See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


27 April 2011

Võit

Sõitsime Sveniga laupäeval ratastega trajektooril Tartu-Valgemetsa-Tartu. Distantsi pikkus oli 81,10 km, minu max kiirus 36,9 km/h ja keskmine kiirus 14,8 km/h. Tegime Roiu poe ees peatuse. Kohalik joogiklubi oli juba kohad sisse võtnud. Kui õhtul kella 21-ajal tagasi vurasime, istus veel paar meest samas paigas. Roiu kaudu oli tore sõita, sest seal on rohkem metsa ja väiksemad teed, olgugi et teekate on pikalt kruusane. Valgemetsas olid jalalihased juba päris kanged. Sven hakkas kohe põõsaid välja juurima, ma üritasin riisuda. Raadiost tuli mingi totaalselt sürr saade, kus loeti ette naiste kirju, kes olid kirjutanud oma meestemagneti kuulsusega sõbrannadest. Saatejuhiks oli Kirsti Timmer ühe mehega. Meile Sveniga jäi üks lause meelde: "Voldivahe prügist puhtaks ja läheb jälle!".


Tagasitee oli alguses karm, sest lihased ei olnud eelmisest raundist veel välja puhanud. Kaunis Lõuna-Eesti kuppelmaastik tundus sel hetkel eriliselt vaenulik. Juba enne Lootvinat vajusin bussipeatusse maha, nii et mööduv tervisejooksja mind uudishimulikult seiras. Mõelda vaid, et maainimesed ka tervisesporti teevad! Aga ta oli ehk kevadpühadeks maale tulnud linnavurle nagu meiegi.

Ühe silla peal küsis purjus mees Svenilt, kas pole raske vändata. Sven pööras oma kolmepäevase habemega kaetud näo mehe poole ja vastas „Ei“. Mees: „Oi, vabandust ma arvasin, et olete tüdruk!“.

Ilm oli terve päeva olnud väga ilus ja soe, aga kui päike silmapiiri taha vajus ja maastik lamenes, oli tegelikult palju kergem sõita. Räpina maanteel hakkas hämarusest paistma uhkelt sädelev Annelinna katlamaja, mille esisel põllul kogunesid kisendavad haned. Päris üks hani oli. Jäin soolasambaks lausa. Sven sõitis koju, aga ma jäin katlamaja ning linde pildistama ja filmima. 

Tartu siluett Räpina maantee poolt

Katlamaja Räpina maanteelt

Katlamaja ja auto
Mul nüüd sünnipäevaks saadud uus Lumixi HD digiseep käigus. Tegin juba isegi videomontaaži sellega filmitud toormaterjalist ja panin pealkirjaks eksp-i mailinglistist inspireerituna „Haneauk“.



 
Kella 22-ajal end koju vedanud, avasin Facebooki ja sain teada, et olen võitnud filmiga Mehe tee  esikoha 46ndal üleriigilisel harrastusfilmide festivalil. Kust siis veel enda kohta uudiseid lugeda, kui mitte FB-st, kuhu sõbrad neid üles riputavad! Preemiast teatati mulle juba nädalapäevad varem, aga kirjas ei täpsustatud, mitmenda koha ma võitsin. 43ndal harrastusfilmide festivalil sain oma teise filmi, Harilik pensionär eest ka auhinna, aga mitte esikoha vaid lihtsalt tunnustuse, raamatu ja diplomi, milliseid jagati mitmele filmitegijale. Nüüd selgus, et esikoht ning korraga olin raadios ja lehtedes, eriti ägedalt veel Päevalehes. Oleksin teadnud, et esikoha sain, oleksin ilmselt Valgemetsa asemel siiski Tallinna Artise kinno oma autasu järgi sõitnud. Esikoha auhind on diplom ja 127 EUR-i. Ema teatas järgmisel päeval, et talle pidid igasugused tädid helistama ja küsima, et kas tõesti ta tütar on võitnud esikoha ning et kas tõesti ta tütar on selle artikli autor, mis kunstnike palkadest räägib ja muud säärast.

Pereteemaline video sai täna valmis. Homme sõidan Tallinna ning sealt reedel Londoni. Tagasi tulen 3. mail, kui vahepeal päikese magnettorm Maad ei taba. Briti kuningliku paari pulm on tegelikult juba piisavalt kohutav. Rahvas kogunevat juba praegu magamiskottidega linnaruumi uhket paariminekut kaema.

20 April 2011

Kirev nädal


12. aprillil oli kosmonautikapäev ja Gagarini lennu 50. aastapäev. Olen sellest põlvkonnast, kus lapsed veel kosmonaudiks tahtsid saada. Tookord ütles ema mulle, et kosmonaudiks võetakse vaid erakordselt tugeva tervisega inimesi, mina aga olin ühtelugu haige ja kehaehituselt kõhn. Ise tundsin end tõsi küll, palju tugevamana kui teised mind arvasid olevat. Nüüd on saabunud aeg, mil tunnen, et olen kosmoselennuks valmis. Jõutrenn ja korralik toitumine on muutnud mind tugevaks ja terveks. Lihaste arvelt on tulnud kehakaalu juurde, kuigi ma pole kindel, et ilmaruumis kaaluta olekus inimese kaal üldse rolli mängib. Doonori puhul mängib küll. Alla 50 kg kaaluv inimene ei tohi verd anda. Nii et kosmosesse ma saaksin, aga doonoriks ei saaks.

Viisin enda ja oma maja KÜ rahustuseks kosmonautikapäeval oma lahkunud isa Volkswagen Passati (1984-2011) Kuusakoski taaskasutusse. See oli juba kaks aastat maja ees seisnud. Mul ei olnud seda kuhugi panna ja remondiks puudus raha. Pealegi oli lammutamine ainus võimalus masin ARK-i registrist maha kanda. Isa ei teinud testamenti ja nii see auto siis oligi lihtsalt iseenda oma. Kuigi isa sõber, kes autot remontis ja ülevaatusele viis, ütles et parema meelega saadaks ta masina kohe romulasse ja et rohkem ta seda logu enam kunagi näha ei taha, sõitsin sellega 2008. aastal ringi ilma ühegi probleemita. Isa sõber tegi sellest kuuldes suured silmad. Siis aga selgus, et juba pool aastat tagasi oleksin pidanud ülevaatusel käima. Seejärel jäin Londonis auto alla ja ei oleks nii ehk naa saanud autot juhtida, kuna hüppeliiges oli puruks. Jätsin auto seisma. Seistes kiilus tal üks ratas kinni, aku läks tühjaks ja lumi vajutas stange nukralt viltu. Üsna karm vaatepilt oli selle masina treilerile vedamine. 



Kergendus, et auto sai ära antud, oli suur, isegi kui nägin oma silmaga, kuidas kopp tal aknaäärest kinni haaras, nii et terve aken purunes ja katus lössi läks, õhku tõstis ja pauguga maha pani. Treilerijuht arvas, et mu autost tehakse uusi autosid.



Pärast ootasin ARK-is tund aega oma järjekorda, et romu arvelt maha võtta ning olin juba tüdimusest täiesti apaatne, kui helistas Toits, kes teatas, et TV3 uudistes öelnud, et UFO-d on olemas.

15. aprillil esinesin ettekandega Tallinna Rahvusraamatukogus kodanikuaktiivsuse seminaril „Kodanikud kui aktiivsed ühiskonna mõjutajad“, mida orgunnis Sirje Kingsepp. Rääkisin oma feilinud elust ja kunstniku õigusest saada töö eest palka ja omada tervisekindlustust. Mu ettekanne tegi kõigile nalja. Veel olid kohal ja võtsid sõna loomakaitsjad, EGN aktivistid ning TLÜ õppejõud Anu Toots ja Rein Ruutsoo, kes väga jõuliselt esines.

Pärast sõime seminarist järgi jäänud saiakesi ja salateid kuni raamatukogu sulgemiseni. Tuled juba kustutati ära, kui kiiruga saiu kaasa pakkisime ja treppidest alla jooksime. Mis siin imestada, kui enamus olid kunstnikud, noored või töötud.

Seminaril oma järge ootamas
Laupäeval oli ilm rõvedalt hall ja külm. Õhtul sain autoga Tartu. Juht oli noor naine. Magasin autos. Iga kord möödasõitu sooritades andis tšikk oma punasele maanteemuhule ketsi, nii et see röögatas ja ma ärkasin! Oma sõbrannaga rääkis ta naiste ja meeste palgalõhest ja oli võitluslikult meelestatud. Kahe tunniga sõitsime ära.

Tartus hakkas kohe action, sest kuna õhtu oli käes ja järgmisel hommikul olin lubanud Lagle Aimi ja Margus Kiisiga kummipaadimatkale minna, tormasime Sveniga Aivari poole, kel oli sünna. Viisime talle nänni ning jaurasime seal endalegi üllatuseks lausa neli tundi. Koju saime kesköö kandis.

Hommikul olin nagu zombie. Ees ootas kummipaadimatk Võhandul. Ilm endiselt hall, tuju polnud ollagi. Pakkisin, ostsin süüa, eriti kohupiima, kus on pikka ühtlast energiat andvad valgud ning lõpuks sõitsime Aivariga Lagle ja Marguse juurde. Kui kohale jõudsime, hüüdis terve nende pere aknast, et tulge üles. Läksime. Oli kolm last, keskmine, 5-aastane meikis. Kiikusin ühe lapse kiigel. Margus seletas, et see kõige pisem, aastane laps teab, kui Lagle ja Margus seksima kavatsevad hakata. Müstilist teadmist seletas Margus tõsiasjaga, et noorim laps ei soovi oma pesamuna staatust kaotada. Uue tite tegemist peab takistama. Ma ei imestanud põrmugi, et Margus seksiteema üles võttis.
Valitses rõõmus ja ootusärev meeleolu. Asju kanti autodesse. Kaasa tuli kaks last. Läksime kahe autoga: Aivari ja Marguse omaga.

Räpinas jätsime Marguse auto Võhandu kaldale ja sõitsime Leevakule Aivari autoga. Parkisime kohta, kust kavatsesime paadid vette lasta. Pidime jälgima, et hirmus kosk meile tee peale ei jääks, kui kummipaatidega vette läheme. 


Pumpamine võttis omajagu aega. Tuli juttu klistiirist ja Margus teadis rääkida, kuidas nõuka ajal tegi üks tüüp teisele mingi traktori pumbaga õhk-klistiiri. Veel jutustas ta, kuidas ta eelmisel aastal osales paadimaratonil laste kummipaadiga ja sai disklahvi, kuna kohe alguses pani puusse ja paat läks lõhki. Pärast lappimist sõitis edasi, aga oli viimaste seas. Siiski lõpetas varem kui 24 tunni pärast ja nii oli disklahv tegelikult väga ebaõiglane, sest kõik, kelle aeg jääb 24 h sisse, pidid saama ametlikult lõpetada ja arvestatud


Meie kummipaadisõit algas alles kl 13.30. Olin Lagle ja pesamuna PR-ga ühes paadis, Margus ja vanim laps, 8-a. TT olid teises paadis. Filmisin Laglet ja 1-aastast PR-i. Aerutasime Laglega kordamööda. Kummipaadi omapära on liikuda külg ees, nii et jõutõmbed kahe aeruga kujunesid harvadeks. Ikka pidi ühe aeruga solistama, et paadinina otseks saada. Vett oli palju ja päike säras. Tegime läbi mitu U-kujulist kurvi ja vahepeal sõitsime suurvee alusel heinamaal, kust läksid üle elektriliinid. Tegime ühe peatuse. Räpinas olime ca 3,5 tunni pärast. Kokku sõitsime umbes 15 km. Meil oli Laglega palju rääkida, muuhulgas meenutasime ühist sõpra Immarit, kelle vana paat, rikkis GPS, ilmatuma suur ragisev raadiosaatja, katkine auto, mille summuti kukkus maanteele on jätnud kustumatu jälje me teadvusse. Immariga hängimise aeg jääb 2000. a algusse. Kui PR tüdines, hakkas Lagle talle kaku küpsetamisest laulma ja see kõlas täitsa nagu Seto memmede hüüd, mis oli väga muljetavaldav.

Räpinasse sisse sõites oli PR-l kopp nii ees, et ta hakkas karjuma. Hoidsin teda kinni ja Lagle sõudis. Pulkkange PR röökis ja viskles, kuid milleks ma jõusaalis käin, kui ma aastast last ei suuda ohjeldada ja muidugi ei pääsenud ta minema. Helgetel hetkedel mängisime koos ja PR  kutsus mind pidevalt naiseks, hoolimata sellest, et Lagle talle kõik mu nimed ja isegi hüüdnime selgeks püüdis õpetada. Reisi lõpuks tundsin end kohe palju naiselikumana kui varem. Tegelikult olin üllatunud, et 1-aastane mudilane nii palju rääkis. Mõni ei ole veel 30-aastaseltki nii sõnaosav.

Räpinas jätkas Margus teekonda soolosõitjana kuni Võõpsuni. Meie läksime poodi ja pärast sõime.

Seejärel haarasin Marguse auto rooli ja tahtsin talle Võõpsu järgi sõita, terve pere pardal. Kahjuks ei leidnud me autotulede kangi. Lagle muudkui liigutas vasakpoolset kangi ja ma vaatasin eest, kas tuled süttivad. Ei midagi. Siis läks Lagle vaatama ja mina liigutasin kangi. „Põlevad ju!“ hüüdis Lagle. Tegelikult ei põlenud vaid valguslaik laternatel oli loojuv päike. Helistasime Margusele, kes ütles, et hoopis parempoolset kangi tuleb liigutada. Rohkem takistusi meil ei olnud ja me sõitsime Võõpsu. Margus juba randus. Koduteel rääkis Margus ARS-i süsteemist. 

Loe ka Marguse versiooni paadimatkast. Seal on rohkem videoid ja pilte.

Õhtul väsinuna koju saabudes leidsin postkastist teate, et olen võitnud filmiga „Mehe tee“ preemia üleriigilisel 46. Amatöörfilmide festivalil.

Järgmine päev kulges töö tähe all. Hommikul käisin Vunderis pappi ostmas ja ülejäänud päev läks uue video ette valmistamisele. Tegin papist lehma maski ja lennukitiivad. Õhtul toimus filmimine. Loon videot EGN-i perekonnateemalisele kunstinäitusele.

Olen endale lõpuks orja ka saanud. Ta on ilusam ja targem kui eelmised kandidaadid. Valgemetsas töötamine sobib talle ja puha. Esmakohtumine on alles ees.

09 April 2011

Korterijama on lõppenud

Oleme Intsu ja Pirniga lõpuks Kunderi tänava üürikorterist välja kolinud. Ints ja Pirn läksid emade juurde elama, mina oma ateljesse Estonia pst-l. Plaan oli osad asjad viia ateljeesse ja enamus asju ema juurde Raplamaale. Tolmuallergia tõttu on iga kolimine minu jaoks tõeline astmaatiline väljakutse. Kui vanasti avaldus mu allergia aevastamises, siis nüüd on see liikunud kuhugi sügavale bronhidesse, takistades hingamist. Tabletid eriti ei aita. Lootsin, et eeskujulik toitumine on ehk organismi vastupanuvõimet suurendanud, aga ei midagi.

Pirniga kahe peale oli meil metsikult kola. Iga kord, kui tundus, et asjad on koos, kerkis nagu maa alt jälle uusi potsikuid, vana elektroonikat ja hallitanud moose. Vihkan asju! Üritasin osad asjad Pirnile pähe määrida: „Kas sa kadunud Ilme Pagari küünlajalg-saabast tahad? Aga tema kosmeetikakotti? Vaata, tahad Key Westi drag queenide show fotot? Vana player ja raadio- anybody?

Iisraelist ostetud platvorm-sandaalid ja Vilniuse Kaasaegse Kunsti keskuses toimunud performance festivali jaoks hangitud punased kõrge kontsaga kingad. Kuivatatud õunad siidkotikeses - kingitus pulmavideoklientidelt. Leivast voolitud vanapagan – kingitus ühelt Tallinna vangla kinnipeetavalt, teadagi mille eest.

Viisime Pirniga metsiku hunniku vanapaberit, pakendeid, ohtlikke jäätmeid ja taarat konteinerisse. Kuna I ei sorteeri prügi, jäi mingi taara, mis meile ei kuulunud, kööki ja kui omanik pärast selle minema palus viia, vastas I, et see olevat eelmisest elanikust jäänud. Omanik naeris ja vastas, et nad olevat korteri meile ilma taarata üle andnud.

Õhtuks oli enamus asju prügikottides ja korteris hõljus nii paks tolm, et ma ei saanud öö läbi magada. Järgmisel hommikul teatati kolimisfirmast, et kõik on kontrolli all ning auto peaks saabuma kell 14.00. Natuke enne kahte helistas autojuht ja ütles, et ta laps lõhkus kraadiklaasi ja ta ei tea, kas laps elavhõbedat ka neelas ning peab arstile minema. Seega kahjuks ei saavat ta täna tulla. Palusin, et ta meile uue autojuhi otsiks, kuid ta ütles, et tema ei saa seda teha ning et ta ise tuleks alles homme. Helistasin kohe bossile, kes lubas asendusauto vaadata. Paljas mõte veel ühest ööst tolmuste kottide keskel jooksutas mu juhtme nii kokku, et hakkasin vihast ja meeleheitest karjuma, tuues kuuldavale kõik ropud sõnad, mida teadsin. Ints oma toast kuulis seda kindlasti. Olin rabanduse äärel ja valmis tapma igaühe, kes minuga jamada tahab. Kolimise lükkumine järgmisele päevale oleks kõik mu plaanid segi ajanud ja tähendanuks võib-olla isegi haiglaravi, sest ma tõesti ei saanud enam hingata. Silme ees tiirlesid kollased kummikindad, tolmurullid, taara ja prügikotid. Korterijama ei lõppegi! Täielik õudus!

Just enne, kui oleksin infarkti saanud ja efektselt põrmu langenud, teatati kolimisfirmast, et asendusjuht on olemas. Hakkasin rahunema, kuni selgus, et uus juht on haige õlaga vanem mees, kes väldib asjade tassimist. Mul on elus mitu korda sattunud juhiks viletsa tervisega virisev pensionär. Ma ei saa aru, miks selliseid haigeid vanainimesi piinatakse. Nad ei tohiks kolimisalal töötada. Õnneks olukord siiski nii hulluks ei läinud nagu 2007. a suvel.
Tunni aja pärast oli kraam kaubikus. Läksime mu ateljeesse ning panime hiiglasliku wc-paberite palli auto peale, sest pall täitis kogu ateljee ning mina poleks sinna enam elama mahtunud - tuli pall maale emale „rõõmuks viia. Teised asjad viisime palli asemel ateljeesse. Askeetilik värk seekord: üks lusikas, üks kahvel, üks nuga, magamisasjad ning kohvritäis rõivaid. Lõpuks algas tee Rapla poole. Maal selgus, et tee on kohutavalt pehme ja porine ning meie buss jäi kinni! Suure hädaga sõitsime maja ette ning laadisime asjad kähku maha. Bussijuht pesi tükk aega oma porist sõidukit, aga õnneks hoidis moka maas ja pärast tuli isegi head aega ütlema.

Ilm oli selge ja soe ning me läksime jalutama. Jõe ääres nägime sookurgi. Nad olid teisel kaldal ja tegid kõva häält. Õhtuse päikese valguse käes kuldsed samasuguse kuldse metsaviiru taustal oma performance’t esitades. See kestis umbes 20 minutit. Alguses oli ainult üks kurg, kes kutsus teist kurge, siis tuli teine ka ja siis nad vestlesid seal. Jõgi oli lahti ja vesi üle kallaste. Metsa all ulatus lumi poolde säärde. Hiljem nägime puu otsas läbi binokli kaht suurt paksu kollase kõhuga lindu, kes seal peaaegu liikumatult istusid. Ei saanudki aru, kes need on. Mul tuli mõte, et need on papagoid. See vaimse ja füüsilise puudega vanamees, kes meie naabruses elab võis mängulinnud puude otsa siduda. Unistada ju võib. Näiteks seda, et ta ainult teeskleb oma puuet ja öösiti ronib mööda puid ning teeb maakunsti. Nojah, kui aus olla, siis ta ei ole sedasorti inimene.

Ilm oli nii klaar, et kontrastid ja värvid olid põhjas, eriti kui binoklist vaadata. Ilus ja ülimõnus oli pärast seda hullumaja värskes õhus sookurgi, papagoisid ja loojangut nautida.

Õhtul pidasime Pirni sünnipäeva. Ainult ema, Pipi, Pirn ja mina. Tordi ja veini kõrvale kirusime mehi. Ikkagi naiste seltskond. Pipi on kastreeritud ega lähe mehena arvesse. Kahetsesime, et enamiku meeste seltskonnas siiras olla pole võimalik. Kiida meest ja ta arvab, et tahad temaga seksida. Laida meest ja ta mõtleb, et tahad temaga seksida, aga ei näita seda välja. Kui mees vööni vette kukub, ütleb ta, et nüüd küll läks üle mõistuse! Ärgu mu blogi lugevad mehed nüüd solvugu. Olen endiselt võrdõiguslane ja arvan, et mehed on naistega võrdsed! Luban endale seksistlikke nalju vaid harvadel juhtudel.

Oli õnnelik õhtu, kui välja arvata see, et ajasin oma kuuma kakao põrandale ja ütlesin, et nüüd on kõik perses. Tegelikult ei olnud. Tegin uue kakao ja üritus jätkus. Öösel ronis Pipi mu niigi kitsasse voodisse ja ma ei saanud hästi magada.

Hommik oli udune ja niiske, tibutas seenekat. Nii erinev eelmisest päevast. Sõin, pakkisin ning läksin jalgsi Tallinna bussile. Linn oli kole ja hall. Külmaks ka oli läinud.

Õhtul käisin Sparta spordiklubis Ott Kiivikase toitumiskoolitusel. Ott rääkis müütidest ja neist faktoritest, mis segavad inimesel oma eesmärgini jõudmist. Treening, toitumine ja puhkus on kolme jalaga taburet. Kõik on võrdselt olulised vormi tegemisel. Istusin viimases pingis ja nuuskasin nina, sest allergianähud olid tagasi.
Köhisin ja aevastasin tolmu oma organismist välja alles ülejärgmiseks päevaks.

03 April 2011

Ema juubelifilm online!

Nüüd on ema juubeliks tehtud film online. Tehnilistel põhjustel pidin filmi jaotama neljaks osaks, kuigi see on mõeldud vaatamiseks ikka tervikuna, mitte seriaalina.
Ema juubelifilmi tegemise kohta loe:
seda teksti
ja seda ka

Filmi kokkuvõttev tekst

Tegin selle filmi oma ema Eve 70. juubeliks. Püüdsin läheneda teemale nii, et kaetud saaksid kõik ema eluetapid ja vaataja näeks sõja ajal sündinud eestlase eluloofilmi. Selles on puudutatud nii suuri ajaloosündmusi kui ka väikeseid pere- ja sõpradekeskseid naljakaid juhtumusi. Muusikavalikus lähtusin kõigepealt ema maitsest, kuid „Tuulest viidud“ soundtrack oli täiesti minu enda idee. Kuna ema elu keerleb pidevalt erinevate maakodude ümber, kust ta on pidanud lahkuma, et mujal uut elu alustada, hakkas „Tuulest viidud“ muusika iseenesest mu kõrvus kumisema.
Filmi tegemise käigus intervjueerisin kuut ema elus olulist rolli mängivat inimest ja sain teada selliseid asju, millest varem vaid poolhääli räägitud. Samavõrra sain teada kui head sõbrad emal tegelikult on, kui tähtsaks nad peavad oma sõprust Evega ja kui palju see neile elus juurde on andnud.
Filminud olen ka oma pahaaimamatut ema, kellele palusin rääkida huvitavatest seikadest seoses lapsepõlvemaaga. Nende intervjuude ajal polnud emal õrna aimugi, et talle juubeliks filmi teen. Ta arvas, et niisama filmin. Kui ema juubel kätte jõudis, viibisin Soomes, aga õde ning sugulased aitasid filmiõhtut läbi viia. Nad panid elutuppa videoprojektori üles ning segadusse aetud juubilaril kästi biidermeierdiivanil koht sisse võtta. Tuba tehti pimedaks ja siis…
Ema ütles mulle pärast filmi vaatamist telefonis, et ta õieti ei näinudki filmi, sest prillid olid nutmisest udused. Nalja oli ka saanud. Loodan, et see film on põnev ka teile, kallid vaatajad, kuigi vaevalt te nutma puhkete. Vaadake full screenis! Tehke ekraan suureks! :)

Lingid filmile

1. osa
2. osa
3. osa
4. osa