2012 - Narva küpsis, surm ja taimetoitlus

Uue aasta esimesel hommikul saime teada, et Sveni ema on surnud. Head uut aastat tõepoolest.
Väidetaval uue ja parema ajastu alguskuupäeval 21.12.2012 varastati meil maja tagant enda istutatud kuusk. Head kõrget vibratsiooni, tõesti.

2012 aasta esimene pool oli põnev, sest alustasin Tartu KHK-s uue eriala õppimist. Olime klassikaaslastega lapselikus õhinas kui oma uhiuued kondiitri tööriided kätte saime, kui kook hästi välja tuli ja kui oma esimese „viie“ saime. Tegime koolis palju pilte. Õppisime üksteist tundma. Siis tuli suvi. Sooritasin kondiitripraktikat Werneris ja Kõlleste Kommimeistrites. Elu Valgemetsa vanas majakeses oli mulle raske ja sellest sündis eneseirooniline tibi-stiilis blogipostitus.

2012 veebruarist alustasin kunstivaba aastat. Ma ei ole selle aja sees ainsatki näitust külastanud, kunstiartiklit lugenud ega kunsti loonud. Teistelt tulnud initsiatiivil on mu kaks vana tööd olnud näitustel ja ühe auhinna sain ka. Nii võib öelda, et kunstivabal aastal maitsesin oma varem tehtud kunsti vilju ja see on tore, sest arvasin, et kui eemale tõmbun, unustatakse mind kunstiväljal kiiresti.

Sel aastal sain kinnitust, et mul on tõelisi sõpru, kes toetavad just raskustes, mitte ainult rõõmsatel aegadel.

Aasta teine pool on olnud halvem. Suvel varastati Svenil ratas, jõulude eel maja tagant varastati kuusk. Valgemetsa suvilasse murti sisse. Politsei sai selle tüübi kätte: asotsiaal oli süüa otsinud. Meile oleks rohkem meeldinud, kui ratta- või kuusevaras oleks tabatud, sest suvila oma ei võtnud midagi, oli vaid sahtlid lahti jätnud ja ühe aknaruudu ära lõhkunud. Talve veedab ta vangla mugavustes, kust suvel taas Ahja jõe ürgoru maalilistele nõlvadele seiklema lastakse. Uurija ütles, et ta on tuntud nägu. Nüüd pannakse vanake loodetavasti grupi pääle ja enam suvilatesse sisse ei murra.

Sügis oli töine, sest tegime Margus Kiisiga kraamikaamera saadet. Algas taas kool ja seal oli pidevalt mingi jama. Ei saanud piisavalt eksamitöid harjutada ja jätkusid absurdsed möödarääkimised osade õpsidega. Ma ei tea, kuidas ma teen ära eksami teoreetilise osa, kui sekka võib tulla selliseid küsimusi: "Modifitseeritud tärklise põhikoostis on:... Vastus: modifitseeritud tärklis (ülla-ülla!)." Koolipraktikal kulub alati vähemalt tund aega töövahendite otsimisele, nende pesemisele, koostisainete otsimisele ja kaalumisele ning mikserijärjekorras ootamisele. Kõik on muutunud närvilisemaks, depressiivsemaks ja kui mõni meist teebki tunnis pilte ja need üles panna viitsib, ei tule klassikaaslastelt enam ühtegi laiki ega kommi. Me ootame lõppu. Jaanuari lõpus tuleb eksam: esimesel päeval on test ja toorainete kaalumine ning teisel päeval praktiline küpsetamise eksam.

See ei kõla üldse usutavalt, aga olen viimasel ajal sellest kondiitrivärgist nii haaratud, et näen vahel kogu öö unes, kuidas mikseri labasegaja taigent segab. 8 tundi segab. Selgelt ülesegatud ju. Aga mis juhtub tootega küpsetamisel, kui taigent liiga kaua segada? See on eksamiküsimus! Sa pead seda teadma. Toote kuju jääb lamedaks. Koledad tooted tulevad siis. Keegi ei taha lamedat ja hädist biskviitpõhja või beseed.

Jõulude ajal kaunistasin piparkooke üllatavalt korrektselt. Tööd ette valmistades arvasin, et tuleb suurem sõimamine stiilis: „Ma ju ütlesin, et ma ei ole peene töö tegija!“, kilo piinlikult „kaunistatud“ piparkooke ja enne uinumist tugev unerohi sisse, sest mis rahu saab olla, kui sa end luuserina tunned, aga õnneks laabus kaunistamine keskendunult, rahulikult ja mingil rudimentaarsel tasemel isegi loominguliselt. Seevastu aga olen korduvalt erinevaid taigna koostisosi valesti kaalunud või üldse lisamata unustanud nagu "Narva" küpsistega juhtus.

Kaunistasin päris ise

Jutustan teile nüüd sellise loo, kuidas me "Narvat" pritsime koos!

Väljavõtteid päevikust

4.12.12

Maailmalõpp läheneb: JÄLLE pritsisime koolis küpsist „Narva“ ja ma ei osanud seda JÄTKUVALT. Ma pole seda muidugi ka juba veebruarist saadik teinud. Ma ei taha eksamil Narva küpsise piletit tõmmata! Ma ei taha ülepea mingit eksamit teha.

12.12.12

Eile pritsisin koolis uuesti Narvat. Sellest, kuidas ma Narva küpsist pritsin, võiks romaani kirjutada.

Unustasin seekord vee taignasse lisamata. Käega jahu sisse segades tundus taigen väga kuiv, aga panin selle muude asjaolude süüks. Kui pritsima asusin, selgus, et taigent on liiga raske pritsida. Õpetaja Sirje ütles, et taigen on liiga kuiv. Panin aju tööle, et paaniliselt meenutada, mida valesti tegin ja taipasin kiiresti, et vesi jäi kaalumata ja lisamata. Võimalik, et alateadvus viskas vimpka. Enne oli õps aruandluse tunnis öelnud, et kui toote hinda arvutad, on vesi alati null. Viisin selle info uude konteksti ja tegin vea. Otsustasin, et ma ei anna alla ja segasin uue taigna, millest pritsisin täiesti normaalsed küpsised. Sirje kiitis ja ütles veel järgmisel päevalgi, et Fideelia pritsis super Narva! Sirje on meie suhtes julgustav ja kinnitab, et teeme eksami ära. Olin koolis 20.30ni, ehk 10 h jutti ja koju saabusin kella 22-ajal. Söönud olin eelmises elus (olen kondiitriaasta jooksul ca 1,5 kg alla võtnud). Terve keha oli jahutolmust läbi imbunud. Keelekese ja Kevadlille küpsis olid mul peaaegu kohe õnnestunud, nüüd sai ka Narva lõpuks seljatatud.

Kevadlille küpsised õnnestuvad hästi

Saime täna auhinnaks oma piparkoogimajade eest kilo kooli verivorsti. Täitsa haige. Meie võistkonnast pooled ehk K ja mina oleme taimetoitlased. Andsime lahkelt oma vorstid ülejäänud liikmetele. Meie majad on nüüd ajakirjas „Maakodu“. Loodan, et saavad fännidelt rohkem hääli kui teiste tööd ja saame esikoha. UPDATE: Kahjuks sai esikoha Olustvere piparkoogimaja. Rahvale meeldivad nunnud majad paneelikatest rohkem, aga võistlus olevat tasavägine olnud.

Meie kursusejuhendaja Sirje on arvamusel, et kondiitriamet on väga riskantne, sest kunagi ei tea, kuidas toode välja tuleb. Õnnestumisel mängib suurt rolli vedamine. Ja mina veel arvasin, et vabakutseline kunstnik on kõige riskantsem amet.

2012 on veel sellepoolest tähtis, et hakkasin taimetoitlaseks. Olen mõned korrad selle aja sees liha söönud, aga mitte enda ostetud (ma ei osta liha) vaid juba olemasolevat valmisküpsetatud liha. Et ma siiski lõviosa ajast lihata (ja kalata) olen veetnud, lasin detsembris hemoglobiini kontrollida ning täitsa normis oli.

Aasta jooksul tegin edusamme oma isapoolse suguvõsa uurimisel. Tekkis üllatavaid kokkusattumusi.

Novembris oli lühike põnevam ajajärk, mil AVP rühmitusega meeleavalduse korraldasime. Korraks oli äge. Üks tolle aja üks helgemaid hetki leidis aset Selveris. Järjekorras seistes ütles mulle üks võõras vanem daam : "Te meeldite mulle!" Mina: "Sinised juuksed, jah?" Daam: "Mitte ainult. Kõik meeldib, mis teete. Tahtsin selle ära öelda lõpuks".