Eile lõuna paiku tuli netitutvuja Juha mulle modelliks. Vanus 35, aga näeb noorem välja. Rääkis, et on käinud Tartus, kus tunneb üht kunstnikku. Osalise ajaga teenib Juha leiba modellina Turu Kunstiakadeemias. Sellest ka tema kõigutamatus mu soovide suhtes. Tegelane oli tõsine ja teadis mida teeb: nimelt võimles ta lindiga, ülakeha paljas, jalas militaarmustriga pikad püksid. Oli täitsa efektne. Intervjuu oli huvitavalt kohmakas, sest palusin temal rääkida soome keeles, ise aga esitasin küsimusi inglise keeles. Samal ajal olid remondimehed kogu hoone hõivanud. Käis erinevatel helikõrgustel puurimine ja katusel paugutati. Tegelikult need helid täiesti sobisid selle konkreetse modelliga.
Kirjutasin Titaniku galerii blogisse inglisekeelse teksti oma plaanidest Turus.
Nüüd aga olen probleemi ees: kuigi mul algul oli 10 potentsiaalset modelli, ei ole peale Juha veel keegi poseerinud ja enamik neist on lõpetanud mu kirjadele vastamise. Olen Soomes viibinud 10 päeva, aga tööd pole õieti alustanudki. Järgmine nädal näitab, kas lähen käesoleva projektiga lõpuni või muudan kurssi. Mul on ju igaks juhuks alati paar ideed tagataskus varuks, tuleb vaid jälgida, et asi viimasele minutile ei jääks. Vestlused kohalike kunstnikega on andnud mulle mõtte teha miskit videoinstallatsiooni-laadset kunstnike elust ehk sellest mida tähendab olla kunstnik kapitalistlikus ühiskonnas. Eestis arvatakse, et Soome on heaoluriik ja siin läheb kunstnikel hästi, kuid see on vale. Kunstnikud ja galeristid kurdavad siin sageli oma probleeme. Eriti hull, kui oled lisaks kunstnikule ka lesbi. Sellisel juhul oled ühiskonna põhjakiht.
Eile avati Titanikus üks feministlik kunstinäitus ning toimus soomekeelne loeng. Kohal olid Turu ülikooli kunstiteaduse doktorandid ja publik oli rohkearvuline. Sain loengust üllatavalt palju aru. Räägiti üleva ja kauni erinevusest, kunstiteaduse olemusest, viidati M. Heideggerile seoses olemisega, räägiti molekulaarsest kunstiteadusest ja kunsti kogemisest.
Enne loengu algust suutsin end taas naeruväärsesse olukorda panna. Läksin vetsu ja lülitasin lambi asemel sisse häiresignaali, mis kohe punaselt vilkuma ja meeleheitlikult piiksuma kukkus. Ehmusin ja vajutasin sama nuppu uuesti, aga midagi ei juhtunud. Hüppasin vetsust välja ning ütlesin ukse taga seisvatele kohkunud inimestele, et ma kogemata vajutasin häiresignaali. Hetkeks mõtlesin galeristilt küsima minna, kuidas seda välja lülitada, aga siis proovisin uuesti ja avastasin vastasseinast samasuguse nupu, millele vajutades meeldiv vaikus saabus. Lambilüliti asus samal seinal häirenupust madalamal, aga ma olen ju nii meeletult pikk…
Kohtusin mitme kunstnikuga ning sain soome loovisiku seaduse osas natuke targemaks. Soomes saab taotleda loovisiku toetust (miinimumpalka) alates lühematest ajavahemikest kuni 5 aastani. Maksepikkus sõltub eelnevatest saavutustest. Vanasti sai raha taotleda kuni 15 aastaks, kuid siis muudeti see ära, sest osad kunstnikud olevat nautinud head elu ja lõpetanud kunsti tegemise. Noor naine, kellega rääkisin, sai hiljuti loovisiku toetust ning väitis, et miinimumpalk on tema jaoks ennekuulmatult suur raha. Tegeleb söejoonistusega ja kurdab, et tööd on suured, nende tassimine raske, aga midagi ei osteta, kuigi tal on olnud näitusi ka Helsingis.
Hiljem käisin Wäino Aaltoneni muuseumis surma-teemalise näituse avamisel, kus vein ja präänikud kahjuks juba otsas olid ja tulin kiiresti koju, sest olin väsinud. Lähen teinekord tagasi, et töödesse süveneda.
Silmad on nüüd paremas seisukorras. Täna õhtul algab siin LGBTQ filmifestival Vinokino ning ma lähen õhtul kinno. Ka homme ja pühapäeval käin filme vaatamas. Enne kinoseanssi lähen vaatan, kuidas läheb kunstimuuseumi ees teise siinse residendi Ozz’i perfokas. Ozz on saksamaal elav türklane, kes ei kavatse enam kunagi kodumaale naasta, vähemalt mitte enne, kui ta on saksa kodakondsuse saanud. Põhjuseks on türgi sõjaväest kõrvale hoidmine. Ma pole ainus anarhist ja mässaja!
No comments:
Post a Comment