Hiljuti palus Õhtuleht minult intervjuud seoses topeltstandardiga, mis vihjab, et palja rindkerega avalikus ruumis viibimine on meeste puhul OK, aga naiste puhul mitte. Nõustusin ja pakkusin välja idee, et prooviks, kuidas rahvas reageerib, kui ma palja ülakehaga kesklinnas jalutan nagu midagi poleks juhtunud.
Ühel kuumal suvepäeval saigi mõte teoks. Pärast vabas vormis vestlust suundusime ajakirjaniku ja fotograafiga vanalinna. Läksime sinna, kus raekoja eest kulgeb tänav alla Peppersacki manu. Seal all eemaldasin oma särgi ja kõndisin üles, pildistava fotograafini. Aega läks max üks minut. Rahvas oli väga passiivne. Oli palju pensionieas turiste. Kõik ei märganudki mind, aga kes nägid, need vaid muigasid. Vaatasime fotosid mõttega, et äkki on vaja aktsiooni korrata, kui äkki peatus minu, fotograafi ja ajakirjaniku juures valge minibuss. Arvasin, et seal on fotograafi sõbrad, kes enne just olid meid samasuguse bussi aknast tervitanud. Võta näpust- mupo! Kaks korravalvurit kargasid autost välja, öeldes karmi häälega midagi sellist: „Mis toimub? Naisterahvas, pange riidesse!“. Olin juba harjunud mõnusalt palja ülakehaga ja ei saanud kohe aru, et see, kes peaks riide panema olen mina. Enda meelest olin riides: kaks paari pükse, tossud, isegi kott ja prillid. Fotograaf tegi puusalt pilti ja mupo ütles, et fotoka võite kohe ära panna, need pildid ei lähe kuhugi. Mulle alles hiljem tuli pähe, et meie riigis on vaba ajakirjandus ja pressifotograafi takistada ei tohi või ma eksin? Igatahes sel teemal ei vaielnud mupoga ei ajakirjanik ega fotograaf ja rohkem pilte ei tehtud. „Pange särk selga!“ käsutas mupo uuesti. Mina seletasin, et mehed küll käivad linnas palja ülakehaga. Seepeale noorem mupo irvitas: „Mehed…hehee!“ ja mõlemad väitsid, et alasti on keelatud viibida avalikus ruumis. Linna heakorra eeskirjades olevat see paragrahv sees. „Kedagi häiris!“, ütlesid nad. Üks kodanik olevat helistanud heakorratelefonile. Kõne olevat suunatud algul dispetšerilt Pärnu mnt mupole ja sealt Raekoja platsil passinud mupole, kes kohe meie juurde sõitis. See kõik juhtus minutiga! Kui küsisin, kas helistas mees või naine, ei osanud nad vastata. Avaldasin arvamust, et mehed käivad tihti palja rindkerega ja keegi ei kutsu neile politseid. Tegu on ebaõiglusega. Ajakirjanik informeeris mupot, et me teeme Õhtulehte lugu topeltstandardist. Vanem mupo ütles, et oleks me kesklinnaosa valitsuselt luba küsinud, poleks olnud probleemi. Ime küll, et palja ülakehaga käimiseks peab naisel olema ametlik luba, aga mehel mitte! Mul oli särk juba seljas, kui noorem mupo mind lõbustatult vaatas ja ütles, et tema naine ei käiks iial palja ülakehaga linna peal. Vastasin, et ta ei käi, sest ta ei julge! Ühiskond on vaenulik ju. Vanem mees sõnas, et see on vajalik teema, millega peaks tegelema ja et temal poleks midagi selle vastu, et naised ka palja ülakehaga saaksid käia ja inimesena saab ta meist aru. Mupo kirjutas ajakirjaniku andmed igaks juhuks üles, aga karistust ei järgnenud. Läksime minema, aga enne ütles noorem mees, et mul olevat väga ilus keha. Ta nagu PIDI seda mainima.
Olime ajakirjaniku ja fotograafiga juhtunu üle õnnelikud. Saime näidata, mis reaalselt juhtub, kui avalikus ruumis jalutab täiesti relvitu, rahumeelne palja ülakehaga naine. Selgus, et naine iseenesest ongi juba oma soo tõttu kriminaal.
11. juulil ilmus Õhtulehes meie lugu
Naiseks olemine võrdub kriminaalkuriteoga! koos kahe fotoga: ühel olin normaalne ja teisel jube. Teisel seisan koos mupo ja ajakirjanikuga bussi juures, aga kuna pilt tehti puusalt lainurgaga ja ma seisin lainurgale liiga lähedal, moondus mu keha nagu imeväel. Alakaalust sai ülekaal, käsivarred paisusud suuremaks kui Ott Kiivikasel ja rinnad olid alt üles vaates täiesti võõrad. Toimetaja pani foto üles mu keelust hoolimata, kuna see oli ainus pilt, mis peegeldas tegelikkust, nimelt siis meid koos mupoga ja seega ajakirjanduslikult väga väärtuslik. Tema ei olevat saanud aru, et mu kehaga on midagi valesti! Ega igaüks olegi visuaalselt intelligentne. Psühholoog H. Gardneri järgi on lausa 8 intelligentsuse tüüpi. Minu ähvarduse peale, et kui pilti kohe netist ei eemaldata, ma rohkem intervjuusid ei anna, võeti see kohe ära, aga paberlehte jäi see siiski, olgugi, et väikeselt. Reportaažifotod pole pea kunagi ilusad. See on hind, mida tuleb reaalse elu näitamise eest maksta.
Nagu sellest olnuks vähe, avastasin teise kohutava foto ka Postimehe Naine24-st, kus rippus
sama lugu lühemal kujul. Sinna olid nad osanud panna 5 aastat vana halva valgusega tehtud pildi minust. Kirjutasin Postimehe päevatoimetajale, et vahetagu foto välja ja saatsin ühe pildi enda erakogust. Kuna päevatoimetaja edastas kirja Naine24 toimetajale, siis kulus meeletult aega ja veel kaks järelpärimist ning alles järgmise päeva lõuna ajal vastati, et on pilt vahetatud.
Kui piltidejama välja arvata, jäin Õhtulehe looga ja sel teemal nendega suhtlemisega rahule, sest artikli sain ise enne trükkimist üle lugeda ning vajalikud parandused sisse viia.
11. juuni hilisõhtul saabus mulle e-mail pealkirjaga „Facebook Warning“. Sisu oli järgmine: „You uploaded a photo that violates our Terms of Use, and this photo has been removed. Facebook does not allow photos that attack an individual or group, or that contain nudity, drug use, violence, or other violations of the Terms of Use. These policies are designed to ensure Facebook remains a safe, secure and trusted environment for all users, including the many children who use the site.“ (Eesti k: „Sa laadisid üles foto, mis rikub meie kasutustingumusi ja see foto on eemaldatud. Facebook ei luba fotosid, mis ründavad indiviidi või gruppi, sisaldavad alastust, narkootikume, vägivalda või muud. See seadus kindlustab, et Facebook on kõigi, sealhulgas laste jaoks turvaline ja usaldusväärne keskkond.“).
Kui üritasin FB-sse minna, ei lastud mul enne sisse logida, kui olin teinud linnukese sellise teksti ette: „I understand I shouldn’t upload photos, that violate Facebook politicies“ (Eesti k: „Ma saan aru, et ma ei tohiks üles laadida fotosid, mis pole Facebooki poliitikaga kooskõlas“.)
Minu meelest on see kohutav inimõiguste rikkumine. Olen kunstnik ja tegemist on kunstilise katsetusega teha oma versioon Köleri „Truust valvurist“. Põhiseadus ütleb, et teadus ja kunst on vabad. Olen üsna veendunud, et kaebajaks oli mõni eriliselt vihane Õhtulehe kommentaator. Enamus neist jälestab naise rindu, kui kommentaaride järgi otsustada. Pilt on nüüd taas FB-s ülal. Mul on FB-s veel palju nii mees- kui naisakte. Imestan, et neid keegi üles pole andnud ja kaevati hoopis kõige süütuma mustvalgele teralisele filmile pildistatud poolakti peale. On siis tõesti nii, et meesakt häirib vähem kui paljaste rindadega naine?
