Geenius saabus Eestisse täiesti õigeaegselt, sest torm Monika oli juba raugenud ning Sven lilledega vastas.
Reedel käisime külas Üllel ja Lauril ja ma sain süüa sealiha ning Pavlova torti, millest olin Soomes unistanud. Poole ööni mängisime toredat rongimängu või oli see doomino või nende hübriid.
Laupäeval vaatasin suure osa Tallinna kunstinäituseid läbi ja kavatsesin kaasaegse kunsti liidu koosolekule ka minna, aga mõtlesin ümber, kuna olin magamata. Pühapäeva õhtul külastasin Ly'd. Nii lahe oli vaadata, kuidas tema kandi väiksemad tänavad on poolenisti paksu lume all ja iga maja ees vehib keegi suure lumelabidaga. Täna õhtul saabub Londonist Erni ühe omavanuse mehega, kes on geograafiaõpetaja samas koolis, kus Erni inglise keelt õpetab. Hakkame homme linna peal chillima. Teemadeks on õlu ja geograafia. Õllest ei tea ma halligi, geograafiat näeb Tammsaare pargis, kus lumi on hiigelkuhilaid moodustanud.
Mu Turu residentuuri ajal kirjutatud blogi järgib üsna stiilipuhtalt romaanikirjutamise loogikat.
Kõik algab kangelase teeleminekuga.
Sihtkohas tekivad mitmed jamad ja lõpuks satub kangelane väljapääsmatusse olukorda: 1, 2, 3, 4, 5, 6
Tänu oma üleloomulikule- või lihtsalt brutaalsele lihasjõule pääseb kangelane ohust.
Kangelane naaseb võidukalt kodumaale.
Õnnelik lõpp.
Tegin just tegevusetult tööl passides suure skeemi uude kohta mineku juttude kohta. Täitsa klapib :).
ReplyDeleteMidagi ei klapi.
ReplyDeleteKangelast peaks koju tagasijõudmisel ka ootama mingi raskus, või segadus. Ja selle äraklaarimisel peab kangelane saama auhinna. Printsi ja pool konna näiteks.
oh, ja kugu jääb kaugelt naasnud kangelase äratundmismäng? On või ei ole?
ReplyDeleteKangelast ei pruugi oodata saabumisel segadus, aga võib. OK, tegelikult ootaski mind raskus ja segadus kui koju tulin. Kui ma selle ära klaarin, siis mingit auhinda ma küll ei saa. Nii et lõpp polegi õnnelik ilmselt. Vähemalt mitte ülivõrdes.
ReplyDeleteÄratundmismäng, et kas selles talvejopes ikka olen mina, on juba alanud.