See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


31 October 2010

Kuradi kunstnikud!

Eile käis stuudios 27-a. ilus noormees, kes on väikese ja tundmatu bändi bassimängija. Nad otsivad juba tükk aega lauljat, kuid ennast ma targu ei pakkunud. Intervjuu oli lühike ja poos ebaseksikas, aga vähemalt silmarõõmu sain üle hulga aja. Saan Turus kogutud netitutvujate materjale kasutada tulevasel isiknäitusel Draakoni galeriis Tallinnas. Siinsele näitusele teen endiselt ikka kunstnike probleemide värki.

Eile õhtul käisin kapitalismivastast perfokat vaatamas. Noormees, kes selle 1, 5 tunnise tegevuskunstiteose esitas, on lõpetanud Turu Kunstiakadeemia ja teeb hetkel kapitalismivastaste perfokate seeriat. Ta luges tekste, milles kordus sõna kapitalism, tõmbas supermarketi kilekotist suure Miki-Hiire kinda välja ja imiteeris sellega oraalseksi, puhus poolpalja tagumikuga vilepilli jne. Kunstnik meenutas mulle Juku-Kalle Raidi. Üldse polnud nii hirmus nagu algul räägiti, et uhuuu, see on julmuse teater ja värki… tutkit. Aga intervjuu saan ikka.

Täna intervjueerisin stuudios Lapimaalt pärit kunstnikku Paula Väinämöd, kes on olnud algusest peale Sumu residentuurikoordinaator. Hetkel tegeleb ta oma pimeduseprojektiga. Meil oli huvitav arutelu kohalike kunstnike teemal. Muuhulgas tuli juttu võtmetest: ta küsis, kas ma tahan Titaniku võtmeid ja vastasin, et igaks juhuks mitte, sest võin need kaotada, kuna juba ühed kaotasin. Seepeale rääkis ta loo kahest kunstnikust, kes Sumus hiljuti resideerusid. Üks oli rootslane ja teine norrakas. Kui norrakas saabus, oli ta pagas lennujaamas ära kadunud. Tüüp laekus ühikasse, kaasas vaid rahakott ja mobiil, lisaks lennukompanii poolt antud hambahari ja käterätt. Sai oma toa võtmed ja järgmine asi, mis juhtus, oli et ta läks toast välja ning unustas võtmed koos mobiili ja rahaga tuppa. Kell oli 10 PM ja ta seisis üksi koridoris, ainult rõivad seljas. Õnneks kohtus ta sealsamas rootsi kunstnikuga, kes kohe appi tõttas. Nimelt saab võtme kaotaja helistada vastavale asjapulgale, kes 60 EUR-i eest toaukse lahti teeb. Mis juhtub, kui raha pole, sellest vaikib ajalugu. Rootslane läks oma tuppa, võttis mobiili, tuli toast välja ja unustas oma võtme tuppa. Nüüd tuli juba kaks korda 60 EUR-i välja käia, sest mõlemad kunstnikud olid end välja lukustanud. Kokkuvõtteks tsiteerin Tartu grand old lady’t, kunstnik Helle Vahersalu: „Te olete kõik ühed kuradi kunstnikud!“.

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks kellegi hajameelsuse tõttu oma sõpruskonnast välja arvanud, aga imesid juhtub, isegi kui ei usu. Minuga kindlasti! Niisiis kaotasin kogemata P.P võtme ja seejärel ka P.P. Praegu veel on lootust, et valvelauatädi võtme üles leiab, sest ta mainis, et talle toodi üks selline võti, kuid ta on unustanud, kuhu ta selle pani. Vahet muidugi enam pole, sest nii palju kui olen aru saanud, on P.P juba luku ära vahetanud, kuigi võtme peal aadressi ei olnud ja uks asub hoopis teises linnas. Paradoksaalne on, et kui püüdsin teda rahustada, hakkas tal katus sõitma, nii saavutasin vastupidise efekti. Saan üldiselt inimestega hästi läbi ja elu jooksul olen sattunud vaid paar korda tõsise jama ette. Pisiarusaamatusi on rohkem, kuid kuna keel ja suhtlemine juba olemuselt on ebaloomulikud ja kunstlikud, on ajutised segadused paratamatud ja neid tekib igal inimesel. Tegijal juhtub. Minu ja P.P põhiline erinevus seisneb selles, et tema usub inimestest eeskätt halba, mina aga head. Mitte et ma mingi naiivitar oleksin, aga seni, kuni tüüp vastupidist pole tõestanud, pean teda OK-iks. Hiljuti jalutasime öisel surnuaial, kus nägime kaht noort mustanahalist ringi kõndimas ja seebikaga kuud pildistamas. Minu jaoks olid nad välistudengid, P.P jaoks pätid. Turus on mitu suurt rahvusvahelist ülikooli ja -akadeemiat. Siin pole põhjust iga vastutulijat kuritegevuses kahtlustada. Ma ei taha öelda, et peaks kogu ettevaatuse üle parda viskama ja mingit supernaist mängima vaid lihtsalt, et kui inimene pidevalt kõiki kahtlustab ja elus saadud negatiivseid kogemusi meelde tuletab, on ta omadega läbi. Ma pole blogis tavaliselt oma seebiooperitest kirjutanud, sest kuna neid juhtub minuga harva, ei ole tahtmist muuta blogi teemat, milleks on mu tegutsemine kunstnikuna, aga võib-olla ON AEG. Muidu mõtlete veel, et mul ei olegi suhteid ja suhteprobleeme, millega seoses arvate, et järelikult pole mul ka tundeid ega tundeprobleeme. Tegelikult who cares. Niikuinii te ei kommenteeri siin. Võib-olla lõpetan üldse blogi pidamise ära.

11 comments:

  1. Ära lõpeta. Või noh - mitte päriselt. Kui aeg-ajalt mõni mõte tuleb, pane ikka kirja.

    ReplyDelete
  2. Minusugune grafomaan vajab kirjutamist või siis pildilist kujutamist nagu õhku, nii et tegelikult on väheusutav, et tõesti blogipidamise suudaksin lõpetada. Isegi kui selle lõpetaksin, kirjutaksin mujal edasi.:) Lihtsalt selles on asi, et elan hetkel teises riigis, mis on küll Eesti moodi, aga mitte päris Eesti ja sellisena super, aga kui keegi siin mäkra hakkab mängima, tekib tunne et tahaks kõik sinnapaika jätta, aga eesti sõbrad on ju kaugel.
    Aitäh, assakurat, et kuradi kunstnikule kommi panid.:D

    ReplyDelete
  3. näed. ma ka kommisin sind. komm!
    kommitakse - järelikult loetakse.

    ReplyDelete
  4. aga pessimisti ja optmimisti erinevus on see, et optimist võib pettuda ja pessimist saada meeldiva üllatuse osaliseks, kui nende ootused ei täitu

    ReplyDelete
  5. Olen viimase mõtteavaldusega nõus.:) Palju etem on rõõmsalt üllatuda, kui head loota ja pettuda. Ega ma mõelnudki oma tekstis, et ootan inimestelt ja olukordadelt ainult head. Hoopiski mitte! Tegelikult olen erapooletu ega evi mingeid erilisi ootusi. Ei kahtlusta inimesi kurjas lihtsalt. Üks loogiline ootus on siiski: selleks, et ühiskond saaks toimida, peaksid suhted olema eluterved ja coolid. :D

    ReplyDelete
  6. Tore oli lugeda mida oled minust kirjutanud.
    Pean vaid jälle kord tödema,et oled tölgitsenud asjad reaalsusest kaugele,kuid kas vöib blogi ausalt ja töepäraselt kirjutada - see ongi teine kysimus.
    Siiski kommenteerin niipalju,et kui on selge töenäolisus,et naisterahval pole turvaline öösel körvalistes kohtades liikuda - siis ma ka end ohtu ei pane. Sellel ei ole pessimismiga midagi tegemist.
    Ja teiseks kui vaadata Sinu elukohta Turus ,kus ei pääsenud välismaalaste poolele päevalgi ilma vötmeta - siis tuli Sulle kordki meelde - miks nii range turvaline olukord oli sinna loodud?
    Kysin vaid. Kas oli siis ka pessimist liikel?

    Tervitades. P.P

    ReplyDelete
  7. Tore!:P
    Kogu ühikas oli loomulikult lukustatud. See on elementaarne, et tänapäeval hoitakse uksed lukus. Ma ei olegi tervemõistusliku oma vara kaitsmise vastu vaid mulle lihtsalt oli suur ehmatus, et võtme kaotamise peale on võimalik sõbrale öelda, et teda enam oma ellu ei taheta. :( Kui ma oleksin Sveniga, kes on 3 x meie koduvõtmed kaotanud, samuti käitunud, oleksime juba ammu lahutatud. Mulle on inimesed asjadest palju tähtsamad ja nii see ka jääb. Samamoodi on turvalise linnas liikumisega: kui terve mõistus ütleb, et ohuvõimalus on nullilähedane, siis kavatsen ka edaspidi seda kuulata ning kesköisel kalmistul ringi jalutada, sest see on mu valik. Mõni ei julge isegi Tallinnas Lasnamäel olla, juba püksid sõeluvad püüli ja mõni saab omas kodus ka peksa, inimesed ongi erinevad.

    ReplyDelete
  8. Täna ilmus nagu tellituna ka teemakohane artikkel ja mul on heameel tõdeda, et kuulun selle 72 % hulka: http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/72-protsenti-eesti-elanikest-tunneb-end-pimedas-valjas-kaies-julgelt.d?id=37411819&l=fplead

    ReplyDelete
  9. Alles hiljuti nägin soome meedias videot: pagulased kristlikul kalmistul.Otse loomulikult mõnitamas haudu,irvitamas ja muid omamaiseid tempe tegemas.Tõsi,polnud öö vaid lauspäev,majad paistsid eemal nagu oleks Lasnamäe.
    Näinuks öösel neegrit seal,no ei tea,mis teeks...Olen selle P-ga päri.

    ReplyDelete