See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


08 December 2014

Isikunäitus "Kangelanna teekond"



Fideelia-Signe Roots, hetktõmmis videost “Nimetu”, 2014

http://kultuur.err.ee/v/kunst/15e85671-d98b-4e75-a3f6-97fb13a20f89

Olete oodatud Fideelia-Signe Rootsi isikunäituse „Kangelanna teekond“ avamisele kolmapäeval, 10. detsembril kell 18.00, EKA galeriis, Vabaduse väljak 6/8.

Eesti Kunstiakadeemia doktorandi Fideelia-Signe Rootsi isikunäitus „Kangelanna teekond“ esitab lugusid maskuliinse tähendusvarjundiga väljendist „kangelane“. Taaslavastades mütoloogilisi tegelaskujusid, püüab kunstnik purustada ühiskonnas juurdunud arhetüüpseid narratiive.

Käesoleval näitusel mängib Fideelia peamiselt kahe mõistega: kangelaslik versus seksualiseeritud naisekeha, vaadeldes Joseph Campbelli (1904–1987) kangelase teekonna mudelit läbi feministliku prisma. Campbell võttis aluseks tuntud müüdid ning konstrueeris nende põhjal monomüüdi, universaalse kangelase teekonna skeemi, mille eelduseks on meessoost kangelase olemasolu. “Kangelanna teekonna” proovireisijaks on kunstnik ise, läbides erinevaid kangelase teekonna variatsioone.

Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorandi Fideelia-Signe Rootsi isikunäitus  EKA galeriis on osa kunstniku doktoritööst.

Täname: Katrin Kivimaa, Tiina Ann Kirss, Marko Mäetamm, Ants Käärst, Kalev Mahtra, Maria Wattel, Gerhard Lock, Kullar Viimne, Hasso Krull.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit ja Euroopa Liidu Sotsiaalfondi programm DoRa.


----------
Vabaduse väljak 6/8, Kunstihoone sisehoov
Näitus on avatud 11.12.2014–21.01.2015
T–L 12.00–18.00
Sissepääs tasuta
NB! Galerii on suletud 21.12.2014–04.01.2015


We kindly invite you to the opening of the solo exhibition The Heroine’s Yourney by Fideelia-Signe Roots at EAA gallery, Freedom Square 6/8, on Wednesday, 10th of December at 6 pm.

Solo exhibition The Heroine’s Yourney by Estonian Academy of Arts’ PhD student Fideelia-Signe Roots presents stories of the masculine connoted phrase hero. By reproducing mythological characters, the artist is trying to disillusion the archetypal narratives rooted in the society.

At the current exhibition the artist plays mainly with two concepts: heroic versus sexualised female body, by looking at Joseph Campbell (1904–1987) hero's journey model through a feminist prism. Campbell’s ideas were based on the well-known myths which he constructed into a single so-called monomyth, universal hero's journey scheme which premise is the existence of a male hero. The Heroine's Journeyrepresents the artist herself passing through different variations of the hero's journey.

Fideelia-Signe Roots’s solo exhibition at the EAA gallery is part of her doctoral thesis at the Doctoral School of Art and Design at the Estonian Academy of Arts.

We would like to thank: Katrin Kivimaa, Tiina Ann Kirss, Marko Mäetamm, Ants Käärst, Kalev Mahtra, Maria Wattel, Gerhard Lock, Kullar Viimne, Hasso Krull.

The exhibition is sponsored by: Cultural Endowment of Estonia, The Estonian Artists’ Association and European Social Fund’s Programme DoRa.


Fideelia-Signe Roots, hetktõmmis videost “Voore linna päästmine”, 2014
----------
Freedom Square 6/8, in the courtyard of Tallinn Art Hall
Exhibition is opened 11.12.2014–21.01.2015
Tue–Sat 12–6 pm
Free entrance
NB! Gallery is closed 21.12.2014–04.01.2015

Kontakt/Contact
EKA galerii / EAA gallery
Vabaduse väljak 6/8, 10146 Tallinn
GSM +3725266272

29 September 2014

Ateljeesaaga jätkub


Pean oma sõnu sööma. Eelmises postituses kirjutasin: "Nüüd on mul uksekaart ja elu muutub üksluisemaks, sest rohkem ma oma atekasse sisse ei murdma ei pea.". Ühel läinud nädala hilisõhtul ei pääsenud ma sellesse hoonesse, kus mu ruum asub, kuna võti ei keeranud. Kuna ka valvur ei suutnud ust avada, tuli kutsuda lukuabi. Natuke ragistanud, teatas lukuabi, et snepper olevat katki ning selle väljavahetamine maksab muidu 65 eurot, aga minult võtaks ta 50 eurot. Väljakutse ise, ilma mingi teenuseta oleks 35 eurot. Oli pime ja külm reede õhtu, kell oli umbes 22 ning septembrikuus stippi ka ei saa: oktoobris tuleb kahe kuu stipp korraga. Niisiis puudus mul igasugune soov vaat, et kuu söögiraha välja käia. Et aga ööbida oli kusagil vaja, tegin paar kõnet ja saingi ühe sõbra juurde öömajale. Lukuabi ütles, et võtab väljakutse eest ainult 10 eurot. Maksin ja mõtlesin sõbra juurde minnes, mis küll esmaspäeval saab, kui rahvas tööle tulles kinnise ukse eest leiab. Ilmselt peab siis keegi teine lukuabi kutsuma ja vaevalt, et lahke pakkumine 50 eurot siis enam kehtiks.

Esmaspäeval selgus, et majahaldur oli uksele juba ammu uue luku pannud. Ta olevat mulle mingil hommikul helistanud, aga kuna mul on öösiti telefon väljas ja ma magan reeglina kaua, ei saanud ta mind kätte. Normaalne inimene oleks seepeale sms-i või e-kirja saatnud, aga tema lihtsalt lõi käega vist. Ma ei tea. Oleks mulle ometi pähe tulnud, et lukk on vahetatud! Uus võti asus tegelikult minu käeulatuses aknalaua ääre all. Teavitasin haldurit, et soovin uut ateljeed peamajja. See hoovimaja on üldse paras peldik, võtmega või ilma.

Vahepeal käisin Londonis ja vaatasin, mis kunsti seal hetkel näidatakse. Tate Britain'is oli Chris Killip'i fotonäitus, Royal Academy of Arts'i galeriis nägi Dennis Hopperi fotosid (Lost Album) ning road movie’t „Easy Rider“ (1969), mis meenutas mulle mu vanemate ja mu enda elu, ainult ilma narkootikumideta. Filmis muide olevat tõelisi narkootikume manustatud. Ernest arvas, et tänapäeval ei tuleks sellise filmi tegemine enam kõne allagi, mis paneb mõtlema, et ühelt poolt elame mingis kunstlikult turvaliseks muudetud maailmas, aga teisalt laseme sündida sellistel õudustel nagu sõjad, laste-ja loomadevastane vägivald ning üldine looduse reostamine. Film räägib neist, kes vabadust armastavad ning neist, kes vabadust kardavad ja vihkavad.

Tate Modern näitas muuseas Aleksandra Mir’i naljakat videot Esimene naine Kuu peal (1999)

TLÜ-s toimus hiljuti seminar maailmakuulsa ajaloolase Carlo Ginzburgiga. Lugesime eelmisel aastal Prof Tiina Kirsi seminaris Ginzburg'i raamatut „Wooden Eyes“ ja oli väga inspireeriv. Ginzburg on kirglik kõnemees ning näeb välja täpselt nagu apteeker Oskar Lutsu „Suvest“.

Vaadake ka Youtube' kanalit Lilli ja Soomustüdrukud, kuhu laadin üles võrdõiguslikkusega seotud videoid. Osad neist on mu enda loodud: näiteks see värskeim, kus loeme Väikese Lehmaga lastekat Ljuba suurpäev.

08 September 2014

Suled ei ole roostes

Kui väike olin, deklameeris ema suve lõpus alati Kersti Merilaasi luuletust: "Suvi läks kui unenägu- mängides ja joostes. Nüüd on üsna mitmel mehel suled paksult roostes.". Mul jäi üle nuputada, kas mõeldi linnusulgi või kirjutussulgi. Kuna inimestel reaalseid sulgi ei ole, siis võiks seda võtta ülekantud tähenduses kui sulgede kärpimist, mida teeb üldhariduskool. Suveks lendab laps koolist vabadusse, aga sügisel neelab Moolok ta jälle alla, lend katkeb ja suled lähevad rooste. Aga siis peaks vastupidi olema: suve hakul on suled roostes, kuid sügisel ilusad ja tugevad, vitamiinidest tulvil ja päikesest pruunid.

Suvi on olnud üsna sisukas - ilma irooniata.

Mu õde Elo-Maria Roots, kes kribas koolikriitilise romaani Vaimude jaam, sai suvel selle eest nii Eduard Vilde preemia kui ka austava tiitli Aasta Kirjanik 2014. Mul oli juba alates romaani ilmumise hetkest idee, et teen raamatuesitlusel perfoka, kus põletan ära oma põhikooli lõputunnistuse. Paljude suureks imestuseks esitlust ei toimunudki, kuid aastake hiljem sai õde sellegipoolest tuntuks ja Liivi muuseumis Eesti Kirjanik 2014 aktusel paistis olevat õige aeg performance ellu viia. Juhtus aga nii, et pöörasin elamise keldrist pööninguni pea peale, oma lõputunnistust leidmata. Kuna õel oli tunnistus olemas, ehitasime perfoka üles hoopis nii, et tema pistab oma tunnistusele tule otsa ning mina olen see vaim tema romaanist Vaimude jaam, kes toob talle hõbekandikul välgumihkli. Kui tunnistus juba väikese leegiga põles, kargas oma kohalt püsti museoloog ja pedagoog Krista Piirimäe, kiskus tunnistuse enda kätte, kustutas ja pistis oma ridiküli, et museaal kaduma ei läheks. Ta hüüdis, et ta ei suuda uskuda, et põletatakse dokumenti. Olime rahul: publiku sekkumine on hea märk.

Krista Piirimäe sekkumine

Vaata videot performance'ist: http://youtu.be/6lQz0hVWhAk
Vaata videot arutelust: http://youtu.be/7RJnT5lk6x8

Sirbi artikkel

Selle suve näituseelamus oli Varnjas Voronja suvegalerii avamine ning ühtlasi Kiwa kureeritud punginäitus „40 aastat eesti punki“.
Üks Kalev Mahtrast tehtud pilt pandi suurelt Delfi Publiku vastava loo juurde. Üldse pildistati palju, sest kohal oli väga fotogeeniline seltskond.

Fideelia ja Kalev Mahtra Kiwa punginäitusel. Pildi autor Ly Lestberg

Akadeemik Dr. Insomadina Onyinyechukyulla-Ra’l ilmus teadustekst ;Paranoia kirjastuses trükitud raamatus „Seeneriik on lähedal“, mille esitlus pidi toimuma Tallinnas Patareivil. Kuna Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf keelas Patareivi ära, rändas üritus Pärnu. Oleks see Tallinna jäänud, oleksime õega seal seeneteemalise perfoka teinud, aga Pärnuminek tundus liiga tüütu, sest  meie kummagi põhielukoht ei asu hetkel Tallinnas, kust see buss muidu läks.

Käisime õega Patti Smithi kontserdil. Patti sõnum oli, et võim on rahva käes, teie olete tulevik ja tulevik toimub praegu. EKKM-is toimus aftekas. Lootsin, et kohtun seal Pattiga ja saame koos pilti teha, aga võta näpust. Ootasime kella 01.30ni, kuni selgus, et ta olevat pidutsenud hoopis teisel aftekal, klubis Sfäär ja nüüd liiga väsinud, et EKKM-i tulla. ARS-i atekasse ööbima jõudsime enne kella kahte ning valvurit ei olnud, niisiis hüppasin üle aia. Õde hakkas ka ronima, aga ei saanud üle ja tekitas sellist müra, et valvur ilmus hoovi: seesama venelane, kellest kirjutasin üle-eelmises postituses. Ilmselgelt oli tal meist kopp ees. Miniseelikus tibi püüab üle aia ronida. Hüüdsin talle pikema jututa, et lasku õde sisse ja seda ta ka tegi, pühendamata talle ainsatki sõna. Nüüd on mul uksekaart ja elu muutub üksluisemaks, sest rohkem ma oma atekasse sisse ei murdma ei pea.

Kirjanik Elo-Maria ja kunstnik Fideelia minemas Patti Smithi kontserdile. Foto Elu24
Suve jooksul sai selgeks, et esimese doktoritöö näituse teen EKA uues galeriis Tallinnas ja avamine on detsembri algul. See galerii asub Vabaduse väljakul kunstnike majas. Üsna palju aega on kulunud organiseerimisele ja tööde valmistamisele ning nagu ikka, on tööde tegemine lõbus, aga orgunn ja rahade taotlemine ebalõbus. Teine näitus tuleb mul järgmisel aastal Luunja galeriis „Meie aja kangelane“. Eelmises postituses kirjutasin surmaga võidu jooksmisest. Sel suvel olen saanud kolm intervjuud, varsti peaks õnnestuma ka neljas ja viies. Mulle hirmsasti meeldib see teema ja need unustatud inimesed, kes mulle oma elust ja tööst pajatavad.

Veel häid sündmusi suvel: kellaneljatee Luunja paplialleel Moksis resideeruvate kunstnikega ja Tanel Randeri korraldatud vaesuseteemaline vestlusring Y-Galeriis, kus samal ajal oli Alexei Gordini näitus.

Kella 4-tee Luunja paplialleel, mida tahetakse maha võtta

Vaesuse teemaline ümarlaud Y-Galeriis

No ja siis see kass Buffy. Unistasin koerast, aga saatuse tahtel sain kassi, kes toodi kohale vaesuse ümarlaua järgsel keskööl. Niisiis pärast seda, kui vaesuse ümarlaual vaesusest kõnelnud olin, ostsin kassile kõige kallima tualettruumi, kraapimispuu ja keraamilised toidunõud (umbes 70 eurot kokku) ning endale kõige odavamad nuudlid (26 senti pool kilo vist). Mul endalgi pole nii ilusat vetsu kui kassil. Minu rõõmuks on Buffy väga puhas ja korralik ning oskab kasutada tualetti nagu oleks seda eluaeg teinud. Lisaks on ta nagu koer: hüppab üles ja magab esikus ukse ees matil. Mängud on meil karmid. Sülekass ta ei ole. Varsti hakkame õues käima, ostsin talle punased traksid. Pidasime teda üldiselt tänaseni emaseks. Täna käisime esimest korda arstil, kes ütles, et Buffy polegi emane vaid kastreeritud isane! Küll ma naersin. Kastreeritud isased pididki ebatavaliselt suureks kasvama jaa neil pidid puuduma laiad lõuapärad. Tuleb välja, et Buffy sattus mu ema juurde teeotsa juba kastreerituna ja ilmselt korralikust kodust, kus loomade eest hoolitsetakse. Kuna aga keegi kuulutustele ei vastanud, on see kass nüüd minu. Õnneks oli kiipimata, muidu oleks tõesti pidanud kassi pärast kogu seda kohanemisraskusi omanikule ehk isegi tagastama, kui ta tahtnud oleks. Arst küsis, kas nimi jääb samas, ma ütlesin, et jäägu samaks. Buffy on ilus nimi, üsna sooneutraalne pealegi. Vampiiritapja Buffy seriaali järgi muidu pandud.

Buffy

Buffy tualett, kausid ja kraapimispuu
Suvele pani punkti uskumatu leppimine inimesega, kellega on kuude kaupa käinud igavene jama. Selgus, et minus on varjatud võime muuta vihavaenlane oma sõbraks. Ma pole ammu nii rõõmus olnud. Probleem seisnes tegelikult selles, et me ei saanud otse teineteisega rääkida vaid suhtlesime läbi suuvoodri, kes arvas, et meil pole mõtet kohtuda. Ta vist kartis naiste kätši ja alahindas mu suhtekorraldusvõimet. Lõpuks aga sai mul mõõt täis ja ma lahendasin aja jooksul kuhjunud arusaamatused ühe hoobiga, minnes ette teatamata kohale ja haarates otsemaid härjal sarvist.

Tänukingitus endiselt vaenlaselt, praeguselt sõbralt
Nüüd on kõik hästi. Tegelen oma lemmikasjadega. Raha võiks muidugi rohkem olla, seega püüan peale detsembrikuist näitust kondiitrina tööd leida.

Mis veel doktoritööd puudutab, siis kui veidi aega tagasi mainisin oma juhendajale süüdlaslikult, et pole suvel eriti lugenud, vastas ta, et väga hea, ära loegi. :)

Pinni ja panni, täna lähme vanni! Foto autor Triin Erg

18 June 2014

Vaprate tüdrukute elu

Minu esimene aasta EKA doktorantuuris on nüüd läbi ja mind viiakse üle teise aasta doktorandiks. Hiljuti toimunud atesteerimine kulges hästi. Isegi kõige rangem komisjoniliige naeratas mulle.

Suvi on minu jaoks välitööde aeg, aga viimatised lumetormid ja vihmavalingud on mitmeid plaane segi löönud. Midagi on siiski ka juba tehtud, näiteks käisin 7.- 8. juunil Kütiorus XII vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul. Aasta aega tagasi polnud mul millestki niisugusest aimugi - areng on silmaga nähtav. Kohapeal filmisin, pildistasin ja kõnelesin naistega, kes kutsuvad end tütarlasteks. Neid oli kohale sõitnud üle terve vabariigi, kõige arvukam seltskond Saaremaalt. Meeleolu oli veidi hillitsetud. Inno Tähismaa Võrumaa Teatajast võttis tüdrukute moraalselt juhilt Loniida Bergmanilt intervjuu, mille käigus jõuti tõdemuseni, et maaelu on välja suretatud, nõuka aja lõppemisega kadus vajadus paljude traktoristide järele, sest kadusid majandid ja polnud enam põlde, mida künda. Noorim endine naismehhanisaator oli 46-aastane ja ilmselt viimane naine, kes nõukogude ajal traktoristiload sai: "Nii kui load kätte sain, nõukogude liit lagunes ja ma ei leidnud tööd.". Tööinimesi enam ei tunnustata. Paljud endised töökangelased on hetkel töötud või koristajad. Kitsaskohtadest riigis ei juleta enam avalikult rääkida, sest võib probleeme tekkida. Tuleb teha nägu nagu kõik oleks hästi. Kokkutulek algas Toonela teele läinud kangelaste mälestamisega. Süüdati leinaküünal, seisti vaikides. Paljud endised töökangelased on kas juba surnud või haiged. Jooksen sel suvel surmaga võidu, et veel elusolevaid Paša Angelina auhinna omanikke küsitleda ja neil kätt suruda. Nad tegid eluaeg ränka tööd, kuid nüüd ei mäleta neid enam keegi. Paša Angelina büst oli kõrgeim riiklik autasu, mida naistraktorist võis saada. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja võimalus kohtuda kosmonautidega. Kõlab nagu ulme mingist teisest universumist. Paša Angelina oli esimene naistraktorist Nõukogude Liidus ning pidi oma töö tõttu alguses taluma külaelanike mõnitusi ja isegi füüsilist vägivalda. Nii hirmutav tundus tol ajal (1930ndtel) iseseisvalt meeste alal elatist teeniv naine.


Avamisel kõneles ka Võrumaa vallavanem Georg Kruuda. Ta nägi välja nagu murtud mees ega teeselnudki head tuju. Rääkis, kuidas Võrumaa inimestest tühjaks jääb, kuna minnakse välismaale ja lapsi ka ei sünni. Väljend "lapsi muretsema" pidi ära hirmutama. Lapsi peaks hoopis "rõõmutsema". Ta tunnustas naisi raske töö eest ja kinkis neile puuviljavaagna. Naised kinkisid igale kõnelejale traktoriga medali. Ka mina tegin lühikese enesetutvustuse ja medalita ei jäänud.


Võrumaa Teataja pilt

Viimasel ajal on murekohaks kokkutulekutele jõudmine. Kui vanasti saabusid maakondadest suured bussid, siis nüüd selleks enam raha ei ole. Kel võimalik, tulevad enda või lapselapse autoga. Paljud on sunnitud loobuma. Saare naised on seni kõige aktiivsemad pidutsejad ja reisijad.Muidugi sai ka nalja, räägiti anekdoote, tantsiti ja õhtul käidi saunas. Tutvusin paljude lahedate tüdrukutega ja tundsin end nagu kodus. Siin on Inno Tähismaa artikkel.

Põlvamaa endised naismehhanisaatorid kannavad särgil igaüks oma masinat - kes juhtis traktorit, kes kombaini.

Tartumaa Belarusipiigad ja naine, kes pole jumal ega masin

Hiljuti ilmus Semiosalongi kataloog, kus on ka minu artikkel. Peale suurt kätši trükiti seal muuhulgas ära pilt mu viimasest aktsioonist Kroonika peol, ilma milleta oleks lugu poolikuks jäänud, sest kangelasliku naisekeha kaubastamine tuli lõpuni viia. Huvitav, et mu aktsioonid nii akadeemilisel kui meelelahutuslikul rindel nõnda palju kirgi kütavad (kuulu järgi pidid osad naised mind juba paaniliselt kartma - äkki võtan suvalisel hetkel lambist tissid paljaks ja mis siis saab?). Igal juhul on Anu Saagim koos minuga nüüd raamatusse raiutud.

Laupäev möödus Valgemetsas, kus juhendasin maalitöötuba. Toimus küladepäev ja kohal oli Vastse-Kuuste valla külade rahvas. Minu idee kohaselt panime 7 m pika lõuendi maha ja ma näitasin ette, kuidas Pollockit teha. Algul kostis hääli, et sellise stiili eest oleks koolis kahe saanud, kuid suuremale osale  hakkas see meeldima ja kiiresti sündis teos "Valgemetsa variatsioonid". Väljamaali tehnika on üsna lollikindel. Sellega ei saa väga mööda panna, kuna joonistusoskust ega kunstitehnikate valdamist vaja ei lähe. Ainuke häda - ilm oli vilets. Käisime kaks korda suure lõuendiga õuest tuppa ja toast õue, kuni otsustasime, et rahulikum on tuppa jääda. Äike kord lähenes, kord kaugenes. Vahepeal tuli suur vihmavaling, siis taas selgines.

Näitlik õppetund

Valgemetsa küla pilt

Lisada võib kohalikke männiokkaid ja liiva

Pühapäeval vabastasime kuivanud Raudallika kividest ja muust sodist ning ta hakkas uuesti voolama. Meid aitas kopamees Arne Roiult. Ma sain ise koppa juhtida. Polnudki raske, kangid tuli selgeks õppida ja sain päris tubli tüki tööd ise ära teha. Võimas elamus! Ilm oli ilus ja kolme tunniga sai valmis. Allikast tuli välja mitu suurt kivi ning kaks neist paistsid nagu ohvrikivid. Kaevata tuli päris palju, enne kui vesi tulema hakkas. Rõõm oli suur, eriti mis puudutab tädi ja ema, kes lapsepõlvest allikat elusana mäletavad.

Kopp ees :)

Ilm on olnud viimasel ajal kohutav. Isegi ilmateenistus imestab, et ajaloost pole teada veel ainsatki nii ulatuslikku suvist lumesadu nagu 17. juunil. Sadas nii lund, lörtsi, lumekruupe kui ma ei tea, mida. Jube. Isegi Tartus!

02 June 2014

Öises linnas

Käisin hiljuti Tallinnas ja jäin ööseks. Kuna kooli lõppemise puhul andsin ära oma üüritoa, oli eesmärk ööbida oma ARS-i hoovimajas asuvas ateljees, kuhu jõudsin veidi enne keskööd. Varem vaid päevasel ajal ateljees käinud, nägin seekord juba eemalt, et värav on suletud. Nii jalgvärav kui autovärav. Kaalusin üle aia ronimist, aga arvasin, et signalisatsioon võib seepeale tööle hakata. Siis tuli meelde, et peamajas on valvur. Läksingi ARS-i peamajja, kuid sisse sain ainult välisuksest, järgmine uks oli lukus. Koputasin ukseklaasile. Ilmus hallipäine öövalvur ja jäi muiates klaasi taha seisma. Sisse ta mind ei lasknud, vahtis ja muigas ainult. Ma ei teadnud, kas ta läbi klaasi midagi kuuleb, aga seletasin sellegipoolest, et mul on hoovimajas ateljee, kuid see Rein M. ei ole mulle värava avamiseks kaarti andnud ja ma ülepea ei teadnud, et öösiti värav lukku pannakse. Õieti polnud ma väravat varem märganudki, kuna see seisis alati lahti. Valvur avas ukse, raputas pead ja ütles selges vene keeles: „Я ничего не понимаю.“.

Jäin soolasambaks ja nentisin: „Nii. Vene keel.“ Juhe on koos, aga rääkida tuleb vene keeles.

Valvur ootas.

Proovisin: „Mоя ateljee там но… värav закрытa.“

„Но почему вы идитe в ворота, вы на машинy?

„Нет!“

„Тогда отсюда“.

Valvur laskis mind läbi kahe ukse hoovi peale. Olin nii rabatud, et läksin üle emakeelele: „Rein M. ei öelnudki, et siit saab ka! Ma ei teadnud! Ja lisasin vene keeles: „Я не знал! Спасибо!“.

Valvur naeris.

Sammusin majani, kus asub mu ateljee ning hakkasin välisust lukust lahti keerama. Uksel on kaks lukku. Ragistasin, nii et higi voolas, aga uks jäi suletuks. Seni olin ateljees käinud ainult päeval, mil välisuks on avatud. Kusagil 10 minuti pärast pidin otsustama, kas palun uuesti valvuri abi või hüppan üle aia ja kaon. Piinlik lugu. Viibin öösel suletud territooriumil ega saa oma ateljeesse sisse. Kui üle aia roniksin, näeks valvur seda oma telekast. Väga piinlik. Taastoodaksin müüti naisest kui hüsteerikust, kes ilmub keset ööd ega tea, kuidas oma ateljeesse sisse saada, kuid siis ei lähegi ateljeesse vaid põgeneb üle aia. Kui helistaks tädile ja ütleks, et tulen tema juurde?

Välja oleks saanud ainult kahel viisil: üle aia või läbi suure maja, aga kas suure maja uks üldse jäi lahti? Kui valvur selle pärast minu hoovi laskmist lukustas, olen lõksus. Siis saabki ainult üle aia.

Võtsin südame rindu ja läksin valvuri juurde. Uks oli õnneks lahti. Ütlesin, et võtmetel on midagi viga. Valvur muigas ja tuli minuga kaasa. Tema sai ukse üsna kähku lahti. Ohkasin kergendatult ja tänasin kui ta äkki küsis: „Что вы здесь делаетe в ночью? Jõllitasin teda totralt. Mida ma üldse siin teen? Mida ateljees tehakse? Ma ei ütle ju valvurile ometi, et tulin siia magama -- saamata oma isiklike võtmetega oma isiklikku ust lahti ja teadmata, et värav käib ööseks lukku. Valvur vahtis mind sama lolli näoga kui mina teda.

Lõpuks leidsin lahenduse: „Живопис!“

„Ах да! Живопис, живопис, hehehehh!“ naeris valvur ja lõi käega. Kunstnikud.

19 May 2014

Kangelaslike rindade teekond: Tartu-Karepa-Kroonika pidu

Tiksun siin vaikselt. 15. mail käisime strippar Marcoga Kroonika meelelahutusauhindade galal. Kui Marco mind endaga sinna kaasa kutsus, läksin nii elevile, et unustasin osa riideid selga panna. Jalga panin teksad ja palja ülakeha peale sai visatud punane mantel. Õu mai gaad, Kroonika pidu ikkagi! :)

Tegelikult polnud päris nii. Väike eellugu Kroonika peol toiminule on järgmine: olen seoses doktoritööga mõelnud, kuidas oma palja ülakeha aktsioone käsitleda teisiti kui meedia ja üldsus seda on teinud. Paar nädalat tagasi esitasin Semiosalongis ettekande, kus rääkisin naise kui kangelase seostest naisekeha seksualiseerimise ja kaubastamisega. Samal ööl koju minnes leidsime ukse eest ostukäru, millega sooritasin veel loengujärgse fotosessiooni. Hommikul laadisin pildi Facebooki Semiosalongi sündmuse lehele, kust Facebooki tsensor selle maha võttis. Moraalijüngrite arvates on naise rinnanibude eksponeerimine sõjakoleduste ja vägivallafilmide näitamisest palju ohtlikum. Meeste nibud on OK.
Kaubastatud naisekeha

Facebooki tsensuur
Minu palja rindkere aktsioonide põhjus on lihtne: naiste ja meeste kehasid tuleks samas olukorras võrdväärselt käsitleda. Seda ütleb ka soolise võrdõiguslikkuse seadus. Mul ei ole tegelikult mingit vajadust end paljastada, küsimus on põhimõtteline. Eelmise aktsiooni kohta saab infot mu kodulehelt.

Kroonika gala jaoks tegi Sandra Jõgeva mulle meigi ja soengu ning andis stiilisoovitusi.

Kroonika peo aktsioon oli eneseirooniline. Paigutasin end ise meelelahutusareenile, kuhu varem sattusin oma tahtest sõltumata. See on näide mässava naisekeha kaubastamisest. Tänu kollasele meediale tunnevad paljud mind ainult kui palja rindkere aktsiooni tegijat ja osad mõtlevad, et ma peale rindade näitamise muud ei oskagi. Tahtsin näha, mis juhtub kui glamuurimaailma sõidab sisse nende endi poolt klikkide nimel ekspluateeritav riietamata ja tuunimata naise ülakeha. Et mitte luua vale muljet nagu ma oma rinnanibusid varjaksin, jätsin nad meelega katmata, kuigi pidulikul üritusel oleks vabalt neile glitterit võinud peale riputada.

Kuna Marcole tehti peole sissesaamisel takistusi ning rahvamassid olid meeletud ja ma ei teadnud, kus fotosessioon toimub, hoidsin esialgu punast mantlit seljas. Fotostendi ees heitsin selle efektse kaarega maha, ta helkis nagu veripunane revolutsioonilipp ja saalis muutus piinlikult vaikseks. Fotograafid pildistasid, kohmetu naeratus näol. Meie lahkumisel jaotus rahvas lahte leeri ja andis teed. Toimus sama, mis teel Tartust Karepale: rahvas ei osanud palja ülakehaga naisesse kuidagi suhtuda. Osadele mõjub see samamoodi nagu tulnuka nägemine, mida on mulle isegi otse tunnistatud.

Anu Saagim jõudis kohale hetkel, kui fotostendi eest lahkusime ja saanud teada, et poseerisin paljaste rindadega, tahtis minuga koos pilti teha. Hiljem uuris, millega tegelen. Rääkisin, et õpin EKA doktorantuuris ja uurimisteemaks on naine kui kangelane. Anu leidis, et see on tõesti lahe ja tänas mind vaimuka aktsiooni eest. Anu Saagim on üks vahetumaid ja värskemaid meelelahutusmaailma kangelasi. Nii palju kui mina näen, ei ole ta võlts ega pea end mingiks äravalitud ülikuks. Marco jaoks on ta lausa nagu teine ema.

Samal õhtul ilmus Delfi Publikus ootuspärases sõnastuses uudis ning pildigalerii.

Tegemist oli mu viimase palja ülakeha aktsiooniga kunsti kontekstis. Edaspidi ilmun seltskonda vaid korrektses kostüümis ja palja rindkerega viibin vaid eraviisiliselt vabal ajal või poseerin traditsioonilist akti, kui see kedagi peaks huvitama. Põhjuseks pole kindlasti mu vanus ega figuur, mida häbenema ei pea (soodavannid ikkagi) vaid sügav tüdimus sellest, et mind ainult tissidega seostatakse. Mu väärtus nagu seisneks pelgalt teatud kehaosades.

Kõndisin palja ülakehaga Tartust Karepale ja Karepalt meelelahutusmaailma.

Kangelase teekond on lõppenud.

Paar sõna veel selle kohta, kuidas Marcot jälle peole lasta ei tahetud. Pidu toimus Vene teatris. Autojuht parkis veidi kaugemal ja nii kujunes teekond punase vaibani üsna pikaks. Vene teatri ukse ees oli mitu telekanalit ja fotograafi. Üksteise järel saabusid 1920ndte stiilis riietatud külalised. Kui olime viimaks punase, kuid üsna tolmuse vaiba lõppu jõudnud, kerkis nagu maa alt turvamees, kes teatas resoluutselt, et talle on antud käsk Marcot mitte sisse lasta. Isegi kutse ei lugenud. Küsisin turvamehelt, kas ta teab, kes ma olen. "Teid ma ei tunne, aga SEDA härrat tean küll!" Õnneks oli kutsel telefoninumber, millele kohe helistasin. Tuli üks keskealine naine ja kutsus mind nurga taha. Naise toon oli jõhker nagu KAPO töötajal:

- Meil on konkreetne käsk Marcot mitte sisse lasta.

- Miks?

- Eelmisel kroonika peol jõi ta end purju, võttis teistelt jooke ära ja tantsis poolalasti!

- Marco on karsklane!

- Kullakene, teie ei tea, mida ta siin teinud on!

Siis äkki: „Oodake!“

Paanikas daam jooksis trepist üles, misjärel ootasin teda ca 5 minutit. Vahepeal andis Marco Publikule intervjuu. Lõpuks naasis eelmainitud naesterahwas nagu puhisev Hiidhalonen ühe noorema naisega ja palus meid Marcoga teeseldud viisakuse ja kõvera hapu naeratuse saatel sisse.

Marco ütles möödaminnes õhtujuht Krista Lensinile, et mis klatšid, sa ju tead, et ma ei joo. Too vastas, et temal pole küll Marco vastu midagi, aga kõrgemalt olevat tulnud käsk teda mitte sisse lasta.

Nüüd tahaksin teada, kes see niiditõmbaja seal ülal on, kes strippar Marcot nii hirmsasti kardab. Jumal või?

Tavaliselt tuleb alkoholism jms. inimesega tuttavaks saades kiiresti ilmsiks. Tunnen Marcot juba kolm aastat. Tal on igasuguseid kiikse, aga ta ei joo, ei suitseta ega tarbi narkootikume. Täiesti paljalt ma teda näinud ei ole, isegi striptiisi tehes jätab ta stringid jalga. Osa meelelahutustööstuse tegelasi on väga silmakirjalikud. Kas nad peavad end strippar Marcost paremaks? Kes peale Marco veel nii orgaaniliselt ja vahetult meelelahutusmaailma ja kollasesse meediasse sulanduks? Kui turvamees poleks olnud nii resoluutne ja daam ei oleks nii vaikselt nurga taga minuga vestelnud, oleksin arvanud, et Marco tõrjumisega teevad nad endile reklaami, aga nende suhtlusviis jättis vägisi mulje nagu nad tõsimeeli kardaksid Marcot kui riiklikku kurjategijat.

Siin on intervjuu, mille Marco andis ning veel paar naljakat pilti. Kuigi terve see äsjalingitud uudis on ilukirjanduslik liialdus, siis järgmise lõigu puhul on tegemist otseselt valeinfoga: "Kroonika peatoimetaja Krista Lensin paraku selle väitega ei nõustunud ja vähe puudus, et ta oleks oma kätega staariks pürgija koos oma saatjaga ukse taha tõstnud." Nagu eelpool mainisin, kinnitas Krista Lensin, et TEMAL pole Marco vastu midagi, aga käsk teda mitte sisse lasta tuli KÕRGEMALT POOLT. Minu kohta ei öelnud ei Lensin ega keegi teine mitte sõnagi. Ma läksin sinna niikuinii ainult aktsiooni tegema ja mind absoluutselt ei koti, mida isehakanud eliit järgmisel aastal minust võiks arvata, sest mul pole rohkem midagi sellist plaanis. Muidugi on tore, et raadiohääli, saatejuhte, seriaalide- ja teatrinäitlejaid nagu Ita Ever nende raske töö eest tunnustatakse, aga Kroonika pidu kui selline pole küll mingi unistuste üritus, kuhu peaks, keel vestil sisse tungima.