See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


29 December 2010

Jõulud

Sel aastal sõitsime maale Aivariga tema uue tranduletiga. Kuigi auto on 10 aastat vana, seega mitte päris tutikas, pidin tunnistama, et ma polnud elu sees nii uue auto roolis istunud. Väga mõnus oli. Aivarist on hirmus kena seda uhket istmesoojendustega masinat mulle igavesest ajast igavesti volitada. Minu isiklik 1984. aasta Volkswagen on mattunud mitmemeetrise lumekuhja alla. Siit õpetus, kuidas hoida parkimiskohta: parkige auto sügisel ja uskuge, kevadel peale lume sulamist seisab see samas kohas.

Pärast närvesöövat jõulupaanikat Tartu kaubandusvõrgus jõudsime suure pimedaga maale. Aivar siirdus pärast einet Pärnu poole. Järgmisel päeval toimus perekondlik jõuluõhtu. Kunagi kirjutasin oma blogis, et mul on Turus Soomes uus kuum suhe, aga avalikustada ma seda enne jõule ei saa. Nüüd teen teatavaks, et mul oli suhe roosa raadioga. Armusin raadiosse ühes Turu poes esimesest silmapilgust ja ostsin kolm ühesugust mudelit: endale, Pirnile ja Titaniku galerii näitusele. Pirn armus ka kohe ära. Emale kinkisin muude asjade seas raamatu „Kapiuksed valla“, kuna seal on juttu mu kaubamaja homoteemalisest vaateaknast ning palju muud huvitavat. Minu selle aasta lemmikkingitus tuli Pirnilt. Olen vahel rääkinud, et kunstist on siiber ja kunstnikke on niigi liiga palju, aga lüpsjatest on alati puudus, niisiis hakkan hoopis lüpsjaks. Kevadel käisin oma EKA tudengitega Kaiu külas ühes suures laudas joonistamas ning sellest jäi meile kõigile unustamatu elamus. Pirn kinkis mulle lüpsja stardipaketi: lehmapildiga juustu ja -šokolaadi. Lisaks veel sain Pirnilt ääretult asjakohase raamatu „Rindade ajalugu“ (Marilyn Yalom) ning Hello Kitty roosa suhkruvati. Emalt sain moodsa pehme salli. Tegijad kingitused.

Lüpsja stardikas!



Pirn oli köögis remonti teinud!




Jõulu esimesel pühal hulkusin metsas. Ema elab 15 km kaugusel Kuusikust, kus sel aastal on kõige paksem lumi: 65 cm. Kõrged kuused ja männid kõikusid tuules nagu aegluubis ja puistasid lund alla.


Viskasin vahepeal lumme pikali, et paremini näha. Üsna nihilistlik vaatepilt.


 Pipil oli lumes raske liikuda, aga ta pidas vapralt vastu.







Tartusõit
Jõulu teisel pühal tuli lund juurde ning kahtlesime, kas Aivar mulle järgi tuleb. Lumetormi nimi oli seekord Scarlett. Aivar muidugi ilmus kohale, aga kuna sahk veel meie taluteele jõudnud ei olnud, pidime teeotsa minema, kus Aivar ootas. Kõige raskemad teeolud valitsesid Rapla maakonnas, kus sadu oli tugev ja teed nagu songermaad. Igatahes oli see üsna meelierutav sõit.

22 December 2010

Pööripäev

Lõpuks algas talv. Öö on kõige pikem, päev kõige lühem.
Sain täna viimaks ometi mitu väikest vastikut asjatoimetust korda. Olin sunnitud oma mitmemeetrise lumehunniku alla mattunud rikkis auto maksevaba kindlustust pikendama, arvelduskrediidilepingut uuendama ja turult ostma emale keedupoti ja koerale koerarõõmu.

Käisin Tartu kesklinnas. Päikesesammas oli kesklinna taeva pooleks jaganud. Turg oli täis turuvarblasi, pank mündivahetajaid, ja ainult Ergo kindlustuse kabinet oli täiesti tühi. Sügavaima elamuse andis mulle täna turg, täpsemalt üks majapidamistarvete pood turul. Kõik esemed, mis seal müüdi, olid nagu vene ajast pärit, aga täiesti uued. Nägin üle hulga aja taas hakklihamasinat, kohviveskit, emailpotte, vilte, kalosse, korstnaharja, hüvasti nooruseid, puukäepidemega väikest pudelikorgi avajat, metallist prügikühvleid jne, loetelu on lõputu. Jalutasin seal nagu muuseumis, igast asjast lummatud. Püüdsin leida praktilist õigustust oma tungile pood tühjaks osta ja nii helistasin õele ja küsisin, kas emal on tarvis hakklihamasinat. Õde küsis, kas ma ei mäleta enam, mida nad söövad. Nimelt on õde ja ema taimetoitlased. „Kas te sojakotlette või midagi ei saa sealt siis läbi ajada?“ uurisin viimases hädas. „Sojavorste või? Selliseid asju ei ole olemas!“. Tuli välja, et ka pudelikorgi avajat ei ole vaja, sest tänapäeval saab pudelid käsitsi lahti. Enamasti. Lugu lõppes emailpoti ja pesuseebi ostmisega. Kommipoest võtsin hallide vuntsidega vanatädilt lahtist Komeeti ka. Lihapoes öeldi, et koerarõõmu ei ole juba tükk aega liikunud, aga peale jõule võib-olla tuuakse. Homme sõidan maale.

21 December 2010

Inglased

Olen ebaõiglaselt vahele jätnud inglaste visiidi kajastamise. Enne raamatuesitlust veetsin mitu päeva kahe inglasega. Külla tulid mu vana sõber Ernest ja tema sõber ning kolleeg Ron. Nad töötavad Birminghami lähedal tütarlastekoolis õpetajatena: Erni õpetab inglise keelt ja ajalugu ning Ron geograafiat. Vanust on mõlemil juba peaaegu 60.

Inglased viibisid Eestis kolm päeva. Esimese päeva veetsime Tallinnas. Hommikul näitas Erni Ronile vanalinna. Lõuna ajal korraldasin neile šokitripi lumetormises Kalamajas. Esmalt käisime Sadamaturul, kus mu õde ajutiselt kudumite müügiga elatist teenib ning Erni ostis kampsuni. 

Erni uus kampsun
Sealt sumpasime läbi paksu lume suure tiiruga, sest otse ei saanud lumevallidest läbi, EKKM'i juurde. EKKM on sadama lähedal mere ääres katlamaja küljes asuv suhteliselt uus kaasaegse kunsti keskus, mille motoks on „Värske kunst rokib EKKM-s, kui väsind värk vireleb väljal!“ Siit saate kuulata raadiosaadet, kus Marco Laimre EKKM-ist kõneleb (esimene saade kunstisaadete sarjast).

Niisiis pidasin neile EKKM-i ees kõne probleemidest kunstnike sotsiaalsete garantiidega ja vajadusest teha kunstnike revolutsioon. Sisse me ei saanud, sest hoonet ei köeta, mistõttu on see kütteperioodil suletud.

Tee viis edasi vana linnahalli juurde, kus peale lühikest sissejuhatust ütlesin, et üles ronimine mööda lume alt mittepaistvat treppi on vabatahtlik. Läksin kergelt ja kiirelt üles linnahalli peale ja arvasin, et ega taadid niikuinii järgi ei roni, aga Ron tuli paljurännanud geograafina täitsa ise mulle järgi. Erni ei suutnud seda välja kannatada ja pürgis ka tippu. Teda pidin natuke aitama. Erni oli üldse palju aeglasem kui Ron ja nende kolme päeva jooksul, mis koos liikusime, pidime teda alatasa järgi ootama – aeg, mille kestel muutusin külmast siniseks. Tegime linnahalli gräfiti taustal pilte. Vahepeal oli tõusnud tugev lumetorm. Meri mühises ja lumi peksis vastu nägu.

Erni ja Ron linnahalli peal
Järgmine päevakorrapunkt oli patareivangla. Tegime vanglahoovis pilte ja rääkisime ajaloost. Inglaste näoilmed reetsid masendust. 

Erni: "Juudid toodi sõja ajal siia!"

Ron mõtleb asja üle järele
Teekond jätkus mööda kitsaid tänavaid, kuni leidsime Artdepoo galerii. Kui näitust vaatama tahtsime minna, pidime ronima üles täielikult lume alla mattunud trepist ning kuna galeriiuks on ka lumes kinni, pidi galerist jõudu rakendama, et meid sisse lasta. Majapidaja olevat miskipärast juba tükk aega kadunud ja lumi koristamata.

Kurnatud inglased nautisid kuiva sooja galeriid. Rääkisin neile, et tegin Artdepoos oma elu esimese performance' „Futu“ aastal 2005. Ron küsis, et kas see oli nagu esitlus. Seletasin, et ei, perfokas on nagu näidend, aga samas ka mitte päris näidend ja tolles konkreetses perfokas olime kõik alasti ja karjusime ning rohkearvuline publik vaatas meid võlutult. Tundus, et see info ei jõudnud Ronile korralikult pärale. Seejärel uurisid inglased pikalt noore kunstniku Sirli Heina sürrealismisugemetega maali ja Ron tahtis teada, miks seal kirsid põlevad ja miks poiss puu otsas käe kirsi järele on sirutanud, et kas ta on nagu Aadam Eedeni aias jne. Ei mina ega galerist osanud anda mingeid lõplikke vastuseid teise inimese teosele. Kunsti interpreteerimine on ju individuaalne.

Meie tee viis edasi Mooni kohvikusse, kuhu tore galerist juba meile laua broneerinud oli. Enne kohalejõudmist aga sooritasid inglased tõelise kangelasteo, aidates venelase auto lumest välja. 
Hallis jopes mees on kohalik, teised kaks on inglased:


Torm oli muutunud veel ägedamaks ning mul tekkis enne kohvikusse jõudmist nurga peal inglasi järgi oodates reaalne hirm surnuks külmuda. Nagu ikka jõudsime viimsel hetkel enne halvimat sooja vene kohvikusse. Söögid olid seal super, eriti tooksin esile pehmet ja mahlast Napoleoni kooki.

Plaanisime õhtuse rongiga Tartu sõita, aga enne pidime kesklinna saama, et nemad hotellist ja mina kodunt pagasi võtta saaks. Selgus, et seoses raskete liiklusoludega on taksot pea võimatu saada. Tänu Mooni kohviku lahketele töötajatele, kes helistasid mitmed taksofirmad läbi, meile ka takso tuli, aga seda juhtis erakordselt vana ja torssis mees, kes isegi oma taksofirma telefoninumbri mulle äärmiselt vastumeelselt andis ning minu maja ees lumme kinni jäi. Pool tundi hiljem kõndisin närviliselt oma korteris ringi, asjad koos ning üritasin tellida taksot, et minna hotellist läbi, võtta inglased peale ja raudteejaama sõita. Takso sain lõpuks tellitud ning läksin maja ette ootama. Mida õigel ajal ei ilmunud, oli takso. Helistasin uuesti ja öeldi, et seoses lumeoludega ei saanud takso maja ees parkida ja ootab eemal. Suure tiirutamise peale leidsin oma takso pargist kahe suure hange vahelt. Noor ja energiline juht arvas, et on ülimalt kahtlane õigeks ajaks rongi peale jõuda, aga otsustasime enne hotelli minna ja seal vaadata, mis saab. Kuna teed olid lume tõttu möödasõiduks liiga kitsad, läks aega rohkem kui tavaliselt. Hotellis arvas juht ikka, et proovime rongile jõuda. Algas metsik jänesehaakide viskamine, mis meid 10 minutit varem Balti jaama kupatas. Olime väga tänulikud ja inglased andsid juhile korraliku jootraha.

Rong saabus Tartu viperusteta ning ilm oli lõunas palju vaiksem kui põhjas.

Järgmine päev algas KGB-kongide külastamisega. Giidiks oli noor mees kenas ülikonnas. Erni ja Roni nägudel valitses pinevus ja kohatine õudus (eriti Erni).

Ron ja Erni KGB-Kongides Tartus
KGB-Kongide giid alustab ringkäiku sotsrealistliku maali eest
Kongide külastus kestis 1, 5 tundi. Sealt siirdusime TÜ peahoone ekskursioonile. Giidiks oli sedapuhku noor neiu. Onude näoilmed olid nüüd justkui võluväel hoopis teistsugused (eriti Erni).

Giid, Erni ja Ron TÜ Kunstimuuseumis

Ron noort naisgiidi vaatamas

Erni noore naisgiidi lummuses
Hiljem käisime söömas ning jalutasime jõuluks ehitud kesklinnas.

Pühade-eelne Tartu raekoja plats
Järgmisel hommikul näitasin neile Tähtvere linnaosa, kus asus mu lapsepõlvekodu. Jalutasime Toomemäel ja sõime Wildes. Kuidagi hirmus külm oli. Lõuna ajal panin inglased Tallinna bussi peale.

Kui inglased olid läinud, sain alles koju tagasi jõudes aru, kui väsinud ma tegelikult olin. Magasin ja seejärel võtsin kuuma vanni. Peale pikka residentuuri Soomes Turus ei olnud ma üldse veel lõõgastuda saanud ning olin pidanud paljude totrate pisiasjade ja korralduslike küsimustega tegelema. Nüüd tuleb mul iga päevaga energiat juurde, plaanid muutuvad selgemaks ning asjad hakkavad tasakesi paika loksuma. Jõuluks lähen maale. Häid pühi! :)

18 December 2010

Staar

Viibin alates teisipäevast lõpuks Tartus ja mulle hakkab päev-päevalt kohale jõudma, et olen kodus.

Täna jagasin autogramme nagu superstaar. Mind nimelt paluti raamatuesitlusele oma lugemiskogemusest rääkima. Raamatu pealkiri on „Kapiuksed valla. Arutlusi homo, bi- ja transseksuaalsusest“. Raamatus on lisaks ajaloolistele ja hetke põletavatele küsimustele põhjalik ülevaade Eesti LGBTQ kunstist Rebeka Põldsami sulest. Kes ei mäletaks minu Tartu Kaubamaja vaateaknaskandaali? Tegelikult viibis esitlusel kolm inimest, kes sellest midagi ei teadnud. Igatahes on sellest teosest raamatus juttu ning ka pilt on juures. Rääkisin raamatust üldisemas võtmes ning lõpetasin oma ettekande endalegi ootamatult ideega geide ja kunstnike revolutsioonist. See meeldis kõigile ning pärast pidin isegi paar autogrammi andma. Mul oli seljas kuldne pluus ning jalas need vägevad Soome saapad, millest paar nädalat tagasi juttu tegin. Küllap jätsin oma jutu ja välimusega kustumatu mulje.

Kunstnikud ei jaga just tihti autogramme. Kui mõelda, millises kontekstis on kunstnik üldse staari rollis, siis on selleks põhiliselt isiknäituse avamine. Näituse avamisel antakse kunstnikule lilli, vaadatakse tema töid ja suheldakse. Kirjanikud reeglina jagavad autogramme oma raamatu esitlusel, seda ka juhul, kui tegu ei ole n-ö päris kirjanikuga. Raamatusse on lihtsalt nii mugav autogrammi kirjutada. Igatahes parem, kui käsivarrele, sest kuhu see näitust avav kunstnik siis veel kirjutama peaks.

Kui Turus kohalikke kunstnikke intervjueerisin, ütlesid kõik, et nad pole iial tahtnud kuulsaks saada ega uskunud, et tänapäeval oleks kunstnikul võimalik samamoodi staaritseda nagu näiteks Andy Warholil.

Plaanisin täna jääda raamatuesitluse- järgsele peole, kuid tulin siiski koju. Põhjus: meeletult külm hakkas. Õues on täna jälle kohutav tuisk ning tugevad miinuskraadid. Wilde kohvik Tartus, kus esitlus toimus, oli külm kui hundilaut. Panin peale esitlust kohe paksud riided selga, jõin ühe tee ja kadusin. Talv pole väljaspool kodu pidutsemiseks soodne aeg. Svenile, kes oli esitlusel kaasas, meeldis minu ettekanne hirmsal kombel. Koduteel ostis ta mulle kaubamajast trühvleid ning ühe alkohoolse joogi, aga kuna ma ei tea alkoholimarkidest ega -kvaliteedist õhkagi, ei oska ma alkoholiostu muul moel hinnata kui hea tahte akti. Trühvlitega on teine lugu. Pärast ootasime kaubamajas bussi ja Sven tegi turvamehe ärritamiseks aegluubis lendamise liigutusi, endal seljas must nahkmantel, mille seljal on kiri FBI. Meil on koos nii tore.

13 December 2010

Kangelase kojutulek

Geenius saabus Eestisse täiesti õigeaegselt, sest torm Monika oli juba raugenud ning Sven lilledega vastas.

Reedel käisime külas Üllel ja Lauril ja ma sain süüa sealiha ning Pavlova torti, millest olin Soomes unistanud. Poole ööni mängisime toredat rongimängu või oli see doomino või nende hübriid.

Laupäeval vaatasin suure osa Tallinna kunstinäituseid läbi ja kavatsesin kaasaegse kunsti liidu koosolekule ka minna, aga mõtlesin ümber, kuna olin magamata. Pühapäeva õhtul külastasin Ly'd. Nii lahe oli vaadata, kuidas tema kandi väiksemad tänavad on poolenisti paksu lume all ja iga maja ees vehib keegi suure lumelabidaga. Täna õhtul saabub Londonist Erni ühe omavanuse mehega, kes on geograafiaõpetaja samas koolis, kus Erni inglise keelt õpetab. Hakkame homme linna peal chillima. Teemadeks on õlu ja geograafia. Õllest ei tea ma halligi, geograafiat näeb Tammsaare pargis, kus lumi on hiigelkuhilaid moodustanud.

Mu Turu residentuuri ajal kirjutatud blogi järgib üsna stiilipuhtalt romaanikirjutamise loogikat.
Sihtkohas tekivad mitmed jamad ja lõpuks satub kangelane väljapääsmatusse olukorda: 1, 2, 3, 4, 5, 6
Tänu oma üleloomulikule- või lihtsalt brutaalsele lihasjõule pääseb kangelane ohust.
Kangelane naaseb võidukalt kodumaale.
Õnnelik lõpp.


09 December 2010

Viimane Džentelmen ja Fuuriast Monika

Kui viimast päeva Turus olin, kostis ootamatult raadiost: „Eesti, eesti, perkele eesti! Sinna tahan ma!“. Hakkasin kohvreid pakkima. Peale unustamatut saunaõhtut Paula ja Sami juures enda tehtud koogiga oligi elu vaikses ja tartulikus Turus väljakannatamatult mõttetuks muutunud. Oleksin võinud aega veeta oma magistritööst artiklit kirjutades, aga mind segas kirjatööle keskendumast ajukepp Tallinna üürikorteriga, kus nagu selgus, olevat elanud allüürnik, keda mina pidasin täieõiguslikuks üürnikuks. Otsustasin, et igasugune üürimine tuleb lõpetada ja hakkasin endale elamiseks suurt treilerit otsima. Mobiilne kodu oleks mulle parim lahendus, muidu lihtsalt lähen hulluks. Ootan soojustatud treileri pakkumisi.

Enne Turust ära sõitmist tutvusin ühika köögis ainsa džentelmeniga, kes eales Turu linna väisanud: vene rahvusest noormehega. Ta teeb Turus lisaks Moskva Teaduste Akadeemiast saadud bioloogia doktorikraadile teist doktorikraadi samal alal ja on nii viisakas, et pesi ka minu nõud ära ning kui korraga teevett keetsime, valas mulle esimesena vett tassi ja kui nägi, et mu pann on liiga kaua tulel, aga ma ise hetkeks eemal, tõstis ära. Võrreldes temaga on Soome mehed kohutavad matsid. Mitte ükski soome mees ei pakkunud kordagi mulle mitte mingil moel abi ega tundnud huvi, kas mul on kõik korras ega avanud uksi. Ei tasu nüüd arvata nagu nad poleks mulle abi üldse osutanud: aidati küll, kuid mitte omal algatusel. Ise pidin uurima, küsima ja paluma. Siit tuleb loogiline mõttekäik soojustatud treileriga Venemaale sõita. Samas tasub ettevaatlik olla: noormees rääkis, et Venemaaga võrreldes olevat Turus lausa naeruväärselt turvaline. Venemaal juhtuvat iga nädal terroriakte.

Eile tulin rongiga Turust Helsingi. Mina enne sõitma hakkamist:



Päikseline Soome:


Hetkel olen Helsingis Eve ühikatoas. Eve on Tallinnas EKA-s loengut pidamas. Kui lumetorm, keda hüütakse fuuriaks nimega Monika võimaldab, tuleb ta homse laevaga Helsingi, mina lähen sama laevaga tagasi koju ning me kohtume sadamas. Tartus olevat Delfi andmetel juba selline torm, et rahval soovitatakse vett, sööki ja küünlaid varuda. Viking Line' kodulehel on teade, et öine laev hilineb seoses väga raskete ilmastikutingimustega ja kuuldavasti ootavat kõige hullem alles ees. Ei tea, kas Sven mulle reedel Tartust Tallinna vastu saab tulla ja kuidas kõik lõppeb. Ma ei tohi veel hukkuda, sest homme õhtul olen lubanud Üllele külla minna ja veel pean manustama kõik need kahe kuu jooksul söömata jäänud seapraed, Pavlova tordid, ahjus tehtud singiga kruubipudrud, Mulgi kapsad ja paljud muud head toidud, millest unistanud olen.

Eile Turust Helsingi saabudes tundus nagu oleksin tulnud kolkakülast metropoli. Nii suured majad, nii palju rahvast ja poode! Sain aru, et olin Turus liiga kaua passinud. Turu linn koos oma kunstnikega tundus liialt endasse kapseldunud. Tahtmata suuremale osale lahedatest kunstnikest liiga teha, jäi mulle mitme projektis osalenud kunstniku puhul vägisi mulje, et kurdetakse raske elu üle ja sõimatakse linna kunstipoliitikat, aga pärast isegi ei tulda seda näitust vaatama, mis nende endi jamadega tegeleb.

Kiasmas meeldis mulle Sandisoni installatsioon:


Kristinka töö After- war oli ka seal väljas. Oli palju huvitavaid videoid, mida vaadates aeg kiiresti kulus. Leitmotiividest videos „99 aastat minu elust“ ütles kunstnik iga eluaasta kohta 1-2 lauset. Ökonoomne lahendus tüütult pikkadele igavatele elulooraamatutele.

Täna käisin seoses ideega doktoriõppesse astuda, Turu Kunstiakadeemias Villu Jaanisooga kohtumas. Sain tervelt seitse tarka raamatut, mida homse võimaliku katastroofi ajal merel lugeda. Lektüüri peaks jätkuma terveks nädalaks, sööki paariks päevaks. Enamus sellest on kommid. Tegime kooli peal mitu tiiru, sõime sööklas putru kohviga ja kui ütlesin, et mu abikaasa ei ole kunsti- vaid pigem toiduainete peal, leidis Villu, et minuga on kihvt vestelda. Akadeemia oli tänase päeva parim osa. Hiljem linnas hakkas jahe, sest käinud ära Villu poolt soovitatud näitustel, asusin kommipoodi otsima. Tahtsin Soome Porvoo kommitehase „Brunberg“ trühvleid. Vahepeal leidsin kohviku, kus müüdi mu lemmikjäätist, ameerika Ben&Jerry't ja lihtsalt pidin seal ühe imehea vahvlijäätise ära sööma:




Kui kommipoe otsinguid jätkasin, hakkas mul külm. Turus oli kaks odavat kommipoodi, Helsingis ei paistnud peale Koti Pitsa putkade midagi. On meeletult suured Foorumi ja Sokose ostukeskused, kus minusugusel vaesel kunstnikul midagi teha ei ole. Võin täpselt samu kaupu Tallinnas odavamalt saada, kui tahan. Käisin kesklinna läbi, aga et ainsatki kommipoodi ei leidnud, ostsin kommid supermarketist. Kohe pärast seda leidsin oma õuduseks kommipoe, kuid see oli õnneks kinni, seega tegin ikka õigesti, et supermarketist võtsin.
Siin on tohutult lund ja sajab juurde.
Minu viimased kuulsad sõnad Soome pinnal: geenius on juba teel...

03 December 2010

Vittu – kui romantiline!

Kojuminekuni on jäänud nädal. Vahepeal ilmus meie näituse kohta lugu Turu rootsikeelses ajalehes Åbo Underrättelser. Artikkel on põhjalikum kui teises ajalehes ja pilt on norm.

Artikkel näitusest "Out of Joint" ajalehes "Åbo Underrättelser"
Elu ühikas on muutunud vaikseks. Köögis ei ole juba üle nädala aja ühtegi hinge kohanud ning sinna on tekkinud kirjad: „Please help yourself. Have a nice stay!“ koos arvestatava toiduvaruga, mida lahkujad pole ära visata raatsinud. Mul kui vaesel kunstnikul on vaid hea meel, kui avaneb võimalus süüa tasuta spagette ketšupiga.

Hakkan minagi otsi kokku tõmbama. Ostsin juba kodustele nänni. Eelmisel laupäeval käisime Alissoni ja Samiga suurimal kirbuturul, mida näinud olen. Oli raamatuid, potsikuid, keraamikat, riideid, kelli, jalanõusid jne. Enamus asju olevat tänapäeval lootuses raha teenida kallimaks muudetud. See aga tekitab olukorra, kus rahvas enam vanakraami ei osta. Milleks osta 8 EUR-i eest väike mootorratas-kell, mis ei näe just väga värske välja ja võib-olla ei töötagi? Samas võib ka vedada: nimelt sain 5 EUR-i eest superilusad nööride ja lukuga saapad. Kodunt kaasa võetud oranžid paelad sobivad neile ideaalselt.

Minu uued 5- eurosed saapad! :)
Möödunud on mitu päeva doktorantuuri lainel. Tahan doktorantuuri astuda, kuid ei ole veel kindel, kas Helsingi või Tallinna. 8.-9. detsembril viibin Helsingis ja uurin sealseid olusid. Olen sel teemal mitme teadajaga suhelnud ning lõppkokkuvõtteks selgus, et alustama peaksin juhendaja otsimisest ja oma cum laude kaitstud magistritöö artiklite avaldamisest Ariadne lõngas ja Mäetagustes. Pärast kirjavahetust oma EKA magistritöö kirjaliku osa juhendaja Tiina Kirsiga, kes oli rõõmsalt nõus minu doktoritöö kirjalikuks juhendajaks hakkama, kuhu iganes ma ka ei astuks, muutusin hullult õnnelikuks. Tiina Kirsiga oli meil magistritöö ajal ideaalne klapp ja kuna ta on nüüd Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudi doktorantuuri õppekava juht, siis kõva sõna ka ametlikus mõttes. Asusin selle teadmisega kohe artiklite kallale, siis aga tekkis blokk, mis tulenes asjaolust, et ma pole peaaegu kolm aastat akadeemilisi tekste kirjutanud. Blokki võimendas järjekordne jama Tallinna üürikorteriga, mis mu tuju absoluutsesse nulli tõmbas. Kuna hetkel lahendust leitud pole, kõigun hea ja halva tuju vahel. Ei ela ega sure. Päris vittu pole asjad veel lennanud, aga seitsmendasse taevasse ka veel mitte.

Käisme Alissoniga eile taas Sami ja Paula pool saunas ja saime nii Eesti kui Soome kohta uut infot. Selgus et sõna „vitt“ leiutas üks soome keelemees ca 500 a. tagasi. Tal oli palju armukesi ja ta tahtis naise genitaalide jaoks romantilist väljendit leiutada, nii oligi sõna „vitt“ algselt romantiline. Kas see sõna tuli Eestisse Soomest ja millal, seda ei tea. Muide, siin on meeletult palju emakeelseid sõnu suguelundite kohta. 

Tänapäeval igatahes on „vitt“ muutunud nii Eestis kui Soomes teismeliste kõnepruugis sama tavaliseks nagu minu nooruses oli „kurat“. Seda võib iga asja peale öelda. Mõni baretiga tädi ehk kirtsutab veel nina, aga keegi eriti ei pahanda. Mina olen siiski liiga vanaaegse kasvatusega, et ette-taha vitte pilduda. Võib-olla pigistaks selle sõna välja, kui näpud sahtli vahele pandaks. Äärmises vihas olen alati küll kogu rikka sõnavara välja ladunud, kuid rahulikus meeleolus, asja eest teist taga ma ei ropenda. Kui minu teismeeas keegi julges öelda vitt, nikkuma, puts, munn või muud säärast, ootas teda pikk ja piinarikas karistus tavaliselt moraalilugemise, hüvedest ilmajätmise, sõimu või lausa füüsilise nahutamise kujul. Siin Turus olen vahel kuulnud reedeöödel ühika eest mööduvaid purjus meestudengeid ahastavalt karjumas: Viiiiiiituuuuuuuu! Ju on siis rahuldamatus.

Samil on huvitavaid raamatuid ja plaate. Üks raamat jutustas Soome alkoholikultuurist ja sisaldas ka inimeste purjusolekulugusid. Soomes oli aastatel 1919-1932 alkohol täielikult keelatud. Toimus aktiivne ebaseaduslik alkoholi sissevedu Eestist. Kui alkohol viimaks müügile jõudis, nägi viinapood välja nagu pank: inimesed seisid sabas mingite sammaste ja lintide taga, kuna pudelid olid igaüks eraldi väikeses lahtris, põhjaga rahva poole, et vältida erinevate markide nägemisega suure valiku muljet ja liigset kiusatust suuremaid koguseid osta.

Eile selgus veel fakt, et sõna „halastusseks“ on Soomes olemas ja kasutusel. Selle kohta on ka lühend, aga mulle ei meenu hetkel, milline. See kõlas umbes nagu „pätu“.

Kõige sellise arutamise juurde kuulasime „halba karaoket“ ehk Nükaneni ja teisi eriti halbu muusikuid, sõime minu enda küpsetatud superhead kohupiimakooki, mille retsept on siin, aga ma natuke muutsin seda. Olen eluaeg vahelduva eduga suur küpsetamisfänn olnud ja hirmus õnnelik, et eile viimaks sain oma kirge rahuldada. Sami soojendas mingeid naljakad, aga maitsvaid porgandi- ja kaalikaputrusid, lisaks oli laual sink, Lapimaa metsadest Paula ema poolt korjatud pohlad, mmmm... head sõbrad, hea saun ja -toit muudavad elu ikka nii mõnnaks, eriti kui oled juba kaks kuud peaaegu ainult võileibadest elanud.

Minu tehtud mahlane kohupiimakook. Just ahjust tulnud ja lõhnav!
Pärast sauna- ja kulinaarseid mõnusid magasin nagu kott ja ärkasin täna enne koitu! Turus tõuseb päike täna kl. 9.13, aga mina olin jalul juba kl. 8.30. Loojang on siin täna kl 03.27 PM, aga enne loojangut magama minna mul kavas ei ole. Ilusat laia lund sajab.