See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


23 August 2012

Karepa performance’ ja installatsiooniõhtu "Vaikus"


Kuigi mul on kunstivaba aasta, olin eelmisel aastal lubanud Veispakule, et võtan 2012.a. Karepa performance’ ja installatsiooniõhtust osa. Sedakorda oli tegu neljanda sarnase üritusega Karepal Richard Sagritsa majamuuseumis. Ise osalesin teist korda, aga sel aastal pigem kondiitri kui kunstnikuna. Õhtu teemaks oli „Vaikus“. Tahtsin oma tööd eelmise aasta kuulsusrikka Ängiga loogiliselt siduda, samas hoida end uue eriala lainel ja sündis idee küpsetada rindade kujuline tort. Vormi ostsin seksipoest „Sinu saladus“. Kahe kausiga saab ka, aga nendega on tülikas. Transpordiks on selline ühes tükis tissivorm ideaalne. Tegin kodus biskviidi valmis ning vormist võtsin välja alles Karepal. Vorm hoidis biskviiti ilusti terve bussisõiduaja kinni. Koha peal amputeerisin rinnad, panin neisse moosi, sulgesin nad uuesti ja katsin sulatatud šokolaadiga, mis mu imestuseks jättis veits ebaühtlase pinna. Kuna suhkrumass, millega koogi katsin, kõik ebatasasused välja näitab, panin veidi täiteaineid alla, et vaatepilt oleks ilusam. Muidu vii või mammograafi juurde. Nibud tulid väga võimsad, ega ma siis nalja tegema läinud. Olga-Maria oli põhitegija ja sai üleni šokolaadiseks.



Hiljem mängisime Olgaga lendavat taldrikut ja Lapini pingil istuv Juske oli publik. Lapinil on Karepal nüüd omanimeline pink. Äkki lendas taldrik mulle vastu suunurka ja ma ehmusin tõsiselt, sest paistes mokaga ma poleks küll tahtnud oma perfokat teha. Panin salvi peale ja õnneks hullu polnudki.

Suurürituse eel, kui panin oma lumivalge kondiitrikostüümi selga, tekkis pidulik tunne. Müts on mu eriline lemmik. Paljud leidsid, et riietus sobib mulle ideaalselt. Jaan Toomik arvas, et meik muudab mind ebamaiseks ja müstiliseks, kuigi ma eriti ei meikinudki. Osad ei tundnud mind tööriietuses ära.
Rahvast sai terve õu täis. Kohal oli Kanal 2 Reporteri kaameramees, kes eelmisel aastal Ängi filmis. Erri operaator samuti. Paljud pildistasid. Minu perfokas oli viimane, nii et algul kulus kõvasti aega teiste vaatamisele. Jüri Ojaveri värk oli kihvt
Oma lemmiklooma lehmaga tööriietuses. Skulptuuri autorid on Simson von Seakyll ja Paul Mänd, pealkiri "Alice ja Aade"
Alice' seljas samal hommikul
Kui Toomik merele ja publik randa teda vaatama läksid, oli mul aeg oma perfokas valmis seada. Plaan oli, et teised kunstnikud istuvad laua taha, kuhu mina oma tordi toon. Panin lina lauale, kuid selgus, et see on liiga väike. H, sõitis suvilasse linu juurde tooma. Polnud aimugi, mitu kunstnikku üldse laua taha istub. Kõik oli segane. Katsime kiiruga laua ära. Kui aga rahvas taas hoovil ja Teet mind välja hüüdis, hakkasin oma tissitordiga aeglasel sammul ja fotograafidele naeratades tulema ja kõik tundus jälle hea. Kaamerad surisesid, asetasin tordi keset lauda ja istusin. Vanad perfokaässad imestasid ja naersid tordi üle. Kõlas repliike:“ Kuidas mina oma vanainimese kätega seda lahti lõikan?“ „Ärge unistage, et mina neid imema hakkan!“. „Neid peab lutsutama!“. Lõpuks tekkis kusagilt kirves, millega ma koogi lahti raiusin. Isegi publikule sai veel pakkuda. Õhtu lõppes üsna kirevalt ja lõbusalt



Kõik pildistavad Fideeliat ja tema torti

Sain Tartu meestearst Margus Punabi autoga, kus veel reisisid Milius, Varblane ja üks mees, kes hetkel omal käel maali studeerib ja kelle nimi ei meenu. Autos rääkisid agar kunstikoguja Punab ja teised kunstist liiga palju, millest muidu poleks probleemi, aga mul käib kunstivaba aasta. Ma ei öelnud midagi. Sooteemal ainult kobisesin paar lauset. Õhtuvalgus oli meeletult kaunis. Maaliõpilane vahtis seda punnis silmadega ja seletas, milliste värvitoonidega ta maastikku kujutaks: koobalt, strontsiumkollane, must... ei musta tuleb panna aaainult näpuotsaga, muidu rikub kõik ära! Täpselt nagu mina vanasti. Mõtlesin, et huvitav kas kunstivaba aasta paneb mind õlivärvide nimetusi unustama, sest need, vanasti minu igapäevases sõnavaras eksisteerinud mõisted kõlasid kuidagi võõralt. Unustasin jope masinasse ja kätte sain kahe päeva pärast.

08 August 2012

Ängi aastapäev ja võtted Marco muusikavideole

Terve aasta on möödunud ajaloolisest vihmasest hommikust, kui asusin Tartust palja rindkerega Karepa poole teele, vt Kestvusperformance "Äng". Üks asi, mis tookord lahtiseks jäi, oli võrdõiguslikkuse voliniku arvamus, mida mul pole siiamaani. Isegi mu päringud jäävad juba vastuseta, aga mis mul sellest. Ma tean niigi, et naiste ja meeste rindkered on võrdsed.

8. august 2011
11. augustil 2012 olen taas Karepal, aga kuna mul on kunstivaba aasta, esinen seal oma uues kostüümis ja uues rollis.

Kõik juhtub alati korraga ja nii ilmus 7. augustil Delfis mu maaelu artikkel, Õhtulehe paberlehes mu kutsekasse mineku lugu ning Elu24-s strippar Marco muusikavideo. Eestis on sellepärast masendav elada, et naljast ega irooniast aru ei saada ja liiga palju kritiseeritakse, elik vabalt ja mänguliselt läheneda. No see video on lihtsalt naljakas. Muusikapala mulle endale ei meeldigi, aga videot teha oli lõbus ja tulemust peakski võtma meelelahutusena. Helgemad pead said sellest kohe aru, aga lollid ropendavad kommentaariumides omakeskis edasi. Must lagi on nende toal... (Update: Täna õhtul ilmus Delfi Rahva Hääles video kohta kiitvaid sõnu).
Fotograaf Aldo Luud tegi Werneris minust Õhtulehe jaoks pilte.
Videovõtted kulgesid lõbusalt, kuigi olime alalises ajahädas ja päike loojus pidevalt kas liiga vara või suure vihmapilve sisse. (NB! Eneseiroonia! MEIE jõudsime ise liiga hilja võttele, mitte päike ei loojunud liiga vara,daa! Kopp ees, et mind liiga sõna-sõnalt võetakse). Esimene võttepäev toimus Elva lähedal metsas. Kaasas oli lisaks paljudele veel Eesti vanim tegev naisstrippar Svetlana (72), kes oma esinemiskostüümis ringi hõljus ja koos Marcoga kilkas, nii et ma vahepeal olin valmis pille kotti panema. Teine võttepäev möödus Riias ja sohver oli Margus, sest millal enne staarid ise autot on juhtinud. Igal võttepäeval värvisime Marco üle keha punaseks, et ta saaks mängida oma alateadvust, koomilist teisikut, kellena keegi teda ei tunne. Pika kaardilugemise ja õiendamise peale olime ühtäkki jõudnud punkti, kus päike oli kohe majade taha vajumas ja pidime kähku otsustama, kas filmime niisama viimase valgusega või värvime Marco punaseks. Punaseks värvimine oleks võtnud 30 min ja selle ajaga oleks päike juba ära vajunud. Kuna Marco ikka tahtis punaseks saada, värvisime teda Radissoni hotelli invaliidide vetsus. Kui mõni invaliid oleks tulnud kobistama, oleksime öelnud, et Marco puuet saab ainult värviteraapiaga ravida. Marco hakkas punasena mööda tänavat edasi-tagasi jooksma, mina filmisin ja äkki seisis seal politseiauto kolme mehega. Alguses kohkusime, aga siis saime aru, et need ühe kohaliku poe turvamehed olid ja neile tegi Marco esinemine hullult nalja.
Radissoni hotellis Riias hullude näoilmetega, sest adrekas ujub ringi, enne värvimist.

Elva lähistel. Värvin Marcot.

Marco Tartus Annelinnas peale viimast võttepäeva
Marco ei saanud end kusagil pesta ja pidi punasena Tartu sõitma. Heatujuline, sest temaga oli päev otsa tegeldud, lobises ja naeris ta terve tee. Ta rääkis, et Anne kanali ääres käivad iga päev kl 02 PM vares ja konn kohtamas. Vares kraaksub oma puu otsast ja konn vastab talle maast. Üks tädi käib samas kohas päevitamas, kus Marco ja alati kella 2-ajal teatab: vares on kohal, kohe tuleb konn. Ja konn tuleb. Ega ta tulemata jää. Marco lootis veel, et tee peal tanklas saab ta dušši võtta: "Anname tanklamutile raha ja ma pesen end ära.... OK, hahahaa, nagu tõeline diiva!". Pärast oli tanklas hoopis mehehäälega naine, kellele tundus, et keset ööd on kamp, kuhu kuulub punane mehike enam kui kahtlane ja julges ainult Marguse anumise peale mind WC-sse lasta. Naersime palju. Koju sain kella 03 ajal öösel.

Kolmas võttepäev Tartus oli lühike ning kui film oli avalikult ülal, ütles üks mees Facebookis, et tema nägi, kuidas me Marcot Vanemuise ees filmisime ning muretses väga, ega ta filmile jäänud. Inimesed on paranoiliselt ettevaatlikud. Iga väike asi vallandab paanika. Ja mis siis, kui ta oleks eemalt filmile jäänud? Keegi poleks teda seal ära tundnudki, sest ma poleks filminud teda konkreetselt lähivaates ja oleks olnud aru saada, et tegu juhusliku möödujaga. Sellistel hetkedel tahaks Eestist minema tõmmata. Teeksin sellega kindlasti paljud rõõmsaks, kui koos Marcoga Eestist lahkuksin, aga ei kavatsegi! Igatahes mitte kauaks.