Olen kondiiter

Arvake ära, mis pileti ma kondiitrieriala lõpueksamil tõmbasin. Narva! Aga arvake ära, mis ma hindeks sain. Viie! Ja kuna mul kõik ülejäänud hinded on ka viied, tuleb kiituskiri. Päris hea nali ikka: lõpetada kutsekool kiitusega.

Aasta on möödas sellest, kui kaks õpetajat mind kullipilguga puurides hoiatasid, et kondiitriamet on väga raske ja kahtlesid, et kunstnikuna tüdinemata vastu pean. Veel pool aastat pärast sisse astumist kartis meie õps, kes mu eelmiste projektidega kursis oli, et korraldan koolis mingi jama. Täiesti mõttetu hirm. Ärge kartke kunstnikku, ta võib teid üllatada. Mu eesmärk oli omandada kondiitri elukutse ja sealjuures kunstiga mitte tegelda. Eesmärk on täidetud. 1. veebruaril 2013. lõpeb kunstivaba aasta, 6. veebruaril 2013 saan kondiitripaberid.

See on esimene pilt, mille postitasin FB-sse oma uue eriala õpingutest. Siin pole mul veel kondiitri tööülikondagi ja ma ei kujuta unes ka ette, kuidas ma vähem kui aasta pärast Moorapeade ja Narva küpsisetega maadlema hakkan. Olin siin just saanud oma esimese "viie".

Kes kavatseb Tartu KHK kondiitriõppesse astuda, siis teadmiseks, et seal on palju teoreetilisi aineid, aga need on samas väga lihtsad ja neid hinnatakse leebelt. See on muidugi individuaalne. On inimesi, kellele teooria on raskem kui praktika, aga minuga oli vastupidi. Praktilisi tunde oleks võinud rohkem olla, sest need olid minu jaoks keerulisemad. Mul ei tule küpsetamine iseenesest, sest ma ei ole keedan-koon-küpsetan koduperenaise tüüpi. Eksamiks pidin end kõvasti kokku võtma. Öine Narva küpsise pritsimine tasus end ikka ära. Pildil näete normaalselt õnnestunud Narvat.

Teine toode, mille eksamil tegin, oli Aleksandri kook, mida samuti harjutasin korduvalt enne eksamit. Kuigi ta tundub pealtnäha lihtne, võib igas tööetapis midagi nässu minna. Meil olid isegi ülesanded, kus pidime oletama, mis mingi toote tegemise etappides võib valesti minna. Kookide juures on mulle kõige raskem nende lõikamine, sest tükid peavad olema etteantud kaalus, nägema välja ühesugused ja olema korrektselt lõigatud. Panen siia viimase pildi, mille FB-sse postitasin oma kondiitriõpingutest. Siin on üks mu eksamitöödest, Aleksandri kook. Korrektsemalt ma enam lõigata ei suuda, see peaks olema minu tippsaavutus lõikamises. Kuid mine tea?

Lisaks sellele, et kondiitriamet on riskantne, on see kirglik. Ma pole ühelgi kunstieksamil samasugust kirge näinud nagu kondiitri lõpueksamil, kus ühes nurgas nutab „kolme“ saanud õpilane ja teises „viie“ saanud õpilane, kes ei ole oma koogiga rahul, sest teab, et riiklikul kutseeksamil see läbi ei läheks. Keskel säravad viielised plaksutavad toredale komisjonile ja sõbralikule välisvaatlejast onule, kes hügieeni tähtsust mitte kuidagi liiga palju rõhutada ei saa. Õhtul teatavad kõik Facebooki seinal, et nad on nüüd kondiitrid. Sõbrad õnnitlevad, laigivad ja arvavad, et kondiitriamet on nunnu ning nüüd me muud ei teegi kui küpsetame, mummulised põlled ees. Aga see ei ole nii, sest kondiitri elukutse on raske, riskantne, kirglik, stressirohke ja sellisena ilus nagu iga amet, mida hingega tehakse.

2012