult meeldib, aga õhku oleks rohkem võinud olla. Kuna päike paistis, panin oma suured roosad päiksekad ette. Selle tulemusel ütles mind Mustamäelt kaema sõitnud T.V. kellega me pole kohtunud 20 aastat, et mul olevat ikka päris võõras nägu olnud.

Raoul Kurvitz ja paljud teised kunstnikku jälgimas. Foto Indrek Mänd

Kleepisin alguses kogemata tekstid enda poolt võttes õigesse, kuid publiku suhtes vastupidisesse järjekorda. Kuna läbi seina polnud kuulda ainsatki heli, võttis Pirn mulle kõne ja küsis, et mida see lause tähendab: „ja neid näidata. Kunstniku töö on luua kunstiteoseid“. Taipasin, et pean kõik tekstid uuesti ja arusaadavas järjekorras kleepima.

Foto Indrek Mänd

Lõpuks hakkasin veebikaamera ees plakateid näitama. Iga plakatit hoidsin püsti seistes umbes pool minti ja kuna iga plakat oli kahepoolne, siis vahetasin pooled ja hoidsin taas. Mida aeg edasi, seda higisemaks ma muutusin. Publikut oli täitsa rohkesti. Üks noortekamp viis kupli ees läbi pika ja põhjaliku fotosessiooni. Indrek käis ka pildistamas ja tema fotod tulid kõige ilusamad. 

Fotosessioon! Foto Indrek Mänd

Hakkasin 5 min enne 11 asju kokku korjama. Möödus suur lasteaiarühm ja kõik lehvitasid. Pirn kuulis, kuidas kasvataja seletab lastele, et tädi puhkab seal sees. „Mis te arvate, miks tädi jalad paljad on? Sest seal sees on soe!“ Hiljem olevat kasvataja püüdnud paari sõnaga selgitada, et tädi tahab öelda, kui raske on kunstnike elu.

Foto Indrek Mänd

Foto Indrek Mänd

Klaaskapslist väljudes tekkis tunne nagu oleksin avakosmosest naasnud. Mitmed vaatlejad ütlesid, et nende arvates oli mu etteaste jõuline ja võimas, aga ka vajalik ja jumala lahe.

Pirn ütles, et üks mees oli seinale kleebitud tööpakkumisi lugenud, kellelegi helistanud ning seletanud: „Siin kirjutab, et „Teeme koos erootiliste fotode albumi“… „Jah, EROOTILISTE!“.

Üsna kohe leidsin end Delfi Publikust ning kella kolme ajal helistati Päevalehest. Algul taheti ainult pilti, aga kui küsisin, kas nad minu kommentaari ka soovivad, öeldi, et hästi, rääkige siis oma aktsiooni tagamaadest. Järgmisel päeval ilmuski täitsa normaalne tekst, mida ülla-ülla ei olnud moonutatud. Vahel võib nii vedada kohe.

Publiku uudise alla ilmus kiiresti kohustuslik hulk kommentaare purkisittumise teemal. On asju, mis kunagi ei paista muutuvat. Äkki on hoopis nii, et iga kord, kui keegi purki sittumist mainib, saab kunstnik Jaan Toomik energiat? Iial ei tea.

Keyword poetry

Keyword poetry mõtles väidetavalt välja Jaanus Adamson, kuigi mina tulin sama idee peale juba umbes kuu aega tagasi. Lihtsalt jälle olin liiga uimane. Teada sain sellest läbi Arni blogi.
Jaanus ise kirjeldab seda nii : Siin kehtib vaid paar reeglit: 1) luuletus tuleb koostada otsisõnadest, mida sisestades on jõutud sinu blogisse (võid neid leida näiteks Statcounter’it kasutades); 2) otsisõnu võib luuletuses korrata, kuid iga otsinguline sisestus (koosnegu see sõnast, sõnade grupist või fraasist) peab luuletuses moodustama iseseisva „värsirea“ ehk siis säilitama oma algkuju konkreetse otsinguühikuna.

Minu luuleread põhinevad lõviosas küll kodulehe, mitte blogi märksõnadel ja neid on meeletult. Täna postitan siia oma esimesed luuletused. Ka pealkirjad on otsingufraasid.

Armunud eka õppejõudu

mina läksin kunstikooli
alasti avalikult

fideelia-signe roots juhendaja
kes on kunstnik
mina ei hammusta
kunstikaltsakad

kunst peab müüma
simone perele pesu
maailma kunstnikud
van goghi radadel

gaudi oli sündinud
põhjalaeit
lenin on öelnud
kunstivabadus

laulev revolutsioon ja kunst
mässu kaubastamine
fideelia-signe roots alasti
alasti avalikult


Selles kevades vajan vaid sind

Milline on vitt?
osta noku
naiste vitud
naturistina

kari käsper homo
piitsaga seksuaalfantaasiad
kopravaatlus
mesilaste söötmine

ta on ikka täielik gei
tänavakunst politsei
sotsrealism töölised
raul kurvitz performatiivne kunst

jaan toomik
mees loomalik
seks tulevikus iidsed tungid

performance looduses
gräzin homo
raul meel lipp roppused
lasteporno

loomalik
baasuskumus
vananemine ja surm
teletupsud keelati ära


tehisintellekt psühhoanalüüs enesekaitse

ära anda mees
r kelomees kontakt
esteetika essee
r kelomees kontakt

saksan naturisti videot
r kelomees kontakt
kuidas vibu ehitada
r kelomees kontakt

aju assümmeetria
r kelomees kontakt
kiirusagar
a. makarenko