Jõulud

Sel aastal sõitsime maale Aivariga tema uue tranduletiga. Kuigi auto on 10 aastat vana, seega mitte päris tutikas, pidin tunnistama, et ma polnud elu sees nii uue auto roolis istunud. Väga mõnus oli. Aivarist on hirmus kena seda uhket istmesoojendustega masinat mulle igavesest ajast igavesti volitada. Minu isiklik 1984. aasta Volkswagen on mattunud mitmemeetrise lumekuhja alla. Siit õpetus, kuidas hoida parkimiskohta: parkige auto sügisel ja uskuge, kevadel peale lume sulamist seisab see samas kohas.

Pärast närvesöövat jõulupaanikat Tartu kaubandusvõrgus jõudsime suure pimedaga maale. Aivar siirdus pärast einet Pärnu poole. Järgmisel päeval toimus perekondlik jõuluõhtu. Kunagi kirjutasin oma blogis, et mul on Turus Soomes uus kuum suhe, aga avalikustada ma seda enne jõule ei saa. Nüüd teen teatavaks, et mul oli suhe roosa raadioga. Armusin raadiosse ühes Turu poes esimesest silmapilgust ja ostsin kolm ühesugust mudelit: endale, Pirnile ja Titaniku galerii näitusele. Pirn armus ka kohe ära. Emale kinkisin muude asjade seas raamatu „Kapiuksed valla“, kuna seal on juttu mu kaubamaja homoteemalisest vaateaknast ning palju muud huvitavat. Minu selle aasta lemmikkingitus tuli Pirnilt. Olen vahel rääkinud, et kunstist on siiber ja kunstnikke on niigi liiga palju, aga lüpsjatest on alati puudus, niisiis hakkan hoopis lüpsjaks. Kevadel käisin oma EKA tudengitega Kaiu külas ühes suures laudas joonistamas ning sellest jäi meile kõigile unustamatu elamus. Pirn kinkis mulle lüpsja stardipaketi: lehmapildiga juustu ja -šokolaadi. Lisaks veel sain Pirnilt ääretult asjakohase raamatu „Rindade ajalugu“ (Marilyn Yalom) ning Hello Kitty roosa suhkruvati. Emalt sain moodsa pehme salli. Tegijad kingitused.

Lüpsja stardikas!

Pirn oli köögis remonti teinud!

Jõulu esimesel pühal hulkusin metsas. Ema elab 15 km kaugusel Kuusikust, kus sel aastal on kõige paksem lumi: 65 cm. Kõrged kuused ja männid kõikusid tuules nagu aegluubis ja puistasid lund alla.

Viskasin vahepeal lumme pikali, et paremini näha. Üsna nihilistlik vaatepilt.

 Pipil oli lumes raske liikuda, aga ta pidas vapralt vastu.

Tartusõit

Jõulu teisel pühal tuli lund juurde ning kahtlesime, kas Aivar mulle järgi tuleb. Lumetormi nimi oli seekord Scarlett. Aivar muidugi ilmus kohale, aga kuna sahk veel meie taluteele jõudnud ei olnud, pidime teeotsa minema, kus Aivar ootas. Kõige raskemad teeolud valitsesid Rapla maakonnas, kus sadu oli tugev ja teed nagu songermaad. Igatahes oli see üsna meelierutav sõit.