Joonistamisest ja maalimisest ning nende vahekorrast (ZA/UM ainetel)

See tekst on inspireeritud ZA/UM-i blogist.

Kui oled kunagi kunstikoolis käinud või käid praegu, siis tead, kui pekkis selle asjaga meil on. Sa pead taluma pidevalt vinguvaid enneaegselt närtsinud õpetajaid, oma allakäiguspiraalil üsna kaugele jõudnud kaasõppureid ja igavat rutiinset drilli. Keegi peale sinu ei viitsi tundides kohal käia: ei õpetajad ega õpilased. Vahel puudub isegi modell. Sa oled tüdinenud söekarpi õpetajate toast kolmandale korrusele kandmast, sest saabud hommikuti esimesena joonistamistundi. Ja kui sa siis ükskord vihastad ja endale vaba päeva võtad, selgub, et just sel päeval olid kõik kohal ja toimus midagi erutavat.

Mida erutavat võiks leida joonistamises ja maalimises, sellest püüangi täna pajatada, kuid pidage meeles, et ma pole juba aastaid regulaarselt asjaga tegelnud.

Joonistamine

OK, joonistamine, eks. Kui oled kunagi 70ndte Zenit'iga mustvalgeid fotosid teinud, sellele filmile, mille tundlikkust märgitakse lühendiga GOST või ASA, siis tead, millest juttu tuleb. See on mõnusalt mehhaaniline tunne, mis tekib, kui pead filmi tagasi kerima, surudes pliiatsi tömbi otsaga vastu väikest metallnuppu fotoka kere all. Õrn vastupanu üllatab. Kas film katkeb? Ennäe imet, lõpuks hakkab film ikka jooksma ja saad pimikus selle välja võtta, et see siis alguses pilkases pimeduses, hiljem paljulubavas punases valguses ilmutada ja kinnitada.

Joonistus ilmub nagu foto ja sa oled Jumal, kes kontrollib selle ilmumist tühjale pinnale. Kui stuudiotemperatuur on normaalne ning valgust on piisavalt, muutuvad käelihased elastseks. Su selja taha ilmub õppejõud, kes ütleb, et su joonekasutus on veenev ja aktsendid paigas. Parematel päevadel nimetab ta sind virtuoosiks. Sa tabad modelli karakterit lennult ja suudad ta paika panna üheainsa pliiatsitõmbega, kordagi kätt paberilt tõstmata. Vahel jälle konstrueerid alguses karkassi, millele hakkad seejärel ruumilisust lisama.

Omaette teema on valgus-vari. See on kõige tähtsam teema joonistamises üldse. Vormiharjal on valgus-varju vahekord kõige intensiivsem. Rrrrrrrrrrr, ma alles näitan teile! Surun grafiidi vastu paberit ja loon kõige tumedama tumeduse. Musta laigu sisse teen diagonaalselt pooleks lõigatud kustukaga peenikesed siuh-jooned, mille kohta ilmsüütud hiljem küsivad, kuidas ma need läiked sinna sain. Tumeduse kõrval on puhas paber. Valgeim valgus. Kontrastid panevad mind oigama, muudavad metsikuks, mu silmamunad tahavad pealuust välja hüpata, kui kontraste viskan.

Elekter läheb ära - persses. Pliiats muutub nüriks. Nühin natuke tausta teha, aga saan ise ka aru, et olen lootusetu luuser, keda võib eluaeg treenida, aga kes ikka joonistama ei õpi. Üritan kustuka tömbi otsaga varjudesse elu tuua, aga kogu maailm on mattunud halli uttu ja ma ei näe enam ise ka, mis ma teen. Teritan pliiatsi mõõdetud ja täpsete liigutustega kauniks, nii et grafiidi ots on nagu nõelapea, aga siis see murdub ja saabub õppejõud.

Maalimine

OK, tegelikult I HAVEN'T EVEN STARTED YET, BABE!

Maalimine tähendab suuri lõuendeid, tärpentinihõngust sõitmist linnaliinibussis, värviseid küünealuseid ja pidevaid üllatumisi stiilis, „kust see värviplekk mu käisele/seinale/ninale sai?“. Lõuendi ettevalmistamine, millega tehnilises mõttes maalimine algab, on nii masendav tegevus, et hüppan sellest üle, eeldusel, et olen selle töö mõnel keldris või pööningul elaval vanal hallil mehel ära lasknud teha.

Sinu ees laiub kõigi võimaluste maa: 2x3 meetri suurune tühi lõuend. See võib olla toonitud või valge, anyways nüüd on sinu otsustada, mis ette võtta. Ta ootab juba ja see on kahtlaselt väljakutsuv ootus. Kohe alguses ei pea talle näitama kõike, mis sul on. Kõige pingevabam algus on lõuend maalrirulliga üle käia. Taust tehakse tavaliselt enne ja detailid hiljem. Sa teed kogu pinna näiteks krapplakiga üle.

Õlivärvid ei ole lihtsalt kollased, punased või sinised, neil on oma nimed. Eriti põnevaks läheb vabas õhus maalides, kui sisse sõidab õhuperspektiiv. Kaugemal olevad asjad on külmemates, lähemal soojemates värvustes. Lähedal kasutame umbrat, ookrit, siennat ja kaadmiumpunast ning kaugemal koobaltit, krapplakki ja ultramariini.

Laseerivalt maalides jäävad alumised värvikihid pealmise alt kumama, katvalt maalides katame alumise kihi täielikult ära ja kunagi 100 aasta pärast imetehnikatega maali uurides avastatakse, mis värk seal all oli.

Värvide segamises on midagi väga head, sest alati tekib oodatust natuke teistsugune tulemus. Värve võib segada nii lõuendil kui paletil, mis on paksu aastatega kogunenud värvikooriku alla lookas. Vahel võib paletti noaga puhastada: lüüa nuga paksu enesega rahuloleva kuivanud ja iidse õlivärvihunniku sisse ja sealt viiludena massi maha võtta nagu rasvaimu või nii. Paksude esteetika. See ajab lausa higistama.

Reeglina juhtub, et paletil valmissegatud värvi jääb väheks ja siis pead sama värvi juurde segama, aga teist korda ei teki kunagi täpselt sama toon ja sa lähed närvi, aga ei jäta, segad ja segad, kuni lõpuks haarad värvituubi ja pigistad maruvihaselt pool tuubi otse lõuendile. Nüüd ajad selle värvi seal palja kämblaga laiali ning pühid käed mõnuga kitlisse nagu psühhopaadist kiropraktik. Otsaesisel pärlendavad higipiisad, süda taob meeletult ja sa pead istuma. Vaatad oma tööd. Midagi ei saa aru. Tuleb õppejõud, kes hakkab su maali ees kätega paigallennuliigutusi sooritama. Jah, see koht siin on veenev, siia natuke vastandvärvust, sa tead küll mida ma mõtlen, aga võta modelli kõrvadega midagi ette, nad on nagu tassikõrvad!

Kuna oled kiire maalija, teed ühe pildi tegemiseks ettenähtud aja jooksul kaks. Kiirus ei tähenda veel geniaalsust. Võib-olla oled hoopis kiire loll?

Õigel ajal lõpetada on suur kunst, mida valdavad vaid kogenud virtuoosid. Kui liiga kauaks nühkima jääd, muutuvad maalipinnad poriseks ja õppejõud arvab, et peaksid eriala vahetama. Õhinal alustatu lõpeb kibedas pettumuses, tõdedes, et maalimine ei ole sinu jaoks, parem hakata joonistama.

Lõuendite suurus ja maalide intensiivsus on tihti pöördvõrdelises seoses kunstniku enda füüsilise suuruse ja näilise intensiivsusega. Mõni kohmakas ülearenenud hiiglane maalib elegantselt ja ilusasti, sealsamas kõrval teeb alakaaluline vaikne tibi lõuendiga selliseid jõunumbreid, et enamik inimesi saab tulemuse nägemisest maohaavad. Ärge usaldage kinnistunud soorolle!

Valmis tööd vaadates ei tohi iial jääda muljet nagu kunstnik oleks selle kallal liialt vaeva näinud ning kahelnud. Kunstnik on Jumal, teos on tema ori ja vaataja on potentsiaalne usklik, kes peab jääma uskuma, et autoril on alati õigus, autor TEAB KÜLL.

Joonistamise ja maalimise vahekorrast

Joonistamine on täppistöö, kus vead võivad saatuslikuks osutuda, maalimine on väiksema riskiga, kuna nässus pinna saab alati üle maalida. Joonistamisest tulles on nägu sageli naerul, suur paberirull kaenlas ja mõtted veel modelli kehavorme analüüsimas. Joonistamine on igavene kevad. Maalimast tulles oled hoolimata küürimisest ikka värvine, levitad uimastavat tärpentinilõhna ja nii mõnigi kord juurdled, kas see jama ikka tasub end ära. Kui hästi on läinud, supled mõtteis juba kuulsuses. Rahast unistamise peale pole vaja aega raisata, sest seda ei tule niikuinii, aga tunne, et suudad mingeid pulbitsevaid jõude hallata ja et sa võid teha, mis tahad on ka päris võimas. Miks te kõik küll kunstnikuks ei hakka?