See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


31 December 2013

2013 piltides

Kirjutamiseks pole eriti aega ja ma mõtlesin, et panen pildid, aga kui pildid olid pandud, taipasin, et kirjutamine oleks sama kaua aega võtnud. Igatahes, siin on minu aasta piltides.

Jaanuar 2013

Olen Werneri kohvikus. Pildistas Margus Ansu Postimehele, kuhu läks lugu sellest, et Fideelia on nüüd kondiiter.

Veebruar

Kondiitridiplom käes!

Märts
Londonis, väga külmal kevadel

Aprill
Aasia-Euroopa piiril
Mai
Emaga kevades
Juuni
Sirelitega Endla kandis
Juuli
10. pulma-aastapäev ning EKA doktorantuuri saamine andsid pidutsemiseks põhjust
 August

Tulevane vana hipi Tartus ERMI-s Kiwa hipinäitusel. Kui piletit ostsin, ei teadnud piletimüüjad, mida see Kiwa näitus tähendab- täitsa pael. Kuidas mina ametlikke näitusepealkirju mäletama peaksin? :D
September
Vabakunna nimekirjas KOV-i kandideerimine jäi küll minu jaoks ära, aga peamine päevakorrapunkt- fotosessioon leidis aset sellegipoolest! :D Fotograaf Jassu Hertsmann
Oktoober
Revolutsioonivõimalust ei jäta ma kunagi kasutamata.
November
Tallinna TV tegi minust saate
Detsember
Poseerisin aktisilueti töötoas. Pildi autor Anders Streng

Pildi autor Tõnis Krikk

Ja nüüd aastavahetuse meelelahutusprogramm: "Kodutunde" paroodia!


18 December 2013

Kuri kulbiga tädi ja kaotavad eided

Päevalehes ilmus lõpuks mu järjekordne artikkel, mis eelnevalt tükk aega toimetuses Sirbi ja Ukraina revolutsioonide taga ootas:

Viimasel ajal ilmub meedias sageli teateid korvpallivõistluse kaotanud eitedest ja kurjadest kulbiga tädidest. Kui selgitust pärida, vastatakse, et naiste halvustamisega pole siin midagi pistmist, sest nii lihtsalt öeldakse ning kes end solvatuna tunneb, on ise süüdi: miks ta on siis nii nõrguke ja haliseb iga väljendi pärast „nagu eit“?

Kuigi oleme jõudnud 21. sajandisse, mida on nimetatud ka naiste sajandiks, pole vanad käibetõed keelest kuhugi kadunud. Naistele omistatakse näiteks pehmust, järeleandlikkust ja intuitiivsust ning meestele otsustavust, konkreetsust ja ratsionaalsust. „Meestejutt” ja „naistejutt” on vastandliku tähendusvarjundiga väljendid, kus esimest võetakse positiivse ja tõsisena ning teist ebaolulise klatšina.

Meie kultuur põhineb Platoni filosoofiast alguse saanud dualismil - nähtuste jaotamisel vastandlikeks ja ühe vastandi eelistamises teisele. Me pelgalt ei vastanda vaid omistame vastanditele ka väärtushinnanguid, sageli meelevaldselt. Nii on kõik mehelikuna mõistetav omandanud hea- ja naiselikkust tähistav halva varjundi, Eestis 2004. aastal vastu võetud võrdõiguslikkuse seadus aastatuhandetega sissejuurdunud hoiakuid aga kohe ei muuda.

Kui naised ja mehed oleksid enamuse arvates tõesti võrdselt head, siis miks meeste alandamiseks kutsutakse neid eitedeks, plikadeks ja naisteks? „Mängib nagu eit“ öeldakse, kui mees on väga viletsalt mänginud. „Mängib nagu vana mees“ tähendab, et mängib hästi nagu kogenud spordiäss. Naiste kiitmiseks „tõstetakse“ nad tihti meestega samale pulgale või isegi kõrgemale: „Tubli naine teeb meestelegi silmad ette“ või „Ilus naine, aga mõtleb mehelikult (loogiliselt).“ Loogilise mõtlemise omistamine ainult meessoole ulatub tagasi antiikaega, kus mehed võisid juba lapsest saadik koolis kõnekunsti ja loogikat harjutada, õigustest ja vabadustest ilma jäetud naised aga pidid kodus istuma. Nii naise kui mehe kohta võib veel tunnustavalt öelda, et „talub raskusi vapralt nagu tõeline mees, mitte ei vingu nagu eit“.

Kuna seaduse ees on sugupooled võrdsed, tekib küsimus, miks naised enese üle domineerida lasevad ja vähe sellest, ka ise kehtivat korda kinnitavad. Kindlasti on nii mõnigi naine tabanud end pruukimas kellegi halvustamiseks sõnu eit või plika, pikemalt mõtlemata, kas naisesus on tõesti häbiväärne. Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu (1930-2002) leiab, et domineeritud rakendavad võimusuhetele domineerijate vaatenurki nii, et need tunduvad loomulikud. Patriarhaalne maailmakord on pideva ja pikaajalise nähtamatu ja nähtava töö tulemusel kinnistunud inimeste kehadesse ning ajudesse, nii et algselt kunstlik on muutunud loomulikuks. Niisiis näevad naised endid mehe pilgu läbi.

Sugupoolte võimusuhted avalduvad esmapilgul väikestes olmelistes detailides, mis kokkuvõttes moodustavad meie kultuuri. Näiteks võtavad eesti naised enamasti abielludes mehe perekonnanime, mille saavad ka lapsed. Seadusega on lubatud ka vastupidine variant, mida aga kasutavad vähesed. Nimi on üks identiteedi osi, millest naised üllatava kergusega loobuvad. Mõnikord peetakse nimevahetust lausa uhkuseasjaks, et mõelda vaid, „MEES võttis mind oma nime peale“.

Tavaliselt eelistavad naised endast pikemaid mehi. Mida suurem ja tugevam, seda mehisem. Arvatakse, et väikese mehega naine mõjub nii teistele kui ka endale naeruväärsena, kuna suur mees justkui annaks väikesele naisele väärtust juurde. Koduvägivalla ilmnemisel on aga kooslusel suur mees-väike naine ebavõrdsete jõuvahekordade tõttu selged puudused.

Soolistatud võimusuhted ilmnevad keeles, millega oleme end piiritlenud ja keele kaudu argielus. Kuna dualistlik ning hinnanguid andev mõtteviis on ühiskonda rõhunud väga kaua, on sellest väljumine samuti pikaldane ja raske. Iga väikese edusammu pärast tuleb rõõmustada.

10-aasta taguses Eestis teadvustati soolist ebavõrdsust praegusest vähem. Need, kes vastuolusid välja julgesid tuua, sildistati karvasjalg-feministideks. Kehtivat korda ja elu „loomulikku“ kulgu ohustavaid feministe demoniseerisid mitte ainult netikommentaatorid vaid ka ajakirjanikud. Praegu enam ei saa meedias öelda, et keegi mängis palli nagu eit või kaagutas nagu kana, ilma et sel teemal ühiskonnas laiem arutelu tekiks. Julgustan mainitud olukordi märkama ja neile väljakutseid esitama, sest kui miski on toodud esile, saab seda ka muuta.


Lõigud lugu kirjutama ajendanud artiklitest


GAG kuulutas suve lõpul välja konkursi, et leida Jamie Oliveri sarnast peakokka-arendajat. «Selge, et raha on vähe, aga siis paneb noor meeskokk pea tööle ja leiab need võimalused, kuidas olemasolevate vahenditega välja tulla ning suhtleb õpilaste ja kogu kooliperega. Ta peaks olema loomulik koolipere osa, mitte mingi kuri ja ükskõikne alamakstud kulbiga tädi kusagil köögis, kes läheb kandekottidega õhtul koju,» kirjeldas kooli direktor Hendrik Agur tookord.

http://www.tallinncity.ee/print/2585554/gagi-peakokaks-valiti-indrek-tiisk



Aaviksoo aga karismaatilist kokaotsingut pahaks ei pane ning loodab, et keegi end solvatuna ei tunne, rääkimata sellest, et tegemist on soolise diskrimineerimisega. «See ei ole see koht, kus kedagi ahistatakse,» ütles ta.

http://www.postimees.ee/1363938/aaviksoo-kokaotsingutest-see-ei-ole-see-koht-kus-kedagi-ahistatakse



"Seda sodi ilmub hästi palju, selles ringi hulpida ja sealt õige asi üles leida, selleks peab ikkagi olema üsna teadlik. Aga tihti ikkagi need südamevaluga tädikesed, kes siis otsustavad enne 50. sünnipäeva kogu välja anda, see on ikkagi nii jube, et juba kaugelt tunned need kogud ära ja väga palju ei teegi nendega tegemist - vaatad sisse ja kõik on selge," rääkis 2013. aasta kirjanikuks valitud Vadi.

http://uudised.err.ee/?06285419



"Kui nüüd korraks eilse mängu juurde tulla, siis esimese asjana tuleks selgeks teha see, et Rapla mängijad EI OLE “EIDED”, vaid ME mängisime eile nagu “eided” ja see on väga suur vahe," kirjutas ta pühapäeval.

Ruut täpsustas veel, et sõna all "eit" ei tahtnud ta sugugi halvustada õrnemat sugupoolt.

Rapla loots: "Esimese asjana tuleks selgeks teha see, et sõnal "eit", ei ole mitte mingit tagamõtet seoses vastassugupoolega, vaid eks ta ole selline treenerite halb sõnakasutus iseloomustamaks teatud käitumismaneeri.

http://sport.delfi.ee/news/korvpall/eesti/indrek-ruut-tapsustab-sonal-eit-polnud-mingit-tagamotet-seoses-vastassugupoolega.d?id=66988520



Von Krahli Teatri kontor otsib meest. Välimus pole oluline. Küll aga hea suhtlusoskus, organisatoorne võimekus ja sihikindlus. Ei tohi karta Excelit, ministrit ega näitlejat. Peab võtma tähtaegu ja aruandeid surmtõsiselt. Otsime meest, kes teeb kõhklematult kõik endast oleneva, et Von Krahli Teatris võiksid sündida uued ja vapustavad lavastused. Ametinimetus: projektijuht. Töö algus: kohe.

Võta. Meiega. Ühendust.

http://www.vonkrahl.ee/wanted/


Lisalugemist

http://fideelia.future.ee/kunst/magister/fideelia_magistritoo.pdf

http://naised.net/2013/09/10/feminism-ja-vihakone/

18 October 2013

Flashime - ebaõnnestunud katse kaaperdada FEMENI ideid

Avaldan oma Eesti Päevalehes ilmunud artikli


Hiljuti raputas meie konnatiiki nii-öelda naisliikumine Flashime (Ing.k to flash – välgutama, flasher – liputaja).

Flashime nimetas end Eesti FEMENIKS ja kuulutas, et väljendab end viisil nagu ainult naised saavad, juhtides rindade paljastamisega tähelepanu Tallinna probleemidele. Liikumise algataja oli erootikapoe „Ulakas kaunitar“ juhataja Kirki Kubri.

Nüüdseks teavad kõik, kes end teemaga kursis on hoidnud, et juba algusest peale kahtlaselt mõjunud aktsioon osutus Valdo Randpere valimiskampaaniaks, kus feministlikud ideed rakendati macholiku poliitika teenistusse.

Ma ei ole kindel, et noored, kes Flashime aktsioonis osalesid täielikult mõistsid, millega nad tegelevad. Veidi aega tagasi näitas TV3 nende Maxima ees toimuvat fotosessiooni, kus kaks neidu kaamera ees välkkiirelt hetkeks pluusihõlmad lahti tegid, nii et rindkere oli näha ainult eest, aga mitte külgedelt. Päikeseprillid ja mütsid varjasid tüdrukute nägusid, otsekui oleks tegu kurjategijatega. Kõigi osaliste rinnad olid nii TV3 klipis kui ka flashime kodulehel tsenseeritud, seega sisuliselt oleksid tüdrukud võinud ka riides olla.

Avalik identiteet


Ukrainast alguse saanud naisliikumise FEMEN aktivistid väidavad, et võitlevad patriarhaadi vastu ja naiste õiguste poolt. Protestitakse seksikaubanduse, naiste õigusi rikkuvate religioonide ning meeste ülemvõimu vastu. Oma identiteeti nad ei varja: meedias ollakse oma nime ja näoga, viskudes palja rindkerega võimuaparaadi keskpunkti ning riskides elu, tervise ja vabadusega. Anonüümsed tapmisähvardused kuuluvad sekstremistide nagu nad end nimetavad, argipäeva. Sageli tuleb istuda vangis ning taluda brutaalset kohtlemist. Otsustada naisena ise oma keha ja tegevuse üle on suurel osal meie koduplaneedist jätkuvalt riskantne. See nõuab vaprust, järjekindlust ja enesedistsipliini.

Fideelia 


Võimustruktuurid meie peas


Nii mõnigi arvab, et feministlik võitlus on mõttetu, sest lääne ühiskonna naistel on juba meestega võrdsed õigused õppida, töötada, laste saamise üle otsustada jne. See on tõsi kuid naised teevad endiselt rohkem koduseid töid, lepivad sama töö eest madalama palgaga ning on harjunud suhtlusviisiga, kus mehed kõnetavad neid võimupositsioonilt. Meenutagem kasvõi Jürgen Ligi kommentaari Kaja Kallase silmade kohta. Ettekujutus soorollidest muutub ühiskonnas aeglaselt. Keskkonna ja kasvatusega sisendatud veendumused võivad end salakavalalt alateadvuses varjata, et täiesti absurdses olukorras välja ilmuda. Võimustruktuurid ei istu linnavalitsuses vaid meie peades.

Tundub uskumatu ent ka radikaalfeministlik rühmitus FEMEN on oma tegevuse jooksul patriarhaadi lõksu sattunud. Nimelt näitab neist sel sügisel valminud Kitty Green’i dokumentaalfilm „Ukraina ei ole bordell“, kuidas FEMEN’i taga oli alguses üks võimukas mees, Victor Svyatski. FEMEN’i juht Inna Shevchenko selgitab, et FEMEN algatati noorte ja kogenematute naistudengite poolt, kes olid esialgu iga nõuande eest tänulikud. Inna sõnul on Ukraina riik, kus mehed räägivad ja domineerivad ning naised kuulavad ja kannatavad ära – umbes nagu Eestis. Svyatski sulandus FEMENisse, kus püüdis võimu haarata kuni ühel päeval seisid aktivistid silmitsi patriarhaadiga iseenda staabis, mitte kusagil avalikus ruumis. Nüüdseks on FEMEN Svyatskist vabanenud ja tegutseb iseseisvalt.

Osad ühiskonnakriitikud väitsid juba aastakümneid tagasi, et kapitalismis on raske olla avangardne, sest mäss muudetakse kaubaks. Flashime meetodit, kus väikesed kogenematud naised flashivad võimule suure targa isa(ke)se, ei ole võimalik näha millegi muu kui patriarhaadi taastootmisena. Flashime-kampaania võrdlemine FEMEN-iga on eksitav ja loob feminismile võltskuvandit.

Kelle üle Randpere naeris?


Valdo Randpere räägib Ringvaates (15. okt. 2013), et poliitikud peaksid olema eelkõige inimlikud ja suutma nii enda kui teiste üle naerda. Mind huvitab, kas Randpere naeris flashime-kampaania ajal iseenda, naiste või kogu rahva üle. Inimene on teatavasti subjekt oma mõtete, tunnete ja kehaga. Kui Flashime saadab signaali, et ulakad naised lubavad välgutada rindu meespoliitikute tähelepanu äratamiseks ja muud ei oskagi, on see naissoo objektistamine tema paigutamisega looma- ja taimeriiki: päris humoorikas! Või seisnes nali selles, et murti lubadus rindu näidata?

Facebookis hakkas pärast Flashime tünga levima fototöötlus suurte naiserindadega Valdo Randperest, mille kombluspolitsei kohe maha võttis, sest rinnanibud olid näha. Facebooki reeglistik sätestab, et naiste rinnanibud on pornograafilised ja seepärast keelatud, aga meeste nibud on okei. Üks Eesti seksistlikke vanasõnu ütleb, et mees on naise pea, aga naine on kael, mis pead pöörab. Facebookile see vanasõna ilmselt ei loe: isegi kui naise rindade omanikul on mehe pea, läheb pilt kustutamisele. Randpere lopsakas rinnapartii tuli pilditöötlejal tsenseerida ja nüüd ringleb see taas Facebookis. 

Allikas: Facebook

Naise keha on ohutu kuni see on ühiskonna ja meeste teenistuses, näiteks sünnitab lapsi või osaleb pornotööstuses. Selline rangelt piiritletud keha on patriarhaadi kontrolli all. Tarvitseb naisel oma keha üle ise otsustada nagu teevad FEMEN’i aktivistid, muutub see kehtivale korrale ohtlikuks.

Seksipoes müüakse vahendeid, mille abil naine saab seksuaalse rahulduse ilma meheta. Järelikult on tegu feministliku kaubandusharuga, mille juhtfiguurilt Kirki Kubrilt oleksin oodanud tõsimeelset feministlikku aktsiooni, mitte rahva petmist naiste kui seksiobjektide rakendamisega valimisvankri ette.



Kasutatud internetilingid

http://flashime.ee/

http://femen.org/

http://flashime.ee/meedia-tv3-seitsmesed-uudised/

http://www.tallinncity.ee/2331632/naisliikumine-paljastab-tana-linnavalitsuse-ees-rinnad

http://www.tallinncity.ee/2332646/rindade-paljastamise-aktsioon-osutus-randpere-reklaamiks

http://www.independent.co.uk/arts-entertainment/films/news/the-man-who-made-femen-new-film-outs-victor-svyatski-as-the-mastermind-behind-the-protest-group-and-its-breastbaring-stunts-8797042.html

http://www.huffingtonpost.co.uk/inna-shevchenko/femen-patriarchy_b_3890992.html

http://etv.err.ee/index.php?05593137&video=6450

http://uudised.err.ee/index.php?06289258

12 August 2013

Matka teine etapp

Nagu öeldud, jätkasin matka RMK Matkateel (375 km läbi Eesti) rattaga 3. augustil Kesk-Eestis asuvast Paunkülast, kuhu Aivar mind Tartust autoga kohale viis. Jätkasime kahekesi: Sven jalgsi, mina rattaga.
Matka I etapp kestis minu jaoks kaks ja pool päeva, (29.- 31. juuli k.a.) ning II etapp kaheksa päeva (3. - 10. august k.a, kuigi viimane päev oli peamiselt bussiga kojusõit, rattaga vaid 4,4 km).

Kokku kestis matk 10,5 päeva.

Minu poolt läbitud kilomeetrid

Jalgsi kahe ja poole päevaga 48 km

Rattaga
  • 3. August 45 km keskm kiirus 11,9, max 30 
  • 4. Aug 41 km keskm kiirus 15, max 30
  • 5.aug 41 km, keskm k 13, max k 29,8
  • 6. Aug  51,5 km, keskm k 12,5, max k 25,9
  • 7. Aug 27,8 km, keskm 9,7, max 21
  • 8. Aug 33 km, keskm k 13,3, max 20,8. Koos ujumaskäiguga õhtul.
  • 9. Aug. 30 km keskm 11,9, max 24. Koos poeskäiguga Kilingi-Nõmmes.
  • 10. aug 4,4 km
Kokku jalgsi ja rattaga läbitud 10,5 päeva jooksul 321, 7 km.

See pole mingi saavutus. Mu rekordid on jalgsi päevas kerge kotiga 47,5 km ja rattaga 11 päevaga 618 km, aga vähemalt andsin endast parima ega loobunud nagu mõned mehed. :) Ilm püsis kogu matka vältel ilus, vihma ei sadanud kordagi ning paar päeva oli isegi nii kuum, et sõitsin mõnda aega palja rindkerega, kuigi see polnud SEE matk. Hoolimata muljetavaldavast koormast ratta peal, oli matk minu jaoks kerge, ainukesena häiris telgis magamine ning kui vahepeal pidi mööda liivast kitsast metsarada ja juurikaid sõitma.

Rattamatka alguseks valmis!
Pagas ees ja taga, kuid ikka kergem kui seda seljas tassida!


Ajakava

3. august 45 km

Rattaga Paunküla-Hirvelaane. Mõnus kulgemine tundmatutel radadel. Palju külavaheteid ja pinnaseteid, asustus hõre, vaid paar maja 45 km-se teekonna peale. Mul õnnestus ühest teeotsast mööda põrutada ja avastasin end maailma lõpust Saueaugu külast, kuhu ma minna ei plaaninud. Pidin mõned lisakilomeetrid sõitma, nii et Sven jõudis jalgsi esimesena laagrisse. Hirvelaane laagrikoht on sügaval metsas. Olime kindlad, et ükski teine matkagrupp sinna ei tule, aga meie hetkelisel äraolekul, mil vett tõime, oli lõkkekohta siiski saabunud Saue noortekeskuse tüdrukute matkarühm kasvatajatega. Õnneks olid nad toredad - ei kuulanud titehäälega laulvaid Eesti naisi, ei joonud ega suitsetanud. Tegemist oli kogenud matkajatega.

Hirvelaane lõkkekoht

4. august 41 km

Kuimetsa-Kaiu-Piiri. Kuna tahtsime ühe öö veeta mu ema pool, hälbisime seekord ametlikust matkarajast. Hirvelaanest Kaiuni rändasime eraldi, Kaiu poe ees saime kokku ja seejärel läksime ema juurde: Sven bussiga ja ma rattaga. Minu teekond: Hirvelaane - Kuimetsa - Ida urked (legend maa-alusest linnast jne) - paranormaalne Mahtra/Kolgu/Kaiu raba ning õhtuks ema poole Piirile.

Kaiu raba vaim
Paljaste rindadega kätega Kaiu raba tontide vastu!

Ema ei jõudnud ära imestada, et ma nii raske meesterattaga sõita suudan, pakid ka veel peal. Svenile sai otsitud vabaaja riietust õhtuseks grilliks ja kuna oli kuumalaine, käisin isegi jões. Tahtsime ka oma pesu pesta, aga selgus, et pesupulber on emal otsas ja Sven käis rattaga Raplas seda ostmas: tegi veel 18 km otsa.


Garderoobi revideerimas

5.august 41 km

Sven: algab matka teine nädal ja vorm on sama hea nagu alguses!
Sisalikud ema pool. Hämaruses ja suure avaga ei saanud mõlemat korraga teravaks.

Piiri-Tillniidu. Sven läks jälle esimese osa bussiga, ma muidugi kogu tee rattaga. 11 km pärast tundus mulle, et olen taas õige teeotsa maha maganud ja Paluküla asemel hakkan jõudma Keava. Tee ääres metsatukas tervitas mind lehmakari. Loomulikult asusin neid pildistama.



Samal ajal aga kukkus mu ratas maha, sest jalg oli sellise raske pagasi jaoks liiga nõrk. Ehmatusega täheldasin, et lenks on kõver ja mutrivõti puudu. Jälle kodutöö tegemata! Sõitsin kõvera lenksuga kuidagimoodi edasi, lootuses leida lahendus. Nii jõudsingi juhuslikult Kehtna ehituspoe ette. Poe nimi on Triger-e ja see oli veel tund aega avatud. Rääkisin müüjale oma mure ära ning ta keeras maru suure mutrivõtmega mu rattalenksu õigeks. Tahtsin temalt osta samasugust tellitavat mutrivõtit, soovitavalt aga väiksema käepidemega, et oleks kergem vedada, aga tal polnud sobivat ning ta andis mulle tasuta enda oma ja soovis head matka. Muutusin rõõmsaks ja tahtsin öelda, et tänan teid, te olete väga armas, aga poole pealt vahetasin sõna "armas" "lahke" vastu, sest mine tea, mis ta muidu oleks arvanud. Tänan Kehta ehituspoe müüjat ka siin blogis. Kui ma lenksu poleks korda saanud, oleksin matka uuesti katkestama pidanud.

Kehtna Triger-e rulz!

Seejärel sõitsin mööda suurt maanteed Lelle, kus kohtusme Sveniga. Poe ees passis poiste kamp ratastega ja mingi omatehtud motoriseeritud käruga, jotad viskasid viina ja naisi ei olnud näha. Ainuke naine Lelles oli söökla perenaine. Sööklat silmates lootsime keha kinnitada, kuid see oli avatud vaid tund aega päevas: kl 12 - 13 ja perenaine ütles, et ta ainult ette tellimisel vaaritab. Samas lubas ta mul lahkelt söökla tualetis käia. Seejärel selgus, et GPS ei näita täpset suunda ja pole päris kindel, kuhu peame minema.

Lelle gäng
Nähtud Lelles

Läksime Sveniga tülli ja kulgesime mossitades laagrini, GPS hakkas poolel teel tööle. Analüüsisin teel olles järgmist mõttetera: me armastame inimesi nende vigade, mitte heade omaduste pärast ja jõudsin tõdemuseni, et see on täielik jama. Me TALUME armastatud inimeste vigu heade hetkede nimel, mida need inimesed meile parimatel päevadel pakuvad, mitte ei armasta neid nende vigade pärast.

Tillniidu lõkkekoht asub endise Tillniidu metsavahitalu õuel. Taluhoone varemed on siiamaani püsti. Teisi matkalisi seekord laagrisse ei tulnud. Tuju paranes, sest koht oli kaunis ja ritsikas jalutas meie asjade vahel. Tegime lõket ja läksime telki magama. Päeva jooksul juhtunud viperused olid ju kõik hästi lõppenud.




6. august 51, 5 km

Lõuna ajal jätkasime teekonda. Lokutal pildistasin jälle lehmi.



Edasi sõitsin Eidapere raamatukokku tehnilist parki laadima. Personal naeris, kui Sven mulle helistas, sest telefon tegi "ammuuu" nagu lehm. Ma mõtlesin, et nüüd mõtlevad, et linnavurle matkab maal ja on selle auks lehma ammumise helinaks pannud. Raamatukogus rääkisid tädid omavahel moosi keetmisest ja koogi küpsetamisest. Seejärel käisin kohalikus poes (Madise äri), mis oli viimane pood enne mitmepäevast pausi. Ostsin muuhulgas Kasekese batoonikesi, mis end hiljem lõpututel sihtidel metsa vahel kuhjaga ära tasusid.

Mukri rabade vahelisel sihil eksisin korraks ära, hakates Koogiste poole sõitma. Kondiitrit ikka kisub Koogistesse. Kohtusime Sveniga Mukri lõkkekohas, kus andsin talle laetud fotoka. Siis taas õhtuni lahus. Sõitsin mööda metsasihte Võidulani. Poolel teel pidas Koit Toome moodi mees auto minu juures kinni ja uuris, kuhu ma lähen. "Siin on palju karusid ja hunte!", üritas ta mind hirmutada. Vastasin, et pole kahjuks oma teekonnal loomi näinud, aga tahaks küll. Ta ütles, et olen julge naine, et üksi matkan. Ta ei teadnud, kuidas ma veel matkanud olen ja ma ei öelnud ka. Võidula on väike küla ja seal ollakse ilmselt oma mõisa üle väga uhked. Kõikjal seisid sildid "siin asus sepikoda", siin asus "klaasivabriku põletusahi" jne. Panin edasi Käru poole ja peagi tuli üle 10 km pinnaseteed. Enamasti oli see ilus metsadevaheline RMK siltidega tähistatud tee, aga vahepeale sattus mingi jube karjäär, kus oli liivane ja ebamugav sõita. Viimaks sain asfaldile ja läksin Kurgja-Linnutajale Sveni ootama. Tema oli alles kaugel, olin väsinud ja hakkas jahe. Kui ta tuli, kolistasime mööda paksu metsa Sakala teed pidi Saeveski metsaonnini. Kitsas puujuurte ja vallidega metsarada käis üles ja alla ning täislastis rattaga oli seal päris kahtlane liikuda. Järgnev lõik on pimedas ja käigu pealt filmitud, nii et kvaliteet pole kiita, aga umbes nii ma sõitsin.



Saabusime metsavahimajja ja ööbisime puulavatsitel, mis oli õudne. Maja oli suur, ahjudega ja lõkkekoht ilus. Jõgi oli ka kohe paari meetri kaugusel, nii et sai end veidi värskendada. Kallas aga oli porine.

Saeveski metsaonni lavatsid

Saeveski metsaonn

Jätsime külalisraamatusse jälje

Keegi oli seinale teateid jätnud

Lahe sein!

7. august 27,8 km

Hommik oli kole, kuna lavatsil oli vastik magada. Poode ega kohvikuid ette näha ei olnud. Vesi hakkas otsakorrale jõudma. Vahepeal ei jäänudki muud üle kui jõevett keeta.

Minu suureks hämminguks kulgesime sissejuhatuseks 6 km rattaga juurikases ja liivases metsas. Rattaga oleks küllap kuidagi ümber metsa saanud, aga ma olen ikka nii "geniaalne", et RMK jalgrattaradade kaardid jäid kodus välja printimata. Öäkkk.

Lõpuks saabusime kurnatute ja tolmustena Vanaõue puhkekeskusse, kus pesime ja sõime. Samal ajal sadas sinna sisse suur bussitäis pidulikes riietes pestud ja kammitud Nokia Kontserdimaja töötajaid, kaasas loomakostüümid ja karastusjoogid - suvepäevadele. Ajasin pärast pesu veel seljankat rattapükstele ja kontrast suvepäevalistega oli päris kõva.

Hetk enne supi pükstele ajamist

Kuna mulle tundus, et Sven minuga raske teelõigu teemal solidaarne ei ole ja tegelt ta ei olnud ka, siis läksime Sveniga jälle tülli. Kuumalaine ja esialgu uuesti jõle metsatee, millele järgnes 15 km lahtiste kividega kruusa. Sõitsin nagu kotis, kuna kaart, mille Aivarilt olin saanud, lõppes otsa ja orienteerusin vaid RMK siltide ja ilmakaarte järgi. Pidasime telefoni teel sidet. Minu rahuloluks viskas Svenil ka lõpuks kopa ette - nüüd oli ta minuga solidaarne ja arvas ka, et sellist tüüpi teed on tõeliselt rõvedad. Jäime graafikust maha. Pidime plaani järgi veel 10 km edasi minema, kuid jäime ööbima Soomaal asuvasse Oksa laagrikohta. Seekord jõudsin laagri esimesena, käisin kitsas puhta veega Lemmjões suplemas ja päevitasin. Sven saabus õnnelikuna, käes 1,5-liitrine  pudel maapiimaga. Ta olevat tallu vett küsima läinud, aga lisaks veele ka piima saanud. Mul on hea meel, et maaelu veel päriselt välja surnud pole ja mõned veel oma tarbeks lehmi peavad. Probleemid ununesid, jõime piima ja naersime. Netti polnud saanud alates eelmise päeva lõunast.




Nii lõhutakse laagriplatsil puid


8. august 33 km

Öö oli soe. Jätkasime teekonda kuni helistas Pirn ja ütles, et ilmateade lubavat hiidrahet ja äikesetormi. Meie esimene peatus oli Soomaa külastuskeskus, kust ma uued matkatee kaardid sain ja korraks internetis käisin. Vaatasin netist, et tuleb tavaline ilm, äikesevõimalusega. Ainus hoiatus oli, et temperatuur võib tõusta üle 32 C. Kuum oli tõesti. Külastuskeskusest saime külma joogivett ja kohvi, aga koogikesi seal polnud. Edasi sõites viskasin särgi seljast. Tee oli inimtühi, ainult paar autot tuli vastu. Olin juba enne nelja Pertlimetsa laagris, Sven jõudis kuueks. Otsisin kaardi abil Halliste jõe üles ja õhtul käsime rattaga ujumas. Oli jube palav, midagi ei jaksanud teha.

Sveni särk

Sven

9. aug 30 km

Öö oli vaikne, kuid ase künklik, uni seega väga vilets. Hommikul oli mu nägu nagu poe taga viina võtnud parmul. Tuul oli tõusnud, aga rahet ei sadanud. Sõime viimased toidujäänused ja asusime Kilingi-Nõmme poole teele: 27 km metsasihte ja grande finale- liivane ülesmäge tee mändide vahel, kuhu paar autotki sattus. "Super!" Pidin ratast käe kõrval lükkama. Svenil jälle vedas: ta nägi teeveerel sellist pakkumist ja kasutas ka:

Karulaane talu hoolib matkajatest

Kilingi-Nõmmel mu matk lõpes, kuna seal oli viimane võimalus suure bussiga koju saada. Ratast saab ainult suure bussi peale panna. Sven tahtis kaks päeva veel teha. Ööbisime Livonia matkamajas, kuhu ma halvast teest hoolimata saabusin juba kl 13.30. Kedagi ei olnud kodus, nii helistasin matkamaja peremehele Aivarile, kes oli väga külalislahke, juhatas mulle võtme asukoha ja ütles, et kõik on meie tulekuks juba valmis pandud. Nii oligi. Tundsin end nagu kodus. Majas oli kahel korrusel suur elutuba, köök, magamistoad, saun, seinal suured kaardid jne.

Elutuba

Duši all käidud, sõitsin kesklinna, kus on peamised poed. Käisin Konsumis, kus üks naine rääkis müüjale, et ta sel aastal marjul käia ei viitsi. Nägin mitut kohvikut ja teeviita, mis näitas, et ööklubi Gia asub 1 km kaugusel. Inimeste poolest vaikne, aga muidu tuuline dramaatilise valgusega päev, suurte aedadega majad kahel pool teed.

Svenil oli selleks hetkeks juba 302 km käidud. Ta ise pildistas ennast seal

Kui Sven kohale jõudis, käis ta poes ja tegi süüa ning seejärel sõitis bussiga 45 km kaugusele Pärnu, kus oli tarvis sularaha sissemakset teha. Asjad korras, pidi ta viimase bussiga tagasi tulema, varsti aga helistas ja teatas, et jäi viimasest bussist Kilingi-Nõmmele maha, kuna ootas bussi vales kohas. Kell oli 21-ringis, oli veel valge ning me otsustasime, et ta tuleb häälega. Mõne aja pärast helistas ta uuesti ja kurtis, et keegi ei võta peale. Olin päris üllatunud, sest tavaliselt ikka keegi halastab. Kuna hakkas pimedaks minema, tekkis küsimus, mida teha. Esialgu tampis ta lihtsalt hääletades edasi.

Vahepeal tuli matkamaja juht Aivar, tõi mulle tee jaoks piparmünti, aitas teleka käima panna ning küttis sauna. Kahjuks ei saanud Sven millestki osa.

Kella 23-ajal teatas Sven, et nüüd on nii pime, et vastutulevate autode tulede tõttu pole enam midagi näha. Kilingi-Nõmmele olevat veel 30 km, aga ta olevat nii väsinud, et keeravat kuhugi kuuse alla magama. Temperatuur oli alla 10 C ja ma hakkasin muretsema. Ta oli sel päeval enne Pärnusõitu juba 30 km jalgsi kõmpinud ja tal polnud kaasas ei lampi, helkurit, vett, toitu ega GPS-i. Telefoni aku olevat tal peaaegu tühi. Pimedas ei julgenud muidugi keegi teda enam auto peale võtta. Sven on väga tugev kõndija, aga ta võimetel on piirid. Mis siis, kui inimene tee peal kurnatusest kokku variseb? Oli juba keskköö kui helistasin hädaabisse. Mind ühendati politseiga. Seletasin siis juhtunu ära ja pärast väikest mõtlemisaega öeldi, et kuigi nad saavad inimlikult probleemist aru, politsei taksoteenust ei paku ja et otsest ohtu ei nähta. Üle jäi nüüd vaid kõndida.

Rännumees saabus järgmisel hommikul kell 8.30 ülimas kurnatuses. Ta olevat vahepeal bussiputkas puhata püüdnud, kuid kuna seal hakanud külm, siis maapinnale niidetud heintesse heitnud. Suure januga oli ta pohli söönud. Päikesetõusu ajal hakkas uuesti hääletades vantsima, aga ikka ei võetud auto peale. Päris jõhkrad autojuhid elavad Pärnumaal. :( Sven püstitas seoses selle jamaga oma käimisrekordi: 75 km 24 tunni jooksul ja loobus plaanist matka jätkata. Peale uinakut pakkisime asjad ja sõitsime bussiga Tartu.
Sven enne matka 29. juulil


Sven peale matka 10. augustil

Jalanõud peale rekordi püstitamist
Sven kõndis 12 päevaga seljakotiga jalgsi 375 km. Nüüd, kaks päeva hiljem on ta täielikult taastunud, isegi ainuke vill, mis tal väikesel varbal oli, kadus eile jälgi jätmata.

Matkatee skeem näitab, kes kui kaugele jõudis ja mis toimus. :)