See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


31 March 2017

Eepos "Päike"

Minu viimane kuu on olnud väga raske, sest õe imeline ja maailma parim kass Päike jäi ravimatult haigeks ja kuigi ta pidas hämmastavalt kaua vastu, tuli ta minu sünnipäeva õhtul kliinikusse viia ja täpselt keskkööl magama panna. Eriti hull on see, et õde võttis kassi, et oma vana koera surmast paremini üle saada ja kass jõudis temaga elada vaid 3,5 kuud. Kirjutasin Päikese auks eepose. Ma ei ole kirjanik, aga olen seoses doktoritööga tegelenud August Annisti ballaadidega, mis mind natuke siinkohal mõjutasid. Head lugemist!
Päike




Eepos „Päike“

Fideelia-Signe Roots
30.03. 2017

Elasid kord õed Väledad Tartus,
teineteisele üpris lähedal.
Elo, see elas emaga, Fideelia - lehma ja kahe kassiga.
Elo see sõitis Tallinnasse kaema varjupaigakasse.
Ei ole elu kassita, pidu hiirekütita.
Vaatas, uuris vurrulisi triibulisi, laigulisi.
Üks neist talle vastu vaatas, puges hinge põhjalikult.
Britta temal nimeks oli, puuris veetnud kuu või kaks.
Varem kliinikus, ja veelgi varem -- tänavail, see vaene laps.
Brittat puurist välja lasta varjupaik ei võinud, sest
teisi kasse triibik vihkas, käpahoobid tõendid tost.
Britta kasuks otsustati, ootas Emajõe Ateena,
sõber nüüdsest sõpra tundis, üksindus ei olnud teema.
Andis elule kass läike, mistap nimeks pandi Päike.
Fideelia kassi külastas, teda aina pildistas.
Kiisumiisu koera moodi uksele nii vastu jooksis,
külalisi tervitama, eluolust pajatama.
Veeres kuu ja veeres kaks, Päike rõõmsalt säras, hullas,
linde vaatles, unistas.
Päev kui hakkas pikenema,
kevade ju lähenema
laskus murekoorem ränk.
Päike, meie päevatooja minna ähvardas nüüd looja.
Luuras salakaval tõbi, painaja ei asu andnud,
aina luusis kassi kannul, pisendades elujõudu,
pannes mitte miskiks õudu, hirmu lähikondlastes.
Õed ei olnud üldse nõrgad, käisid läbi Tartu Targad,
kes kõik kooris arutlesid, imestasid, katsetasid.
Ühel päeval selgust saadi, pahalasel jaole jõuti:
kasvaja see istub kopsus, aitamiseks puudub oskus.
Õed Väledad jooksid nüüd Surmaga võidu,
Mulgi Targa juurde mindi üle Võrtsu.
Võrtsu taga linn see muistne, Mulgi Tark seal elas,
oma õpetust ta jagas:
„Vaata, kust poolt tahad, lugu õige paha.
Kassid ongi keerulised, pussakääravurrulised.
Imelugu et Päike üldse elus on ja hingab,
seda iga kassisõber kõrgelt hindab!“.
Tark see prillid ära võttis, rätikuga silmi pühkis:
„Aga küll ta teile ütleb
kui ta aeg on käes.
Piinelda ei ole mõtet, kuigi Päike täies väes
veel linde vaatleb ja küüsi, võimsaid, teritab.“.
Targa juurest koju sõites oli seltskond omis mõtteis.
Vihma aina ribistas, Surm see luisku libistas.
Veeres veel üks päevakene, Päike sõnumi see saatis
õele, kel kasse kaks: 7DDDDDDDDDDD<
Möödus päeva kuus, natukene seitsmendatki.
Fideelia rahusteid see neelas, hullumaja uksel kolkis,
rasket linki lõgistas.
Hullumajas nõid on kuri, pidevalt tal turris turi.
Inimesi vihkab ta, abi tema käest ei saa.
Ei ta mõõda vererõhku, pugeda ei käsi põhku.
Koduteel Fideelia nägi -- naiste kõrts risttee peal ees.
Kõhklematult sisse astus, oma mure välja ladus,
et see naistevägi, kes on kõrtsis juba ees
nõu ja jõuga abiks lahkelt tulla võiks.
Kes ees, see mees!
Mehi siiski näha polnud.
Naised kõrtsilaua taga,
ma ei aja teile pada.
„Fideelia, ära nõnda torma, me ei oota sinu surma.
Talume koos elu, ränka,
rõõmustades, kurvastades,
vihastades, sajatades.
Solidaarselt edasi!,“ arvasid nad sedasi.
Sünnipäev siis saabus Fideelial,
õed Väledad kevadelapsed mõlemad.
Päike veidi pahur oli, kes see ikka oskab öelda,
mis võib kassi morjendada,
nurrumootorit häirida.
Hilisõhtuks polnud kahtlust:
ootamatu hingamisraskus,
niisiis kliinikusse sõit.
Tartu Tark ja õed Väledad koos kõik nõu nad pidasid,
emalegi helistasid, üksipulgi arutasid,
vaagisid plusse ja miinuseid.
Püüdsid jääda rahulikuks nagu suured inimesed,
tehes surmaotsust, et säästa Päikest piinadest.
Ju Vikatimees viipas nurgast,
kus ootel pudelikesed
ja kanüülid
ja süstlad.
Päike vaatas pilgul rahulikul, tumedal.
Uljalt, kartmatult, esiemade vääriliselt
vaatas Surma tühjadesse silmakoobastesse,
kus ootas pääsemine ja igavik.
Bürokraatiaprotseduurid,
olgu sünd või olgu matus,
nii Elo alla kirjutas surmaotsusele, mis pöördumatu.
Kell kui kesköötundi lõi, Tartu Tark siis haaras süstla,
Päike tuli tuttu panna, öö ju kattis maad.
Tuleb tõde tunnistada, pole kerge töö see
Päikest lihtsalt uinutada, kustutada, suigutada.
Kaua võbeles veel leek, mida toitis võimas süda,
Kiirgus kumas kaugemale, Tartu linnast kõrgemale.
Öösel nähti virmalisi, Päiksekese käsilasi.
Uinus Päike viimaks ikka, peale elu head ja pikka.
Hiljem tehti veel üks süst, mida magaja ei tundnud,
lõplikult siis kustus Päike, õed mil juba koduteel.
Kui siis Päikest tuhastati, imeasi avastati:
tuha asemel seal kiirgas puhast selget kullaliiva!
Kuldne tolm see heitis valgust,
kuulutades meil uut algust.
See oli lugu Kangelasest,
Surma võitvast Päikesest.

Päike ja Elo mänguhoos

15 January 2017

2016 kokkuvõte

Laias laastus: Näitus, töötamine ja doktoriväitekirja kirjutamine.

Jaanuar: kass Pontsu, kelle detsembris tänavalt püüdsin, kolib Buffy juurde, kes teisi kasse silmaotsaski ei salli. Kahe kassi vennastumiseks kulub vaid nädal. Kuu lõpus loeb Tiina Tauraite Urmas Sepa helistuudios Elmina Otsmani päevikut.

Pontsu ja Buffy vennastuvad
Veebruar: kuu lõpus avan oma doktoritöö kolmanda näituse Palju õnne naistepäevaks! Tallinna linnagaleriis. Tähtsündmuseks kujuneb Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunkri transport, UFO-laevaks ümberehitamine ja install. ETV pidi näitust kajastama, aga kuna Eri Klas samal ajal suri, ei jõudnudki nad kohale. Selle eest kajastas näitust kahel korral ETV+ ja Reet Varblane kirjutas Sirbis.
ETV+ reporteriga terapunkrit imetlemas (Foto: Sergei Ledenjov)
Märts: näitusel toimuvad artist talk ja eelretsenseerimine, isiklikus elus juubel, mida tähistan nii Tallinnas kui Tartus. Kombainipunkri viin peale näitust Eesti Põllumajandusmuuseumi. Üsna pea helistab aga Mark Soosaar ja küsib punkrit näitusele „Mees ja naine- tulnukad“, mis toimub suvel Pärnu Uue Kunsti muuseumis.
Juubel Tartus (Foto: Jaana Muna)

Aprill: Elu nagu Ameerika mägedel! Pontsu kadumine ja leidmine auto rattakoopast, kust päästekomando ta välja sikutab. Pontsu õnneliku lõpuga lugu ilmub Tartu Postimehes ja temast räägitakse raadios. Saan oma psüühika kohta uusi teadmisi. Pontsu pääsemine oli ka minu pääsemine kindlast hävingust. 😱
Pontsu ootab päästmist

Mai: alustan tööd kokk-kondiitrina kohvikus Armastus. Avatud ateljeede päev ARS-is.
Ateljee on külaliste tulekuks valmis
Juuni: töötan kohvikus. Ostan automaatkastiga Saabi. Teen imetegevaid küpsiseid, mida Johannes Käruga Voronjas Sandra Jõgeva usuteemalise näituse avamisel müüme. Käin vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul Imaveres.

Naismehhanisaatorite rongkäik


Imetegevad küpsised Vornojas. Foto: Ruudu Rahumaru
Juuli: töötan. Teen töö juures enda töökangelaseks nimetamise ettepaneku.

Tellimustort Tartu Kunstnike Liidule
August: töötan ja käin Kukemurul.
Kukemuru Ambient
September: lõpetan töötamise ja alustan doktoriväitekirjaga. Tartus Nooruse galeriis avatakse Tartu Kunstikooli vilistlaste näitus. Kool saab 65. aastaseks ja näitusele on valitud 65 vilistlase teosed. Väljas on mu maal „Rand Saintes Marie’s“ (2004).

Tartu Kunstikool 65. Mina Pühalepa rahvarõiva motiivides kleidiga 💗

Käime esimest korda Sveniga Coopi uut logistikakeskust vaatamas ning Lagedil ja Lasnamäel seiklemas. Tuleb Tallinna kolimiseks vaim valmis panna. Tartu Kunstimuuseumis näitusel „Kes loob linna?“ mu video Annelinna apoteoos. Viimast korda ema juures maal. Nüüd koht müüdud ja mets maha võetud.
Selfie uue COOP-i logistikakeskusega
Oktoober: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Avaldan meelt loomatsirkuste vastu.
Loomatsirkused pole enam Tartu ega ka paljudesse teistesse linnadesse teretulnud!
November: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Sureb õe koer Pipi, minu kõige parem sõber. Väga muserdav aeg.
Esimene pilt Pipist aastal 2004 ja viimane aastal 2016 😢😢😢

Käin loomaõiguste konverentsil, kus Mari-Liis Sepper end täiesti uue nurga alt avab. Selgub, et ta on loomaõiguslane ja meie mõttemaailm klapib. Väisan esimest korda taasavatud ERM-i. Vaatan Volkonski näidendit Kangelased. Käin Krulli konverentsil Tartu Kirjanduse majas.

Detsember: kirjutan doktoritööd. Käime Sveniga esimest korda üht korterit vaatamas, sedapuhku Tallinna külje all Lagedil. Vaatame Loore Martma näidendit „…ja tüdruk istus“.

Ameerika mäed - see ongi mu elu. Tutvusringkonda on tabanud surmade laine. Teiste seas lahkub Fidel Castro, kelle järgi isa mulle nime pani. Kuu lõpus sureb ka Jaak Klõšeiko. Osalen TÜ kirjutamislaagris Nelijärvel.
Kirjutamislaagri päevaplaan

Elan kaasa EKA doktorant Carla Castiajo kraadi kaitsmisele, mis pälvib cum laude. Seoses perfokaga Lõikus olen ta raamatus sees. Osalen Alo Valge performance’s „Vann“ ARS-is maaliosakonna näitusel Viva Arte Viva. Õpin tundma lihakärbse vaklade hingeelu: eetilised dilemmad ja põhjalikud arutelud Aloga.
Perfokas "Vann" ARS-i projektiruumis näitusel Viva Arte Viva

Jõuluõhtu ema pool, aasta mittevahetus Kiwa juures.
Aasta mittevahetus

Väikese Lehma viies juubel. Õde võttis kassi, kes sai nimeks Päike.

Tegin lehmale martsipanitordi. Toiduvärvidega maalisin peale.

...ja Päike tuli ka välja :)

Pontsu saab 2-aastaseks, on teine kõvasti kasvanud ja enesekindlamaks muutunud. 💟😻😍


Käin raamatuesitlusel Luunjas ning jõulupeol Armastuses. Luunja vald andis välja raamatu „Vald on tema inimesed“, kus on Luunja viimase 25 aasta sündmused ja lood. Iiri Saar ja Kristel Lempu panid raamatu kokku. Esitlus toimus kultuurimaja saalis. Raamatus on killuke mind ja minu näitust, virmalisi ja Luunja papliallee kellaneljatee!
Raamatuesitlusel (Foto: Tiit Hellenurm)

Ja pööripäev läheb pööripäeva järel. Käin igal pööripäeval ikka veel Vooremäel Raudlättel.

2017. aasta eesmärk on ära kaitsta doktoriväitekiri. I CAN DO IT! 💪


14 August 2016

Kukemuru Ambient

Elustan oma väljasurnud blogi.
Minuga on kõik korras. Doktorantuuri lõpuni on jäänud aasta. Suvel töötasin kokk-kondiitrina ja nüüd hakkan uuesti doktoritööd kirjutama. Mõtlesin, et üle hulga aja kirjutades võiks kajastada midagi, mis mulle on tõeliselt meeldinud.
Väike Lehm teel Kukemurule
4.-6. augustil toimus neljandat korda Kukemuru Ambient festival, mida Sveni õhutusel esmakordselt vaatama jõudsin, küll ainult üheks õhtuks. Sven ja Väike Lehm läksid juba päev varem. Kuna üritus toimub traditsiooniliselt kusagil Kesk-Eesti metsas, sõitsin sinna oma Saabiga, millega sain sõidurõõmu rohkem kui rubla eest. Auto tahavaatepeegli külge riputasin pisikese lehma. Algul arvasin, et hakkab segama, aga polnud hullu. Rooli ümber oli kollane kate. Garmini GPS juhatas verejanulise vanamuti häälega teed, püsikiirusehoidja lülitasin sisse, käiguvahetuse eest hoolitses automaatkast ning elu tundus lill, kuni kuri tädi GPS-ist mind valesse kohta saatis. Hiljem selgus, et süüdi oli Sven, kes oli salvestanud sinna Kukemuru vana asukoha. Asi toimub nüüd hoopis mujal. Ekslesin tükk aega külavaheteedel, põldude, lautade ja ilusate priskete suurte koerte piirkonnas, enne kui väsinud ja näljasena kohale jõudsin. Kütuseosuti langes vääramatult allapoole. Saab on ikka paugupill, mitte ökoliikur.
Rooli taga

Valdur Mikita Kukemurul
Kukemuru panoraam: vasakul küün, paremal telgid
Loengud ja kontserdid toimusid vanas küünis. Kuulasime kohe Valdur Mikitat ning seejärel tellisime veganpraadi, mis oli päris maitsev. Kohalik toitlustamine oli täies ulatuses vegan. Hiljem tundsime parklas šašlõki lõhna: keegi vist küpsetas poolsalaja liha. Õhkkond oli hipilik ja rohkem paistis noori kui vanemaid inimesi. Minu saabudes olid telgid juba püsti ning telkide vahel heledast riidest vigvamid, kuhu öösel värvilisi valguseid lasti. Kase peale projitseeriti öösel suur inimfiguur. Ma ei uskunudki algul, et õigesti näen, sest see kadus vahepeal ära ja ma mõtlesin et nägin viirastust või fikseeris mu kaamera midagi silmale nähtamatut. Visuaalid meenutasid Burning Man’i, kus pole iial käinud, kuid millest olen palju kuulnud.
Kukemuru on uus Burning Man
Kukemurulised küünis helisid nautimas
Rahvusvaheline seltskond esitas ambientloomingut varaste hommikutundideni. Mulle meeldis kõik, aga teistest erines oma humoorika lähenemisega Vaiko Eplik, kes „piinas“ retropille. Tal olid kaasas ilus vanaaegne akustiline kannel ja grammofon. Tom Green pundist Another Fine Day ei suutnud Eesti publikut ära kiita. Ta kinnitas pisarsilmil, et nii super publikut pole ta kunagi varem näinud. Publik ruulis täiega. Kõik kuulasid süvenenult, kel silmadki suletud. Ambient muudab tihtipeale uniseks, kuna helilained paistavad olevat pigem aeglased ja ühtivad tõenäoliselt nende ajulainetega, mis uneajal domineerivad. Helilained muudkui voolasid ja inimesed koos nendega. Kõik sujus mõnusalt. Iga kontserdi järel oli väike paus. Keegi ei kuulutanud välja, mis kell järgmine artist lavale astub. Rahvas nagu aimas vaistlikult, millal järgmine alustab ja küün täitus minutitega. Häiris ainult pinkide puudumine. Seina ääres oli paar pinki, aga suurem osa kuulajaist pidi lihtsalt põrandal istuma või lamama. Helimängu ei saa nautida, mõeldes kaua sa veel selles poosis vastu pead, enne kui nahk luudeni hõredaks kulub. Võtan järgmisel aastal oma tooli kaasa.

Korraldajad kirjutasid hiljem FB lehel täiesti õigesti, et sel aastal oli Kukemurul eriti hea atmosfäär. Tahan ka järgmisel aastal minna. Ükski mu tuttav polnud Kukemurust kuulnudki. Kukemuru folgistumiseni
kulub loodetavasti veel aastaid.

Hommikul sadas ja oli üleni hall. Rääkisin ühe tundmatu naisega autojuttu, kuni Sven asju pakkis. Ajad on muutunud. Vanasti toimetasid naised usinasti ja mehed ajasid autojuttu, nüüd on vastupidi. See naine oli suur automatkaja. Sain kinnitust oma plaanile järgmine kord ööbida telgi asemel autos.

Kukemuruga samal nädalavahetusel toimus Pärnus Weekend. Uudistes kirjutas, et rahvas nõuab Weekendi piletiraha tagasi, kuna üritus ei täitnud lootusi. Kukemuruga seda probleemi ei tekkinud.
Loe ka Sirbi artiklit Kukemurust.
 

23 February 2016

Näitus "Palju õnne naistepäevaks!"

PRESSITEADE
23.02.2016
Tallinna Kunstihoone
Fideelia-Signe Roots „Naiserolli neli muutumist viljapunkri taustal“, kaader videost, 2015
Fideelia-Signe Roots „Palju õnne naistepäevaks!“ Linnagaleriis
Fideelia-Signe Roots küsib, mis tunne on olla naiskangelane. Selleks toob ta Linnagaleriisse Eesti esimese naiskombaineri ja töökangelase Elmina Otsmani kombainipunkri ja viib vaataja videote, heli ja tekstide abil ajarännule läbi ühiskonnas tunnustatud ja ootuspäraste naiserollide.
Olete oodatud näituse avamisele 25. veebruaril kell 18.00 ja vestlusringi koos professor Tiina Kirsi ja autoriga 10. märtsil kell 17.00! Näitus jääb lahti kuni 27. märtsini.
„Oranž „Niva“ seisis töökoja juures, selle ümber oli kogunenud palju rahvast ja mängis kolhoosi väike orkester. Kui pillid vaikisid, astus ette „Rostselmaši“ tehase peakonstruktori asetäitja Ivan Voitov ja pidas lühikese kõne. Ta õnnitles kõiki majandi naisi 8. märtsi puhul, mulle aga andis kogu oma suurkäitise kollektiivilt üle õnnitlused. Sealsamas seisis „Niva“. Paremat naistepäevakinki ei saagi olla,“ kirjutas Elmina Otsman (1924—2012) oma päevikusse, kui sai kingiks endanimelise kombaini.

Näituse keskse kujundina pakub Roots välja subjektiivse tõlgenduse nimelise kombaini terapunkrist, millele loovad narratiivi videod ja tekstid. Punker on nagu ajamasin, mis viib meid ajastusse, kus ühele naisele oli võitlus vilja eest auküsimus, kus kive korjati põllult paljakäsi ja kus tegutsesid kõrgete elueesmärkidega töökangelased ning kosmonaudid. Mineviku ja kaasaja vahel moodustavad kõneka seose katkendid Elmina päevikust, mida loeb ette põllumeheks õppinud ja traktoriga mööda Eestit rännanud näitleja Tiina Tauraite.
Fideelia-Signe Roots teeb EKA doktorantuuris loomingulist uurimistööd teemal „Naine kui kangelane“, milles võtab fookusesse nõukogudeaegsed naismehhanisaatorid, kes said töökangelase aunimetuse. Üldisest kangelasnaise kuvandist on ta nüüdseks jõudnud mikroajaloolisele positsioonile ning uurib Eesti esimese naiskombaineri ja töökangelase Elmina Otsmani juhtumit, mis võimaldab laiemaid üldistusi: kuidas kangelast konstrueeritakse, mismoodi ta endast mõtleb, mis on talle tähtis ning kuidas mõjutavad teda nii bioloogiline kui sotsiaalne sugu ja keskkond. Ajalooliselt on kangelase rollis vaikimisi olnud mees. Naine ei pruugi samas kontekstis usutavalt mõjuda, neid on pigem ohvritena nähtud. Kas naistele peaks leiutama nende oma kangelaskuvandi, küsib Roots.
„Mu senise uurimistöö kõige üllatavam leid on, et veel elusolevad nõukogudeaegsed naismehhanisaatorid korraldavad igal aastal üleriigilisi kokkutulekuid, kuid laiem üldsus on selle ühiskonnagrupi unustanud,“ räägib autor. „Kollektiivse mälu uurija Halbwachs leiab, et suurte poliitiliste pöörete tulemusena muudetakse riiklikul tasemel minevikusündmuste rõhku ja osad sündmused määratakse unustamisele. Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel mattis uus diskursus eelmise enda alla ja muutus ka naisekuvand. Kui varem poseerisid ajakirjade kaanel töökangelannad, siis nüüd pigem modellid ja meelelahutajad. Naisekuvand muutus aktiivsest passiivseks. Teema väärib uurimist, et anda panus naisajaloo- ja üldise ajalookirjutuse diskursusse. E. Otsmani päevikud on siinjuures uurijaile hindamatu materjal.“
Näitus kuulub LadyFesti 2016. aasta programmi.
Fideelia-Signe Roots (snd 1976) on lõpetanud Tartu Ülikoolis maalieriala 1999. aastal, Eesti Kunstiakadeemias interdistsiplinaarsete kunstide magistrantuuri 2007. aastal ja 2013. aastast õpib ta Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris, uurimisteemaks „Naine kui kangelane”. Roots on esinenud näitustel alates 1997. aastast ning pälvinud mitmeid filmiauhindu. Kuulub Eesti Kunstnike Liitu alates aastast 2007.
Kunstnik tänab: Tiina Kirss, Katrin Kivimaa, Marko Mäetamm, Kalju ja Aivar Otsman, Tiina Tauraite, Urmas Sepp, Kristel Sitz, Kalle Pruuden, Aidateater, Jaanus Marrandi & Estonia OÜ.
Repro: Fideelia-Signe Roots „Naiserolli neli muutumist viljapunkri taustal“, kaader videost, 2015
Tallinna linnagalerii
26. veebruar – 27. märts 2016
Harju 13
K—P 12—18, tasuta
Rohkem infot:
Fideelia-Signe Roots, kunstnik
+372 53 803 081
Pressiteate koostas
Anneli Porri

PRESS RELEASE
23 February 2016
Tallinn Art Hall

Fideelia-Signe Roots’s Happy International Women’s Day! at the City Gallery

Fideelia-Signe Roots asks what it feels like to be a female hero. In order to explore this, she is bringing the harvester bunker of Elmina Otsman, Estonia’s first female harvester operator and Work Hero, to the City Gallery. And invites the viewers to travel through time with the help of videos, sound and texts and explore the acknowledged and expected female roles in society.

You are invited to the exhibition opening on February 25th at 6 p.m. and to a discussion with Professor Tiina Kirss and the artist on March 10th at 5 p.m.! The exhibition will be open until March 27th.

“The orange Niva stood near the workshop. A large number of people had gathered around it and the kolkhoz’s small orchestra was playing. When the instruments fell silent, Ivan Voitov, the deputy head designer at the Rostselmaši factory stepped forward and made a short speech. He congratulated all the women at the farm on the occasion of March 8th, and then he congratulated me on behalf of the entire collective at his large enterprise. The Niva was right there. There can be no better Women’s Day present.” Elmina Otsman (1924—2012) wrote in her diary when she was gifted a harvester bearing her name.

As the central image of the exhibition, Roots presents a subjective interpretation of the named harvester from the grain bunker, for which the narrative is created with videos and texts. The bunker is like a time machine, which takes us back to an era when the battle for grain was a matter of honour for one woman, when rocks were gathered from the field by hand, and the work heroes and cosmonauts had lofty life goals. An eloquent connection between the past and the present is comprised of the excerpts from Elmina’s diary, which are read by actress Tiina Tauraite, who has studied farming and rode a tractor throughout Estonia.

Fideelia-Signe Roots is doing creative research on the topic “Women as Heroes” for her PhD at the Estonian Academy of Arts. The focus of the research is the Soviet-era women who worked with farm equipment, and were recognised with the title of “Work Hero”.  From the general image of a “hero woman”, she has now arrived at a micro-historical position, and is researching the case of Elmina Otsman, Estonia’s first female harvester operator and work hero. Generalised more broadly, she is examining how a hero is constructed and how she views herself; what is important to her and how is she affected by her biological and social gender and the environment. Historically, the role of hero has by default belonged to men. Women may not seem as believable in the same role and have been seen more as victims. Roots asks: Should a specific hero image be invented for women?

“The most surprising find of the research work to date is that the Soviet-era women who worked with farm equipment and are still alive organising annual national gatherings, but the general public has forgotten this social group,” says the artist.  “Halbwachs who researches collective memory finds that the emphasis on past events changes as a result of great political upheavals, and some of the events are destined to be forgotten. Upon the collapse of the Soviet Union, the new discourse buried the old one, and also changed the female image. If previously, work heroines posed on the covers of magazines, now it was models and entertainers. The female image changed from active to passive. The topic deserves to be examined in order to make a contribution to the discourse on writings on female history as well as general history. E. Otsman’s diaries provide invaluable material for the researcher.”

The exhibition is part of LadyFest 2016.

Fideelia-Signe Roots (b. 1976) has graduated from Tartu University painting department in 1999 and Estonian Academy of Arts interdisciplinary arts MA in 2007. Since 2013 she has been studying there at the PhD level; research theme „Women as Heroes”. Roots has taken part of exhibitions since 1997 and received several awards for her films. Member of the Estonian Artists’ Association since 2007.

http://fideelia.future.ee

Artist thanks: Tiina Kirss, Katrin Kivimaa, Marko Mäetamm, Kalju ja Aivar Otsman, Tiina Tauraite, Kristel Sitz, Urmas Sepp, Kalle Pruuden, Aidateater, Jaanus Marrandi & Estonia OÜ.

Repro: Fideelia-Signe Roots Four Changes in the Female Role Against the Background of a Grain Bunker, still from video, 2015

Tallinn City Gallery
26 February —27 March 2016
Harju 13
Wed-Sun 12 noon to 6 p.m., free
kunstihoone.ee

More information:
Fideelia-Signe Roots, artist
fideelia@future.ee
+372 53 803 081

Press release compile by:
Anneli Porri
anneli@kunstihoone.ee

 

ПРЕСС-РЕЛИЗ
23.02.2016
Таллиннский Дом искусства

Фидеэлия-Сигне Роотс Городская галерея „Palju õnne naistepäevaks!“ («С 8 марта!») 

Фидеэлия-Сигне Роотс спрашивает, что значит быть женщиной-героиней. Поэтому она сделала героиней выставки в Городской галерее первую в Эстонии женщину-комбайнера и Героя труда Эльмину Отсман. Зритель оказывается внутри бункера для зерна, и посредством видео клипов, звука и текста отправляется в мысленное путешествие во времени через призму признанных в обществе и желанных женских ролей.

Приглашаем вас на открытие выставки 25 февраля в 18.00, и в круг собеседников в обществе с профессором Тийной Кирс и автором выставки 10 марта в 17.00! Выставка будет открыта до 27 марта.


«Возле мастерской стояла оранжевая «Нива», вокруг неё собралось много людей и играл маленький колхозный оркестр. Когда инструменты умолкли, вперёд вышел заместитель главного конструктора завода «Ростсельмаш» Иван Войтов и выступил с короткой речью. Он поздравил всех женщин хозяйства с праздником 8 марта, а мне передал поздравления от коллектива, скрепив их крепким рукопожатием. И тут же стояла «Нива». Лучшего подарка к женскому дню нельзя было ожидать,» - записала Эльмина Отсман (1924—2012) в своём дневнике, получив в качестве подарка комбайн, названный своим именем.

В качестве центрального образа художница предлагает субъективное толкование о зерновом бункере именного комбайна, причём, повествовательный характер образа создаётся с помощью видео и текста. Бункер – это нечто вроде машины времени, которая отправляет нас в век, когда для женщины борьба за зерно была вопросом чести, когда камни в поле собирали голыми руками и где Герои труда и космонавты действовали во имя высоких жизненных целей. Красноречивую связь времён между прошлым и настоящим создают отрывки из дневника Эльмины, которые зачитывает учившаяся на фермера и объездившая Эстонию на тракторе актриса Тийна Таурайте.

Фидеэлия-Сигне Роотс пишёт творческую исследовательскую работу в докторантуре Эстонской художественной академии по теме «Женщина как герой», в которой в центре внимания находятся женщины-механизаторы советского времени, получившие почётные звания Героя труда. От общего образа женщины героини автор перешла к позиции микро-историка и изучает жизнь первой в Эстонии женщины комбайнёра и Героя труда на примере Эльмины Отсман, который позволяет делать широкие обобщения: как рождается герой, что он думает о себе, что для него важно и как влияют на него его биологический пол, социальное положение и среда. Исторически в роли героя по умолчанию выступал мужчина. Женщина не обязательно воздействовала в таком контексте достоверно, её, скорее, привыкли видеть жертвой. Роотс задаётся вопросом: «Может быть, для женщин следует найти свой собственный образ героини?»

«До сих пор самой неожиданной находкой моей исследовательской работы было то, что ещё живущие женщины-механизаторы советского времени ежегодно устраивают встречи на уровне нашей страны, но широкая общественность эту группу общества забыла, - говорит автор -. Исследователь коллективной памяти Морис Хальбвакс утверждает, что в результате больших политических переворотов акцент на событиях прошлого изменяется и отдельные события предаются забвению. Когда Советский Союз прекратил существование, новая культура и идеология подмяла прошлое под себя, и образ женщины в искусстве также претерпел изменения. Если прежде на обложках журналов позировали героини труда, то сейчас их место заняли модели и представительницы шоу-бизнеса. Образ женщины из активного превратился в пассивный. Тема достойна исследования и способна внести вклад в идеологию истории женщины и общего исторического описания. Дневники Э. Отсман в этом составляют бесценный материал для исследователя.»

Выставка входит в программу LadyFest 2016.

Фидеэлия-Сигне Роотс (р. 1976) закончила Тартуский университет по специальности живопись в 1999 году, магистратуру Эстонской художественной академии по специальности междисциплинарных искусств в 2007 г., а с 2013 г. учится в докторантуре академии, и тема её исследовательской работы – «Женщина как герой».Ф.-С. Роотс принимает участие в выставках с 1997 года, награждалась различными кинопремиями.Член Союза художников Эстонии с 2007.

fideelia.future.ee

Художник благодарит: Тийну Кирсс, Катрин Кивимаа, Марко Мяэтамма, Калью и Айвара Отсман, Тийну Таурайте, Kristel Sitz, Урмас Сепп, Калле Прууден,  Театр «Aida», Jaanus Marrandi & «ООО Estonia».

Репродукция: Фидеэлия-Сигне Роотс «Четыре превращения роли женщины на фоне зернового бункера», кадр из видео, 2015

Таллиннская Городская галерея
26 февраля – 27 марта 2016
Harju 13
Ср—Вс  12—18, вход бесплатный
kunstihoone.ee

Более подробно:
Фидеэлия-Сигне Роотс, художник
fideelia@future.ee
+372 53 803 081

Пресс-релиз составлен
Аннели Порри
anneli@kunstihoone.ee