Film „Serge Gainsbourg – huligaani armastus“

Käisime Sveniga 1. jaanuaril Tallinnas Artise kinos vaatamas suurepärast eluloofilmi Serge Gainsbourg – huligaani armastus .

Tähelepanu äratas animatsiooni kasutamine filmis, mis on ka loogiline, sest tegemist on prantsuse animaator Joann Sfari debüütfilmiga. Prantuse laulja, näitleja, režissööri ja poeedi Serge Gainsbourg (pärisnimega Lucien Ginsburg)  elu on kujutatud alates lapsepõlvest, mil ta ei viitsinud isa nõudmisel klaverit mängida vaid läks maalitundi, kus suured onud naisakti maalisid, tema aga pidi olema akti poole seljaga ning mingeid tobedaid lilli joonistama. Unenäoliselt ja naljakalt on kujutatud väikese Lucieni armumist naisakti ning nende koosveedetud aega mererannal, metsas ja kodus, kus poiss teda maalib ja aina veenab, et akt ikka kõik riided maha heidaks. Ega päriselt aru saagi, kas tegemist on unistuse või reaalsusega. Sümpaatia on vastastikune, kuid siis saadetakse Lucien internaatkooli. Vahepeal tekib Lucienile teisik, keda ta hakkab kutsuma oma lõustaks. Lapsepõlves on lõust nagu suur kakuke, hiljem aga pikk, piitspeenike, hiiglasliku nina ja kõrvadega Karlssoni kombel lendav härra. Muide, Serge Gainsbourg'l on uhke kongus nina, mida olen kuulnud kutsutavat juudi ninaks ja tänu oma juudi esivanematele on ka mul taoline. Mu kadunud isa ütles, et sellise ninaga nagu temal ja minul saavutab inimene kõik.

Igatahes Serge isiksus kahestub ja võimalik, et ta oli skisofreenik. Lõust veenab teda tegema hulle tempe, mis tulevad kasuks ta loomingulisele arengule. Näiteks hakkab ta paremini klaverit mängima.

Tõenäoliselt saavad muusikud rohkem seksi kui kunstnikud. Hiljem, kui Lucien maalimise muusika vastu vahetab, hakkab tal naistega vedama ja iseäranis suureks tšikkide lemmikuks muutub ta pärast skandaalse loo „Baby Pop“ välja laskmist. Laulusõnad on üsna mitmemõttelised. See on vaid minu järeldus, aga kuna Baby Pop'i sõnad viitavad 40-le läheneva beibe keskea kriisile, näevad Baby Pop'i videos 18-aastane France Gall ja tema taustalauljad välja nagu väikesed vanadaamid. 

Filmis on France't kujutatud kui hüpernaiivset lapsnaist, kes usub, et ta isal on alati õigus ja arvab, et lugu aniisimaitselisest pulgakommist on lastelaul. On veel üks hitt ja see on palju tähtsam. Tegelikult ma tahangi rohkem sellel peatuda.

Serge Gainsbourg 1966.a. hitt „Pulgakommid“ pr. k. Les Sucettes tekitas furoori oma kahemõttelisusega. Pulgakommide limpsimise all pidas Serge silmas fellatiot. Siin on inglise ja prantsuse keelsed sõnad.

Noor France Gall ei saanud loo topelttähendusele pihta ning laulis seda kõikvõimalikes erinevates kontekstides, neist kõige absurdsem on see, kus suured peenisekujulised pulgakommid kohmakalt tantsivad. Youtube ei lase mul seda videot siia panna, aga link loodetavasti töötab. See video pole küll nii koomiline, kuid ajab ka asja ära:

Paar aastat hiljem olevat Serge France Gallilt küsinud, kas ta vahel kuulab seda laulu ja too oli vastanud, et enam mitte, kuna on selleks liiga vana. Järelikult ei olnud sõnade, mida kogu maailm ammu teadis, tähendus talle ikka veel kohale jõudnud. Kui ta lõpuks teada sai, et teda on ära kasutatud, pandud tema enese teadmata suuseksist laulma, langes ta masendusse, kuna pettus kogu täiskasvanute maailmas. Ta räägib sellest siin ja siin on näha ka peenisekujulisi komme:

Lapsnaise teema huvitas Serget ja nii olevat ta album Histoire de Melody Nelson 1971 inspireeritud Lolitast. Tegelikult kummaline, et ta ise olles laps, just täiskasvanud aktimodelliga semmis (olgu siis unistustes või päriselt).

Filmis on näidatud, kuidas Serge populaarsus aina kasvas ja kuidas tal oli väga palju naisi, neist olulisemad nunnu ja õnnetu Birgitte Bardot ning heledahäälne britt Jane Birkin, keda kehastav Lucy Gordon poos end enne filmi esilinastust üles. Kuulus ja skandaalne superhitt Je t'aime, moi non plus – selle esmase produtsendile ettemängimise juures viibis ka äärmiselt targa ilmega koer.

Kas tänapäeval on meesstaaril sama lihtne naisi saada nagu tol ajal? Mulle tundub, et praegusel ajal on sooline võrdõiguslikkus saavutanud siiski mingi sellise taseme, kus naisel ei ole meest koos tema raha ja võimuga eluliselt tingimata vaja. Kuna naine suudab ise olla rikas ja kuulus, siis kuulsus ei garanteeri mehele veel naiste järjekorda voodi ees. On rohkem iseteadvaid naisi, kelle jaoks võimukas mees on paremal juhul nagu hane selga vesi või lausa turn off.

Oli huvitav vaadata, kuidas Serge vanemad poja käekäigule kaasa elavad. Isa oli oma kuulsaks saanud lapse üle ääretult uhke ning kui nad emaga kuulsid, et poeg käib Birgitte Bardot'ga, sattusid nad lausa pöördesse, kuid siis saabus seesama diiva, silmad pisarais. Miks, vaadake ise.

Filmis oli palju spontaanset musitseerimist, vaba aja nautimist, inspireerivaid kooslusi ja kirge, mis ei võtnud õnneks halva amatöörporno vormi nagu eesti filmides. Minu jaoks oli filmi põhitooniks pidev loominguline seisund: ideede liikumine, seoste tekkimine, suhtlemine, vabadus, siirus ja uudishimu, samuti kahtlused ja piinad.

See film meenutas mulle perioode mu enda ning mu suguvõsa elust. Ammu enne minu sündi, 1960ndatel kui mu ema oli nooruke ja tema vanemad ka veel mitte iidvanad, käis meie korteris tihti koos musitseeriv seltskond: kunstnik Elmar Kits, kes mängis viiulit, laulis ja nuttis samal ajal meeleliigutusest, kunstnik Linda Kits, kes laulis sopranit, TÜ rahvaluule õppejõud Uudo Kolk, kes mängis tšellot, mu vanaema, muusikaõpetaja Salme Taev, kes mängis klaverit. Mu vanaisa, TÜ rahvaluulekandidaat Karl Taev, kes küll maalis hästi, aga kellele oli elevant kõrva peale astunud, oli koos mu ema ja tädiga publik. Kuna tol ajal internet puudus ja telefongi oli haruldane, käidi sageli üksteisel külas ilma ette teatamata. See oli nii loomulik, et keegi ei pahandanud. Aega oli küllalt. Köögis peeti hämarikku ning räägiti matemaatikust korterinaabriga maailma esimestest arvutitest, mis olid toasuurused.

Huvitav raamat Serge elust.