See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


10 July 2017

Elmina Otsmani nimelise kombaini punker


9. juulil 2017 oli tore päev. Avasin põllumajandusmuuseumis masinapäeva puhuks restaureeritud Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunkri (punker on mahuti kombaini peal, kuhu terad lähevad ja kui punker saab täis, liuglevad terad toru moodi asjanduse kaudu veoauto kasti). Kõnesolev punker on igasuguseid seiklusi läbi elanud, aga nüüd jääb ta aegade lõpuni muuseumi. Mõlgid on küll alles, aga need vaid kaunistavad auväärt punkrit.
See on meie punker! :)
Ma ei teadnud, kas punkri kordategemine läks õnneks. Restauraator oli lubanud proovida, aga kuidas see välja kukub, sellest polnud mul aimugi, kuni valmis tööd oma silmaga nägin. Nähes värskelt värvitud kombainipunkrit päikese käes säramas ma ainult naersin ja naersin suurest rõõmust. Unustasin hetkeks kõik halva, mille pärast olen viimasel ajal muret tundnud ja lihtsalt naersin. Minu doktoritöö! Midagi käegakatsutavat on minu uurimusest alles jäänud!
Taastatud on pühendus:
„Sotsialistliku töö kangelasele E. P. Otsmanile Rostselmaši tehase kollektiivilt“.

Vanal hallil ajal elas tüdruk, kes unistas traktoristiametist ja hiljem juba igatses kombaini rooli taha. Ta pääses kangelasena II maailmasõjast, kus kõndis traktoreid evakueerides näljase ja külmununa tuhandeid kilomeetreid. Kõik ta unistused läksid täide. Ta nimi oli Elmina Otsman. Palju hiljem unistas üks teine tüdruk võimatust: Elmina Otsmani nimelise kombaini ainsa allesjäänud osa – roostes terapunkri restaureerimisest. See õnnestus suvel 2017, kui punker oli käinud läbi kaasaegse kunsti näitused ja annetatud põllumajandusmuuseumile. Võib öelda, et Elmina elutööle pandi punkt alles punkri restaureerimise ja vaatamiseks väljapanekuga- viis aastat peale Elmina lahkumist ja palju aastakümneid peale ta töisest elust kõrvaletõmbumist, unustust ja pensionilejäämist.
Pidasin lühikese kõne... :)

Ilma minuta poleks seda juhtunud, aga ma ei tegutsenud sedapuhku oma ego nimel. Tean, kellele mu tegu sügavalt rõõmu valmistab. See ei ole kunst kunsti pärast vaid oluline panus ajalukku ja näide, et naised suudavad teha kõike, mida tahavad. Praegu veel ei saa paljud sellest aru, kuid las punker seisab ja jutustab oma lugu ning küll kuulajate read kasvavad.

Kui eufooria on möödanik, tuleb kõik halb uuesti meelde: tapetud linnupojad Viimsis Heki teel, Haabersti hõberemmelga jõhker mahavõtmine, metsade raiumine lindude pesitsusajal, loomavabrikud, kus kanad, lehmad, sead jpt kannatavad inimkonna himude nimel, karusloomad, kes piinlevad kitsastes puurides inimeste edevuse ja raha nimel, lapsorjad, unustatud ja tagakiusatud inimesed. Elame halval ajal, kuid kõik hea tuleb minevikust kaasa võtta, seda peab eksponeerima ja meeles pidama, sest nõnda jääb lootus paremale tulevikule.
Naistraktoristide ansambel Triller koos Saaremaa naismehhanisaatoritega

Toon siin ära kokkuvõtte punkri avamisel peetud kõnest.

Elmina Otsman (1924- 2012) oli Eesti esimene naismehhanisaator ja töökangelane. Ta oli vabariigi esimene naistraktorist ja -kombainer ning organiseeris esimese naistraktoristide brigaadi. Lisaks paljudele teistele aunimetustele sai Otsman esimese eestlasena naismehhanisaatoritele mõeldud üleliidulise autasu: Paša Angelina büsti. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja võimalus kohtuda kosmonautidega.

Elmina sai elu jooksul kaks omanimelist kombaini, esimese neist 1974. aastal. Punker kuulub kombainile Niva SKP-5, mis oli üks Rostselmaši tehase uutest mudelitest. Kuuldes uuest kombainimudelist Niva SKP-5, alustas Elmina kirjavahetust tehasega, kus tema soovitustele tuginedes täiustati mudelit Eesti kivistele ja väikestele põldudele sobivamaks. 1974 saadeti tehasest esimene nimeline Niva isiklikult Elminale. See oli tema jaoks suursündmus. Ta kirjeldab kombaini tulekut ja üleandmist järgmiselt:

„Oranž „Niva“ seisis töökoja juures, selle ümber oli kogunenud palju rahvast ja mängis kolhoosi väike orkester. Kui pillid vaikisid, astus ette „Rostselmaši“ tehase peakonstruktori asetäitja Ivan Voitov ja pidas lühikese kõne. Ta õnnitles kõiki majandi naisi 8. märtsi puhul, mulle aga andis kogu oma suurkäitise kollektiivilt üle õnnitlused. Sealsamas seisis „Niva“. Paremat naistepäevakinki ei saagi olla.“ (Otsman, Elmina. Põldude kutse, 1982: 104).

Kui Eesti sai vabaks, kaotasid paljud naismehhanisaatorid töö. Elmina jäi pensionile.

Katkend Elmina kirjast Voitovile 22. oktoobril 2001

"Tahaksin uuesti kombaini peale, kui ta olemas oleks. Aga temast on järel ainult "saba ja sarved". Minu mehed tõid koju esimese nimelise kombaini punkri numbriga 000164. Ja nüüd ta ongi maja taga, metsa veerel kui mälestusmärk endistele headele aegadele. Ma olen väga rõõmus, et olen pensionil ja minu tööaastad on seljataga. Peamine, ma suutsin ellu viia oma lapsepõlve unistused. Arvan, et 30nd kombaineriaastat olid ja jäävad minu elu kõige tähelepanuväärsemateks, rõõmsamateks ja õnnelikumaks. Selle nimel tasus elada."

Kuidas kombainipunker tuhast tõusis
2015 punkri uus elu algas tänu kulkale, kes mu näitust rahastas. Lasin punkri transportida Viljandimaalt Välustelt Tallinna ARS-i, kus Hansanova OÜ metallikunstnikud sellele minu kavandi järgi jalad alla tegid.

2016 punker oli linnagaleriis minu doktoritöö näitusel „Palju õnne naistepäevaks!“, kus oli punkriga seotud tekst Elmina päevikust, mida luges näitleja Tiina Tauraite, kes on ka ise traktoristiks õppinud.

2016 punker oli suvel Pärnus Uue Kunsti muuseumis näitusel "Mees ja naine: tulnukad".

2016 sügisel leidis punker koha Eesti Põllumajandusmuuseumis Ülenurmel. 2017. 9. juulil toimus põllumajandusmuuseumis restaureeritud punkri esitlus. Kohal olid siinkirjutanu ning naismehhanisaatorid Jõgevamaalt, Saaremaalt ja Lääne-Virumaalt, samuti Elmina Otsmani poeg Kalju Otsman. Esines naistraktoristide ansambel Triller.
Punkri teekond