See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


26 January 2011

Joonistamisest ja maalimisest ning nende vahekorrast (ZA/UM ainetel)

See tekst on inspireeritud ZA/UM-i blogist.

Kui oled kunagi kunstikoolis käinud või käid praegu, siis tead, kui pekkis selle asjaga meil on. Sa pead taluma pidevalt vinguvaid enneaegselt närtsinud õpetajaid, oma allakäiguspiraalil üsna kaugele jõudnud kaasõppureid ja igavat rutiinset drilli. Keegi peale sinu ei viitsi tundides kohal käia: ei õpetajad ega õpilased. Vahel puudub isegi modell. Sa oled tüdinenud söekarpi õpetajate toast kolmandale korrusele kandmast, sest saabud hommikuti esimesena joonistamistundi. Ja kui sa siis ükskord vihastad ja endale vaba päeva võtad, selgub, et just sel päeval olid kõik kohal ja toimus midagi erutavat.

Mida erutavat võiks leida joonistamises ja maalimises, sellest püüangi täna pajatada, kuid pidage meeles, et ma pole juba aastaid regulaarselt asjaga tegelnud.

Joonistamine

OK, joonistamine, eks. Kui oled kunagi 70ndte Zenit'iga mustvalgeid fotosid teinud, sellele filmile, mille tundlikkust märgitakse lühendiga GOST või ASA, siis tead, millest juttu tuleb. See on mõnusalt mehhaaniline tunne, mis tekib, kui pead filmi tagasi kerima, surudes pliiatsi tömbi otsaga vastu väikest metallnuppu fotoka kere all. Õrn vastupanu üllatab. Kas film katkeb? Ennäe imet, lõpuks hakkab film ikka jooksma ja saad pimikus selle välja võtta, et see siis alguses pilkases pimeduses, hiljem paljulubavas punases valguses ilmutada ja kinnitada.

Joonistus ilmub nagu foto ja sa oled Jumal, kes kontrollib selle ilmumist tühjale pinnale. Kui stuudiotemperatuur on normaalne ning valgust on piisavalt, muutuvad käelihased elastseks. Su selja taha ilmub õppejõud, kes ütleb, et su joonekasutus on veenev ja aktsendid paigas. Parematel päevadel nimetab ta sind virtuoosiks. Sa tabad modelli karakterit lennult ja suudad ta paika panna üheainsa pliiatsitõmbega, kordagi kätt paberilt tõstmata. Vahel jälle konstrueerid alguses karkassi, millele hakkad seejärel ruumilisust lisama.

Omaette teema on valgus-vari. See on kõige tähtsam teema joonistamises üldse. Vormiharjal on valgus-varju vahekord kõige intensiivsem. Rrrrrrrrrrr, ma alles näitan teile! Surun grafiidi vastu paberit ja loon kõige tumedama tumeduse. Musta laigu sisse teen diagonaalselt pooleks lõigatud kustukaga peenikesed siuh-jooned, mille kohta ilmsüütud hiljem küsivad, kuidas ma need läiked sinna sain. Tumeduse kõrval on puhas paber. Valgeim valgus. Kontrastid panevad mind oigama, muudavad metsikuks, mu silmamunad tahavad pealuust välja hüpata, kui kontraste viskan.

Elekter läheb ära - persses. Pliiats muutub nüriks. Nühin natuke tausta teha, aga saan ise ka aru, et olen lootusetu luuser, keda võib eluaeg treenida, aga kes ikka joonistama ei õpi. Üritan kustuka tömbi otsaga varjudesse elu tuua, aga kogu maailm on mattunud halli uttu ja ma ei näe enam ise ka, mis ma teen. Teritan pliiatsi mõõdetud ja täpsete liigutustega kauniks, nii et grafiidi ots on nagu nõelapea, aga siis see murdub ja saabub õppejõud.

Maalimine

OK, tegelikult I HAVEN'T EVEN STARTED YET, BABE!
Maalimine tähendab suuri lõuendeid, tärpentinihõngust sõitmist linnaliinibussis, värviseid küünealuseid ja pidevaid üllatumisi stiilis, „kust see värviplekk mu käisele/seinale/ninale sai?“. Lõuendi ettevalmistamine, millega tehnilises mõttes maalimine algab, on nii masendav tegevus, et hüppan sellest üle, eeldusel, et olen selle töö mõnel keldris või pööningul elaval vanal hallil mehel ära lasknud teha.

Sinu ees laiub kõigi võimaluste maa: 2x3 meetri suurune tühi lõuend. See võib olla toonitud või valge, anyways nüüd on sinu otsustada, mis ette võtta. Ta ootab juba ja see on kahtlaselt väljakutsuv ootus. Kohe alguses ei pea talle näitama kõike, mis sul on. Kõige pingevabam algus on lõuend maalrirulliga üle käia. Taust tehakse tavaliselt enne ja detailid hiljem. Sa teed kogu pinna näiteks krapplakiga üle.

Õlivärvid ei ole lihtsalt kollased, punased või sinised, neil on oma nimed. Eriti põnevaks läheb vabas õhus maalides, kui sisse sõidab õhuperspektiiv. Kaugemal olevad asjad on külmemates, lähemal soojemates värvustes. Lähedal kasutame umbrat, ookrit, siennat ja kaadmiumpunast ning kaugemal koobaltit, krapplakki ja ultramariini.
Laseerivalt maalides jäävad alumised värvikihid pealmise alt kumama, katvalt maalides katame alumise kihi täielikult ära ja kunagi 100 aasta pärast imetehnikatega maali uurides avastatakse, mis värk seal all oli.

Värvide segamises on midagi väga head, sest alati tekib oodatust natuke teistsugune tulemus. Värve võib segada nii lõuendil kui paletil, mis on paksu aastatega kogunenud värvikooriku alla lookas. Vahel võib paletti noaga puhastada: lüüa nuga paksu enesega rahuloleva kuivanud ja iidse õlivärvihunniku sisse ja sealt viiludena massi maha võtta nagu rasvaimu või nii. Paksude esteetika. See ajab lausa higistama.

Reeglina juhtub, et paletil valmissegatud värvi jääb väheks ja siis pead sama värvi juurde segama, aga teist korda ei teki kunagi täpselt sama toon ja sa lähed närvi, aga ei jäta, segad ja segad, kuni lõpuks haarad värvituubi ja pigistad maruvihaselt pool tuubi otse lõuendile. Nüüd ajad selle värvi seal palja kämblaga laiali ning pühid käed mõnuga kitlisse nagu psühhopaadist kiropraktik. Otsaesisel pärlendavad higipiisad, süda taob meeletult ja sa pead istuma. Vaatad oma tööd. Midagi ei saa aru. Tuleb õppejõud, kes hakkab su maali ees kätega paigallennuliigutusi sooritama. Jah, see koht siin on veenev, siia natuke vastandvärvust, sa tead küll mida ma mõtlen, aga võta modelli kõrvadega midagi ette, nad on nagu tassikõrvad!

Kuna oled kiire maalija, teed ühe pildi tegemiseks ettenähtud aja jooksul kaks. Kiirus ei tähenda veel geniaalsust. Võib-olla oled hoopis kiire loll?

Õigel ajal lõpetada on suur kunst, mida valdavad vaid kogenud virtuoosid. Kui liiga kauaks nühkima jääd, muutuvad maalipinnad poriseks ja õppejõud arvab, et peaksid eriala vahetama. Õhinal alustatu lõpeb kibedas pettumuses, tõdedes, et maalimine ei ole sinu jaoks, parem hakata joonistama.

Lõuendite suurus ja maalide intensiivsus on tihti pöördvõrdelises seoses kunstniku enda füüsilise suuruse ja näilise intensiivsusega. Mõni kohmakas ülearenenud hiiglane maalib elegantselt ja ilusasti, sealsamas kõrval teeb alakaaluline vaikne tibi lõuendiga selliseid jõunumbreid, et enamik inimesi saab tulemuse nägemisest maohaavad. Ärge usaldage kinnistunud soorolle!

Valmis tööd vaadates ei tohi iial jääda muljet nagu kunstnik oleks selle kallal liialt vaeva näinud ning kahelnud. Kunstnik on Jumal, teos on tema ori ja vaataja on potentsiaalne usklik, kes peab jääma uskuma, et autoril on alati õigus, autor TEAB KÜLL.

Joonistamise ja maalimise vahekorrast

Joonistamine on täppistöö, kus vead võivad saatuslikuks osutuda, maalimine on väiksema riskiga, kuna nässus pinna saab alati üle maalida. Joonistamisest tulles on nägu sageli naerul, suur paberirull kaenlas ja mõtted veel modelli kehavorme analüüsimas. Joonistamine on igavene kevad. Maalimast tulles oled hoolimata küürimisest ikka värvine, levitad uimastavat tärpentinilõhna ja nii mõnigi kord juurdled, kas see jama ikka tasub end ära. Kui hästi on läinud, supled mõtteis juba kuulsuses. Rahast unistamise peale pole vaja aega raisata, sest seda ei tule niikuinii, aga tunne, et suudad mingeid pulbitsevaid jõude hallata ja et sa võid teha, mis tahad on ka päris võimas. Miks te kõik küll kunstnikuks ei hakka?

16 January 2011

Soul Flat

Teaduse seisukohalt on negatiivne tulemus ka tulemus. Elu või teadus, mis seal vahet on. Peale nädalatepikkust korterijama pidime tunnistama, et oleme talveunne suikunud üürikorterite turul võimetud leidma sobivat kodu, seega otsustasime Pirni ja Indrekuga kevadeni vanasse korterisse jääda.

Olen varem alati paari päevaga uue üürika leidnud, seepärast jahmatasid mind sel korral protseduuri keerukus ja pidevad läbikukkumised.

Veider oli vaadata maaklerite ja korteriomanike pöörlevaid silmi, kui käisime kortereid vaatamas ja ütlesime, et soovime tulla elama 2-toalisse kolmekesi: mina, mu õde ja meie sõber Indrek. „Mis kooslus teil on, kui küsida tohib,“ uuris üks meessoost omanik. Teiseks raskeks probleemiks osutus see, millisesse ilmakaarde on aknad. Reeglina on inimestel raske mõista kaht asja: et me olemegi I-ga lihtsalt sõbrad ja et ma tahan Eestis üürida päiksepoolsete akendega korterit. Esimese küsimuse kohta tehakse igasuguseid nägusid, lüüakse käsi kokku ja küllap arvatakse, et jagame ühist voodit või tegeleme pornoäriga. Loole lisab vürtsi fakt, et Indrek on keskealine kaameramees. Üks vene maakler pakkus korterit, kus suures toas oli väike tuba ehk siniseks värvitud kast, milles olevat magamistuba. Kui me tõesti oleksime tahtnud, saanuksime sinna kasti väikese pornoäri püsti panna, perekonna ettevõttena. Teise asja kohta öeldakse, et eee, me ei tea, kuhu ilmakaarde aknad on. Isegi põhi ja lõuna aetakse vahel sassi. Kui ilmakaarte asjus sotti ei saada, leitakse: aga eestis ei olegi ju päikest! Selle peale küsiksin, mis teie mäluga juhtunud on, sest eelmine suvi oli pidevalt selge ning mõnikord on ka teistel aastaaegadel kuu aega järjest klaar ilm efektse värvidemänguga igal õhtul, mis minust akende vale asetuse tõttu nägemata jääks. Ja päikeselaigud seinal, raamaturiiulil, teetassil? Loobuda sellest? Unustage ära. Ma võtan seekord ainult päikesepoolse toa või üldse mitte midagi!

Kolmel korral ei jõudnud me korterit vaatamagi, sest korter kas võeti nina eest ära või mõtles omanik ümber ja ei üürinudki enam seda välja. See, et me Pirniga pidevalt Tallinnas ei ela, tegi üürika otsimise veel raskemaks, sest ma pidin kahel korral spetsiaalselt korterite pärast pealinna sõitma. Korterivahetuse taga ootas kolm toredat tudengit, kes tahtsid kolida sellesse korterisse, kus me lahkuda plaanisime ja kellele olime öelnud, et püüame jaanuari alguses välja kolida. Äärmisel piinlik oli neile teatada, et üritus jooksis liiva. Lohutav ei ole ka teadmine, et meiega tehti korduvalt sama „nalja“, mis oligi suuresti meie alla andmise põhjuseks. Vähemalt ei saa öelda nagu me poleks lillegi liigutanud. Alati ei vea lihtsalt.

Peale kolimise edasilükkamise otsuse vastu võtmist siirdusime Pirniga Artise kinno vaatama filmi Soul Kitchen 
Film oli mõnes mõttes nagu meie elust. Tüüp nimega Zino peab räpases urkas restorani „Soul Kitchen“, mille nimi on inspireeritud soul muusikast. Ta vend istub varguste ees vangis, nende vanemad teavad aga et vend töötab naftaplatvormil. Zino võtab oma urkasse tööle agressiivse vana koka, kel on kombeks klientide peale röökida, mõõgapikkuseid nuge teritada ja kauneid maitsvaid roogi valmistada. Jamad algavad, kui ilma tervisekindluseta Zino selja ära tõstab ja lõpevad, kui vihane suur kondiväänaja selja paika venitab. Sinna vahepeale mahub elu nagu Ameerika mägedel. Seda vaadates oli kahtlaselt tuttav tunne...

Mul lahenesid pärast edasilükkamisotsuse tegemist ka paljud muud probleemid. Sain kulkalt raha uue arvutisüsteemi ostuks, vabanesin mind kuude kaupa vaevanud konnasilmast – te ju tahtsite sedagi teada?- , nägin viimaks ometi fotosid, mida Ronilt juba detsembri keskpaigast alates tulutult küsinud olin. Üks tüüp saatis mulle lõpuks kauaoodatud soome-eesti tõlke Seppo Lehtineni videole. Kõige tipuks tekkis geniaalne idee teha sekkuva kunsti projekt, mis ongi tehniliselt võttes juba tehtud. :)

06 January 2011

Korterijamast nii ja naa :)

Üritan Tallinnas suuremat üürikorterit väiksema vastu vahetada ja vaadake, milleni see protsess mind on viinud! Valisin oma blogirullist mõned blogijad ning lõin iga üksiku autori ainetel tekstid oma kahe viimase päeva tegemiste teemal. Põhiteemaks on liiva jooksnud korteriotsingud.

Margus Kiis

05.01.2011

Sõitsin 05.01.2011 Tallinna, kus kavatsesin kaht üürikat vaadata. Esimene võeti enne ära, kui ma kohale jõudsin. Ootasin maja ees, kui maakler helistas ja teatas, et korter läks ära. Sain nii vihaseks, et maja katuselt kukkus mulle lumi pähe. Tormasin minema. Järgmisel päeval käisin näitustel. Mingid pildid, videod ja koerad olid igal pool. Nägin Draakoni galeriis Elin Kardi. Venelaste hordid tormasid vanalinnas ringi. Õhtul pidime Indreku ja Pirniga teist korterit vaatama minema, maakler aga teatas, et omanik pidi ootamatult linnast ära sõitma ja naaseb alles esmaspäeval. Olen halvas tujus.

Arni Alandi

Hädakarje

Kardan, et hävinud, täiesti hävinud on minu unistus üürida korter suurlinlikuks muutuvas vabariigi suurimas väikelinnas Tlnas. Ei saa lahti tundest, et mind on alt veetud. Armastan kohvikukultuuri & kuigi pean selle eest hetkel punktid Tallinna asemel Tartule andma, ei ole ma 1hti lootust kaotanud leida see päris oma kohvik ka Tallinnas, kuhu mul ikka-jälle asja on. IIseks on mul Tlna kesklinnas enamasti öösiti hea uni. Otsin kiiresti lõunapoolsete akendega 1-2 toalist korterit kesklinnas alates 2. korrusest. Avatud köök ei sobi. Kuidas küll peaks 1 inimeseloom magada saama, kui IIne köögis musta kohvi keedab, tšeburekke ja pirukaid küpsetab, koort vahustab ning oma suitsetavate sõpradega intellektuaalseid vestlusõhtuid korraldab? X ja kombed surevad avatud köögiga korteris pikka piinarikast surma. Selliste kultuuriinimeste kohtumispaigaks peaks olema kohvik, mitte korter, mida 3me peale jagavad erineva elurütmi, harjumuste, usuliste veendumuste & soolise kuuluvusega elanikud. Unistan päevist, mil üürin Tln-s korterit, mis mulle kõigiti rahuldust pakub.

Thonolia

Erakordselt tobe

Olen juba mitmendat päeva kuidagi... kergesti agiteeritav.
Erakordselt idiootne on kulutada aega ja raha, et ilmaasjata Tallinna tulla.
Erakordselt nõme on oodata maja ees ja kujutelda, et uks avatakse ja sind kutsutakse sisse ilusat korterit vaatama, kui hoopis telefon heliseb ja sulle öeldakse, et sa ei saa seda korterit mitte kunagi, sest keegi teine just võttis selle endale.
Erakordselt ärritav on seejärel oodata järgmise päeva õhtut, et teist korterit vaatama minna ja saada tund aega varem teada, et tolle korteri omanik pidi ootamatult linnast lahkuma, nii et korteri vaatamine lükkub järgmisse nädalasse.
Erakordselt haletsusväärne on oma päevi sisustada kinnisvaraportaalides surfamisega.
Erakordselt pettumustvalmistav on avastada, et maaklerid on lollid.
Brrr... ja veel, ma teen oma magistritöö artiklite ja doktorisse astumise ettevalmistamisega seda edasilükkamise asja.

Sandra Jõgeva

Jäätis ja korterijama

Tänase päeva värvikaim hetk oli see, kui MK näitusel Draakoni galeriis vene rahvusest isa ja poeg üht maali vaatasid. Maalil oli kujutatud beežikaid võrksukkades naise jalgu. Isa ütles poisile: „Eta moroženoe“.

Olen juurde võtnud. PP-le kindlasti meeldiks, et mu lohkus põsed on nüüd pruntis nagu õunad. Tervisega on pidevalt mingi jama. Päris hirmus, et nii haigel inimesel nagu mina tervisekindlustus puudub. Ravimid on kallid ja isegi shoppamiseks ei ole raha ning suvila remondiks ei ole ma leidnud ainsatki orja. Ükspäev mõtlesin end teatrimeigiga 10-aastaseks tüdrukuks muuta, aga ma ei tea, kust seda meiki leida. Garderoob on vananenud. Juba tükk aega otsin soodsa hinnaga korsetti. Hiljuti lasin kahele paarile vanadele saabastele uued kontsaplekid panna, paigutades sinna pea kõik oma säästud. Otsustasin, et Soomest 5 euro eest saadud saapad ei ole igapäevaseks käimiseks.

Oeh. Ja see korterijama. Olen tartlane, kes tahab üürida korterit Tallinnas. See ütleb kõik.

05 January 2011

Film „Serge Gainsbourg – huligaani armastus“

Käisime Sveniga 1. jaanuaril Tallinnas Artise kinos vaatamas suurepärast eluloofilmi Serge Gainsbourg – huligaani armastus .
Tähelepanu äratas animatsiooni kasutamine filmis, mis on ka loogiline, sest tegemist on prantsuse animaator Joann Sfari debüütfilmiga. Prantuse laulja, näitleja, režissööri ja poeedi Serge Gainsbourg (pärisnimega Lucien Ginsburg)  elu on kujutatud alates lapsepõlvest, mil ta ei viitsinud isa nõudmisel klaverit mängida vaid läks maalitundi, kus suured onud naisakti maalisid, tema aga pidi olema akti poole seljaga ning mingeid tobedaid lilli joonistama. Unenäoliselt ja naljakalt on kujutatud väikese Lucieni armumist naisakti ning nende koosveedetud aega mererannal, metsas ja kodus, kus poiss teda maalib ja aina veenab, et akt ikka kõik riided maha heidaks. Ega päriselt aru saagi, kas tegemist on unistuse või reaalsusega. Sümpaatia on vastastikune, kuid siis saadetakse Lucien internaatkooli. Vahepeal tekib Lucienile teisik, keda ta hakkab kutsuma oma lõustaks. Lapsepõlves on lõust nagu suur kakuke, hiljem aga pikk, piitspeenike, hiiglasliku nina ja kõrvadega Karlssoni kombel lendav härra. Muide, Serge Gainsbourg'l on uhke kongus nina, mida olen kuulnud kutsutavat juudi ninaks ja tänu oma juudi esivanematele on ka mul taoline. Mu kadunud isa ütles, et sellise ninaga nagu temal ja minul saavutab inimene kõik.

Igatahes Serge isiksus kahestub ja võimalik, et ta oli skisofreenik. Lõust veenab teda tegema hulle tempe, mis tulevad kasuks ta loomingulisele arengule. Näiteks hakkab ta paremini klaverit mängima.

Tõenäoliselt saavad muusikud rohkem seksi kui kunstnikud. Hiljem, kui Lucien maalimise muusika vastu vahetab, hakkab tal naistega vedama ja iseäranis suureks tšikkide lemmikuks muutub ta pärast skandaalse loo „Baby Pop“ välja laskmist. Laulusõnad on üsna mitmemõttelised. See on vaid minu järeldus, aga kuna Baby Pop'i sõnad viitavad 40-le läheneva beibe keskea kriisile, näevad Baby Pop'i videos 18-aastane France Gall ja tema taustalauljad välja nagu väikesed vanadaamid. 


Filmis on France't kujutatud kui hüpernaiivset lapsnaist, kes usub, et ta isal on alati õigus ja arvab, et lugu aniisimaitselisest pulgakommist on lastelaul. On veel üks hitt ja see on palju tähtsam. Tegelikult ma tahangi rohkem sellel peatuda.

Serge Gainsbourg 1966.a. hitt „Pulgakommid“ pr. k. Les Sucettes tekitas furoori oma kahemõttelisusega. Pulgakommide limpsimise all pidas Serge silmas fellatiot. Siin on inglise ja prantsuse keelsed sõnad.
Noor France Gall ei saanud loo topelttähendusele pihta ning laulis seda kõikvõimalikes erinevates kontekstides, neist kõige absurdsem on see, kus suured peenisekujulised pulgakommid kohmakalt tantsivad. Youtube ei lase mul seda videot siia panna, aga link loodetavasti töötab. See video pole küll nii koomiline, kuid ajab ka asja ära:

Paar aastat hiljem olevat Serge France Gallilt küsinud, kas ta vahel kuulab seda laulu ja too oli vastanud, et enam mitte, kuna on selleks liiga vana. Järelikult ei olnud sõnade, mida kogu maailm ammu teadis, tähendus talle ikka veel kohale jõudnud. Kui ta lõpuks teada sai, et teda on ära kasutatud, pandud tema enese teadmata suuseksist laulma, langes ta masendusse, kuna pettus kogu täiskasvanute maailmas. Ta räägib sellest siin ja siin on näha ka peenisekujulisi komme:

Lapsnaise teema huvitas Serget ja nii olevat ta album Histoire de Melody Nelson 1971 inspireeritud Lolitast. Tegelikult kummaline, et ta ise olles laps, just täiskasvanud aktimodelliga semmis (olgu siis unistustes või päriselt).

Filmis on näidatud, kuidas Serge populaarsus aina kasvas ja kuidas tal oli väga palju naisi, neist olulisemad nunnu ja õnnetu Birgitte Bardot ning heledahäälne britt Jane Birkin, keda kehastav Lucy Gordon poos end enne filmi esilinastust üles. Kuulus ja skandaalne superhitt Je t'aime, moi non plus – selle esmase produtsendile ettemängimise juures viibis ka äärmiselt targa ilmega koer.

Kas tänapäeval on meesstaaril sama lihtne naisi saada nagu tol ajal? Mulle tundub, et praegusel ajal on sooline võrdõiguslikkus saavutanud siiski mingi sellise taseme, kus naisel ei ole meest koos tema raha ja võimuga eluliselt tingimata vaja. Kuna naine suudab ise olla rikas ja kuulus, siis kuulsus ei garanteeri mehele veel naiste järjekorda voodi ees. On rohkem iseteadvaid naisi, kelle jaoks võimukas mees on paremal juhul nagu hane selga vesi või lausa turn off.

Oli huvitav vaadata, kuidas Serge vanemad poja käekäigule kaasa elavad. Isa oli oma kuulsaks saanud lapse üle ääretult uhke ning kui nad emaga kuulsid, et poeg käib Birgitte Bardot'ga, sattusid nad lausa pöördesse, kuid siis saabus seesama diiva, silmad pisarais. Miks, vaadake ise.

Filmis oli palju spontaanset musitseerimist, vaba aja nautimist, inspireerivaid kooslusi ja kirge, mis ei võtnud õnneks halva amatöörporno vormi nagu eesti filmides. Minu jaoks oli filmi põhitooniks pidev loominguline seisund: ideede liikumine, seoste tekkimine, suhtlemine, vabadus, siirus ja uudishimu, samuti kahtlused ja piinad.

See film meenutas mulle perioode mu enda ning mu suguvõsa elust. Ammu enne minu sündi, 1960ndatel kui mu ema oli nooruke ja tema vanemad ka veel mitte iidvanad, käis meie korteris tihti koos musitseeriv seltskond: kunstnik Elmar Kits, kes mängis viiulit, laulis ja nuttis samal ajal meeleliigutusest, kunstnik Linda Kits, kes laulis sopranit, TÜ rahvaluule õppejõud Uudo Kolk, kes mängis tšellot, mu vanaema, muusikaõpetaja Salme Taev, kes mängis klaverit. Mu vanaisa, TÜ rahvaluulekandidaat Karl Taev, kes küll maalis hästi, aga kellele oli elevant kõrva peale astunud, oli koos mu ema ja tädiga publik. Kuna tol ajal internet puudus ja telefongi oli haruldane, käidi sageli üksteisel külas ilma ette teatamata. See oli nii loomulik, et keegi ei pahandanud. Aega oli küllalt. Köögis peeti hämarikku ning räägiti matemaatikust korterinaabriga maailma esimestest arvutitest, mis olid toasuurused.

Huvitav raamat Serge elust.

02 January 2011

Kokkuvõte 2010

Siit ta tuleb: mu blogi loetavuse esiviisik! Kuumimad tekstid, mida fännid lugeda armastavad.

Statistika alates 21. augustist, mil seda blogi alustasin.
Kõige rohkem klikke on saanud sissekanne „Uus blogi“, aga sel lihtsal põhjusel, et siia tõi link mu vanast blogist, nii et seda ma tegelikult ei arvesta, kuna sisuga pole siin midagi pistmist.
Teisel kohal on "Staar". Kuna kirjutan siin Eesti esimese LGBTQ raamatu esitlusest, huvitab see teema paljusid ja link antud loole on päris mitmel leheküljel.
Kolmas auväärne koht: „Vittu- kui romantiline!“. On vana tõde, et rahvast keerab üles seks ja vägivald. Pane kirja mõni tabusõna ja loetavus tõuseb hüppeliselt. Muide, ma ei eksi, kui väidan, et nii mõnedki loevad mu blogi tisside pärast. Paljud mu blogi päisepildi oma arvutisse on salvestanud, ei oska isegi ette kujutada. Ilmselt astronoomiline arv.
Neljas koht „Rahva eksp kesklinna lõpututel oinaväljadel“. Pole ime, et Tartu ainus kaasaegse kunstiga tegelev inimkogum (eksp pole rühmitus) pälvib lugejate tähelepanu.
Viies „Kuradi kunstnikud“ kirjuta oma tunnetest, vaimsest ja füüsilisest valust ning suhteprobleemidest, muutu seebiooperlikuks ning lugejarekordid hakkavad tulema.

Tegelikult ei ole ma midagi kirjutanud eesmärgiga odavat populaarsust taga ajada. Kõik on sattumuslik.

Kuidas te siia jõudsite?

Kindel esikoht on Facebookil.
Teisel kohal on mu kodulehekülg, mis näitab, et sedagi üsna palju külastatakse.
Google.ee
google.com
Järgnevad blogid, kust mind on lingitud ja nende seas juhib Arni Alandi blogi Obesega Riiga

Mida te googeldasite?

Esikohal on korrektne fideelia.blogspot.com
Nüüd läheme üksiküritajate manu.
Keegi on jõudnud mu blogisse, trükkides otsingusse meeleheitliku küsimuse: „Milline on vitt?“. Üks on Tai tutvumisportaali otsides siia juhtunud. Soome tutvumisportaalid on muidugi palju igavamad. Muuhulgas on otsitud TÜ õppejõud Toivo Aavikut, LGBTQ raamatut „Kapiuksed valla“, ja skulptor Bela Czitrom'i.
Head uut aastat!