See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


07 January 2018

2017 kokkuvõte

Uus aasta juba jookseb, aga mul kõik kokku võtmata! OK, panen siis kirja, mida tegin esimest korda 2017. aastal.

1. Sain doktorikraadi ja seoses sellega avaldasin raamatu Naine kui kangelane

Trükisoe raamat
2. Tegin isikunäituse ja korraldasin sümpoosioni Valga Muuseumis. Uudisklipp Ragnar Kond: „Fideelia-Signe Rootsil valmib uurimistöö naisest kui kangelasest“.


Mõned sümpoosionil kõnelejad foto "Amatsoonid Maria ja Fideelia" ees.

3. Võitlesin ravimatult haige kassi elu eest ja kaotasin: õe kass Päike tõusis ja loojus. Mulle sai see liiga raskeks vaimseks katsumuseks. Võtsin doktorantuurist akadeemilise puhkuse, millest hoolimata kaitsesin samal aastal kraadi!

4. Hr Mesi astus Päikese asemele. Ei oleks mett päikeseta!
Hr Mesi teeb pai :)
5. Tegin töötukassa kaudu tõstukijuhiload.
Raske õppustel, kerge lahingus! Foto: Oskuskoolitused OÜ

Raske õppustel, kerge lahingus! Foto: Oskuskoolitused OÜ
6. Minu ettepanekul restaureeriti põllumajandusmuuseumis Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunker, mille sinna eksponaadiks annetasin peale oma näitust Tallinna Linnagaleriis (õigupoolest käis punker Mark Soosaare palvel veel teiselgi näitusel "Mees ja naine - tulnukad" Pärnu MONA-s).
Pidasin kõnet restaureeritud punkri avamisel põllumajandusmuuseumis
7. Kolisime lõplikult Tallinna: sõitsin autoga esmakordselt Tartust Tallinna, pardal ähmi täis kassid.
Kolm on seltskond. Saabiga. Kaks härrat reisivad tagaistmel transpordipuurides, mistap neid ei ole siin näha.
8. Asusin tööle Tallinna lähedale lattu komplekteerijana. Töötan nii noppekäru, rokla kui tõstukiga.

9. Astusin Roheliste parteisse ja sain KOV valimistel Põhja-Tallinnas 41 häält, ilma et oleksin endale erilist reklaami teinud.
Rõõmus Roheliste pilt enne KOV valimisi
10. Teaduste Akadeemia 3-minuti loengul osalemine ja võit (pildid allpool). Olid saated Kolme minuti väljakutse (minu lõik tuleb 19:01 minutist) ja Teadus kolme minutiga, 4/8: Naistraktorist – poeetiline kangelane ning tulemas on raamat.

12. Töö kõrvalt kaitsesin doktorikraadi. Esimest korda Eesti Kunstiakadeemia ajaloos toimus doktoritöö kaitsmisel performance, mille tõttu tegin endale meelega veelgi tööd juurde, aga ma lihtsalt tahtsin, et mul endal oleks huvitavam.

Perfokast pilte pole, on ainult video, aga näete, milliseks ma Sveni tegin ja kuidas see kõik teistele mõjus. ;)
Foto: Ly Lestberg
13. Tegime õega emale Facebooki konto!

Head uut aastat! Unistama peab suurelt ja seepärast unistasingi 2017. aastal, et kui kraadi ära kaitsen, võtan aja maha ning tegelen peamiselt kahe asjaga: töötamine ning maalimine. ;) Kas pole suur unistus? Tundub, et see on täide läinud. Välkidee saada doktorikraadiga tõstukijuhiks on samuti teostunud.

Kes jaksab pikemalt süüvida teemasse, kuidas füüsilise töö kõrvalt doktoritööd kaitstakse, võib edasi lugeda.


Aasta suurim saavutus oli kahtlemata doktoritöö valmimine ja takistustest hoolimata raamatuna välja andmine.  Ma ise poleks kiirustanud, kuid kool survestab tudengeid kiiremini tegutsema, et igal aastal oleks teatud arv lõpetajaid. Seega võttis doktorikraadi tegemine mul aega 4 ja pool aastat, mis on vaid kuus kuud üle nominaalaja (nominaalaeg ehk ettenähtud aeg doktoritöö tegemiseks ja kaitsmiseks koos kohustuslike ainete läbimisega on 4 aastat). Reeglina läheb doktorantidel palju kauem. Eks seal ole erinevaid põhjuseid, mis alati tudengist ei sõltu. Kui mul ei oleks ette tulnud ootamatuid elusündmusi ja bürokraatlikke karisid, oleksin võinud juba juunis kaitsta. Seda aga ei juhtunud ja 2017. aasta sügisel läks kõvaks rebimiseks. Ajakava oli kokku pressitud, iga päev käis kirjavahetus raamatu toimetaja ja kujundajaga, kellega toimus ka mitu kohtumist.

Doktoritöö kaitsmine
Kui doktorikraad välja kuulutati, rünnati mind lilledega, andsin raamatusse autogramme ja kõlasid šampusekorgipaugud. Nii pidigi minema, kuidas siis teisiti.
Autogramme jagamas
Siniste sõrmedega doktor. Foto: Ly Lestberg

Eriti keerulisest olukorrast leidsin end septembris, kui alles õppisin oma uut tööd laos. Töö on nii füüsiliselt kui vaimselt üsna nõudlik, eriti kui oled sel alal täielik võhik - mingi boheemlane, kes tuli hea õnne peale proovima, kuidas talle laotöö sobiks või kas ta üldse on võimeline midagi peale kunsti tegema. Loomulikult oli mul õudselt ka raha vaja, sest olin juba kuude kaupa peost suhu elanud. Peale esimest ehmatust hakkas töö sujuma ja laojuhataja oli õnnelik, et minust asja sai. Muutusin kiiremaks, täpsemaks ja osavamaks, kohati lausa fanaatiliseks. Tundus, et olen peaaegu inimarvuti. Kuigi arenguruumi on endiselt, poleks ma iial uskunud, et saan seal nii hästi hakkama. Siis aga tulid ületunnid. Peale pikki ületunde tööl oli vaja ka kodus raamatu kallal töötada ja mis seal salata, koduseid majapidamistöid teha. Ega Sven ka kõike jõua, sest temagi käib tööl. Nii ei saanud ma üldse puhata. Ma usun et terve sügise jooksul oli mul kaks päriselt vaba päeva. Neist ühel matkasime Suurupis ja teine möödus Kaberneemes matkates. Ühel novembriõhtul nautisime teletornis Kaido Kirikmäe organiseeritud Kukemuru / Teletorni ambienti. Muudel päevadel tegelesin palgatöö kõrvalt kõikvõimalike doktoritöö asjatoimetustega alates sisu lihvimisest, kuni raamatu valmimiseni. Lisaks oli augusti lõpus närvesööv kinnisvarakamm, kus otsustasime Tartu korteri ajutiselt müügist maha võtta ja välja üürida. See tähendas ohtralt asjaajamist ja telefonikõnesid, sh ka töö ajal, aga see segab ju keskendumist ja on väsitav. Lõpuks läks veel nii halvasti, et üürnikud olid meil vaid kaks kuud, sest said sugulastelt parema pakkumise. Samas, kuidas võtta, eks aitas ju seegi napp sissetulek kõige raskema aja üle elada. Seejärel oli kuni praeguse hetkeni korteririndel suhteliselt vaikne.
Kukemuru fännid teletornis
Väike Lehm Kaberneemes
Ka Teaduste Akadeemias korraldatav 3-minuti loeng, kuhu EKA mind osalema kutsus, nõudis palju süvenemist. Muidugi ei saa kool kedagi sundida 3-minuti loengukonkursist osa võtma, kuid jaanipäeva paiku, kui kutse tuli, tundus see nagu päris äge väljakutse (ja oli ka!). Kui karusell sügisel tuurid sisse sai, kirusin end, et nii palju ette võtsin, sest töö kõrvalt osutus raskeks kogu seda kupatust ellu viia. Mind haaras krooniline väsimus, samas kui mind konkursil võitjate hulka valiti, sain energiat kõvasti juurde ja purjetasin sel laineharjal kraadi kaitsmiseni.
3-minuti loengu võitjad. Foto: Maris Krünvald

Kuna tegin EKA-le au, siis Kristina Jõekalda pildistas. ;) Võita on tegelikult tore.

Võitjad lõikavad tordi lahti ja mina kui kondiiter ilmutan erilist (hüper)aktiivsust. Foto: Kristina Jõekalda
Ma ei saaks öelda, et mu isiklik elu kiirel ajal kreeni jooksis, sest tülid tekivad enamasti omavahelisest suhtlemisest, aga kui suhtlust ei toimu, ei saa ka tülli minna. Kuna mu abikaasa töötab samuti laos komplekteerijana (ühes teises laos) kuid õhtuses vahetuses, võis minna päevi, enne kui füüsiliselt kohtusime ja meenus, et ammu pole teist näinud mujal kui voodis tööinimese ausat und magamas. Suhtlesime e-maili ja sedelite teel. Niisiis jäi meie abielu püsima ja kodune õhkkond oli kontrolli all, sest majapidamist juhtisid kassid. Paar suuremat potilille õnnestus eest ära hävitada.
Pontsu lilledega tegelemas
Suur Tõll üritas Vanapaganat vööni sohu taguda, aga Vanatühi tegi end lapikuks nagu lesta
2018. aasta saab kindlasti Tallinna uue kodu ostmise aastaks, sest nii kahju kui ka meil oma Tartu päikesekollasest kodust ei oleks, ei saa me sinna jääda ega seda endale jätta. Tegin hüvastijätuks fotodest  slaidishow Kodu lugu, kes tahab, see vaatab. Uute kohtumisteni!
Pontsu sünnipäev
Jõulud hr Mesiga