See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


28 June 2011

Lehm, lennuk ja telepaatia

Viimase aja tegevused

Pulmavideo tegemine, jõusaal, maasikate söömine, kunstiprojektide kallal nokitsemine, joonistamine ja lugemine. Peaasjalikult olen lugenud vene autori L. Vassiljevi raamatut "Telepaatiast" 1966. Mul on seal lemmiktsitaat ka. See kõlab nii: "Aju elektripotentsiaali võngete põhirütmiks pidas akadeemik Lazarev sagedust 50 Hz, mis langeb kokku motoorsete tsentrite töörütmiga. Sellest tuletab Lazarev telepaatiliste lainete pikkuseks λ=300 000:50=6000 km."

Viimase aja unenäod

1. Minu kadunud isa ostis mulle Kolkja lähedale natuke metsa ja heinamaad.

2. Sveniga otsisime Draakoni galeriid Tartust Vallikraavi tn-lt. Ühe maja uksest ilmus Elin Kard ja hüüdis, et tulge siia, siin asub Draakoni galerii! Sven tiris mind aga hoopis vastasmajja ja veenis, et Draakoni galerii on hoopis seal! Üks vanamutt oli seal galerist ja kiitles, et neil on Türi maalijate liit näitusi teinud. Hakkasin kätega vehkima, et ei-ei, mina siin näitust ei tee, ma tahtsin Draakoni galeriisse minna ja sattusin siia täiesti juhuslikult! Tädi ei teinud väljagi vaid näitas, et ruum on suur ja väga hästi valgustatud ja väitis, et sellises ruumis näituse tegemiseks oleks tarvis poolt miljonit krooni. Ta küsis, palju raha ma kulkast taotlesin. Vastasin, et nii palju mitte.

Viimase aja perekondlik elu

Panin kodulehele üles oma uusima video "Lennuk ja lehm", mille tegin eesmärgiga näidata oma väikese perekonna eripära. Vaata siia.

Joonistasin hiljuti oma abikaasale pildi ja tegin tordi igakülgse abi eest elus, mida abielu tähendabki. 5. juulil tuleb meil pulma-aastapäev!

16 June 2011

Ori

Ori käis lõpuks Valgemetsas. Kõik algas juba eelmisel aastal, mil avaldasin kuulutuse, et otsin suvilas heakorra- ja ehitustööde tegemiseks orje. Siin on üks blogisissekanne kirjavahetusest teise orjakandidaadiga, kellega kokku ei saanud.

Olime sõlminud kirjaliku lepingu, et ori lammutab mu suvilas vana kuuri ja teeb muid töid ning mina alandan teda vaimselt ja füüsiliselt. Sealjuures vastutab tekkida võivate moraalsete ja kehaliste vigastuste eest ori. Mind pidi ta nimetama Käskijannaks või Jumalannaks (igatahes oleks sõna „emand“ mõjunud laastavalt ta tervisele).

Valisin aktsiooni toimumiseks esmaspäevase päeva, kuna lootsin, et siis on naabrid ära ja saame rahus tegutseda. Seda suurem oli mu imestus, kui juba kaugelt eemalt oma suvilat ära ei tundnud: mets oli maha võetud! Naabermaja on nüüd hästi näha. Kohe tabas mind ka teine ehmatus: suvila trepilt vaatasid mind ammulisui kaks tädi. Üks oli see tore ja viisakas matemaatik, kellega on kiviaegne kokkulepe, et ta võib meie suvilas toimetamas käia, teine tema sõbranna. Ütlesin, et mu abikaasa ja sõber on ka tulemas ja et kavatseme heakorratöid teha. Teatasin orjale, et kuna majas on inimesed, siis jääb tõenäoliselt üritus ära, kuid ori oli juba peaaegu Valgemetsa jõudmas, kaasas tööriistad ja hea tuju ning arvas, et lammutame kuuri ikka maha, tal päev vabaks tehtud ja puha. Mul oli auto kraami täis: seksikas must kostüüm, piitsad, video- ja fotovarustus jne. Ümberriietumist ma muidugi ei teinud. Tädidel tekkinuks küsimusi. Imelik ju, kui saabun suvilasse sportlikus riietuses ja koha peal muudan end wannabe bad-ass dominaks.

Niisiis, esimene kord kus saabusin suvilasse peenelt arvestades privaatse actioniga, oli võetud maha terve suur mets ja maja oli rahvast täis.

Kohe tuligi ori oma autoga ja peagi ka Sven jalgrattaga. Orjal olid oma tööriistad kaasas. Ta on ehitaja. Kõige jubedam, mis orja meelest võiks juhtuda, oleks tema avalikuks tulek, mis oleks kohutavam kui ükskõik, milline vaimne ja füüsiline alandus. Ta pidevalt vihjas sellele varem kui chattisime. Olin osav ta nõrkust ära kasutama ning filmisin ja tegin pilte. Tema isikukood ja nimi on mul teada. Mulle oli käskijanna roll esmakordne, orjale aga juba vist viies kord olla ori. Andsin talle käsu asuda kuuri lammutama.

Ori kuuri lammutamas
Kui avastasin, et ta lobiseb töö ajal telefoniga, käskisin mobiil välja lülitada, mida ta vastuvaidlemata tegi. Kui tabasin ta kuuri taga suitsetamast, käskisin kohe lõpetada ja edaspidi minult selleks luba küsida. Tüüp tegi nagu ütlesin. Välimuselt ta meeldib mulle. Vastupidiselt ühele koledale pässile, kes lootuses mu orjaks saada kunagi mulle oma foto saatis, on ta siiski üsna heas vormis sile poiss. Töö ajal ta ei lobisenud. Mingil hetkel hakkas mulle närvidele käima, et tegelane töötab tuima näoga, kõnnib jalgu järele vedades ja kergelt küürus ning kobiseb nina alla, kui ma midagi küsin. Oletan, et kutt oli enda meelest tõetruu ori, kuid mina eelistan, et mu orja rüht oleks sirge, ta kõnniks jalalabad väljapoole ja hääldaks sõnu selgelt välja. Nii ma talle ka ütlesin. Asi siiski ei paranenud, aga kuna ta töötas korralikult ja täitis kõik tööalased käsud, ei saanud ma eriti pahaseks. Tädi matemaatik ei suutnud ära imestada, kui produktiivsed me sel päeval olime. Tõesti, kuur sai nii maani maha lammutatud nagu poleks seda iial olnudki, lisaks veel palju muidki töid tehtud.

Kaks kuuri

Üks kuur!
Vahepeal peksin orja nõgestega ja torkisin hekikääridega. Jälgisin, et tädi ei näeks. Kui vihma hakkas sadama, jätkas ori tööd, kuna meie läksime tuppa. Siis saatsin orja poodi toiduõli tooma. Võtsin ta ID-kaardi enda kätte, et ta ei põgeneks.

Sven grillis liha ja me hakkasime köögis sööma. Viisin orjale toidu plekk-kausiga kuuri ja panin ta luku taha sööma. Sven arvas, et lisaks kahvlile oleks nuga juba liigne luksus, kuid ma jätkasin joont, et minu ori peab tundma häid maneere, sealhulgas lauakombeid. Lodev ja kombelõtv ori oleks suureks häbiks.

Kui orjale kuuri järgi läksin, tundus ta väga rahulolev ja naeratas mõnusalt. Premeerisin teda temaatilise kohukesega „Black mama“.

Lõpuks pesi ori nõud ja tõi kaevust vett.

Ori nõusid pesemas
Kui hakkasime koju minema, käskisin tal enda järel sõita. Sven tuli ka auto peale oma rattaga. Sõitsin Tartu suunas Kosova küla kaudu mööda kruusateid. Mulle meeldib sealtkaudu liigelda, ilus ja vaikne. Peatasin auto ristikupõldude vahel ja käskisin orjal enda juurde roomata, piits hambus. Küsitlesin teda, lasin tal lugeda ühe lõigu Sacher-Masoch’i romaanist „Venus karusnahas“ ning katsetasin erinevaid piitsutamise tugevusi ja viise. Tagasiside oli ääretult nõrk. Mulle ei jõudnud kuidagi kohale, mida ori tunneb. Orja tunded muidugi pole tabureti tunnetest tähtsamad, aga sellegipoolest oleks mind innustanud emotsionaalsem reaktsioon, sest muidu jääb mulje nagu vehiksin tühja või peksaksin mingit puunotti. Mulle mõjus hommikune turn off õhtuni, mil olime kõik päevatööst väsinud ja tegelikult juba mõtetega kodus. Plaan oli suvilas töö käigus orjaga tegeleda, mitte hiljem talle kellegi eramaal peksa anda. Panin ilusate piltide ja video nimel veel oma kostüümi ka selga, aga mingit powerit ei tekkinud. Amatöörteatri tunne hoopis. Ori väitis hiljem, et valus ei olnudki. Tere talv. No ma ei löönudki täie jõuga. Pooled asjad, mida oleksin pidanud tegema, ununesid väsimuse tõttu ära. Nimelt oleksin pidanud teda piinama ekstra selle eest, et julges tööpostil suitsetada, lobiseda jne. Tundsin end päris kehvasti, kuni järgmisel päeval uuesti värske peaga pildid ja video üle vaatasin, misjärel veendusin, et asi polnudki nii lootusetu. Ori võpatas piitsutamise ajal päris mitu korda ja osad stseenid mõjusid räigemalt kui need tegelikkuses olid.

Ori loeb "Venust karusnahas" ja mina udjan teda piitsaga


"Rooma autoni ja too mulle teine piits!"
Mu juuksed ajavad mind tõsiselt närvi. Hommikune sirgendamine ei andnud mingit efekti, sest niiske ilmaga tõmbusid need uuesti lainesse. Selliste juustega ei mõju ma põrmugi võimukalt. Ori julges öelda, et ma näen välja „uskumatult kena“. Vaat, selle peale sain reaalselt pahaseks. Vanaema on tal kena! Kui ori ID-kaardi tagasi sai, tänas ta mind, suudeldes mu porist saabast. Õnneks oli see käik tema enda fantaasia vili. Mul oli hea meel, et päris kõike ka talle ette ütlema ei pidanud. Tõenäoliselt teeme orjaga ühe katse veel. Kui siis ka kaifi ei saa, tuleb tunnistada, et orjapidamine on kodanlik igand, mis mulle ei sobi. Eks näis.

12 June 2011

Rattamatk paljaste rindadega feminismi kontekstis

Eile käisime Sveni ja Aivariga rattamatkal Tartu-Annikoru-Elva-Tartu. Distants 80 km. Kusagil külavaheteel võtsin rinnad paljaks ja sõitsin nõnda Annikoruni, kus poe ees pilti tegime. Poodi minnes panin siiski topi selga, kuna aimasin, et see ei lõpeks hästi, kui läheksin poodi poolalasti. Oleks siis Aivargi solidaarsuse mõttes minuga koos palja ülakehaga poodi tulnud, aga ei, tema pani särgi selga, kuna arvas, et ta karvane rind šokeerib inimesi! Kohe saabusidki poe ette mingid rullnokad…


Naistel peaks olema õigus riietuda nii nagu nad ise tahavad, kartmata nilbeid märkusi. Isegi palja ülakehaga võiksid naised käia kuumal ajal. Miks mehed seda võivad? Ühiskond peab muutuma, mitte naiste stiil! Londonis, Torontos jne on vinged meeleavaldused, kus naised nõuavad õigust riietuda kuidas iganes, kartmata meeste solvanguid ja vägivalda. Kahe käega poolt.

 – Toronto

 – London

Mare Tralla kirjutas Postimehesse väga hea loo. Toetan tema seisukohti naisküsimuses.




Kuna ühiskond on sallimatu, siis tekkiski minus tõrge siseneda poodi poolalasti. Võiks lõpuks kohale jõuda, et isegi kui naine otsustab palja ülakehaga avalikku ruumi ilmuda, ei tähenda see kutset seksile ja kellelgi pole õigust ahistada miniseelikus ja tikk-kontstel liikuvat naist, meest ega kesksoolist. Saan aru, et loomulik uudishimu paneb sellistele tegelastele järgi vaatama, aga vaadata saab ka viisakalt.
Siit artiklist selgub, et palja ülakehaga käimine on täiesti seaduslik. Naisi eraldi ei mainita, järelikult kehtib see ka naistele.

Muide, poes hakkasin pearätti pähe siduma, püüdes poeukse klaasi peeglina kasutada. Poemüüja õpetas, et lühem räti kolmnurk käib peale. Jäin täitsa sõnatuks. Tuleb välja, et kusagil on maailm, kus isegi rätiku sidumiseks on reeglid. Kas ma olen eluvõõras?



Enne poe ette jõudmist möödus meist vanem mees jalgrattal ja küsis: „How do you do?“ vastasime, et very well. Enamus inimesi, kes meid rattamatkadel kohtab, peab meid välismaalasteks. Eestlased sõitvat autodega.

Ilm oli tohutult kuum ja me tahtsime ujuma minna. Aivar viis meid oma töökaaslase maamajja, kus on väike tiik. Seal me koos roheliste konnade ja kullestega suplesimegi. See töökaaslane on minu blogi fänn. Kindlasti oli ta õnnelik, mind alasti tiigis nähes, aga ta oli äärmiselt viisakas. Ta kaks poega olid ka õues. Samuti viisakad. Filmisin, olles paljas, paarituvaid konni ja Aivari töökaaslane ei saanud traktoriga sõita, kuna enese teadmata olin tal ees. Seepeale küsis ta, ega traktori mürin mind sega!



Elva poest ostsime külma jooki ja juba teist korda jäätist. Kooli jäätist. Täitsa nagu vanasti. Sealt kimasime Tartu. Mul olid eelmisel päeval jõusaalis käimisest lihased jube valusad ja lisaks lõin rattapedaaliga oma sääreluu peale kaks suurt valusat muhku. Nii et invaliid valmis.

10 June 2011

Kitsed lesbide väljakul ja hullud Karepal

2.06 toimus siis lõpuks Pirnil MA kaitsmine. Kui bussijaamast Narva mnt-le TLÜ poole sammusin, helistas T.V. : „Tead, ma nägin sind jälle unes! Sa jõid kohvikus šampat. Mina tulin ja istusin sinu juurde ja maitsesin sinu klaasist, aga sa said pahaseks, et ma sinu šampa ära joon. See pani mind mõtlema, ega sul napsitamisega probleeme ole?“. Olin jõudnud peaaegu Narva maanteele ja sain vaevu kõne lõpetada, kui pöörasin pead ja kohkusin: minust umbes 10 meetri kaugusel sõiduteel sooritas pikki hüppeid ehtne täiskasvanud metskits! Tugevas stressiseisundis loom tormas, keel väljas trammiteele, kus trammid ja autod tuututama kukkusid. Seejärel jooksis ta ühe poe ukse ette ja seisis seal paar sekundit nagu ootaks sisselaskmist. Sealt jätkas ta teekonda Pirita suunas.

Pirn sai oma magistritöö eest „väga hea“ ning nägi tõeliselt uhke välja. Käisime söömas ja siis läksime Kunstihoone „Sõnastamata lugude“ näitusele, kuhu jäin veel õhtuseks screeninguks ka, kuna Pirn, kellel tekkis kohutav peavalu, läks atekasse magama. Kell kuus hakkasid kaks noort kunstnikku Mateja Glavina ja Petra Hrovatin oma aktsioonidest rääkima ja videoid näitama. Ürituse pealkiri oli "Lesbide ülestõus. Aitab! Me oleme valjemad kui vaikus!". Mulle meeldis, kuidas nad sõpradega kleepisid linnas tänavasiltidele peale oma versioone: “Lesbide väljak” näiteks. Suuri pannoosid ja plakateid paigaldati ka. Politseinikule öeldi, et palun ärge plakateid maha võtke, see on kunstiprojekt ning ei võetudki kohe. Alles paari päeva pärast olid need läinud.

Pärast läksin L.L poole, kus valitses sume varasuvine õhtumeeleolu. Vaatasime mu viimatist videot ja ajasime juttu.

Järgmine täistööpäev lõunapausiga Põhuteatris kulus meil Pirniga kunstisaalides. Loomulikult võttis kõige kauem „Sõnastamata lugude“ väljapanek ja ma tänasin õnne, et kaht seal näidatavat filmi olin varem näinud. Mulle meeldis Minna Hindi ja Liisi Eelmaa videointervjuude komplekt. Koomika oli olemas, probleem olemas, absurd olemas. Mare Tralla töö mõjus alguses üllatavalt, kuid mida rohkem ma ta päevikut lugesin, seda enam hakkas tunduma, et see on lesbifoorumisse saadetud murekiri. Keelekasutus oli üsna omane murekirjadele ning tegevuskäik etteaimatav. Tekkis küsimus, kas sarnasus murekirjadega oli taotluslik ja kas päevik oli kirjutatud juba mõttega see näitusel esitada.

EKKM-is meeldis Köler Prize võitnud kunstniku töö ning lahe oli Sigrid Viir. Timo Tootsi installatsioon nüüd töötas ja ma sain ka lõpuks teada, kui kuulus ma olen. Kunagi ammu, kui seda proovisin ei töötanud. Pirn veel ei tahtnud algul oma ID-kaarti läbi lasta, põhjendades, et foto olevat kole ja tal olevat piinlik, kui see kõigile avalikult nähtavale tuleb. Pärast lasi ikka ja foto paistis seinal ilusam kui originaalis.

Mina autahvlil

Viimane, mida vaatasime oli EKA magistritööde näitus Loovalal. Ronisime järsust trepist üles ja ma mainisin, et kunst ükskord mu tapab, sest higi juba voolas ning jalad olid käimisest ümmargused. Korraga avanes meie ees Art Allmägi magistritöö „Nägin täna öösel unes…“ (juhendaja Teet Veispak). Jahmusin. See oli hea. LGBTQ-temaatika oli lõpuks ometi lihtsalt ja lühidalt kokku võetud. Koomika, absurd, lihtsus. Tõesti fantastiline, et viitsisin treppidest üles ronida ja seda nägin.

Art Allmägi installatsioon

„Sõnastamata lood“ näitus on kokku pandud suuresti dokumentaalsetest materjalidest. Kuna olen varem ise küllaltki palju samal teemal dokfilme ja -asju näinud, jäi ahaa-elamust saamata. Olen muide palju mõjuvamaid filme näinud, kui eelmainit näitusel. On olemas dokfilme testosterooni võtvatest naistest, kes filmi kestel vaataja silme all muutuvad meheks, on filme paduheteronaistest, kes püüavad end lesbiliseks muuta, on mängufilme, kus vanaaja lesbit hoitakse maa all kinni, et ta mehega abielluks ja lõpuks riietatakse ta meheks, on filme… on FILME! Kus need olid? Eks vist Artises, sest OMA Festivali raames näidatakse sealgi päris kõvu filme. On erinevaid näituseformaate, ideoloogiaid ja maitseid, aga praegu olen ma sellises meeleolus, et näitustel võiks olla rohkem suuri mängukarusid ja vähem pikki filme.

Õhtul käisin tädi sünnal. Tädi rääkis, et kavatseb teha meie abiga suure suguvõsa albumi. Sain tädilt oma vanaisa kohta artikleid ja vanaema vanu päevikuid. Loed, kui raske elu oli II ms ajal ja järjest kukub päeviku vahelt kuivanud nelja lehega ristikheinu ja viie lehega sireliõisi… "Jumal hoidku meid kõiki. Vast jätavad osa maad ja metsa meile alles. Nii ilus on oma metsas jalutada.".

Järgmisel päeval käisin Karepal Michael Sagritsa majamuuseumis. Valmistun augustis toimuvaks performance ürituseks „Äng“, mis toimub Karepal ja kuhu mind osalema kutsuti, nii saingi Teet Veispaku nõusse, et mulle seda paika tutvustaks. Lisaks käisime Rakveres näitusel „Minu erootika“. Sven tuli ka Tartust. Näitus ja majamuuseum olid paljutõotava auraga ja ilm oli ilus.

Rakveres on Kondivalu apteek

Rene Reinumäe skulptuur “Haigutav kunstnik”


Jüri Ojaveri teos "Ela ja sära" erootikanäitusel



Sven ja Olga linnupesi uurimas

 Sven hõljub mööda õue

Vestlus nagu tibutants :)


Hiljem sõitsime Sveniga bussiga Tapale ja sealt rongiga Tartu. Tapal passisime ühes urkas.


Rongis lugesin Sacher-Masoch’i romaani „Venus karusnahas“ ning süvenesin sedavõrd, et oleksin Tartu peaaegu maha maganud.

Tartus käisime TÜ kohvikus jäätist söömas ning ma avastasin sealt vana külaliste raamatu, mille esimesed sissekanded olid tehtud kohviku 10.juubeli puhul 50ndatel aastatel. Oma vanaisa nime, kes oli agar kohvikus käia, ma ei leidnud. Ta armastas pigem Werneris istuda. Kohvikus mängis selline muusika, mis hulle rahustab, ja hullud me ju oleme. Normaalne inimene ei teeks oma eluga nii nagu mina.




Või nagu Sven.




5.juunil Tartus pööran pilgu taevasse ja näen, et sajab lund. Tumesinise pilve taustal valgustab päike üle terve atmosfääri lendlevaid võililleseemneid. Keset seemneid lendavad omakorda piiritajad, kelle tiiva alumisi külgi päike oranžikalt valgustab. Seemned maanduvad, kuhu tuul nad viib, et aasta pärast uuesti tärgata. Sinna on palju aega.