See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


31 October 2010

Kuradi kunstnikud!

Eile käis stuudios 27-a. ilus noormees, kes on väikese ja tundmatu bändi bassimängija. Nad otsivad juba tükk aega lauljat, kuid ennast ma targu ei pakkunud. Intervjuu oli lühike ja poos ebaseksikas, aga vähemalt silmarõõmu sain üle hulga aja. Saan Turus kogutud netitutvujate materjale kasutada tulevasel isiknäitusel Draakoni galeriis Tallinnas. Siinsele näitusele teen endiselt ikka kunstnike probleemide värki.

Eile õhtul käisin kapitalismivastast perfokat vaatamas. Noormees, kes selle 1, 5 tunnise tegevuskunstiteose esitas, on lõpetanud Turu Kunstiakadeemia ja teeb hetkel kapitalismivastaste perfokate seeriat. Ta luges tekste, milles kordus sõna kapitalism, tõmbas supermarketi kilekotist suure Miki-Hiire kinda välja ja imiteeris sellega oraalseksi, puhus poolpalja tagumikuga vilepilli jne. Kunstnik meenutas mulle Juku-Kalle Raidi. Üldse polnud nii hirmus nagu algul räägiti, et uhuuu, see on julmuse teater ja värki… tutkit. Aga intervjuu saan ikka.

Täna intervjueerisin stuudios Lapimaalt pärit kunstnikku Paula Väinämöd, kes on olnud algusest peale Sumu residentuurikoordinaator. Hetkel tegeleb ta oma pimeduseprojektiga. Meil oli huvitav arutelu kohalike kunstnike teemal. Muuhulgas tuli juttu võtmetest: ta küsis, kas ma tahan Titaniku võtmeid ja vastasin, et igaks juhuks mitte, sest võin need kaotada, kuna juba ühed kaotasin. Seepeale rääkis ta loo kahest kunstnikust, kes Sumus hiljuti resideerusid. Üks oli rootslane ja teine norrakas. Kui norrakas saabus, oli ta pagas lennujaamas ära kadunud. Tüüp laekus ühikasse, kaasas vaid rahakott ja mobiil, lisaks lennukompanii poolt antud hambahari ja käterätt. Sai oma toa võtmed ja järgmine asi, mis juhtus, oli et ta läks toast välja ning unustas võtmed koos mobiili ja rahaga tuppa. Kell oli 10 PM ja ta seisis üksi koridoris, ainult rõivad seljas. Õnneks kohtus ta sealsamas rootsi kunstnikuga, kes kohe appi tõttas. Nimelt saab võtme kaotaja helistada vastavale asjapulgale, kes 60 EUR-i eest toaukse lahti teeb. Mis juhtub, kui raha pole, sellest vaikib ajalugu. Rootslane läks oma tuppa, võttis mobiili, tuli toast välja ja unustas oma võtme tuppa. Nüüd tuli juba kaks korda 60 EUR-i välja käia, sest mõlemad kunstnikud olid end välja lukustanud. Kokkuvõtteks tsiteerin Tartu grand old lady’t, kunstnik Helle Vahersalu: „Te olete kõik ühed kuradi kunstnikud!“.

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks kellegi hajameelsuse tõttu oma sõpruskonnast välja arvanud, aga imesid juhtub, isegi kui ei usu. Minuga kindlasti! Niisiis kaotasin kogemata P.P võtme ja seejärel ka P.P. Praegu veel on lootust, et valvelauatädi võtme üles leiab, sest ta mainis, et talle toodi üks selline võti, kuid ta on unustanud, kuhu ta selle pani. Vahet muidugi enam pole, sest nii palju kui olen aru saanud, on P.P juba luku ära vahetanud, kuigi võtme peal aadressi ei olnud ja uks asub hoopis teises linnas. Paradoksaalne on, et kui püüdsin teda rahustada, hakkas tal katus sõitma, nii saavutasin vastupidise efekti. Saan üldiselt inimestega hästi läbi ja elu jooksul olen sattunud vaid paar korda tõsise jama ette. Pisiarusaamatusi on rohkem, kuid kuna keel ja suhtlemine juba olemuselt on ebaloomulikud ja kunstlikud, on ajutised segadused paratamatud ja neid tekib igal inimesel. Tegijal juhtub. Minu ja P.P põhiline erinevus seisneb selles, et tema usub inimestest eeskätt halba, mina aga head. Mitte et ma mingi naiivitar oleksin, aga seni, kuni tüüp vastupidist pole tõestanud, pean teda OK-iks. Hiljuti jalutasime öisel surnuaial, kus nägime kaht noort mustanahalist ringi kõndimas ja seebikaga kuud pildistamas. Minu jaoks olid nad välistudengid, P.P jaoks pätid. Turus on mitu suurt rahvusvahelist ülikooli ja -akadeemiat. Siin pole põhjust iga vastutulijat kuritegevuses kahtlustada. Ma ei taha öelda, et peaks kogu ettevaatuse üle parda viskama ja mingit supernaist mängima vaid lihtsalt, et kui inimene pidevalt kõiki kahtlustab ja elus saadud negatiivseid kogemusi meelde tuletab, on ta omadega läbi. Ma pole blogis tavaliselt oma seebiooperitest kirjutanud, sest kuna neid juhtub minuga harva, ei ole tahtmist muuta blogi teemat, milleks on mu tegutsemine kunstnikuna, aga võib-olla ON AEG. Muidu mõtlete veel, et mul ei olegi suhteid ja suhteprobleeme, millega seoses arvate, et järelikult pole mul ka tundeid ega tundeprobleeme. Tegelikult who cares. Niikuinii te ei kommenteeri siin. Võib-olla lõpetan üldse blogi pidamise ära.

29 October 2010

Vahekokkuvõte

Olen Soomes elanud veidi rohkem kui kaks nädalat. Selle aja sees on juhtunud järgmised asjad:
  1. Alustasin online tutvujate projekti näituse jaoks, kuid kuna ei saanud piisavalt osalejaid, muutsin teemat ja nüüd teen projekti kohalike kunstnike probleemidest.
  2. Kaotasin P.P võtme, mille tagajärjel P.P mu maha jättis. Tuleb välja, et võtme kaotamise tõttu on võimalik maha jätta inimene, kellega sa alles paar tundi tagasi koos naersid. 
Kunstiprojektidega seoses olen pidanud kannatlik olema, sest mu tegevus sõltub teistest inimestest. Kunagi ei tea millal kellelgi on aega intervjuud anda. Sageli juhtub, et olen ooterežiimil. Kui lõpuks midagi sünnib, olen ootamisest liiga kurnatud, et juhtuvasse süveneda. Oma märkmikku vaadates tõden siiski, et alates laupäevast võib juhtumuste arv ooteajaga võrreldes kasvada. See on rõõmustav leid.

Minu uue projekti idee algas tegelikult mu isiklikest raskusest kunstnikuna, eriti siin, kus stuudio ümber käivad ehitustööd ja kõik on nii segi kui vähegi olla saab. Ann viis mind suurde majja, kus alles hiljuti töötasid kunstnikud. Linn oli müünud hoone Åbo Akadeemiale, kes oli öelnud, et nad enne seda maja ei osta, kui linn kunstnikele uued pinnad annab. Juhtus aga selline lugu, et kunstnikele teatati, et neil on kuu aega välja kolimiseks. Paanikas kunstnikud tormasid, kes kuhu ja nüüd on linnal hea väita, et kunstnikel juba on pinnad! Linn arvab, et enam ei pea midagi tegema. Võimalik, et kui kunstnikkond oleks paigale jäänud ja näiteks streikinud, oleks linn olnud sunnitud neile reaalselt uued tööruumid vaatama. Skulptor Ann käis endises kunstnike majas ringi ja korrutas: „It is crazy!“. Tema on töötanud seal alates 1986. aastast. Rohkem ma esialgu oma projektist ei räägi, sest see on pooleli. Kui hästi läheb, saab sellest kindlasti oluline kunstisündmus väikeses Turus.

Täna käisime kohalike nooremate kunstnikega ühel näituse avamisel ja homme toimub linnast väljas julmuse teater, mille autor olevat kõva kapitalismi vastu mässaja. Võtan kaamera kaasa ja loodan, et saab olema põnev.

Täna käisin oma naaberstuudios vestlemas kahe kunstnikuga: Jalgrattapoisi (soome k pyöräpoika) ja tema tüdruku Heiniga. Jalgrattapoiss parandab linna peal - omanikega kooskõlastamata loomulikult - katkisi jalgrattaid ja paneb parandatud ratastele oma kleepsu, kus on ta telefoninumber ja kodulehe aadress. Inimesed ei julge oodatagi, et keegi nende ratta ära parandaks ja on alati väga üllatunud, kui see on juhtunud. Heini õpib Helsingi Kunstiakadeemia magistrantuuris prof. Villu Jaanisoo juures, kes enne EKA-s töötas. Heini ütles, et Villu on tervet akadeemiat palju edendanud. See ateljees trehvamine oli väga lahe. Pärast tegin intervjuu J-ga. Intervjuu väliselt, eraviisiliselt rääkis J, et üks ta kunstiprojektidest on valmistada võltsitud üliõpilaspileteid ühistranspordis sõitmiseks. Käivad ettevalmistused ka päris üliõpilaspileti võltsimiseks. Sellega oleks võimalik 2.50 EUR-i eest lõunat süüa.

Mina olen 90ndtel enda võltsitud kuupileti, täpsemalt piletil oleva kuupäeva eest trahvi saanud. Nimelt olid tollal Tartu ühistranspordis hästi lihtsad kuupiletid, millele kuupäev õrna ja kergesti muudetava templiga peale pandi. Olin seda kuupäeva juba korduvalt žiletiga maha kraapinud ja õrna pastakajoonega muutnud, kui kontrollile asi kahtlane hakkas tunduma. Kui talle kohale jõudis, et tempel on võltsitud, sai ta hirmus tigedaks, karjus üle kogu bussi, et sellist häbematust näeb ta esmakordselt ja väänas mulle trahvi. Olid ajad!

24 October 2010

Filmisoovitused ja seiklused nädalavahetusel


Näituse avamiseni on jäänud 3,5 nädalat ja galerist saatis mulle ja teistele näitusel osalejale kirja, kus palub pressika jaoks infot. Modellidega on seis suhteliselt sama, kuigi üks tegelane on nüüd vastanud, et tuleb teisipäeval ja üks uus tüüp on ka silmapiirile kerkinud. Lisaks tutvusin eile geiklubis toreda poisi Nikitaga, kes lubas gei-meililisti saata info mu projekti kohta. Enamus geisid tutvub online ja on edevad. Eks lähipäevil selgub, mida näituse jaoks tegema hakkan.

Reedel algas Turus LGBTQ filmifestival Vinokino. Käisingi kohe vaatamas filmi Open. Seal mängivad amatöörnäitejad, kelle filmiroll vastab nende tõelisele rollile. Näeme transgender tegelast (naisest meheks), kes testosterooni ehk T-d manustades on jäänud rasedaks. Temasse on armunud geimees. Mehest-naiseks transpaar käib ilulõikustel, eesmärgiks muutuda välimuselt identseteks. Ühte neist armub interseksuaalne haiglasanitar, kes näeb välja nagu kiiksuga haldjas „Sõrmuste isandast“. Filmis on iseseisev roll linnaruumi poeetikal. Peale filmitegelaste ei liigu linnas peaaegu mitte kedagi. Ilmselt johtub see tegelaste liikumise kellaajast: neid näidatakse kas hilisõhtul, öösel või päikesetõusu ajal. Tüübid sõidavad mööda linna, otsekui mööda lõputut kõrbe ning telgivad tühjas parklas, mahajäetud tehases ja pilvelõhkuja katusel, kust lõpuks haldjalik medtöötaja alla hüppab, sest tema armastusele ei vastata ja üldse…
Ekraan läks hüppamise hetkel valgeks. Saalis oli hiirvaikne kuni tiitrite lõpuni. Soovitan!

Teine film, mida eile nägin, kannab nime Too Much Pussy!
Tegu on road-moviega, mis näitab 2009. aastal toimunud feministliku performancegrupi tegevust. Grupp koosneb kunstnikest, pornonäitlejatest ja kirjanikest, kes queer mõistet praktikas avastada ja leiutada püüavad. Filmis saab kõvasti nalja ja pornot. Oleks täitsa huvitav, kuidas nad Eestis vastu võetaks. Oletame, et perekond läheb pühapäevasele jalutuskäigule Kadrioru parki või veel parem, Tartus Toomemäele ning kohtab seal naist, kes on oma vagiina vaatamiseks välja pannud. Seda saavad kõik möödakäijad luubiga uurida. Seda filmi peab ise nägema, soovitan!

Eilne päev algas kunstimuuseumi külastusega. Käisin seal kahe doktorandiga, kellega elan ühikas samas sektsioonis. Oleme köögis kohtunud. Tundsin end lõpuks ometi nagu pikk ja sale supermodell. Hindu ja mustanahaline (tegelikult mitte päris süsimust) olid minuga võrreldes nagu päkapikud ning see tõstis mu enesekindlust. Öeldagu veel, et suurus ei loe. Hindu elab Indias Mumbais ja siin on ta farmatseutika doktoriõppes. Mustanahaline elab Aafrikas Keenias, kus tal on mees (arhitekt) ja tütar. Siin õpib ta juura doktorantuuris, kitsamalt ravimiseadust. Nad olid kahekesi naljakad: näiteks vaatasid suuri fotosid maalidest ja küsisid, kas need on fotod või maalid ja et kas nii on ikka võimalik maalida. Siberisse küüditamisest ei teadnud nad midagi. Miks nad peaksidki teadma? Meie ka ei tea nende ajaloost tuhkagi.

Nämm-nämm!
Eile käisin P.P-ga tööl kaasas. Seal talus, kus ta eile loomi talitas, pererahvast kodus ei olnud. Olid lehmad, pullid, rott, kes elas veenõu all ja kass. Kuigi talu ei asunud täiesti omaette kohas, valitses seal täielik vaikus. Maastik oli kaljune ja künklik. Juba varakult tõusis metsaveerelt paistva veesilma tagant täiskuu. Oli kaks lauta, kummaski olid erineva otstarbega loomad. P.P andis mulle kosmonaudiskafandri, tegelikult lihtsalt tööülikonna. Jalga panin eelnevalt muretsetud täpilised kummikud. Pildistasin laudas toimuvat actionit ning lõpuks sõitsin väikese traktoriga ringi. Kõikjal olid silokuubikud ja muud vajalikud asjad. Talu toimib täiesti normaalselt.
Mina, kosmonaut Gagarin kuukulguris!

Eile öösel käisin P.P ja Anniga ühes Turu geiklubis, kus seoses filmifestivaliga toimus pidu. Rahvast oli palju, kuid keegi millegi erilisega silma ei paistnud. Muusika oli kummaline. Enamasti püsis see monotoonsel vaibakloppimisrütmil, paar korda muutus normaalseks ja siis langes tagasi oma vanasse sängi. Tantsimisest niisiis suuremat asja ei saanud, kuigi me tõepoolest püüdsime, aga ma kohtusin ühe Titaniku galerii kunstnikuga, kes purjus peaga hullult naljakaid liigutusi sooritas ning sain tuttavaks mitme toreda geimehega.

Ööle vürtsi lisamiseks õnnestus mul Anni ja P.P-d veenda peale pidu vanale kalmistule minema. See asub äärelinnas. Täiskuu paistis ja üks haud oli lahti kaevatud. Kalmistu asub künkal, kust avaneb vaade linnale. Oli külm, mistõttu jalutuskäik jäi napiks.

22 October 2010

Milleks mida, kelleks keda, seda, mida, toda…


Eile lõuna paiku tuli netitutvuja Juha mulle modelliks. Vanus 35, aga näeb noorem välja. Rääkis, et on käinud Tartus, kus tunneb üht kunstnikku. Osalise ajaga teenib Juha leiba modellina Turu Kunstiakadeemias. Sellest ka tema kõigutamatus mu soovide suhtes. Tegelane oli tõsine ja teadis mida teeb: nimelt võimles ta lindiga, ülakeha paljas, jalas militaarmustriga pikad püksid. Oli täitsa efektne. Intervjuu oli huvitavalt kohmakas, sest palusin temal rääkida soome keeles, ise aga esitasin küsimusi inglise keeles. Samal ajal olid remondimehed kogu hoone hõivanud. Käis erinevatel helikõrgustel puurimine ja katusel paugutati. Tegelikult need helid täiesti sobisid selle konkreetse modelliga.

Kirjutasin Titaniku galerii blogisse inglisekeelse teksti oma plaanidest Turus.

Nüüd aga olen probleemi ees: kuigi mul algul oli 10 potentsiaalset modelli, ei ole peale Juha veel keegi poseerinud ja enamik neist on lõpetanud mu kirjadele vastamise. Olen Soomes viibinud 10 päeva, aga tööd pole õieti alustanudki. Järgmine nädal näitab, kas lähen käesoleva projektiga lõpuni või muudan kurssi. Mul on ju igaks juhuks alati paar ideed tagataskus varuks, tuleb vaid jälgida, et asi viimasele minutile ei jääks. Vestlused kohalike kunstnikega on andnud mulle mõtte teha miskit videoinstallatsiooni-laadset kunstnike elust ehk sellest mida tähendab olla kunstnik kapitalistlikus ühiskonnas. Eestis arvatakse, et Soome on heaoluriik ja siin läheb kunstnikel hästi, kuid see on vale. Kunstnikud ja galeristid kurdavad siin sageli oma probleeme. Eriti hull, kui oled lisaks kunstnikule ka lesbi. Sellisel juhul oled ühiskonna põhjakiht.

Eile avati Titanikus üks feministlik kunstinäitus ning toimus soomekeelne loeng. Kohal olid Turu ülikooli kunstiteaduse doktorandid ja publik oli rohkearvuline. Sain loengust üllatavalt palju aru. Räägiti üleva ja kauni erinevusest, kunstiteaduse olemusest, viidati M. Heideggerile seoses olemisega, räägiti molekulaarsest kunstiteadusest ja kunsti kogemisest.

Enne loengu algust suutsin end taas naeruväärsesse olukorda panna. Läksin vetsu ja lülitasin lambi asemel sisse häiresignaali, mis kohe punaselt vilkuma ja meeleheitlikult piiksuma kukkus. Ehmusin ja vajutasin sama nuppu uuesti, aga midagi ei juhtunud. Hüppasin vetsust välja ning ütlesin ukse taga seisvatele kohkunud inimestele, et ma kogemata vajutasin häiresignaali. Hetkeks mõtlesin galeristilt küsima minna, kuidas seda välja lülitada, aga siis proovisin uuesti ja avastasin vastasseinast samasuguse nupu, millele vajutades meeldiv vaikus saabus. Lambilüliti asus samal seinal häirenupust madalamal, aga ma olen ju nii meeletult pikk…

Kohtusin mitme kunstnikuga ning sain soome loovisiku seaduse osas natuke targemaks. Soomes saab taotleda loovisiku toetust (miinimumpalka) alates lühematest ajavahemikest kuni 5 aastani. Maksepikkus sõltub eelnevatest saavutustest. Vanasti sai raha taotleda kuni 15 aastaks, kuid siis muudeti see ära, sest osad kunstnikud olevat nautinud head elu ja lõpetanud kunsti tegemise. Noor naine, kellega rääkisin, sai hiljuti loovisiku toetust ning väitis, et miinimumpalk on tema jaoks ennekuulmatult suur raha. Tegeleb söejoonistusega ja kurdab, et tööd on suured, nende tassimine raske, aga midagi ei osteta, kuigi tal on olnud näitusi ka Helsingis.

Hiljem käisin Wäino Aaltoneni muuseumis surma-teemalise näituse avamisel, kus vein ja präänikud kahjuks juba otsas olid ja tulin kiiresti koju, sest olin väsinud. Lähen teinekord tagasi, et töödesse süveneda.

Silmad on nüüd paremas seisukorras. Täna õhtul algab siin LGBTQ filmifestival Vinokino ning ma lähen õhtul kinno. Ka homme ja pühapäeval käin filme vaatamas. Enne kinoseanssi lähen vaatan, kuidas läheb kunstimuuseumi ees teise siinse residendi Ozz’i perfokas. Ozz on saksamaal elav türklane, kes ei kavatse enam kunagi kodumaale naasta, vähemalt mitte enne, kui ta on saksa kodakondsuse saanud. Põhjuseks on türgi sõjaväest kõrvale hoidmine. Ma pole ainus anarhist ja mässaja!

20 October 2010

TäPe

Kaks päeva on peaaegu pidevalt olnud lauspilves ja kõvasti sadanud. Eile oli üks pidev sekeldamine, kuni viimaks suurte pingutustega sain ateljeesse kaks halogeenlampi koos statiividega, uue statiivi, mille galerii oli minu pärast muretsenud ja õhtuks, kui poed sulgema hakkasid, sain oma nädalapalga ka lõpuks kätte. Olin kogu aeg uskunud, et see mulle hommikul üle kanti, kuni õhtul vaikselt asja uurisin ja sekretär küsis, nagu ei mäletaks meie kokkuleppest midagi, et kas tahan teisipäeviti palka!? Mul polnud enam raha ei söögi ega materjalide jaoks ning siis otsustati ilma suurema kärata mulle sularaha maksta. Nüüd on igavene jama koduste üüride maksmisega, sest selgus, et Soomes puuduvad sularaha sissemakse automaadid. Järgmine nädal saan palga ikka arvele.

Täna hommikul olid silmad ägedas põletikus, küllap eilsest tolmuses ateljees toimetamisest. Ostsin allergiasilmatilku ja õhtuks on asi paranemas. Lisaks juhtus veel selliseid asju: kogu päev meeletu paduvihm, kuid kuna olin sunnitud stuudio vahet sõitma, olin kogu aeg märg. Hakkasin mõtlema, et sellele ruumile, mida kasutan, et passigi nimi „stuudio“, mis eeldaks professionaalsust. Kõik peale mu isikliku tehnika on kuidagi kuskilt kokku korjatud. Ma tegelikult arvasin siia tulles, et Titanikul on meediakunstnikele tehnilised võimalused loodud. Tegelikult on mul ju ainult ruum ja seegi asub mingis mutiaugus: siiamaani käivad hoone ümber põhjalikud ehitus- ja kaevetööd. Tänase vihmaga oli seal kohutav mülgas. Mu teksad nägid koju jõudes välja sellised nagu oleksin ise kaevetöödel osalenud.

Stuudios ma netti ei saanud, kuigi mulle oli antud netipulk ja õhtul võeti ära ka elekter mille tulemusena ma ei saanud kaamerateste teha. Õnneks see modell, kelle täna kutsusin, ei tulnud. Homme lõuna ajal on lubanud teine modell tulla, aga kui elektrit pole, jääb üldse kõik ära ja ma võiksin sama hästi surnud olla. Kaotasin täna oma punase kinda ka kuhugi ühikatreppidele. Ei suuda otsida. Tekkinud on väsimus, masendus ning hirm, et jään haigeks. Loodan, et nädalalõpp tuleb lahe, sest siis ma töötada ei kavatse: tulemas on filmifestival. Nõmedamaks minna ei saa ju enam, ega?

P.S. Käisin just väljas ja leidsin oma kinda. Keegi hea inimene oli selle nähtavale kohale pannud.:)

18 October 2010

Seiklused tutvumisportaalides ja mujal

Täna on siin tõeline sügis: kollased lehed muudkui vihisevad tuules.



Teen Titanikus novembris avanevale näitusele projekti, milles uurin online tutvujate eneseesitlust. Alates 15. oktoobri õhtust olen oma kunstiprojekti jaoks otsinud online tutvumisportaalidest modelle. Laupäev oli kõige tihedam: silmad jäid netis surfamisest põletikku. Sellepärast tegin pühapäeva enam-vähem netivabaks.

Igatahes ei saa keegi mind süüdistada Põhjamaade Kultuuri Kontaktpunkti kukil laisklemises: olen oma palga kuhjaga ära teeninud. Siinkohal teen reklaami ning kutsun kaasaegseid kunstnikke üles oma porfooliot SUMU AiR-i saatma. Olen siin täiesti roosa ja rahulik. Palgapäev on teisipäeviti. Lisaks makstakse kinni materjali-ja transpordikulud. Mul on oma tuba ja oma stuudio. Peale kunsti ei ole ma sunnitud siin midagi tegema.

Kuid nüüd algavad huumoriminutid. Olen Soome tutvumissaidil kuum chick. Et kasutajate pilte näha, tegin endale mitmesse portaali profiili. Kõige aktiivsemat huvi on ilmutanud mehed portaalis nimega Treffit. Naistest on siiani kirjutanud ainult üks. Kohe, kui oma profiili tegin, hakkas tulema kirju. Järgmisel päeval juhtus midagi jubedat: korraga oli mu profiil kustunud! Mingi soomekeelne teade tuli hetkeks ette, aga ma ei saanud sellest aru ning olin liiga pahane, et põhjalikum uurimine ette võtta. Koos profiiliga kadus ka mu kirju täis postkast. Tegin uue profiili ja siiamaani pole see veel kuhugi kadunud. Mõned kasutajad on mulle kirjutanud, et nähtavasti oli kustutamise põhjuseks see, et mu profiil sarnanevat fake-profiilidega Venemaalt, kus on pildil kuum tibi ja mille eesmärk olevat rahakaid mehi lantida. Väga tore.

Olen saanud mitmeid asjalikke ja huvitavaid kirju ja mul on mõned modelli juba ootel, et stuudiosse tulla. Homme loodan, et galerist orgunnib mulle valgustid, statiivi ja muud asjad, mis me autoga raudteeäärsesse stuudiosse viime.

Muide, Treffiti saidil otsib tutvusi kuulus Soome fotograaf, kes on teinud näitust Eestis Pärnu Uue Kunsti muuseumis ja tunneb Mark Soosaart. Ta kirjutas mulle. Osalema nõus ta ei olnud, kuna ei taha end netisuhete otsijana avalikustada.

Enamik sõnumeid Treffiti kasutajatelt kuulub huumorinurka. Kõigepealt kiri 60-aastaselt mehelt: Hi, cool girl! As it happens, I want to date you! I´m old but cool and in good shape. Cheers Eki
Vastasin talle, et olen ta vormis keha üle õnnelik, kuid ma ei otsi suhteid vaid vabatahtlikke modelle kunstiprojekti jaoks. Eile hommikul saabus pensionärilt taas kiri: olen huvitatud projektist, kas anonüümseks saab jääda jne. Kutsusin ta siis kiriku ette nn. kohtingule, kuid kohale ta ei ilmunud.
Õnneks ei ole ma ainult meeleheitel vanameeste magnet. On tulnud sõnumeid ka lapseohtu poisikestelt nagu näiteks 22-aastaselt blondilt tüübilt: Wow, you are a very pretty girl. ;) i like you already. I would like to know you better! :)
Üks treenitud ülakehaga (fotol on ülakeha paljas) 28-aastane tüüp püüdis järjekindlalt teha nägu nagu meid ootaks ees kuum kohting. Alguses mängisin kaasa, kirjutades, et hakkame koos kirikus akti poseerima, kuid lõpuks viskas mul kopa ette, sest mul ei ole lõpmatuseni aega nalja teha, ega mulle lobisemise eest palka maksta! Eks paistab, kas tekib vajadus teda projekti kaasa tõmmata või tuleb piisaval hulgal modelle.
37-a mees saatis mulle kirja: TAPA MINUT!
Peaaegu igal hommikul kutsub keegi mind kohvile või palub naiseks.
On tulnud kaks sõimukirja kallitelt kaasmaalastelt. Mehed mõlemad, kirjutasid, et kui ma eesti keelt ei oska, võin minna perse. Kustutasin kirjad ära. Arvan, et need mehed olid kas sõbrad või oli tegu sama isikuga. Muide, ühe eesti mehega Turus ma juba kohtusin. Loodan, et ta tuleb mulle modelliks.
Üks 42-a. mees kirjutas: Hey Fidelia! I think u r the reborned Katarina The Greatest. And u found the modern way to find the biggest ONE;)? Järgnes e-kiri, milles mees mulle oma uduse aktipildi saatis. Kuna ma tema fantaasias olen Katariina Suur, oli mees pildil muidugi suure-, võimalik, et kunstpeenisega. Seda fotot saab Titaniku näituseplakati taustaks kasutada.

Muidu on vaikne. Olen rattaga ringi sõitnud. Laupäeval kohtusin Titanikus Aleksandraga, kes on kohalik kunstnik ja töötab galeriis nädalavahetustel ning selle eestlasega, kes siin töötab ja elab. Käisin rattaga sadamas ja stuudio juures. Eile käisin rattaga linnast väljas Skannsi kaubakeskuse juures. Sealkandis on palju rattateid. Sportida saab metsas ja jalutada kalmistul. Surnuaias oli palju julgeid oravaid, kes tulid otse mobiilikaamera ette.


Praegusel ajal hakkab õues kiiresti külm. Tulin mingit imelikku teed pidi Turgu tagasi, et ülejäänud päev veeta P.P-ga, kes mind juba ühika ees ootas ning me läksime alguses tema poole Paraisi. Tee peal käis P.P voodit ostmas. Seejärel ootasime tubli pool tundi maanteeäärses kiirsöögiputkas kebab’ide valmimist. Seal on täiesti olemas kiirtoit, mille tegemise ooteajal saab terve paksu raamatu koos romantilise filmiga läbi vaadata. Kui oma kuumade kebab’idega minema sõitsime, tegime enne koju jõudmist veel ühe peatuse, mille kestel P.P terve igaviku kassitoitu ostis- vaid üks kassa olevat töötanud. Mul hakkas kebab süles sulama. Siis läksime P.P juurde sööma. P.P koristas ja küsis, kas mul on põhimõtteid. Mina jõin teed ega osanud kindlalt vastata.

Viimaks sõitsime tagasi Turgu skulptor Ann Sundholmi juurde. Leidsime Anniga kunstnike asjus kohe ühise keele. Kummaline tegelikult, et olen siin veedetud nädala jooksul üsna vähe kunstnikke kohanud. Neljapäeval tuleb aga Titanikus avamine, kus kunstnike kontsentratsioon saab olema kõrge.

Ann elab vanas külmas puumajas. See maja on Turgu toodud Terijokilt, kuhu olevat vanal hallil ajal sisse veetud venelased, nii et soomlased oma majadega tükkis ära põgenenud. Ma päris täpselt seda lugu ei tea, nii et kommentaarid on selle loo alla teretulnud.

Ann jutustas, et ta kuulus 1988. a. Titaniku asutamise komisjoni ja meenutas vanu häid aegu, kus avamistel olid vägevad showd ja meeletud rahvamassid. Enne, kui Titanik oli tualett, oli see hobuste hoidmise paik, kuhu sai hobused lasipuu äärde puhkama jätta. Võrreldav oleks see tänapäeva autode parkimismajaga.

Kui mul hakkas tekkima külmast koolnukangestus, tulime minu poole, kus hoian radikaid kõige kuumemal programmil. Kuna mul oli siin vaid üks madal padi, aga mul tekivad madalal padjal magades luupainajad, oli P.P mulle ostnud kaks suurt patja, roosa ja helerohelise püüri ja ta oli veel mulle kodunt kaasa pannud küünlaid, heategevusliku jõulukalendri, pool jahtunud kebabi jne.

Päeva lõpetuseks läksime geibaari, kus pühapäeva õhtut veetsid vaid need, kel arvatavasti kodu ei ole. Väga tühi oli. Laest rippusid alla punased lambid, interjöör oli haigelt roheline ja meenutas arvutimängu virtuaalkeskkonda. Võib-olla isegi vana head Duke Nukemit. Mehi oli rohkem, toimus karaoke. Võtsime nädala lõpus algava gei-ja lesbifilmi festivali kava, uurisime seda ning jõime. P ütles, et mina ei oskavat ei süüa ega juua. Mina vastasin, et tema ei oska ei joonistada, videot teha ega kooki küpsetada. Ühise keele leidnud, lahkusime baarist, enne kui järjekordne porgandihäälega homo karaoket laulma hakkas.

14 October 2010

Kangelase teeleminek

Pärast emotsionaalset ja nagu alati ajahädas tehtud, aga sellegipoolest korda läinud juubelifilmi emale asusin heroilisele teekonnale Soome tarkade ja seppade maale, sihtkohaks Soome vanim linn, Aura jõe äärne Turu. Turu linn tekkis juba 13. saj. katedraali ehitamisega. Siin on Soome linnadest pikim hariduse andmise traditsioon. Näiteks asub siin Åbo Akadeemia (Åbo on Rootsi keelne Turu linna nimetus ja tähendab maja jõe ääres). Enda üllatuseks nägin Turgu saabudes samasugust Gustav Adolfi kuju nagu TÜ ees Tartus. Selgus et G. Adolf on segatud nii Åbo- kui ka Tartu ülikooli asutamisse. Elan Åbo ülikooli ühikas.

Mu teeleminek ei olnud kergete killast. Tõusin kell 05 hommikul ja seilasin üle tormise mere. Mul oli kaks kohvrit ja üks seljakott. Ühes kohvris olid kaablid, teises rõivad ja seljakotis olid kaamerad.
Siit videost näeb, kuidas päike teel Tallinnast Helsingisse tormisel merel paistis:

Sadamasse tuli vastu P.P. Kuna pääsesin oma tuppa järgmisest päevast alates, siis magasin esimese öö P.P juures Paraisil. Parainen ehk rootsi k. Pargas on viimane maismaaga ühendatud saar Turu lähedases saarestikus. Järgmistele saartele pääseb praamiga. Saar on kuulus selle poolest, et Lenin viibis seal 1907. a. Mr. Muelleri pseudonüümi all sõjapaos.

Pärast paaritunnist sõitu, sellele järgnevat shoppamist, kokkamist ja 10 kassiga tutvumist jäin P.P poole kassidega tõtt vahtima, kuna P.P läks tööle. Nagu jaanipäeva-aegses blogis mainisin, töötab P.P puhkuseandjana talunike juures. Ta lubas mind üheks päevaks tööle kaasa võtta!

Kasside seast tooksin esile pimeda ja kõhna Juliuse ning lühisabalise paksukese Helmi, keda korterisse sisenedes esimesena märkasin. Kuigi korteris on 10 kassi, näeb korraga neist vaid heal juhul pooli. Julius on küll pime, aga kuuleb ideaalselt. Helmil on komme ronida sülle ja lakkuda oma ohvri põski. Kui see esmakordselt juhtus, mõtlesin, et ajab küüned mulle kõrri. Nagu näha, olen elus ja saan Helmiga jätkuvalt hästi läbi.

Tuiasin, mis ma seal tuiasin ja lõpuks läksin magama. Terve tuba oli täis kasse ja meeletult suurt õhkmadratsit, mille P.P oli mulle ostnud. Samasuguse madratsiga juhtus mu Tallinna korteris naljakas lugu: mu korterinaabrid seksisid selle lõhki ning öösel hakkas nende toast kostma midagi püssipaukude sarnast. Mis on eriti kurioosne- üks seksijatest, nimelt noormees oli korterit valides toonitanud, kui väga ta öösiti ikka magada tahab…

Niisiis püüdsin kasside seltskonnas ellu jääda. P.P ei lubanud ust sulgeda, sest isakassid oleksid seepeale kaklema hakanud. Ärkasin öösel korduvalt kasside möllamise peale. Mingil hetkel, kui keset pimedust silmad avasin, nägin, et mu voodis magab neli kassi, sealhulgas see tige emane, kes päeval oli valmis mind lõhki kiskuma. Päeva jooksul oli mind korduvalt ja ootamatult seiranud Ville- isane suurte silmadega juhtkass. Tema ei sisisenud nagu emane vaid lihtsalt vaatas ja tegi järeldusi. Dementne lühisabaline vanake pidas end kiisupojaks ja püüdis varahommikul mu teki alla ronida. Võitsin selle lahingu ja siirdusin pesema. Samal ajal saabus laudalõhnaline P.P, kes oleks soovinud kohe dušši võtta. Selle asemel pidi ta nüüd kasside liivakaste koristama.

Pika jauramise järel jõudsime hilinemisega Turu katedraali ette, kus mind ootasid Titaniku galerii galeristid. Olin kerges segaduses just hetk tagasi nähtud Gustav Adolfist ja sellest, kui sarnane on Turu Tartule. Lisandusid kaks poolikult magatud ööd, korralik kogus kohvi ning minu ajukeemia oligi segi nagu kört-pärtli särk. P.P oli korraga kadunud, tööle muidugi, meie galeristidega viisime aga kohvrid ühikasse ja siirdusime Titaniku galeriisse, mis vanasti avaliku peldiku auväärset ülesannet täitis.

Ei usu oma silmi...

See on tõepoolest Gustav Adolf!
1988. avatud Titaniku galerii kuulub Arte kunstnike liidu alla. Selle galerii juures ongi alates 2006. aastast sisse seatud uue meedia kunstnike residentuur Sumu. Mina leidsin Sumu internetist juhuslikult, kui USA residentuure otsisin. Siiamaani veel Ameerikasse resideeruma saada pole õnnestunud, kuid Turus oodati mind küll. Residentuuri periood kestab 1-3 kuud. Kunstnikele makstakse praegu palka 27 EUR-i päevas, lisaks makstakse kinni transport, elamine ja materjalikulud kuni 800 EUR-i ulatuses. Galerii meenutab väljast vaadatuna Londoni metroo sissepääsu, sees on tavaline „valge kuup“. Teha avalikust käimlast galerii on täitsa huvitav idee, millega seoses tekib mitmeid kohaspetsiifilisi mõttearendusi. Varem on Turus kunsti teinud Eesti kuulsaim kunstnik Jaan Toomik, kes rääkis, et tal on siit väga head mäletused. Praegused galeristid aga väidavad, et ma olevat esimene Eesti kunstnik, kellega nad tuttavaks said. Nad on uued.

Titaniku galerii ja mina
Galerist andis mu kasutusse logiseva roosa naisteratta. 1960ndate Hollandi kunstirühmituse Provo idee sellest, et linnaruumis võiksid olla tasuta kasutamiseks valgeks värvitud jalgrattad, on Turus peaaegu realiseerunud. Omal ajal värvisid provolased Amsterdamis 50 ratast valgeks ja panid need lukustamata linnaruumi. Politsei konfiskeeris rattad vargusele õhutamise põhjendusega.

Turus on palju rattureid ja rattad jäetakse sageli lahtiselt linnaruumi. Autojuhid on väga ettevaatlikud. Siin õnnestub mul loodetavasti auto alla jäämisest pääseda, kuigi pikali ma juba kukkusin. Olin just uhkustanud, kuidas ma suvel rattaga 600 km sõitsin, kui mõtlematult diagonaalis üle äärekivi kimasin. Sain mitu sinikat, aga kondid jäid seekord terveks.
Komistasin mitmel korral ka ühika treppidel ja lävedel. Täna koperdasin vähem: ajukeemia hakkab paika loksuma.

Valmistun praegu oma näituseprojektiks. Osalen kahe norrakaga ühisnäitusel, mis on lahti 19. nov-8. dets. 2010. Eile sai rattaga stuudios ka käidud. See asub raudtee ääres suures majas, kus vanasti midagi ladustati. Seal on nüüd kunstnike ateljeed. Jagan hiljuti remonditud ruumi Sanna-nimelise kunstnikuga. On kõrged laed ja valged seinad. Nii ühikas kui stuudios töötab tasuta wifi. Eilne stuudiosse minek oli ekstreemne. Nimelt toimusid hoone ees suured kaevetööd ning me oleksime peaaegu auku kukkunud. Ukse juurde oli jäetud poolemeetrine kamar, et saaks majja sisse. Lisaks puhus kõva tuul. Lootsin, et stuudios on igasugust video- ja fototehnikat, kuid selles suhtes pettusin. Nimelt selgus, et tehnika poole pealt on Titanik üsna õnnetus olukorras. Neil on vaid üks ausõna peal seisev statiiv. Filmide näitamiseks on õnneks küll mitu dvd-mängijat ja projektorit, kuid muud polegi. Ei taustu, ei stuudiovalgusteid ega midagi. Mulle lubati valgustid hankida, kui tegevuseks läheb. Galeristid ja kõik on siin väga abivalmid, nii et tegelikult ei ole mul põhjust nuriseda. Hetkel kogun ideid, materjali ja kuulan maad.

Täna oli siin torm. Kuldsed lehed tiirlesid õhus ja kukkusid Aura jõkke. Jõgi oli lõpuks lehtedega kaetud. Sadas rahet. Sõitsin rattaga üles mäkke, Turu kunstimuuseumi. Seal oli igasuguseid asju. Inimesi eriti ei olnud. Kes see ikka tormise ilmaga välja kunsti vaatama läheks.

Minu toaaknast paistab šokolaadikohvik, mida külastan võib-olla juba homme. Kunagi tulevikus on kohviku seinal tahvel: selles kohvikus käis 2010. aastal Fideelia, kui ta Turus resideerus.

04 October 2010

Rahva eksp kesklinna lõpututel oinaväljadel

Tulin pühapäeval ema juurest maalt, kus valitses lõpmatu vaikus ja pimedus. Öötaevas kõlises linnutee, haned kräunusid ja pimedus lõhnas jaanipäeva-aegsete värskete märgade kaselehtede järgi. Mullalõhn, niiskete puuhalgude raskus ning kuldkollaselt kobrutav kobraste langetatud haavapuu.

Mulla, lehtede ja pimeduse teema jätkus linnaski. Täna toimus Tartus perfokaüritus „rahva eksp“, mille käigus märgistati ära kesklinna kõnevabad alad. Tartu eksperimentalistid olid selle taga. Algust tehti Gustav Adolfi ausamba juurest ning ametlik lõpetamine leidis aset Toomemäel. Kuna Tartus on väga raske leida kohta, kus poleks kõnet peetud, oldi sunnitud need viimsedki kõnevabad paigad kaardistama, et vähemalt järgmise 100 a. jooksul seal keegi kõnet ei peaks. See käis nii, et märgiti ära ala, mis peab kõnevabaks jääma ja siis võeti sisse positsioon selle kolm-või nelinurga või lausa 3D vormi murdepunktidesse vastavalt kas püstises, kummargil või lamamisasendis ja peeti kõne. Korraga kõneles 3-4 inimest. Raekoja nurga peal andsin minagi oma panuse. Rääkima pidin läbi raekoja nurgaseina.
See on ekspi video:



Iga koht märgiti katastrisse ning lõpuks saadeti avaldus ka Mulla-ametisse. Tegevust õnnistas preester, kes käis väärikal sammul ringi, vahepeal heroiliselt seistes kahe põleva, ajalehest keeratud tõrvikuga.

Nüüd tulevad minu enda videod. Esimene kõne. Preester põleb.

Teine kõne TÜ taga


Mulla-ametiga saadi lõpuks ühendust. Muld oli kobe.



Mulle meenus eredalt kunstiakadeemia IDK magistrantuur, kus umbes samasuguseid aktsioone korraldasime. Küll käisime Kopli liinidel, küll mägironimas ja kose alt läbi ujumas. Tänane päev oli mulle suurepärane sissejuhatus juba nädala pärast algavale residentuurile Soomes Turus. Ainult kole külm hakkas.

Hakid tulid meie kõnevabale alale oma kõnet pidama. Ala asub Linnaraamatukogu taga.