Vahekokkuvõte

Olen Soomes elanud veidi rohkem kui kaks nädalat. Selle aja sees on juhtunud järgmised asjad:

1. Alustasin online tutvujate projekti näituse jaoks, kuid kuna ei saanud piisavalt osalejaid, muutsin teemat ja nüüd teen projekti kohalike kunstnike probleemidest.
2. Kaotasin P.P võtme, mille tagajärjel P.P mu maha jättis. Tuleb välja, et võtme kaotamise tõttu on võimalik maha jätta inimene, kellega sa alles paar tundi tagasi koos naersid. 

Kunstiprojektidega seoses olen pidanud kannatlik olema, sest mu tegevus sõltub teistest inimestest. Kunagi ei tea millal kellelgi on aega intervjuud anda. Sageli juhtub, et olen ooterežiimil. Kui lõpuks midagi sünnib, olen ootamisest liiga kurnatud, et juhtuvasse süveneda. Oma märkmikku vaadates tõden siiski, et alates laupäevast võib juhtumuste arv ooteajaga võrreldes kasvada. See on rõõmustav leid.

Minu uue projekti idee algas tegelikult mu isiklikest raskusest kunstnikuna, eriti siin, kus stuudio ümber käivad ehitustööd ja kõik on nii segi kui vähegi olla saab. Ann viis mind suurde majja, kus alles hiljuti töötasid kunstnikud. Linn oli müünud hoone Åbo Akadeemiale, kes oli öelnud, et nad enne seda maja ei osta, kui linn kunstnikele uued pinnad annab. Juhtus aga selline lugu, et kunstnikele teatati, et neil on kuu aega välja kolimiseks. Paanikas kunstnikud tormasid, kes kuhu ja nüüd on linnal hea väita, et kunstnikel juba on pinnad! Linn arvab, et enam ei pea midagi tegema. Võimalik, et kui kunstnikkond oleks paigale jäänud ja näiteks streikinud, oleks linn olnud sunnitud neile reaalselt uued tööruumid vaatama. Skulptor Ann käis endises kunstnike majas ringi ja korrutas: „It is crazy!“. Tema on töötanud seal alates 1986. aastast. Rohkem ma esialgu oma projektist ei räägi, sest see on pooleli. Kui hästi läheb, saab sellest kindlasti oluline kunstisündmus väikeses Turus.

Täna käisime kohalike nooremate kunstnikega ühel näituse avamisel ja homme toimub linnast väljas julmuse teater, mille autor olevat kõva kapitalismi vastu mässaja. Võtan kaamera kaasa ja loodan, et saab olema põnev.

Täna käisin oma naaberstuudios vestlemas kahe kunstnikuga: Jalgrattapoisi (soome k pyöräpoika) ja tema tüdruku Heiniga. Jalgrattapoiss parandab linna peal - omanikega kooskõlastamata loomulikult - katkisi jalgrattaid ja paneb parandatud ratastele oma kleepsu, kus on ta telefoninumber ja kodulehe aadress. Inimesed ei julge oodatagi, et keegi nende ratta ära parandaks ja on alati väga üllatunud, kui see on juhtunud. Heini õpib Helsingi Kunstiakadeemia magistrantuuris prof. Villu Jaanisoo juures, kes enne EKA-s töötas. Heini ütles, et Villu on tervet akadeemiat palju edendanud. See ateljees trehvamine oli väga lahe. Pärast tegin intervjuu J-ga. Intervjuu väliselt, eraviisiliselt rääkis J, et üks ta kunstiprojektidest on valmistada võltsitud üliõpilaspileteid ühistranspordis sõitmiseks. Käivad ettevalmistused ka päris üliõpilaspileti võltsimiseks. Sellega oleks võimalik 2.50 EUR-i eest lõunat süüa.

Mina olen 90ndtel enda võltsitud kuupileti, täpsemalt piletil oleva kuupäeva eest trahvi saanud. Nimelt olid tollal Tartu ühistranspordis hästi lihtsad kuupiletid, millele kuupäev õrna ja kergesti muudetava templiga peale pandi. Olin seda kuupäeva juba korduvalt žiletiga maha kraapinud ja õrna pastakajoonega muutnud, kui kontrollile asi kahtlane hakkas tunduma. Kui talle kohale jõudis, et tempel on võltsitud, sai ta hirmus tigedaks, karjus üle kogu bussi, et sellist häbematust näeb ta esmakordselt ja väänas mulle trahvi. Olid ajad!