See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


26 November 2010

Šamaani oodates

Kolmapäevases Turun Sanomat's ilmus meie näituse kohta väike ülevaade. Pilt on ilus, aga loos on kala sees: ajakirjanik paneb laheda stiiliga, et ma olevat väitnud nagu kunstnikud oleksid töötud ja kodutud. Rääkisin töötusest, aga tean, et ei nimetanud sõna „kodutu“. Kui diktofoni asemel on pliiats ja paber nagu sellel onul, võib kõike juhtuda.

Artikkel näitusest "Turun Sanomat's"
Homme ilmub lugu meie näitusest kohalikus rootsikeelses ajalehes. Nimelt sattusin ükspäev juhuse läbi järjekordse ajakirjaniku küüsi. Olime Alissoniga galeriis, kus tema end foto jaoks meikis ja mina pilte tegin. Alisson oli just meigi maha pesnud ning mina olin pähe tõmmanud oma kaks kapuutsi, millest pealmine on hiigelsuur ja oranž, muutes mind South Pargi Kenny'ks ning liikusin hoogsalt ukse poole, et koju minna, kui saabus ajakirjanik rootsikeelsest väljaandest Åbo Underrättelser. Superstaar peab olema alati valmis pressiga suhtlema, mis näitab, et ma veel valmis staar ei ole, sest just sel päeval olin pea pesemata jätnud. Poseerisin jälle kividel ja rääkisin oma tööst. Fotosid üle vaadates ei tundunudki väga hirmus. Mis see üks pesuvaba päev juustega ikka teeb. Vanasti pesti pead kord nädalas seebiga ja poseeriti ikka. Sellest hiljem.

Üleeile ootasin šamaani. Pidime Turus kohtuma, et kohvitassi kohal feminismist, šamanismist ja kunstist lobiseda. Tutvusime, kui oma online projekti jaoks osalejaid otsisin. Tuiskas jubedalt. Vaatasin aknast inimesi. Siin liiguvad põhiliselt tudengid ja õppejõud. Vana vibalik hallipäine mees rühib vastutuult. Suure kirju kapuutsiga neiu nagu päkapikk oma peenikestel jalgadel. Kirjakandja oma kollasel jalgrattal. Meeletult suur kaadervärk lohiseb mööda. Rekka, mille kärus oli killustik vedas koppa ja selle järel sõitis mingi väike vilkuriga buss. Lõpuks helistas šamaan ja ütles, et rongiliiklus on lumetormi tõttu sassis ja kahjuks peame kohtumise edasi lükkama. Vestlesime erinevatel teemadel üle poole tunni, mis minu jaoks on telefonivestluse kohta pikk aeg. Ma pole kunagi telefoniga lobiseda armastanud. Eelistan virtuaal- või IRL suhtlust. Šamaan osutus kirglikuks feministiks. Samal ajal aeti katedraali ette püsti suur kuusk. Miskipärast ei saanud nad kuuske kohe korda ja rihtimine jätkus veel järgmiselgi päeval. Poed on jõulunänni täis. Ostsin piparkoogivorme ja loen päevi kojuminekuni. Tänasest on jäänud veel kaks nädalat, millest kaks päeva veedan Helsingis. Ühika köögis säravad tänasest alates jõuluküünlad.

Ühisköök on jõuludeks valmis
Neljapäeval toimus Turu Kunstiakadeemias kaks artist talki: Kristina Norman ja Julie Nord ning õhtul oli samade kunstnike näituse avamine Turu Kunstimuuseumis. Minu kohtumine Kristinkaga oli hästi soe ja lahe. Lobisemiseks küll eriti aega ei jäänud, aga päev oli huvitav sellegipoolest. Sain näha uuesti tema filme, samuti teise kunstniku töid. Siis oli ringkäik akadeemias. Pärast seda tulid Kristinka ja Julie Titaniku galeriisse minu ülespanekut vaatama ning seejärel saabus aeg nende oma näitus avada. Enne avamist süüdati kunstimuuseumi ees kuusel tuled ja pakuti kuuma glögi. See oli üks külma päeva sooje tipphetki. Avamine oli tore, aga sealt pidime Alissoniga aegsasti kaduma, sest Paula ja Sami olid meid enda juurde sauna kutsunud. Õigupoolest oli see Sami korter, kuhu me siirdusime ja Paula seletas kohe lahkelt, miks nad koos elada ei saa: Sami kogub krokodille. Tal on voodi pehmeid mängukrokosid täis. Riiul on krokodilliraamatuist tulvil. Vannitoas on krokodillikujuline seebialus, pesuhari ja veel mitmeid vidinaid. Sami on mees, keda enamus riietega ära ei tunne. Ta on aastaid aktimodellina töötanud. Lisaks on tegelane kohalikus seksipoes müüja olnud ja tal on kodus terve kuhi 1970ndate erootikaajakirju. Ühe neist olevat ta oma vanaema pööningult avastanud. Ta arvab, et selle on ostnud ta isa või onud, kes seda eitavad. Vaadates karvaseid erootikamodelle, ei suutnud keegi tõsiseks jääda, eriti kui keerasime ette lehekülje, kust seiras vastu meeletult palju mustvalgeid soome naissoost parlamendiliikmete portreid, kelle seast lugejad pidid kõige seksikama valima. Osadel oli ägedalt kohev poisipea, osadel rasvased juuksed ja katkised hambad, mõni kandis paksude raamidega prille. Oli, mida vaadata. Siis veel rääkisime Nükanenist. Kui teised ütlevad, et fifty-fifty, siis Nükanen ütleb fifty-sixty.

Saun oli hea, aga et see on majaelanikega ühine, siis oli meil aega vaid tund. Oli hullult mõnus. Käisin viimati saunas arvatavasti üle kahe kuu tagasi. Tundsin nagu olnuksin ilgelt räpane. Dušš on täiesti mõttetu, alles saunas saab inimene puhtaks. Pärast tegi Sami süüa ja meil oli krokodillide seltsis vahva. Plaanime üritust korrata. Koju saime keskköö paiku ja kõndides hakkas ikka päris külm. Täna hommikul oli Turus -14 C.

Tallinna sadamasse jõudmiseni on täpselt kaks nädalat, kui laev jäävangi ei jää. Olen kord sellise vangistuse läbi elanud, enam ei taha.

23 November 2010

Näituse avamisest

Suur etteaste on nüüd siis tehtud. Tehnilised faktid:

1 tonn killustikku, sexy roosa raadio, kolm monitori, video ja heli. Võrdluseks installatsioon 2007. aastal magistrinäitusel TASE07 KUMU-s: 1 tonn ja 750 kg autorehve ning 20 kg seapekki (blogisissekanne aastast 2007)

Tekst näituse kohta SUMU A.i.R. Blogis.

Mu enda kirjutatud tekst ja mõned pildid on eelmises blogisissekandes ja ühe video sain üles ka pandud, kuid teiste materjalide kodulehele saatmine ootab kiiremat netiühendust. Nad siin Åbo Akadeemias näivad nüüd arvavat, et olen vaid poolenisti olemas (enne polnud mind üldse). Nii saan kasutada nende netiühendusest ka vaid poolt.
Ootame, et sel nädalal ilmuks artikkel Turun Sanomat's.

Ehitamine ei olnud minu jaoks nii raske, kui magistritöö oma, sest mul oli seekord väiksem töö ning rohkem abilisi. Mu põhitegevus seisnes silma peal hoidmises, ilma milleta oleks mu teos nähtavasti alles napilt avamiseks valmis ja tööle saanud. Ma ei väsi imestamast, kui erakordselt kiire ja väledana ma end aeglaste soomlaste seas tunnen nagu Välek-Vibulane lausa. Samas on soomlased väga coolid, ei tee sääsest elevanti, ei dramatiseeri midagi üle ja võtavad asju vabalt. Räägin muidugi vaid käputäiest kunstnikest, kellega siin rohkem suhtlen. Laias laastus keskmist soomlast hindama ei kipu. Ühesõnaga, kui enamus galeriist näituse üles paneku neljandal päeval, 5 tundi enne avamist ja 5 minutit enne ajakirjanike saabumist samasugune välja nägi nagu neli päeva tagasi, ütles Jouna, et kõik on kontrolli all ja tal oli õigus, sest kl. 17. 30 oli näitus avamiseks valmis. Siis võis veel vaid meenutada, kuidas teisipäeval mööda suuri kaubanduskeskusi sõitsime, otsides muude vahendite hulgas ka kive. Lõpuks tellis galerist kivid telefoni teel ja järgmisel hommikul ootas terve tonn killustikku kotiga galerii ees. 

Kivide sisse viimine
Tõime need käruga sisse ja katsime põranda kividega. Minu pärast pidi Jouna ühe lisaseina ehitama. Kui killustik põrandal oli, kulus veel pikki piinarikkaid tunde, enne kui kaks vana- ja üks uus monitor tööle said. Õhtuks tellis galerist kõigile galerii kulul pitsad. Maarit on nii tore galerist. Olime veidi ärevil, sest järgmisel päeval, seega juba siis avamispäeval kella üheks oli määratud kohtumine pressiga. Maarit oli ise määranud, sest ega tema ette teadnud, et selleks ajaks saab valmis ainult minu installatsioon. Queerkunstnik Alisson São Paolost oli ka tegelikult valmis, aga tal polnud muud, kui fotod seinale panna. Kogu töö oli tehtud kodus arvutiga ja pildid olid kohalikus laboris välja lastud. Lihtne.

Kolmapäeval mõtlesin, et peale näituse ülessaamist tulgu või veeuputus, aga tuli hoopis konnasilm. Neljapäeval kella üheks pressikohtumisele minnes avastasin parema jala küljest käimisel kipitava punni, mis hilisemal googeldamisel väga konnasilmalik tundus. Lisaks selgus kodunt väljudes, et saapakonts liigub. Rattaga ei saanud minna, kuna kartsin äsjasadanud lumel libastuda. Õnneks konts ära ei tulnud, kui ajakirjanikega rääkisin ja kividel poseerisin. Fotograaf oli hiigelkasvu mees, ajakirjanik aga nagu Raimu Hansoni Soome kloon. Galerist oli natuke nördinud, et teiste kunstnike tööd alles üles panemata olid, aga mul oli hullult hea meel, et vähemalt minu teos on näha, töötab ja ma ise ka olen näha ja näiliselt töötan. Ega's ma oma konnasilmast siis rääkinud. Kõik olid kohmetud, kui press saabus, sest keegi eriti ei uskunud, et nad tulla viitsivad. Mitmed näitused olevat siin ilma meediakajastuseta möödunud. Võib-olla oli kuskil kõlakas liikunud, et käisin tähtsat linnavalitsuse onklit intervjueerimas.

Kui ajakirjanikud lahkusid, jõime kohvi ning ma sain vahepeal koju magama minna. Kella viieks olin oma saapakontsa ise kinni liiminud ja alustasin teekonda avamisele. Tee peal hakkas konts taas liikuma.

Avamine algas vaikselt, kell 18 polnud veel ainsatki hinge, aga ajapikku laekus siiski päris suur rahvahulk. Kohal oli naljakas vanaonu USA-st, kes väitis, et talle meeldivad Guru videos kõige rohkem need kalad. Kalu aga seal videos tegelikult ei olnud. Kohal oli ka õhinas tädi kunstimuuseumist, kes mind uuesti igale poole kutsus, kuhu ta eelmine kord juba mind kutsunud oli. Põhiliselt kutsus ta mind Kristina Normani UFO-filmi screeningule. Kristinkaga õppisime samaaegselt EKA-s vabade kunstide magustrantuuris. Antikapitalist Juha Forss tuli ka ja nautis videoid, kus olen tema perfokaid kasutanud. Oli ju segadus tema meiliaadressiga. Selgus, et kui Juha perfokat vaatamas käisin, oli Juha purjus peaga mulle oma meiliaadressi valesti öelnud, nimelt siis juha enne ja forss pärast. Õige on teistpidi. Paraku elab Soomes veel kolm Juha Forssi: isa, poeg ja pojapoeg. Neist üks lõpuks vastas mu kolmandale kirjale, et kahjuks on ta vale isik ja me pole iial kohtunud. Nimelt olin saatnud Juhale juba kolm meili, kus küsisin luba tema perfokavideot oma videotes kasutada. Tõesti tore, et ta nõus oli, kui näitusel kohtusime. Muidu oleksin pidanud kõik ümber tegema.

Avamisel oli bänd, taustal on kaks Birger Storaas'i videot (tema ei saanud avamisele tulla):



Minu installatsioon koos müraga:




Mu installatsioon oli popp. Üllatuslikult meeldis inimestele istuda üsna teravatel kividel, seal videoid vaadata ja suhelda. Roosa raadio üürgas kivide keskel ja kuigi tegemist oli tööstuslikult peenestatud killustikuga, jättis see kupatus ranna mulje. Selliste suuremate installatsioonidega ei tea kunagi, mis lõpuks välja tuleb, aga mina olen rahul.

Kolm residenti: Alisson (Brasiilia), Fideelia (Estonia) ja Guru (Norra)
Oleme Alissoni portreede taustal.

Alisson ja Paula minu raadiot kuulamas
Pärast avamist läksime India restorani. Seal oli üllatavalt maitsev söök. Varem olen saanud erakordselt halba india toitu, mis mind väga ettevaatlikuks oli muutnud. Nüüd tean, et india köök võib olla ka väga kvaliteetne. Titanik tegi välja ja me ei pidanud ise sentigi maksma. Alles kella 23-ajal tulime sealt ära, restoran oli juba suletud. Enamus liikus mingisse baari edasi, me Alissoniga läksime koju magama. Ilm oli näituse avamise ajal jube külmaks läinud, talv koos lume ja jääga oli meie auks saabunud.

Järgmisel päeval käisin uuesti pimedusegaleriis, shoppasin ja leotasin edutult konnasilma.

Esialgu on vara öelda, kas mu projektist mingit dialoogi ka tõusis, sest Turun Sanomat's pole veel artikkel ilmunudki. Küll aga juba tuldi ütlema, et Seppo Lehtineni video on väga huvitav ja teema on vajalik, sellest tuleb rääkida. Lehtinen valetavat intervjuus. Mitmed imestasid, kuidas ma paari nädalaga nii põhjaliku töö ära suutsin teha. Tean, et see on vaid algus. „It is a beginning of beautiful friendship!“ (maffiaboss Kusturica filmist „Must kass, valge kass“).

21 November 2010

Out of Joint

Kunstnikud- sissetulek 0, ootused 0


Turu linnavalitsuse viitsepresident Seppo Lehtinen:
Ühiskond vajab kunstnikke. Nad on meie jaoks.“.

Videoinstallatsioon


See installatsioon on osa ühisnäitusest „Out of Joint“ Titaniku galeriis Turus Soomes, kus resideerusin perioodil 13. okt- 8.dets. 2010. Tänan kõiki, kes mind ekspositsiooni tegemisel abistasid.
SUMU A.i.R. residentuuriprogramm 

Materjalid: killustik (kogus 1 tonn), sexy roosa raadio, kolm monitori, video ja heli.

Kohaspetsiifiline teos kajastab Turu linna kunstnike hetkeolukorda kapitalismi tingimustes.

Püüan luua dialoogi Turu kunstnike, linnavalitsuse ja kunstipubliku vahel. Uurin, mida tähendab olla kunstnik siin ja praegu.

Intervjueerisin viit kohalikku kunstnikku ja lisaks iseennast. Enamus kunstnikke on kas töötud või töötavad osalise koormusega mingil kunstivälisel alal. Nad leiavad, et töötu olla on hea, sest siis on aega kunsti teha. Tegijamad kunstnikud saavad taotleda 3-5-aastast igakuist toetust ja kunstnikupensioni. Kuulsa staarkunstniku staatusest pole neist mitte keegi endi sõnul unistanud. Samuti lepivad nad erakordselt kitsaste ruumiliste ja rahaliste tingimustega. Mitmed neist teevad lisaks veel bändi, luues nii kunsti kui muusikat oma magamistoas. Samal ajal loodavad nad saada grante - rahalisi toetusi oma näituste tegemiseks.

Kivikillustiku kasutamisega tahan anda edasi ehitamise ja muutustega seotud ebakindlat õhustikku. Kui saabusin Turgu, toimus põhjalik renoveerimine ka selle hoone ümber ja sees, kuhu mulle oli ateljee määratud ja ma ei saanud seal vahepeal müra tõttu intervjuusid teha. Keskkonnamõjud on tulemuslikult ära kasutatud.
Roosast raadiost kostab agressiivset puurimist ja muud ehitusmüra.

Lisaks kunstnikele intervjueerisin ka linnavalitsuse viitsepresident Seppo Lehtineni, kes arvab, et Turu linn on loonud kunstnikele ideaalsed töötingimused ja isegi mujalt Soomest tullakse seetõttu Turgu. Seppo tahab jätta kaasaegset kunsti tundva isiku muljet ning väidab, et ta on näinud antikapitalist Juha Forssi performance't. Täpsustavaid küsimusi esitades selgub, et tegelikult ei ole Lehtinen siiski klassikalise muusika kontserditest ja teatrietendustest kaugemale jõudnud.

Kolmas video näitab Linnankiinteistö hoonet, kust kunstnikud hiljuti ära olid sunnitud kolima. Linn müüs nimelt hoone kiiresti maha, aga lubatud asendusmaja tuli liiga hilja.


Tsitaate intervjuudest:

Ühiskond vajab kunstnikke. Nad on meie jaoks! (Seppo Lehtinen linnavalitsusest)

Olen kuulnud, et kusagil on suur kunstiturg... kusagil kaugel... aga see on pigem suur nali. (Jari Kallio)

Kunstiturg ei ole siin kuum. See ei ole isegi leige, see on külm! (Laura Miettinen)

Mõnikord tunnen, et kogu kunst on mõttetu ja ma ei taha kunsti teha ega näha. Sellistel hetkedel unistan näiteks lüpsjaametist. Kui sa lehma ei lüpsa, sureb lehm ära, aga kui sa kunsti ei tee, ei juhtu midagi. (Fideelia)

Lõppude lõpuks, keda kotib? (Jouna Karsi)

Kui kunstnik on kapitalismivastane ning süsteemi suhtes kriitiline, siis kas tal on õigus samalt süsteemilt raha vastu võtta? Kui aga rahastamist leiavad affirmatiivsed ehk süsteemi toetavad projektid, ei anna see pikemas perspektiivis maailma kultuurivaramusse midagi olulist juurde. Kapitalistlik süsteem on alati oma kritiseerijaid toetanud, muutes mässu kaubaks. Näiteks 1950ndtel juhtus USA-s, et algselt mässumeelne abstraktne ekspressionism muudeti affirmatiivseks ehk süsteemi toetavaks kunstiks. Milleks üldse kunsti teha, kui see nurjub, enne kui on alanud?

Herbert Marcuse (1898-1979) – marksist ja Frankfurdi koolkonna liige oli 1968. aasta Pariisi intellektuaalide ülestõusu üks populaarsemaid eestvedajaid. Tema arvates oli kunst mõttetu ja selle asemel pidi tänavatel mässama.

Installatsioon: kolm monitori killustikul. 1. monitoris jookseb lühidokk "Linnankiinteistö", 2. on Seppo Lehtinen ja 3. intervjuud kunstnikega.

Vaade väljast. Galeriil on head suured aknad.

Väike seksikas raadio müriseb koledalt.

15 November 2010

Enne suurt etteastet

Täna kallab hommikust õhtuni paduvihma.

Vahepealne nädal on möödunud lõualuunärvi põletikku ravides ja näitusele minevaid videoid monteerides. Eilse seisuga on videod valmis. Kokku on kolm videot: intervjuud kunstnikega, intervjuu optimistliku karumõmmi ehk linnavalituse viitsepresident Seppo Lehtineniga ning lühike dokumentaafilm Linnankiinteistö mahajäetud hoonest, kus uitavad ringi viimsed kunstnikud ja kummitused. Kasutasin kahes videos kaadreid kohaliku antikapitalisti Juha Forssi perfokast, mida siin filmimas käisin. Need lõigud sobivad ideaalselt mu töödega.

Täna selgus midagi üllatavat: kaks iidvana galerii laos tolmavat telekat näitasid minu dvd-sid kenasti ning korrektses aspect ratios. Meil on vaja juurde vaid üht kuvarit, tõik, mis galeristile meeldib, sest galeriil pole üldse raha. Draakoni ja Hobusepea galeriid Tallinnas on tehnilise baasi poolest küll Titanikust ees.

Mu videod hakkavad olema suure killustikuhunniku sees. Homme toome killustiku kohale ja hakkame installatsiooni üles panema. Tuleb kohutav päev, mis saab olla ainult võrreldav päevaga, kui põrgukuumuses prügimäel oma magistritöö installatsiooni tarvis vanu autorehve valisin. Hakkan juba kahetsema, et suvel Kaiu külla lüpsjaks ei läinud. Nad otsisid lüpsjat, kuulutus oli lehes. Kogu see praegune vaev oleks olemata. Selle asemel oleksid kindel töögraafik ja -palk. Mulle on nii tüüpiline kibekiirel näituste ettevalmistamise ajal sääraseid mõtteid mõlgutada, aga oodake kuni avamine tuleb!

Mu emal on täna, 15. novembril 70. juubel. Juubeli tähistamine toimus juba 10. nov, sest sugulased, kes ka nüüd Soomes töötavad, ei oleks täna saanud ema juurde minna, aga minna oli vaja, sest ema ootas suur üllatus: minu tehtud juubelifilm. Olin juba enne Soome minekut EKA-st videoprojektori tellinud ja Pirn sai selle sealt volitusega kätte. Video vaatamine kulgenud edukalt ja olnud emotsionaalselt nii võimas, et kui ema pärast helistas, väitis ta, et ta ei saanudki filmi korralikult vaadata, kuna silmad olnud pidevalt märjad. Täna lubas ema uuesti üksi filmi vaadata. Selle filmi tegemise ajal otsustasin, et viimane kord, kus nii mastaapse filmi üksi teen, järgmine sellise kaliibriga film tuleb juba tõsine tiimitöö, kus mina olen režissöör ega pea tegelema mingi sellise nüri jamaga nagu tiitrid või dvd-le kirjutamine. Teha paari nädalaga üksi ja 0-eelarvega täispikk suguvõsa saaga on hullumeelsus.

Hiljuti osalesin tuttava kunstniku Paula Väinämö pilkase pimeduse galerii (Pitch Black Gallery) test- tuuril. Idee on panna tööle kõik meeled peale nägemise ja tajuda nendega kunstiteoseid. Oli täiuslikult pime. Kohe midagi ei näinud. Meile anti pimedate kepid, kuigi oleksin koera ka tahtnud. Giid juhatas, kuhu poole minna ja seletas natuke teoste kohta. Kunstiteosed: silikoonist maalid ja skulptuurid, lõhnaruum, küpsisevaagen, spetsiaalse programmiga tehtud päikesetõusuheli. Nagu ma aru sain, siis programm muundab videokaadrid ehk valguse heliks. Valgusel on temperatuur, mis sõltub sellest, kas valgus on kaldu sinise või punase spektriosa suunas. Kui asjaga lõpuni oleks mindud, siis oleks lisaks helile ka temperatuuri muuta võidud. Galeriis olid veel pehmed mänguasjad, linnutopis, pehmed nagu mingist vaibamaterjalist rinnad, palju rindu seina peal, ja viimaks ka nende omaniku samast materjalist nägu. Siis veel kõvast materjalist palju ninasid. Avastasin staatilise elektri, mis tekkis sellest, et liigutasin kätt mööda paneeli, mille all asusid juhtmed. See andis pimeduses valgust. Sama saab teha kaht suhkrutükki vastamisi hõõrudes, kilekotte ja teipi muserdades. Mulle hullult meeldis, sest kui sageli me ikka täielikku pimedusse satume? Tavaliselt immitseb alati kuskilt valgust. Pimedusegalerii külastamine on tasuta ja eelregistreerimisega saab kuni märtsini seal käia.

Mõnikord ei ole ma lõua tõttu magada saanud ning siis olen end ajaviiteks googeldades leidnud kõike, alates sellest, et olen surnud ja maha maetud, kuni ühe oma teose mitteanalüüsini. Päris jama, kui mu tööd ei ole võimalik analüüsida, kui sel pole normaalselt kompositsiooni ega varjatud ideed. Kos sa pistad vai mis sa kostad?

Ükspäev tegin ringkäigu näitustel.
Käisin kodu lähedal Ars Nova muuseumis  ja meeldis skulptorite näitus 
Toon paar näidet Bela Czitrom'i (sünd. 1951) horrorist, eriti sünnitamise omast. Väga lahe on niimoodi sünnitama innustada:

Bela Czitrom "Unveiling"


Bela Czitrom "Victim"

Hea oli ka Steve Pratt'i näitus. USA sõjaväest saadud posttraumaatilise sündroomiga rahuliku elu lootuses 2000. aastal Soome kolinud kunstnik oli Soomes ka Jokela ja Kauhajoki koolitulistamise ajal. Seepeale jõudis talle kohale, et peab oma traumaga edasi tegelema. Pratt arvab, et koolivägivalla toimepanijad ei ole alati haiged ega vaja antidepressante vaid nende suhtumist on vaja muuta. Kuidas, seda ta ei täpsusta.

Siis käisin ka sellisel vägivallateemalisel näitusel, aga see ei meeldinud eriti. Poolikult näritud kipsõunad ja kuuliaukudega valged pildid. Kindlasti on sellel tark ja keeruline teooria taga, aga Tallinnas Draakoni galeriis oli Karel Koplimetsa kuritegevuse teema parem.

Vahepeal sai siin mööda linna üksikut DVD-d otsitud. Tulemusteta. Müüakse vaid 10-pakke. Lisaks oli tekkinud meeletu veneaegse šokolaadi isu. Ostsin mitu sarnast šokolaadi, mis kuidagi ajasid asja ära. Siis kirjutas Arni Alandi oma blogis vahukoorest ja mul tekkis metsik Pavlova tordi isu. Praegu tuleb lõuad pidada ja edasi teenida, küll pärast vaatame. Ma oskan ju ise Pavlovat teha! Kõige tipuks olid eilse isadepäeva puhul kõik kohad peale R-Kioskide kinni. Kodus oli kaks kuivanud leivakääru, teed ja vorsti ning õnneks isegi natuke seda va šokolaadi! Kulgesin sihitult linnas ja muigasin soomlaste kombe peale iga asja pärast poed kinni panna. Otsustagu siis juba ära, on neil tarbimisühiskond või mitte. Konkreetsus oleks tore. Mulle meeldiks, et kui juba on korralikud suured poed ja värgid, siis nii ongi ja ma saan kasvõi kell 05 hommikul süüa osta. Kui aga ei ole, siis ärgu üldse inimesi oma pooletoobise kaubandusega narrigu vaid öelgu kohe, et nüüdsest kasvatab igaüks oma vilja ja loomad ise ning pressib oma aia õuntest mahla.

10 November 2010

Vihje alalõuale

Ööl vastu esmaspäeva muutus hambavalu nii meeletuks, et roni või mööda seina üles. Võtsin terve kuhja valuvaigisteid ja ühe tableti uinutit – tulutult.

Piinlesin üle kolme tunni kuni jäin loomulikul teel magama. Unes nägin, et Jaan Toomik oli hästi noor ja sile, lisaks Jaanile olid seal veel mõned tudengid ja me hängisime looduses Siis nägin, et saabusin Soomest koju. Olid Pirn, Sven ja Pipi. Mängisin Pipiga ja olin õnnelik. Lõpuks nägin nõukogudemaa viletsat külaelu, mida raamatutes näidati idealiseerituna. Ärgates oli peas mitu uut head ideed. See oli mu esimene selgete unenägude öö Soomes.

Lõuna paiku hakkasin otsima võimalust minna hambaarstile. Helistasin paarile tuttavale kunstnikule ja lõpuks läksin Titaniku galeriisse, kus galerist helistas Turu polikliinikusse. See oli ooterežiimil ja lõpuks otsustasin ise kohale minna.

Sõitsin rattaga nagu alati. Ilm muutus aina tuulisemaks ja külmemaks, kuid polikliinik asus üsna kaugel. Valu kiirgas lõualuust juba pähe ja kaela. Käed olid külmast krampis. Arvasin, et suren. Pärast seiklemist ümber suure haigemaja, jõudsin hambaravihoonesse. Infost aga öeldi, et kuna ma pole Turu kodanik, ei saa nad mind ravida. Soovitati pöörduda eraarstile või helistada järgmisel hommikul kl 8 polikliinikusse, et äkki on mõni vaba aeg. Nad vaatasid igaks juhuks arvutist, kas neil samaks päevaks aega on, aga ei olnud. Kui mulle öeldi, et mind ei saada aidata, hakkasin nutma. Pisarad lihtsalt voolasid mööda põski salli vahele ja tundsin, et hetk veel ja mulle tuleb surnuvanker tellida, seda nad ju ikka saavad! Infotädide näod olid kaastundlikud.

Läksin ära, nägu pisaratest märg ja ise mõtlesin, et kui keegi sügavmõtteline veel väidab, et hingeline valu on füüsilisest hullem, piinan seda ajugeeniust füüsiliselt seni, kuni ta oma seisukohta muudab. Mul on kõrini väidetest nagu sisemine ilu on välisest tähtsam ja hingeline valu kehalisest hullem, sest need väited on valed.

Õhtul chattisin Facebookis selle õnnetu noormehega, kes oli eelmisel päeval mulle kurva kirja saatnud. Ta oli juba paremas seisundis ning nii ka mina. Mõlemad rahunenud, jõudsime arusaamisele, et hingeline ja füüsiline valu esinevad koos ja mõjutavad teineteist ja nii on väited nagu üks oleks teisest hullem, ebakorrektsed. Valu on valu.

Aga enne leidsin kesklinnast ühe erahambaarsti.
Mul paluti 45 min oodata ja ma sisustasin aega laual kaustas olevate koledate hambafotode uurimisega. Lõpuks väljus kabinetist umbes minuvanune arst, kes rääkis... eesti keeles! Selgus, et ta on Eestist pärit venelane. Veel selgus, et mul oli hambaauk nii kavalas kohas, et ise ei näinud. Ravikindlustust mul ei ole, kuid hind ei erinenud Eesti omast oluliselt. Pealegi toetas Erni mu skandaalset hambaravi Soomes. Olin ju eelmisel õhtul täielikus meeleheites talle kirjutanud. Hambaarstil veedetud aja jooksul sadas Turus maha esimene lumi ja linna hakati jõuludeks kaunistama.
Esimene lumi Turus
Kui õhtul tuimestus kaduma hakkas, tundsin jälle valu. Tugevamaks läks see pikali heites. Magada ma siiski õnneks sain, kuid hommikul kui alustasin videomontaaži näituse jaoks, muutus valu aina suruvamaks ja vastikumaks. Hüppasin jälle ratta selga ja siirdusin oma eestikeelse arsti manu. Lasin teha röntgeni ja selgus, et mul on lõualuunärvi põletik! See polegi hambaga seotud. Kuna ravi oleks liiga ajamahukas ja kallis, kirjutas arst mulle antibiootikume ning selle visiidi eest raha ei võtnud. Lisaks sain Titanikust ka tugevaid valuvaigisteid. Üks kunstnik oli hiljuti neid ise tarvitanud ja jättis mulle ka peotäie.

Üldse on mul siin inimestega vedanud. Kõik on lahked, abivalmid ja sõbralikud. Galeriis kõik muudkui vangutasid pead, et kuidas küll nii hullusti läks. Mul on oma Tartu hambaarsti pärast piinlik, sest muidu alati nii osav ja vahva arst oli mulle viimasel kohtumisel öelnud, et nõrk ebamugavustunne lõualuus olevat mu ettekujutuse vili. Arsti vahetamisel ka erilist mõtet ei näe: ma polegi päris ideaalset hambaarsti näinud, aga mul on neid ikka palju olnud, sest mul on eluaeg hammastega jama olnud.

Tänasest istun kodus, pean silmas muidugi oma Turu ühikatuba, sall kaelas ja söön rohtusid.

Lõpuks käis P.P oma asjadel järel. Juhtus midagi ulmelist: me leppisime ära! Ma poleks iial seda uskunud. Mu kujutluspildid uhkest ja efektsest lahkuminekust jäidki kujutlusteks. Pealegi olin lõualuu tõttu täiesti rivist väljas ja kurnatud. Analüüsisime oma käitumist ja ta isegi tunnustas mind mu tugeva iseloomu eest. Sai selgeks, et me ei jäta teineteist maha, kuna me ei ole õnneks abielus.

Sain aru, et P.P on emotsionaalses plaanis väga mu kadunud isa moodi. Minu isa oli emotsionaalne ning vahel piisas väikesest asjast, kui ta karjuma pistis. Füüsiliselt vägivaldne ta ei olnud. Näiteks ei suutnud siga tappa. Kärbseid tappis küll.

Mu elus on kahtlaselt palju isakujusid.

08 November 2010

TäPe vol 2

Nagu mu eelmisest postitusest selgus, olen surnud ja maha maetud, aga sellega mu probleemid kaugeltki ei lõpe. Järgneb nutt ja hala.

Hea uudis:

kunstiprojekt edeneb. Täna intervjueerisin Turu linnavalitsuse viitsepresidenti Seppo Lehtineni. Ta oli nagu nunnu ja naiivne mõmmik, kes usub, et kõik on korras. Ta rääkis, et Turu hoolib kunstnikest rohkem kui teised Soome linnad, Helsingi ehk hoolib ka. Lisaks on siin ka sooline võrdõiguslikkus: naised ja mehed saavad juba peaaegu võrdset palka.
Soomes olevat popiks muutunud moodustada meeste rühmi, kes käivad koos oma mehelikkust analüüsimas. Nagu feministid, aga meessoost. Pärast rääkisime kapitalismist ja mainisin Vissarioni, kes on alternatiivse kogukonna liider Siberis. Lehtineni vaimustas Vissarion. Poliitikute suhtes kriitiline kunst tundub Lehtinenile absoluutselt vajalik, sest poliitikuid selleks olevatki, et neid kritiseerida.

Halvad uudised:

  1. Sain just e-kirja ilusalt noormehelt Akilt, kes kutsus mind eelmisel kolmapäeval räpikontserdile. Käisingi. Olime seal kolmekesi: Aki, tema sugulane ja mina. Sain kingituseks kohalikult bändilt Ronskibiiti vinüüli. Kirja lugedes pidin krambid saama. Ta kirjutab, et on sügavas depressioonis, kuna ta isa peksis teda lapsena ja nüüd kaotas ta extüdruk lapse, tal on juba pikka aega tagasi diagnoositud paanikahäire ja võtab rohtusid, samas joob alkoholi. Tal olevat palju armastust anda ja samas vaimus edasi. Loomulikult vastan talle toetava kirjaga, samas otsustasin, et saagu mis saab, kuid mina halastusseksi ei paku! Endalgi terve kuhi probleeme, aga kes mulle halastab?
  1. 6. nov. oli Soomes Pühakute päev. Mina seda ei teadnud ning olin just samal päeval nõuks võtnud üle hulga aja sooja sööki süüa. Hommikul käisin stuudios. Millegipärast olid radikad külmad. Seal on alati väga soe olnud. Pärast läksin ebaõnnestumisele määratud poetuurile. Ehmatusega avastasin, et supermarket on suletud. Algas linnas tiirutamine. Selgus, et kõik kohvikud, poed ja putkad on kinni. Rahvast ka polnud: mis sa ikka linnas teed, kui tarbida ei saa. Avatud oli kaks kiirsöögikohta, kuid kuna kiirtoit mulle eriti ei maitse ja mul kodus juba oli leiba, vorsti ja juustu, ei näinud ma sinna kulutamisel mõtet. Oleksin hirmsasti üle hulga aja sooja toitu tahtnud. Paradoksaalne, et alati, kui paastun, on mu ümber tohutult ahvatlusi, aga kui otsustan korralikult sooja sööki süüa, leian end tühjast pimendatud linnast. Hirmus külmaks oli ka läinud. Kuna olen paberitega unetu, veedan nii mõnegi öötunni lugedes. Ühel ööl lugesin kohalikust ingliskeelsest lehest, et osad soomlased võitlevad tarbimise vastu geoloogiametit pidades ehk prügikastist asju ja toitu otsides (diving ing k). üks pensionär rääkis, et tema parim diving sai teoks Hispaanias, kus ta leidis prügikastist suure värske seafilee, millest jätkus terveks nädalaks. Tühjas kõledas linnas tuli see lugu mulle meelde, aga nii näljane ma polnud, et prügikasti minna. Sama päeva õhtul otsustasin natuke suhelda. Juba ammu olin tahtnud näha uut SUMU-s resideeruvat queer-kunstnikku Alisson Göthz'i Brasiiliast São Paolost. Niisiis kutsusin ta oma korruse kööki ja tegin teed. Ta elab minust korrus kõrgemal. On tagasihoidlik geinoormees. Kunstiprojektiks ta meigib end iga päev ja teeb endast ühe foto. Pühakute päeval tahtis minna laborisse esimestele fotodele järgi, kuid nagu mina, nii ka tema sai ehmatuse osaliseks, kuna kõik poed olid suletud. Ta muide rääkis, et toitub vaid võileibadest, sest ei viitsi süüa teha. Täpselt nagu mina!

  2. Pühapäeval, 7. novembril jätkusid seiklused sellega, et Åbo akadeemia oli mul neti taas ära võtnud (user doesn't exist) ning poes sooja sööki ega värsket leiba ei müüdud. Lisaks jäin tugeva rahe alla ja hammas hakkas tuikama.

  3. Üürin Tallinnas koos kolme inimese ja koeraga korterit. Nagu mul Soomes vähe probleeme oleks, ulatuvad siia ka Tallinna korterijamad. Sügisel osad üürnikud vahetusid ja tuli teha lepingumuudatus. Kahjuks ei olnud muidu hästi lahe korteriomanik eilse seisuga peale minu veel teistele üürnikele lepingut saatnud. Olen ainus, kes on oma digiallkirja andnud. Lepingu venimisest tulenevalt on üks uutest üürnikest, I.M muutunud väljakannatamatult paranoiliseks. Kui täna hommikul omanik viimaks kõigile lepingu saatis, selgus, et I.M pole elu sees arvutiga teksti kirjutanud ega tekstitöötlusprogramme kasutanud ega saa lepingut lahti...

  4. Käisin täna turul ja poes. Ostsin supermarketist lahtist kartuliputru ja lihakastet, mida pidasin soojaks. Eestis müüakse sellist kraami kuumalt ja pannakse nn soojakotti, et kohe ära ei jahtuks. Minu ehmatuseks aga osutus söök jääkülmaks. Mis seal ikka, tulin koju ja tegin pannil soojaks. Polnudki kõige hullem. Söömise ajal tabas mind meeletu hambavalu, millest sain korraliku šoki. Kohe võtsin valuvaigistit ja uurisin hambaravihindu. Mul pole juba aastaid ravikindlustust, nii et kõik peab ise kinni plekkima. Loodan, et kui ma rohkem külmas õhus rattaga ei kihuta, kaob põletik ära, aga kui ei, siis tuleb minna… õnneks on vähemalt nädala algus, tavaliselt tekivad suured hambavalud just nädalavahetusel, eriti aga laupäeva õhtul, sest siis on suletud ka laupäeval poole päevani töötavad hambaarstikabinetid.
Täna hommikul oli Åbo akadeemia nett tagasi. Eile kasutasin netipulka, mille olin saanud galeriilt, et stuudios netis olla, kuid kuna ma oma stuudiot äärmiselt harva kasutan, on see netipulk siin ühikas hea esmaabi, juhtudeks mil akadeemia jälle minu olemasolus kahtlema hakkab.

06 November 2010

Fideelia mälestuspäev...

... oli selline. Aga ma ei saa aru, miks nad preestri kutsusid. Ja miks minusuguse feministi mälestuspäeval naised orjama oli pandud? :D
Selgus, et mu matused toimusid 3. jaanuaril 2009. Ahaaa, sellepärast tundsingi täna ühikas nõrka mädaneva liha lehka!

03 November 2010

Eimiski eikuskil

Esmaspäeval leiti P.P võti valvelauast ja koristaja oli selle koos armsa kirjaga mu lauale jätnud. Pärisin sms-iga P.P-lt, kas selline võti kuulub talle ja vastus oli, et see on tema võti. Uskumatu, aga ta isegi tänas mind. See ei tähenda muidugi, et jälle temaga hängima kavatsen hakata. Mul on uus kuum suhe, aga enne jõule ei saa ma sellest rääkida ega pilte näidata.

Võtmejama ajal kirusin end, et P.P-ga hoolimata nii mõnestki varasemast arusaamatusest suhtlemist jätkasin, sest mu Turus viibimise eesmärk on valmistuda näituseks, mitte osaleda seebiooperis. Järgi mõeldes avastasin aga, et võtmejama ei ole mu tööd seganud. Stress oli küll meeletu, kuid et mitte hulluks minna, hakkasin alates skandaalist rohkem teiste kunstnike seltsi otsima. Kas see on nagu natuke teiste ära kasutamine? Loomulikult lobisesin nendega ka varem, kuid peale suurt jama tundsin, et pean veelgi enam omasugustega suhtlema ja ründasin näiteks Jalgrattapoisi Sebastiani atekasse sisse. Võib-olla lähen varsti isegi karaokebaari, mine hullu tea.

Viisin võtme leidmise eest valvelauatädile ja koristajale kummalegi Eesti šokolaadi, mida müüakse siin igas poes. Minu lemmikpoes maksab see 1.15 EUR-i.
P.P tuleb järgmisel nädalal oma asjadele järgi.

Eile käisin Åbo Akadeemia IT infolauas uurimas, miks ma pole nädal tagasi sisse antud avalduse alusel veel kasutajanime ja parooli saanud.  Nimelt ei saa ma paroolita oma Outlook Expressist kirju saata. Infolauas istus tumedanahalise noormees. Ta tuhlas tükk aega sahtlites, midagi asjakohast leidmata. Siis helistas. Näitasin oma ID-d. Lõpuks küsis, kas olen akadeemias tudeng või töötaja. Rääkisin, et olen SUMU-s resideeruv kunstnik ja lihtsalt elan akadeemia ühikas. Siis tuli välja, miks mul parooli pole: akadeemia ei osanud mind sildistada ei töötaja ega tudengina. „We just don’t know what you are!“ (Eesti k: Me ei tea, MIS sa oled). sõnas mulle noormees. Järgnes pikk seletamine, mida ma siin teen ja miks elan akadeemia ühikas. Olin valmis esitama SUMU lepingut. Seda polnud siiski vaja ja ma sain oma parooli kätte. Lahkusin optimistlikus meeleolus. Tore oli olla eimiski, nüüdsest siis parooliga eimiski. Otsekui oleksin nähtamatuks muutunud. Kummaline siiski, et poes inimesed vabandasid, kui ma neile ette koperdasin. Nemad pidid mind ju nägema või nägid nad und? Ostsin endale rosinasaia, sest olin olnud väga tubli eimiski.

Eile intervjueerisin Karjala juurtega ca 40ndtaes kunstnikku ja õppejõudu Laura Miettineni Turu Kunstiakadeemias suure vana graafikapressi juures. Ta on nii lahe. Muide, ma ei teadnudki enne, et Soome kunstiturg ja galeriisüsteem on sama halvas seisus nagu Eestis. Laura: „Soome kunstiturg ei ole kuum. See pole isegi leige. See on külm!“.

Täna hommikul sain valmis pressika Titaniku näituse jaoks ning loodan intervjueerida Turu linnavalitsuse viitsepresidenti. Ma ei saanud teda enne kätte, aga ta helistas tagasi ja tundus lahe. Homme räägime!

Täna käisin bussiga Gigantti elektroonikapoes oma installatsiooni jaoks kuvarit otsimas. See kauplus asub mõttetul tühermaal, linnast ca 5 km kaugusel. Suht tühi käik oli, kuigi bussipilet makstakse kinni. Ma oleksin samu kuvareid netist valida saanud. Sinna saabudes selgus, et samas kohas shoppasime nädal tagasi P.P-ga. Meil oli siis kõik OK. Ka ilm oli ilus. Täna, mil meie vahel on kõik läbi, uitasin üksinda hämaruses, roosa vihmavari tormituules kahekorra käändunud ning kotis padi, mille endale ühikasse ostsin. P.P ostetud padjad annan talle tagasi. Olin märg, näljane ja pahane. Jooksin K-Rauta’ kauplusse sooja. Sõin sealses masendavas sööklas võileiba ja jõin odavat kakaod. Söögitorust käis valus jutt läbi. Ilmselt ei tohi ma ebakvaliteetset toitu süüa. Siis ründasin taas välja, et mööda lõputuid halle parklaid bussipeatust otsida. Vihm peksis vastu nägu ning ilm oli hämar, kui taas bussi astusin. Oli sama bussijuht, kes linnast tulles. Mängisin opakat välismaalast ega pidanudki uut piletit ostma.