See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


14 August 2017

Kukemuru ja loomad



Kujutle, et sõidad oma autoga Kukemuru Ambient Festivalile, tundes eesootavat sumedat suveõhtut juba kõigi meeltega ette. Kohati sajab hoovihma. Äkki märkad vihmasajus keset teed ohutussaarel lebamas musta kassi, kes küllap on peale auto alla jäämist sinna tõstetud. Süda jätab löögi vahele. Äkki peaks kontrollima, kas ta veel hingab? Kuhugi peaks justkui teatama, aga kuhu? Kuni mõtled, oled juba mitu kilomeetrit edasi jõudnud ja otsustad teekonda jätkata, süütunne, et oleks siiski pidanud kontrollima või teatama, piinab aga veel tükk aega. Lubad järgmine kord targem olla. Korraga silmad maantee ääres mitmeks tükiks kistud rebaselaipa. Tema enam ei hinga.

Kui päike välja tuleb, hakkavad liblikad teede kohal lendama. Iga kord, kui mõni liblikas autoga kokku põrkab, kostab iseäralik plaks. Ennast pole ollagi, aga surm on nii selgesti kuulda!

Jõuad Kukemurule ja püüad kassi, rebast ning liblikaid unustada. Tellid vegantoitu, paned vaimu õhtuks valmis. Väike Lehm naudib muusikat. Festivali korraldaja Kaido Kirikmäe tunnistab, et lõpetas 21 aastat tagasi igasuguse liha, kala ja munatoodete söömise. Ta oli talulaps ja aeg-ajalt ikka juhtus, et ahtraksjäänud lehmad tuli tapamajja viia. Kord rääkinud ema Kaidole, kuidas ta näinud lehmadel tapamajja mineku ajal pisaraid silmis. Sellest ajast peale on Kaido vegan ja lehm on talle eriliselt südamelähedane loom.
Kaido Väikese Lehmaga Kukemurul
Publik sätib end mugavalt ambienti kuulama ja kui lavale astub soome punt „Verde“ tuleb silme ette hommik maal. Linnud vidistavad, tuul sahistab puude latvades ja päike kuivatab kasteseid rohukõrsi. Laudas ärkavad lehmad. Milline ilus hommik! Ristik ootab näksimist! Tuleb lehmapidaja, aga ta on täna ehmatavalt jahe ja kinnine. Lehmad aetakse laudast otse tapamaja autole. See oli nende viimane hommik.
Kukemuru värvid
Järgmisel päeval koju sõites näed külavaheteel jälle kassilaipa ja vastavalt endale antud lubadusele peatud ning astud ligi. Noor õbluke hall triibik, suust tuleb natuke verd. Ei paista enam elus olevat. Vahetult tee ääres on majapidamine, mille hoovis seisvast autost väljub noormees. Selgub, et ta oli just vahetult enne peatunud ja majast uurima läinud, ega kass sealt ei pärine. Ta olevat näinud veel, kuidas kassil käpp värises, kuid nüüdseks on loom surnud, mis surnud. Maja poolt ligineb vanem naine, mustad kindad käes. Jõuab kassini ja nendib, et tema oma tõesti. Olevat kusagilt ilmunud nagu maal ikka. Naine olevat teda toitnud. „Aga nüüd olen ma temast siis ilma,“ võtab memm jutu kokku, haarab triibikul tagajalgadest ja viib oma aeda, et maha matta. Enne tänab veel, et talle teatasime. Veri voolab maanteeserva poole.

Ka selle triibiku jaoks algas hommik nagu iga teinegi. Ta ärkas nagu kassid tavaliselt, juba esimeste päikesekiirtega, haigutas magusasti, sirutas ja läks oma kassiasju ajama. Päike pani kastese rohu sädelema ja heinakõrred sahisesid, kui loom neis hiilis. Lõuna paiku jooksis ta üle kitsukese sõidutee, sest miski köitis ta tähelepanu. Korraga käis kõva plaks. Kassid võivad teha ootamatuid haake, nii et autojuht ei saa enam midagi teha ja loom jääb rataste alla. Pole ka võimatu, et loom meelega alla aeti, sest külavaheteel ei saa autode sõidukiirus olla väga suur ja hiirekütt oleks pidanud eest ära jõudma. Kes iganes triibikust üle sõitis, oleks pidanud ise perenaist teavitama. Me ei tea, kaua kõhnuke vurrukandja enne surma valudes piinles, aga ta kustunud pilk olid suunatud oma kodu poole. Viimane asi, mida kass enne surma nägi, oli majake tee ääres, kus teda oodati. Majaperenaisel ei jää nüüd muud üle, kui teha aeda kalmuküngas, võib-olla poetada pisar, rehmata käega ning jätkata poolelijäänud toimetusi. Kuna kassi haud on väike, siis mingit erilist hooldust see ei vaja ja sulab loodusega ühte. Kui kassi asemel oleks inimene, varitseks mammit oht muutuda kinni riisunud vanaemaks (albumist Iluküsija Valdur Mikita, Robert Jürjendal, Kaido Kirikmäe).
Kukemuru värvid
Teekonna jätkudes näed veel teistki rebaselaipa, seega kahe päevaga tiksub kontole kaks rebast ja kaks kassi- surnult. Kujutlusvõimega pole siin midagi pistmist, sest reaalsus ületab igasugused fantaasiad. Kui kaua veel peab mööda Eestimaad sõites tundma end nagu kalmistul või koletus sõjakeerises? Metsad on maha võetud ja loomadel pole enam kuhugi minna - nii tormatakse autoteele ja hukkutakse. Teate, kui raske on end kunstlikult tuimaks muuta, et oleks üldse võimalik hulluks minemata igapäevast elu elada?

Mida on valitsus teinud, et maanteede renoveerimine ja –ehitus loomasõbralikumaks muuta? Palju on meil ökodukte ja truupe, kust loomad teed võiksid ületada? Arusaadav, et kõiki liblikaid me päästa ei suuda, aga mis puudutab mets- ja koduloomi, siis peaks inimkond nii kaugele küll olema arenenud, et maantee ei näeks välja nagu laibakum.

Küsimus seisneb selles, kuidas meie kultuuris loomadesse suhtutakse. Inimkond näeb loomi vahendina. Iga nelja päeva jooksul tapetakse ja piinatakse peamiselt toidu nimel rohkem loomi, kui on inimesi surnud genotsiidide, mõrvade, katkude ja sõdade tõttu kogu inimajaloo vältel. Niivõrd madala moraalse tasemega eluvormilt polegi võimalik nõuda, et metsloomadele ohutuid läbipääsuteid ehitataks.

Akadeemiakeses avaldatud Marie Helen Blomeriuse uurimus näitab, et kuigi loomade läbipääsuteid on ehitatud ja seiratud, on arenguruumi küllaga. Näiteks põdrad ei taha neid kasutada. Miks? Viga tuleks otsida ilmselt läbipääsuteede konstruktsioonist ja asukohast. Läbipääsuteede põhikasutajateks on kassi ja rebased ja nende laipu olen just teedel kõige rohkem näinud. Niisiis on loomapääsuteid rohkem vaja! Küsitlusest selgub, et rahvas tunneb end selles teemas ebakindlalt ja paljud tahaksid rohkem teada saada. Rõõmu teeb, et enamik küsitletutest peab loomade läbipääsuteid olulisteks ja arvab, et neid peaks rohkem olema.
Lilleilu Samlikul, Kukemuru toimumispaigas
Hiljem guugeldades sain targemaks ka selles osas, mida teha, kui juba on õnnetus juhtunud. Kuidas käituda lemmikloomale otsasõidu korral? "«Kui te kogemata looma autoga sõites alla ajate ja loom on surnud, siis tuleks sellest teavitada politseid hädaabinumbril 112, kes registreerib õnnetuse ning korraldab looma surnukeha äratoimetamise. Kui te ise loomale autoga otsa pole sõitnud, ent leiate looma surnukeha, mis asub maanteel, siis peaks helistama Maanteeametisse numbril 1510.» Kui loom on elus: «Võimaluse korral võiks viia looma veterinaari juurde, et ta saaks kiiret abi. Kui teil puuduvad selleks vajalikud ressursid, aga soovite looma aidata ja pakkuda talle hiljem vähemalt ajutist hoiukodu, siis pöörduge abisaamiseks Eesti Loomakaitse Seltsi poole telefonil 52 671 17 (tööpäevadel töötab number 9-17) või e-postiaadressil info@loomakaitse.ee,» selgitab Moosaar.".

Mis lemmikloomi puudutab, siis tegelikult ei luba seadused ei kasse ega koeri vabalt välja lasta. See käib ka maakasside kohta. Meeldiks ju mullegi näha oma kasse vabadust nautimas, aga kui mul on valida, kas riskin nende elu ja tervisega või mitte, siis pigem mitte. Inimesed on keskkonna muutnud loomadele ohtlikuks. Me ei ela enam 19. sajandil, kus liiguti hobujõul. Meil on kiired autod, ohtlikud rajatised, mürgitatud keskkond ning jõhkrad loomapiinajaid. Mu kassid on minu sõbrad, kuid kes seaks oma sõpru teadlikult ohtu?
Pontsu ja Buffy müramas
Metsloomadega on see probleem, et kui auto alla jäänud loom pole veel surnud, kutsutakse jahimees, kes ta enamasti lihtsalt maha laseb. Paljudel juhtudel võiks looma trakvillisaatoriga uinutada, kliiniku transportida ja ravida. Autoõnnetuses ellu jäänud inimest ei tapeta, mille poolest loomad halvemad on? Ei räägi eesti keelt või on liiga karvased ja jooksevad neljal jalal? Inimeste esmane ülesanne peaks olema õnnetuste ennetamine, mitte nende tagajärgedega tegelemine.

Steve Cutts

10 July 2017

Elmina Otsmani nimelise kombaini punker


9. juulil 2017 oli tore päev. Avasin põllumajandusmuuseumis masinapäeva puhuks restaureeritud Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunkri (punker on mahuti kombaini peal, kuhu terad lähevad ja kui punker saab täis, liuglevad terad toru moodi asjanduse kaudu veoauto kasti). Kõnesolev punker on igasuguseid seiklusi läbi elanud, aga nüüd jääb ta aegade lõpuni muuseumi. Mõlgid on küll alles, aga need vaid kaunistavad auväärt punkrit.
See on meie punker! :)
Ma ei teadnud, kas punkri kordategemine läks õnneks. Restauraator oli lubanud proovida, aga kuidas see välja kukub, sellest polnud mul aimugi, kuni valmis tööd oma silmaga nägin. Nähes värskelt värvitud kombainipunkrit päikese käes säramas ma ainult naersin ja naersin suurest rõõmust. Unustasin hetkeks kõik halva, mille pärast olen viimasel ajal muret tundnud ja lihtsalt naersin. Minu doktoritöö! Midagi käegakatsutavat on minu uurimusest alles jäänud!
Taastatud on pühendus:
„Sotsialistliku töö kangelasele E. P. Otsmanile Rostselmaši tehase kollektiivilt“.

Vanal hallil ajal elas tüdruk, kes unistas traktoristiametist ja hiljem juba igatses kombaini rooli taha. Ta pääses kangelasena II maailmasõjast, kus kõndis traktoreid evakueerides näljase ja külmununa tuhandeid kilomeetreid. Kõik ta unistused läksid täide. Ta nimi oli Elmina Otsman. Palju hiljem unistas üks teine tüdruk võimatust: Elmina Otsmani nimelise kombaini ainsa allesjäänud osa – roostes terapunkri restaureerimisest. See õnnestus suvel 2017, kui punker oli käinud läbi kaasaegse kunsti näitused ja annetatud põllumajandusmuuseumile. Võib öelda, et Elmina elutööle pandi punkt alles punkri restaureerimise ja vaatamiseks väljapanekuga- viis aastat peale Elmina lahkumist ja palju aastakümneid peale ta töisest elust kõrvaletõmbumist, unustust ja pensionilejäämist.
Pidasin lühikese kõne... :)

Ilma minuta poleks seda juhtunud, aga ma ei tegutsenud sedapuhku oma ego nimel. Tean, kellele mu tegu sügavalt rõõmu valmistab. See ei ole kunst kunsti pärast vaid oluline panus ajalukku ja näide, et naised suudavad teha kõike, mida tahavad. Praegu veel ei saa paljud sellest aru, kuid las punker seisab ja jutustab oma lugu ning küll kuulajate read kasvavad.

Kui eufooria on möödanik, tuleb kõik halb uuesti meelde: tapetud linnupojad Viimsis Heki teel, Haabersti hõberemmelga jõhker mahavõtmine, metsade raiumine lindude pesitsusajal, loomavabrikud, kus kanad, lehmad, sead jpt kannatavad inimkonna himude nimel, karusloomad, kes piinlevad kitsastes puurides inimeste edevuse ja raha nimel, lapsorjad, unustatud ja tagakiusatud inimesed. Elame halval ajal, kuid kõik hea tuleb minevikust kaasa võtta, seda peab eksponeerima ja meeles pidama, sest nõnda jääb lootus paremale tulevikule.
Naistraktoristide ansambel Triller koos Saaremaa naismehhanisaatoritega

Toon siin ära kokkuvõtte punkri avamisel peetud kõnest.

Elmina Otsman (1924- 2012) oli Eesti esimene naismehhanisaator ja töökangelane. Ta oli vabariigi esimene naistraktorist ja -kombainer ning organiseeris esimese naistraktoristide brigaadi. Lisaks paljudele teistele aunimetustele sai Otsman esimese eestlasena naismehhanisaatoritele mõeldud üleliidulise autasu: Paša Angelina büsti. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja võimalus kohtuda kosmonautidega.

Elmina sai elu jooksul kaks omanimelist kombaini, esimese neist 1974. aastal. Punker kuulub kombainile Niva SKP-5, mis oli üks Rostselmaši tehase uutest mudelitest. Kuuldes uuest kombainimudelist Niva SKP-5, alustas Elmina kirjavahetust tehasega, kus tema soovitustele tuginedes täiustati mudelit Eesti kivistele ja väikestele põldudele sobivamaks. 1974 saadeti tehasest esimene nimeline Niva isiklikult Elminale. See oli tema jaoks suursündmus. Ta kirjeldab kombaini tulekut ja üleandmist järgmiselt:

„Oranž „Niva“ seisis töökoja juures, selle ümber oli kogunenud palju rahvast ja mängis kolhoosi väike orkester. Kui pillid vaikisid, astus ette „Rostselmaši“ tehase peakonstruktori asetäitja Ivan Voitov ja pidas lühikese kõne. Ta õnnitles kõiki majandi naisi 8. märtsi puhul, mulle aga andis kogu oma suurkäitise kollektiivilt üle õnnitlused. Sealsamas seisis „Niva“. Paremat naistepäevakinki ei saagi olla.“ (Otsman, Elmina. Põldude kutse, 1982: 104).

Kui Eesti sai vabaks, kaotasid paljud naismehhanisaatorid töö. Elmina jäi pensionile.

Katkend Elmina kirjast Voitovile 22. oktoobril 2001

"Tahaksin uuesti kombaini peale, kui ta olemas oleks. Aga temast on järel ainult "saba ja sarved". Minu mehed tõid koju esimese nimelise kombaini punkri numbriga 000164. Ja nüüd ta ongi maja taga, metsa veerel kui mälestusmärk endistele headele aegadele. Ma olen väga rõõmus, et olen pensionil ja minu tööaastad on seljataga. Peamine, ma suutsin ellu viia oma lapsepõlve unistused. Arvan, et 30nd kombaineriaastat olid ja jäävad minu elu kõige tähelepanuväärsemateks, rõõmsamateks ja õnnelikumaks. Selle nimel tasus elada."

Kuidas kombainipunker tuhast tõusis
2015 punkri uus elu algas tänu kulkale, kes mu näitust rahastas. Lasin punkri transportida Viljandimaalt Välustelt Tallinna ARS-i, kus Hansanova OÜ metallikunstnikud sellele minu kavandi järgi jalad alla tegid.

2016 punker oli linnagaleriis minu doktoritöö näitusel „Palju õnne naistepäevaks!“, kus oli punkriga seotud tekst Elmina päevikust, mida luges näitleja Tiina Tauraite, kes on ka ise traktoristiks õppinud.

2016 punker oli suvel Pärnus Uue Kunsti muuseumis näitusel "Mees ja naine: tulnukad".

2016 sügisel leidis punker koha Eesti Põllumajandusmuuseumis Ülenurmel. 2017. 9. juulil toimus põllumajandusmuuseumis restaureeritud punkri esitlus. Kohal olid siinkirjutanu ning naismehhanisaatorid Jõgevamaalt, Saaremaalt ja Lääne-Virumaalt, samuti Elmina Otsmani poeg Kalju Otsman. Esines naistraktoristide ansambel Triller.
Punkri teekond

31 March 2017

Eepos "Päike"

Minu viimane kuu on olnud väga raske, sest õe imeline ja maailma parim kass Päike jäi ravimatult haigeks ja kuigi ta pidas hämmastavalt kaua vastu, tuli ta minu sünnipäeva õhtul kliinikusse viia ja täpselt keskkööl magama panna. Eriti hull on see, et õde võttis kassi, et oma vana koera surmast paremini üle saada ja kass jõudis temaga elada vaid 3,5 kuud. Kirjutasin Päikese auks eepose. Ma ei ole kirjanik, aga olen seoses doktoritööga tegelenud August Annisti ballaadidega, mis mind natuke siinkohal mõjutasid. Head lugemist!
Päike




Eepos „Päike“

Fideelia-Signe Roots
30.03. 2017

Elasid kord õed Väledad Tartus,
teineteisele üpris lähedal.
Elo, see elas emaga, Fideelia - lehma ja kahe kassiga.
Elo see sõitis Tallinnasse kaema varjupaigakasse.
Ei ole elu kassita, pidu hiirekütita.
Vaatas, uuris vurrulisi triibulisi, laigulisi.
Üks neist talle vastu vaatas, puges hinge põhjalikult.
Britta temal nimeks oli, puuris veetnud kuu või kaks.
Varem kliinikus, ja veelgi varem -- tänavail, see vaene laps.
Brittat puurist välja lasta varjupaik ei võinud, sest
teisi kasse triibik vihkas, käpahoobid tõendid tost.
Britta kasuks otsustati, ootas Emajõe Ateena,
sõber nüüdsest sõpra tundis, üksindus ei olnud teema.
Andis elule kass läike, mistap nimeks pandi Päike.
Fideelia kassi külastas, teda aina pildistas.
Kiisumiisu koera moodi uksele nii vastu jooksis,
külalisi tervitama, eluolust pajatama.
Veeres kuu ja veeres kaks, Päike rõõmsalt säras, hullas,
linde vaatles, unistas.
Päev kui hakkas pikenema,
kevade ju lähenema
laskus murekoorem ränk.
Päike, meie päevatooja minna ähvardas nüüd looja.
Luuras salakaval tõbi, painaja ei asu andnud,
aina luusis kassi kannul, pisendades elujõudu,
pannes mitte miskiks õudu, hirmu lähikondlastes.
Õed ei olnud üldse nõrgad, käisid läbi Tartu Targad,
kes kõik kooris arutlesid, imestasid, katsetasid.
Ühel päeval selgust saadi, pahalasel jaole jõuti:
kasvaja see istub kopsus, aitamiseks puudub oskus.
Õed Väledad jooksid nüüd Surmaga võidu,
Mulgi Targa juurde mindi üle Võrtsu.
Võrtsu taga linn see muistne, Mulgi Tark seal elas,
oma õpetust ta jagas:
„Vaata, kust poolt tahad, lugu õige paha.
Kassid ongi keerulised, pussakääravurrulised.
Imelugu et Päike üldse elus on ja hingab,
seda iga kassisõber kõrgelt hindab!“.
Tark see prillid ära võttis, rätikuga silmi pühkis:
„Aga küll ta teile ütleb
kui ta aeg on käes.
Piinelda ei ole mõtet, kuigi Päike täies väes
veel linde vaatleb ja küüsi, võimsaid, teritab.“.
Targa juurest koju sõites oli seltskond omis mõtteis.
Vihma aina ribistas, Surm see luisku libistas.
Veeres veel üks päevakene, Päike sõnumi see saatis
õele, kel kasse kaks: 7DDDDDDDDDDD<
Möödus päeva kuus, natukene seitsmendatki.
Fideelia rahusteid see neelas, hullumaja uksel kolkis,
rasket linki lõgistas.
Hullumajas nõid on kuri, pidevalt tal turris turi.
Inimesi vihkab ta, abi tema käest ei saa.
Ei ta mõõda vererõhku, pugeda ei käsi põhku.
Koduteel Fideelia nägi -- naiste kõrts risttee peal ees.
Kõhklematult sisse astus, oma mure välja ladus,
et see naistevägi, kes on kõrtsis juba ees
nõu ja jõuga abiks lahkelt tulla võiks.
Kes ees, see mees!
Mehi siiski näha polnud.
Naised kõrtsilaua taga,
ma ei aja teile pada.
„Fideelia, ära nõnda torma, me ei oota sinu surma.
Talume koos elu, ränka,
rõõmustades, kurvastades,
vihastades, sajatades.
Solidaarselt edasi!,“ arvasid nad sedasi.
Sünnipäev siis saabus Fideelial,
õed Väledad kevadelapsed mõlemad.
Päike veidi pahur oli, kes see ikka oskab öelda,
mis võib kassi morjendada,
nurrumootorit häirida.
Hilisõhtuks polnud kahtlust:
ootamatu hingamisraskus,
niisiis kliinikusse sõit.
Tartu Tark ja õed Väledad koos kõik nõu nad pidasid,
emalegi helistasid, üksipulgi arutasid,
vaagisid plusse ja miinuseid.
Püüdsid jääda rahulikuks nagu suured inimesed,
tehes surmaotsust, et säästa Päikest piinadest.
Ju Vikatimees viipas nurgast,
kus ootel pudelikesed
ja kanüülid
ja süstlad.
Päike vaatas pilgul rahulikul, tumedal.
Uljalt, kartmatult, esiemade vääriliselt
vaatas Surma tühjadesse silmakoobastesse,
kus ootas pääsemine ja igavik.
Bürokraatiaprotseduurid,
olgu sünd või olgu matus,
nii Elo alla kirjutas surmaotsusele, mis pöördumatu.
Kell kui kesköötundi lõi, Tartu Tark siis haaras süstla,
Päike tuli tuttu panna, öö ju kattis maad.
Tuleb tõde tunnistada, pole kerge töö see
Päikest lihtsalt uinutada, kustutada, suigutada.
Kaua võbeles veel leek, mida toitis võimas süda,
Kiirgus kumas kaugemale, Tartu linnast kõrgemale.
Öösel nähti virmalisi, Päiksekese käsilasi.
Uinus Päike viimaks ikka, peale elu head ja pikka.
Hiljem tehti veel üks süst, mida magaja ei tundnud,
lõplikult siis kustus Päike, õed mil juba koduteel.
Kui siis Päikest tuhastati, imeasi avastati:
tuha asemel seal kiirgas puhast selget kullaliiva!
Kuldne tolm see heitis valgust,
kuulutades meil uut algust.
See oli lugu Kangelasest,
Surma võitvast Päikesest.

Päike ja Elo mänguhoos