See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


29 September 2010

Küll siga pori leiab

Täna ema filmi jaoks katteplaane tehes avastasin, et vanasõna „Küll siga pori leiab“, minu kohta eriti ei käi. Nimelt läksin välja, et filmida pori, mille otsimisele kulus märkimisväärne aeg. Kuna lõpuks ma siiski pori leidsin, võin mööndustega eelmainitud vanasõnale alla kirjutada. Külmas poris paljaste kätega sobrada oli muidugi omaette elamus. Tänane päev on üldse lõbus olnud. Üks ägedamaid päevi viimasel ajal, kui laupäeva mitte arvesse võtta. 

Laupäeval tuli R.R. Pärnu metsadest Tallinna käima. Kõigepealt tegime pargis mõned naljakad fotod kunstaju ja seebimullidega. Siis toimusid sõõrikukohviku ning minu ateljee külastused.

Öösel pidime X-Baari minema. Õhtul helistas R, et kuna auto läks katki, siis ta baari ei tule. Olin päevasest rabelemisest väsinud ja läksin voodisse. Kesköö paiku helistas R uuesti ja teatas, et ta otsustas ikka baari minna ja kui mul und pole, võiksin ka tulla. Und mul tõesti ei olnud ja nii ma siis ronisin kahe vatiteki alt välja, vahetasin pidžaama teksaste vastu, tegin kerge meigi ja siirdusin X-Baari. Linn elas oma laupäevaöist elu ja tee peal tuli mulle vastu vene noormeeste kamp. Mind nähes hakkas ninamees musitamishäält tegema. Seda on mulle varemgi tehtud, kuid siis juhtus midagi põnevat: teised mehed ühinesid peamehega ning heli, mis tekkis oli midagi kohusetundliku rahvamaja laulukoori laadset.

X-Baaris oli disko. Lasti soovikaid, mis tähendab, et lood olid üsna erinevad, aga algupoole mulle täiesti sobivad. Tegime siis mitu tantsu, lobisesime ja jõime, kuni muss igavamaks muutus. Nägime Arnold Oksmaad, kes nii naiste kui meestega tantsis ja mitut meest, sealhulgas üht vanameest suudles. Meie kambas oli kaks arsti. Kui järgi mõelda, on see väga praktiline samm- minna baari arstidega. Peol oli meeste ülekaal, kuid seltskond oli üldiselt väga kirju ja lõbus. Koju läksime peale kolme.

Mulle on kahe päevaga tehtud kaks omapärast telefonikõnet. Ühel hilisõhtul, kui olin magama jäämas, helises lauatelefon. Pidin krambid saama, sest kui mulle viimati öösel lauakale helistati, oli teisel pool ema, kes teatas isa surmast. Nüüd tekkis mul küsimus, kes siis seekord. Õnneks oli see mu vanaonu Arvo Hispaaniast, kes ütles enda olevat Abdul ja seletas, et tema olevat pöördunud islamiusku ning et jumal olevat kõigil üks. Kui kuulis, et ma juba magasin, pakkus, et hüppab rõdult alla ning kui ütlesin, et lähen peagi Soome kunsti tegema, lausus: „You’ll be brilliant! Sa oled seal kuldne!“. Mu vanaonu on väliseestlane ning räägib eesti ja inglise keelt vaheldumisi. Ta isa emigreerus sõja ajal Aafrikasse ning hiljem Inglismaale. Vanas eas tahtis Arvo sooja saada ja kolis Hispaaniasse, mille kliimas pettus. Eestis on ju nüüd hoopis soojemad suved.

Teise kõne sain päevasel ajal Soomest P.P-lt, kes ütles: „Siin Soome politsei, hyva päivä!“. P.P. on ka väliseestlane. Tema räägib eesti ja soome keelt vaheldumisi. Saa siis nüüd aru.

23 September 2010

Raamatusoovitused ja kunstiootused

Vahepealsete sündmuste märksõnad on seebiooper tee-seda-ise meetodil, pulmavideote hooaja edukas lõpp ning huvitav lugemisvara.
Seebiooperist ma ei räägi.
Järgmine teema on pulmavideod. Täna sain selle aasta viimaselt pruutpaarilt tagasiside video kohta: "Meile meeldis VÄGA, ikka nagu VÄGA-VÄGA - see ületas kõik meie ootused. :)". Nüüd võin kergendusega tükiks ajaks pillid kotti panna. Olen oma töö teinud ja hästi teinud. Äri on surnud, elagu kunst! Oktoobri keskel sõidan Soome Turgu SUMU AiR meediakunstnike residentuuri, kus viibin peaaegu kaks kuud. Kavatsen kõik muu peale kunsti välja lülitada. Mul selleks täielik õigus ja lausa kohustus: makstakse ju mulle kunsti tegemise eest seal palkagi! Eestis oleks see täielik ulme.

Lugemisvarast. Seoses Tallinna Kunstihoone näitusega  "Personal is Political. Hannah Höch ja tema kunsti tõlgendus" toimub varsti seminar, kus naiskunstnik räägib naiskirjanikust, kirjanik omakorda heliloojast jne. Need peavad olema feministliku taustaga tegijad. Reet Varblane pani ette, et võiksin olla naiskunstnik, kes räägib Eesti naiskirjanikust. Olen viimastel aastatel olnud vilets ilukirjanduse lugeja. Lugemislauale on pigem sattunud erialakirjandus, enamasti ingliskeelne. Nüüd võtsin end kokku, seadsin sammud raamatukokku ja -poodi ning tassisin koju Elo Viidingu, Merca ja Maarja Kangro teosed. Võitis Kangro. Temast tulebki minu ettekanne. Viiding on minu maitse jaoks liiga vihjamisi ütlev ja müstiline ning Merca liiga lihtsakoeline. Maarja Kangro nime teadsin ammu, aga kuna ta varem ainult tõlkis ja luuletas ning alles tänavu esimese novellikoguga välja tuli, jäi ta mu tähelepanu alt kõrvale. Nimelt pole ma eriline luulefänn. Nüüd lugesin läbi nii tema novellikogu „Ahvid ja solidaarsus“ kui kõik luuleraamatud ja olen sulaselges vaimustuses. Kangro kirjutab endaga juhtunud äpardustest ja koomilistest seikadest nii nagu need elus toimuvad ja vajutab efekti mõttes groteskipedaali põhja (muide, ta on autoga kiiruse ületamisel korduvalt vahele jäänud). Dialoogi kasutamine tuleb tal hästi välja. Naturalistliku huumoriga kirjeldab Kangro suhtlemist impotentse mehega, füüsiliselt koledate inimestega, ülbe itaalia ajakirjanikumutiga ja paljude teistega. Soovitan soojalt! Temast on ajakirjanduses kõvasti juttu olnud, näiteks: Sandra Jõgeva "Intellektuaalse naise "Seks ja linn" ja Vallo Kruuser "Fallose asemel vagiina". 

Kuna hakkan peagi Soome minema ja valmistan ette seal tehtavat kunstiprojekti, lugesin ema esoteerilises varasalvest pärit raamatut „Huvitav seksuoloogia“ (Koostanud Valev Mirtem 1997). Nende kaante vahel on vist maailma kõige piinlikumalt kirja pandud seksimeenutused täiesti tavaliselt soomlastelt. Muud on ka, populaarteaduslikke fakte seksi kohta, kuulsamaid seksuolooge jne. Aga need soomlased… nõuuu! Tekstid on tõlgitud soome keelest eesti keelde. 600- leheküljeline originaal „Matkalla intohimoon“ (Teel ihalusse) olevat antud välja Soomes 90tel. Siin on tekst, mis pärineb 61-aastaselt naiselt: „Ühel kaunil kevadpäeval üllatas mind naabrimees – vägistas. Tal oli suure naistemehe kuulsus. Algul pidasin teda küll röövliks, aga pärast armusin hullupööra. Ta ütles, et teised tüdrukud pole minu kõrval midagi… ilmselt valetas.“

06 September 2010

Kõnelused orjaga

Ori:

Tere ILUS NAINE.

Kas Te otsite veel? Kas on võimalik näha Teie pilti ja milliseid töid konkreetselt peab tegema?
Aitäh Teile.

Mina:

Tere!

Pildi võin saata, kui Teie mulle enne enda pildi saadate. Tööde all pidasin silmas suuremaid remondi- ja heakorratöid. Kõne alla tuleks ka koristamine. Kuigi hetkel pole mul midagi pakkuda, võtaksin hea meelega teie kontakti tuleviku tarbeks. Kas oskate ise teha remonditöid? Milliseid? Kui vana olete?

Ori:

Aitäh, et vastasite.

Olen 39 aastane, olen ise juhtivtöötaja ja ise remonditöid ei oska. Aga heakorratöödel ja koristustöödel oleksin kindlasti Teile vajalik. Palun väga näha Teie fotot, saadan ka oma vastu. Aitäh Teile. Palun kirjutage ka endast natuke.

Ori uuesti:

Palun kirjutage ka millise graafiku alusel töö toimuks, kui tihti ja mitu tundi.

Ori taas:

Tere.

Olen väga huvitatud kõigest mida pakute ja valmis tegema kõiki töid, mida käsite. Olen valmis töötama Teie poolt tehtud graafikute alusel ja tegema kõike, et Te minuga rahul oleksite. Aitäh Teile ja ootan Teie vastust.

Ori (meeleheitel):

Ootan Teie fotot. (Saatis oma foto)

Mina lõpuks:

Tere!

Tänan pildi eest! Saadan nüüd oma pildi. Kas te tõesti ühtegi remonditööd ei oska? Kodus ega suvilas pole remonti teinud? Kirjutage endast palun täpsemalt. Mis alal te juhtivtöötaja olete? Kus elate ja kas auto olemas? Mälu värskenduseks kopeerin siia tingimused:

Pakun järgmist:

1. Alandan orje, olles ise seksikas riietuses - nahk, kontsad, sukad jne.
2. Kutsun soovi korral pealtvaatajaid.
3. Luban orjadel soovi korral alasti tööd teha.
4. Filmin, pildistan ja kirjutan sellest, nimesid nimetamata, st orjad jäävad anonüümseteks, kui nad vastupidist ei soovi.

Ma ei paku:

1. seksi ega muud puudutamist peale peksu ja piinamise. Orjal on keelatud mind puudutada.
2. raha ei paku ega võta vastu, sest ori töötab peksu eest. Peks ja alandus on orjale tasuks.
Olen abielus ning kui ori töötab, on mu abikaasa läheduses. Aktsioonis ta aga ei osale. Põhilised tööd oleksid maal raskemad välised koristustööd ja silmas pidasin ka remonditöid, kuid need hetkel niikuinii ei toimu. 
Mina olen kunstnik ja elan vaheldumisi Tartus ja Tallinnas.

Ori: Tere.

Olete väga kena naine. Mind häirib, kui Teie mees ka läheduses. Olen ehitusinsener.

Ori jälle: Aga milline oleks graafik ja kui kaua ja kui tihti?

Mina: Tere!

Kuna tegemist on töötamisega, siis on mu abikaasa läheduses toimetamas. Kui see segab, peame asja katki jätma. Töögraafik on libisev ja sõltub sellest, millal meil on aega. Süsteem oleks selline, et kui mul tekib kindel plaan, saadan orjale sõnumi ja too vastab, kas talle tegevus, koht ja aeg sobivad.
Olete ehitusinsener, aga remondist ei tea midagi?! :S

Ori: 

Tere. Andke palun andeks, aga ei soovi muud seltskonda peale Teie. Äkki mõtlete midagi muud välja, kus ainult kena Emand ja ori.


Vaata ka: minu blogisissekannet teemal, kuidas üritasin tulutult Maajasse orja otsimise kuulutust saata. Pööra tähelepanu ka meganaljakale ärritunud Maaja pornoajakirja toimetaja kommentaarile. Minu viha on seal tekstis pigem fake, see pole päris, noh. :D Panin kuulutuse lõpuks Maaja asemel siis kuhugi võrku üles ja olen saanud mõned pakkumised, mis aga pole kuhugi viinud, sest tõenäoliselt otsivad mehed ainult kerget naudingut, mille saamiseks tööd tegema ei peagi!

05 September 2010

Tallinnas - kunst ja intervjueerimine ema filmi jaoks

Teisipäeval intervjueerisin Tallinnas Rein Weberit, kes on geobioloog ja Feng Shui arhitekt. Õppinud on ta kunstiinstituudis ja hiljem Sorbonne ülikoolis Prantsusmaal. Minu ema tunneb ta intuitiivteaduste kooli kaudu, kus ema kunagi studeeris.

Vaata igaks juhuks ka: skeptik.ee.

Weber, kes ka ise hiljuti 70 sai, uuris kohe, kui saabusin, kui palju mäletan tema ja ta abikaasa kirjutatud raamatust „Õnne Feng Shui“. See on new agelik raamat intiimsuhetest, mille ema mulle jõuluks kinkis. Selgus, et peale piltide ei meenu mulle suurt ei midagi, kui siis vaid tõik, et swingerdamine on hea. Weber vaidles sellele vastu: tema swingerdamist siiski heaks ei kiida, kuna seal olevat liigselt meeste võimu, aga Weberi arvates peaks intiimsuhetes juhtiv pool olema naine. „Mehe ainus elueesmärk on teha naine õnnelikuks. Kui naine on õnnelik, on seda ka mees!“. Kohtumised mu emaga olevat Weberi sõnul alati väga võimsad, sest mu ema olevat ääretult tugeva energiaväljaga sensitiiv, kellel muide on väga ilusad tütred. ;)

Järgmisel päeval käisin EKKM’is „Welcome to Machine“ avamisel. Kunstnike kaval nipp oli lasta kunstipublikul suletud väravate taga pool tundi praadida. Nii tekkis mulje nagu kunstnikud oleksid superstaarid ja kunst maailma olulisim asi. Kasutan seda trikki tulevikus kindlasti. Näitus tundus hea, aga fännide tunglemises ei olnud seda võimalik eriti vaadata. Marco Laimre ja EKA fotoosakond siis selle taga.

Hiljem läksime sõpradega bussijaama, kus toimus kunstiürituse „Bussijaam heliseb“ aftekas. Olid bänd ja diskopall. Bändile elas kõige rohkem kaasa üks Narva siirduv tädi, kes tundus olevat tsipake pilves. Ta lehvitas bändile ja tantsis, naeratas ja alustas kõigiga vestlust. Kuulsin, et päeval olevat kahele kunstnikule bussijaamas politsei kutsutud. Üks oli katuselt reisijatele rätiga lehvitanud ning teine olevat jaamahoonesse installeerinud kohvri, kust inimhäälne „tikk-takk“ kostnud. Meediasse need juhtumid minu teada jõudnud ei ole.

Neljapäev oli Fatburneri päev, sest sain viimaks kätte 43 pudelit kõige kangemat Fatburnerit. Nimelt osalesin Fitnessi kampaanias, kus kutsuti üles Facebooki Fatburneri pilte saatma. Like’de arvu järgi võitsin 3. koha. Pildil oli Pirni koer Pipi, kes maia näoga Fatburnerit limpsib. Pilt on tehtud kevadel, nüüd sain selle ära kasutada.
Pirn koos kuulsa staarkoera Pipiga, kelle lemmikjook on Fatburner!
Õhtul käisime Ü ja ta sõbrannaga kinos vaatamas Kirjad Juuliale. Õhtuseks lõõgastuseks on see mõnus film: nii romantikat, huumorit kui seiklusi. Ü seletas, et meil olevat naiste õhtu. :)

Reedel oli kohutav torm. Tuul pidi mind pikali puhuma. Külm oli ka ja kütma hakati alles laupäeval. Käisin sugulaste pool Kivimäel tädi intervjueerimas, ikka ema filmi jaoks. Elan juba 5 aastat poole kohaga Tallinnas, aga alles nüüd jõudsin sugulastele külla. Uudiseks oli, et neil on nüüd ühe maja asemel kaks.

Tädi meenutas intervjuus Peedul kirjanike suvemajas veedetud lapsepõlve ja klaaris üht arusaamatust, mis puudutab Jaan Krossi mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised“ esinevat nendingut. Nimelt olevat Krossi sõnul mu tädi ja ema lastena kiusu pärast Erni Hiire akna all ta luuletusi, tol ajal keelatud lektüüri, deklameerinud. Tädi ütles, et nemad seda ei teadnud ja deklameerisid seepärast, et neile meeldis Noor-Eesti luule ja mitte Hiire kiusamiseks. Ühtlasi sain teada, et mu ema ja tema parim sõber Inger Kraav olevat kooliajal plaaninud Tori Põrgu põgeneda, et seal otsekui metsinimesed koopas elada. Asjade kokku otsimise tuhinas olevat vanaisa suur talvekasukas juba aeda viidud ning selle saatusliku vea tõttu plaan nurjuski: vanemad said asjast teada.

Laupäeval käisime Ü ja L-ga Paldiskis meie ühise tuttava ajakirjaniku Arni sünnipäeval. Arnit tunnen blogi kaudu: jälgime üksteist. Meie kohale saabudes olid pidulised jalutamas, aga uks lahti ja muusika mängis. Nii ootasime umbes tund aega, kuni saabus kirev seltskond koos kolmejalgse koeraga. Tutvustamisvoorus selgus, et enamik külalistest peab blogi. Üht blogi olin ka mina juba lugenud: Tsitronkollane. Hiljem koduteel üritasin sõnastada, mille poolest sealne seltskond eriline oli, aga ei suutnud, kuid L ütles minu rõõmuks, et ta teab, mida mõtlen. J

Tallinnas veedetud aeg oli jälle nii intensiivne, et pani mõlgutama mõtteid, mis oleks, kui koliks ikka päriselt pealinna. Tartus pole mul juba aastaid midagi teha, pealegi on mitmed mu suhted tartlastega lõppenud fiaskoga. Põhjused seal elamiseks on hetkel abikaasa, ilus mugav kodu ja armastus Lõuna-Eesti vastu. Kui abikaasa ja ilus mugav kodu Tallinna tuleksid, saaks ehk armastusest Lõuna-Eesti vastu ka üle.