Aitab valelikust poliitikast

Üleskutse

Meeleavalduse korraldusrühma liikmena edastan järgmise üleskutse: tule ja avalda meelt ülbe ja valeliku poliitika vastu! Meeleavaldus toimub 13. nov. 2012, Reformierakonna 18. sünnipäeval nende kontori ees Tartu Raekoja platsil. Palume võtta meeleavaldusele kaasa “sünnipäevakingid” ja loosungid sõnumitega poliitikutele!

Meeleavaldus toimub liikumise “Aitab valelikust poliitikast” egiidi all. Soovime oma kohaloluga avalikus ruumis anda poliitikutele märku, et me pole nõus leppima nende vassimiste ja manipulatsioonidega. Oleme mures Eesti demokraatia tuleviku pärast ja kutsume üles rajama
poliitilist kultuuri dialoogilisusele ja austusele tõe vastu.

Tartu meeleavalduse pressiteade http://is.gd/pressiteade
Meeleavalduse manifest
http://aaree.blogspot.com/2012/11/sunnipaevamanifest.html
Rein Raud rahastamis- ja valetamisskandaalist http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1917231
Rohkem materjali, sh kuidas meelt avaldada http://aitabvaledest.ee/
http://aitabvaledest.blogspot.com/

Palun trükkige välja ja levitage meeleavalduse plakatit!

Kajastused

Postimees
Postimees Naine24

Mis minusse puutub, siis ma ei kuulu ühessegi erakonda ja poliitika pole mind kunagi eriti huvitanud. Tavaliselt ei huvita meid poliitika rahulikel aegadel, kui kõik sujub justkui iseenesest. Kui tekivad konkreetsed ohud üksikisikule ja laiemalt kogu ühiskonnale, tõstab uudishimu pead ja tekivad küsimused, kuidas kõik nii kaugele sai jõuda ja milline roll oli siin kodanikul? Kas mina saaksin ka midagi ära teha?

Meeleavaldused on värskenduspuhangud kapitalismi- ja usalduse kriisis, kuid see on alles algus. Slavoj Zizek ütles aasta tagasi oma kõnes OWS meeleavaldajatele: “Meil on siin tore, aga pidage meeles: karnevalid ei kesta igavesti. Mis tõeliselt loeb, on see, kuidas elu edasi läheb. Kas midagi muutub?“ http://www.lacan.com/thesymptom/?page_id=1476

Kindlasti muutub, aga kuidas, see sõltub minust, sinust, temast - meist kõigist. Tule meelt avaldama, sest see on sinu põhiseaduslik õigus!

Update: nüüd, kus üritus on läbi, saate vaadata minu videot sellest: https://www.youtube.com/watch?v=B-nncBFbx7E&feature=g-upl

Poliitikud, kes on unustanud, et nad on rahva teenrid, peavad end rahvavalitsejaiks. Vehitakse statistikaga, mis näitavat, kui hästi Eestil läheb. See meenutab Nõukogude Liitu. Ka siis suundusime pidevalt tõusvas joones kommunismi helguse poole, ainult väikesed vead siin-seal tuli ära parandada. Riigijuhid pidasid end asendamatuks, täpselt nagu nüüd. Me teame, kuidas kõik lõppes ning ega seda praegugi kauaks enam jätku.

Kaasvõitlejad valmistasid tabava plakati.
 

 

Blogi pidamine

Kunagise igapäevablogija Arni Alandi ennustus blogimaailma väljasuremisest hakkab täituma, sest vähe sellest, et Arni ja enamik teisi blogijaid enam ei kirjuta, olen isegi mina kadunud. Muide, see ei tähenda kirjutamise seiskumist. Täidan endiselt oma kunstivaba aasta päevikut, kus on iga päeva kohta lühike sissekanne, kuid netist seda praegu ei leia.

Mul on kogu aeg nii palju tegemist, et kui lõpuks täiesti vaba hetk tekib, kulutan selle diivanil vedelemisele ja korrutamisele: "Ma ei VIITSI mitte midagi teha!". Nõnda umbes tund aega ja siis jõusaali. Õhtul toitun ja kobin magama. Järgmisel päeval tuleb võttele minna, montaažilaua taga istuda või kutseka koduseid töid teha- jah, käin kuni jaanuarini veel kutsekas!

Mis võtteid puudutab, siis teeme Margus Kiisiga Tallinna TV-le vanakraami saadet "Kraamikaamera". Iga nädal küpsetame ühe saate.

Käsil on üks dokfilmiprojekt ka, aga sellest ma veel ei räägi. Igatahes on päris palju kaameraga ringi jooksmist. Kutsekasse minnes otsustasin kunsti aastaks maha jätta, kuid selle kunsti asemele, mida siiani olin viljelenud, on roninud salakavalalt filmindus, mis on otsapidi kaasaegse kunsti väljal. Mul on kaks vana tööd näitustel ka, üks KUMU-s ja teine Tartu Kunstimuuseumis.

Septembris käisin strippar Marcoga Ibizal, aga mul polnud mõtet seda kajastada. Elu24 tegi kõik ise ära.

Vahel jõuan ikka matkama ka, aga valvas seltskonnaajakirjandus hoiab mul isegi metsas silma peal. Siin ongi kõige olulisem uudis, mis minust on kirjutatud.

Järelikult pole mõtet enam blogi pidada.

Värvisin juuksed ära. :)

Karepa performance’ ja installatsiooniõhtu "Vaikus"

Kuigi mul on kunstivaba aasta, olin eelmisel aastal lubanud Veispakule, et võtan 2012.a. Karepa performance’ ja installatsiooniõhtust osa. Sedakorda oli tegu neljanda sarnase üritusega Karepal Richard Sagritsa majamuuseumis. Ise osalesin teist korda, aga sel aastal pigem kondiitri kui kunstnikuna. Õhtu teemaks oli „Vaikus“. Tahtsin oma tööd eelmise aasta kuulsusrikka Ängiga loogiliselt siduda, samas hoida end uue eriala lainel ja sündis idee küpsetada rindade kujuline tort. Vormi ostsin seksipoest „Sinu saladus“. Kahe kausiga saab ka, aga nendega on tülikas. Transpordiks on selline ühes tükis tissivorm ideaalne. Tegin kodus biskviidi valmis ning vormist võtsin välja alles Karepal. Vorm hoidis biskviiti ilusti terve bussisõiduaja kinni. Koha peal amputeerisin rinnad, panin neisse moosi, sulgesin nad uuesti ja katsin sulatatud šokolaadiga, mis mu imestuseks jättis veits ebaühtlase pinna. Kuna suhkrumass, millega koogi katsin, kõik ebatasasused välja näitab, panin veidi täiteaineid alla, et vaatepilt oleks ilusam. Muidu vii või mammograafi juurde. Nibud tulid väga võimsad, ega ma siis nalja tegema läinud. Olga-Maria oli põhitegija ja sai üleni šokolaadiseks.

Hiljem mängisime Olgaga lendavat taldrikut ja Lapini pingil istuv Juske oli publik. Lapinil on Karepal nüüd omanimeline pink. Äkki lendas taldrik mulle vastu suunurka ja ma ehmusin tõsiselt, sest paistes mokaga ma poleks küll tahtnud oma perfokat teha. Panin salvi peale ja õnneks hullu polnudki.

Suurürituse eel, kui panin oma lumivalge kondiitrikostüümi selga, tekkis pidulik tunne. Müts on mu eriline lemmik. Paljud leidsid, et riietus sobib mulle ideaalselt. Jaan Toomik arvas, et meik muudab mind ebamaiseks ja müstiliseks, kuigi ma eriti ei meikinudki. Osad ei tundnud mind tööriietuses ära.

Rahvast sai terve õu täis. Kohal oli Kanal 2 Reporteri kaameramees, kes eelmisel aastal Ängi filmis. Erri operaator samuti. Paljud pildistasid. Minu perfokas oli viimane, nii et algul kulus kõvasti aega teiste vaatamisele. Jüri Ojaveri värk oli kihvt

Oma lemmiklooma lehmaga tööriietuses. Skulptuuri autorid on Simson von Seakyll ja Paul Mänd, pealkiri "Alice ja Aade"

Alice' seljas samal hommikul

Kui Toomik merele ja publik randa teda vaatama läksid, oli mul aeg oma perfokas valmis seada. Plaan oli, et teised kunstnikud istuvad laua taha, kuhu mina oma tordi toon. Panin lina lauale, kuid selgus, et see on liiga väike. H, sõitis suvilasse linu juurde tooma. Polnud aimugi, mitu kunstnikku üldse laua taha istub. Kõik oli segane. Katsime kiiruga laua ära. Kui aga rahvas taas hoovil ja Teet mind välja hüüdis, hakkasin oma tissitordiga aeglasel sammul ja fotograafidele naeratades tulema ja kõik tundus jälle hea. Kaamerad surisesid, asetasin tordi keset lauda ja istusin. Vanad perfokaässad imestasid ja naersid tordi üle. Kõlas repliike:“ Kuidas mina oma vanainimese kätega seda lahti lõikan?“ „Ärge unistage, et mina neid imema hakkan!“. „Neid peab lutsutama!“. Lõpuks tekkis kusagilt kirves, millega ma koogi lahti raiusin. Isegi publikule sai veel pakkuda. Õhtu lõppes üsna kirevalt ja lõbusalt

Kõik pildistavad Fideeliat ja tema torti

Sain Tartu meestearst Margus Punabi autoga, kus veel reisisid Milius, Varblane ja üks mees, kes hetkel omal käel maali studeerib ja kelle nimi ei meenu. Autos rääkisid agar kunstikoguja Punab ja teised kunstist liiga palju, millest muidu poleks probleemi, aga mul käib kunstivaba aasta. Ma ei öelnud midagi. Sooteemal ainult kobisesin paar lauset. Õhtuvalgus oli meeletult kaunis. Maaliõpilane vahtis seda punnis silmadega ja seletas, milliste värvitoonidega ta maastikku kujutaks: koobalt, strontsiumkollane, must... ei musta tuleb panna aaainult näpuotsaga, muidu rikub kõik ära! Täpselt nagu mina vanasti. Mõtlesin, et huvitav kas kunstivaba aasta paneb mind õlivärvide nimetusi unustama, sest need, vanasti minu igapäevases sõnavaras eksisteerinud mõisted kõlasid kuidagi võõralt. Unustasin jope masinasse ja kätte sain kahe päeva pärast.

Ängi aastapäev ja võtted Marco muusikavideole

Terve aasta on möödunud ajaloolisest vihmasest hommikust, kui asusin Tartust palja rindkerega Karepa poole teele, vt Kestvusperformance "Äng". Üks asi, mis tookord lahtiseks jäi, oli võrdõiguslikkuse voliniku arvamus, mida mul pole siiamaani. Isegi mu päringud jäävad juba vastuseta, aga mis mul sellest. Ma tean niigi, et naiste ja meeste rindkered on võrdsed.

8. august 2011

11. augustil 2012 olen taas Karepal, aga kuna mul on kunstivaba aasta, esinen seal oma uues kostüümis ja uues rollis.

Kõik juhtub alati korraga ja nii ilmus 7. augustil Delfis mu maaelu artikkel, Õhtulehe paberlehes mu kutsekasse mineku lugu ning Elu24-s strippar Marco muusikavideo. Eestis on sellepärast masendav elada, et naljast ega irooniast aru ei saada ja liiga palju kritiseeritakse, elik vabalt ja mänguliselt läheneda. No see video on lihtsalt naljakas. Muusikapala mulle endale ei meeldigi, aga videot teha oli lõbus ja tulemust peakski võtma meelelahutusena. Helgemad pead said sellest kohe aru, aga lollid ropendavad kommentaariumides omakeskis edasi. Must lagi on nende toal... (Update: Täna õhtul ilmus Delfi Rahva Hääles video kohta kiitvaid sõnu).

Fotograaf Aldo Luud tegi Werneris minust Õhtulehe jaoks pilte.

Videovõtted kulgesid lõbusalt, kuigi olime alalises ajahädas ja päike loojus pidevalt kas liiga vara või suure vihmapilve sisse. (NB! Eneseiroonia! MEIE jõudsime ise liiga hilja võttele, mitte päike ei loojunud liiga vara,daa! Kopp ees, et mind liiga sõna-sõnalt võetakse). Esimene võttepäev toimus Elva lähedal metsas. Kaasas oli lisaks paljudele veel Eesti vanim tegev naisstrippar Svetlana (72), kes oma esinemiskostüümis ringi hõljus ja koos Marcoga kilkas, nii et ma vahepeal olin valmis pille kotti panema. Teine võttepäev möödus Riias ja sohver oli Margus, sest millal enne staarid ise autot on juhtinud. Igal võttepäeval värvisime Marco üle keha punaseks, et ta saaks mängida oma alateadvust, koomilist teisikut, kellena keegi teda ei tunne. Pika kaardilugemise ja õiendamise peale olime ühtäkki jõudnud punkti, kus päike oli kohe majade taha vajumas ja pidime kähku otsustama, kas filmime niisama viimase valgusega või värvime Marco punaseks. Punaseks värvimine oleks võtnud 30 min ja selle ajaga oleks päike juba ära vajunud. Kuna Marco ikka tahtis punaseks saada, värvisime teda Radissoni hotelli invaliidide vetsus. Kui mõni invaliid oleks tulnud kobistama, oleksime öelnud, et Marco puuet saab ainult värviteraapiaga ravida. Marco hakkas punasena mööda tänavat edasi-tagasi jooksma, mina filmisin ja äkki seisis seal politseiauto kolme mehega. Alguses kohkusime, aga siis saime aru, et need ühe kohaliku poe turvamehed olid ja neile tegi Marco esinemine hullult nalja.

Radissoni hotellis Riias hullude näoilmetega, sest adrekas ujub ringi, enne värvimist.

Elva lähistel. Värvin Marcot.

Marco Tartus Annelinnas peale viimast võttepäeva

Marco ei saanud end kusagil pesta ja pidi punasena Tartu sõitma. Heatujuline, sest temaga oli päev otsa tegeldud, lobises ja naeris ta terve tee. Ta rääkis, et Anne kanali ääres käivad iga päev kl 02 PM vares ja konn kohtamas. Vares kraaksub oma puu otsast ja konn vastab talle maast. Üks tädi käib samas kohas päevitamas, kus Marco ja alati kella 2-ajal teatab: vares on kohal, kohe tuleb konn. Ja konn tuleb. Ega ta tulemata jää. Marco lootis veel, et tee peal tanklas saab ta dušši võtta: "Anname tanklamutile raha ja ma pesen end ära.... OK, hahahaa, nagu tõeline diiva!". Pärast oli tanklas hoopis mehehäälega naine, kellele tundus, et keset ööd on kamp, kuhu kuulub punane mehike enam kui kahtlane ja julges ainult Marguse anumise peale mind WC-sse lasta. Naersime palju. Koju sain kella 03 ajal öösel.

Kolmas võttepäev Tartus oli lühike ning kui film oli avalikult ülal, ütles üks mees Facebookis, et tema nägi, kuidas me Marcot Vanemuise ees filmisime ning muretses väga, ega ta filmile jäänud. Inimesed on paranoiliselt ettevaatlikud. Iga väike asi vallandab paanika. Ja mis siis, kui ta oleks eemalt filmile jäänud? Keegi poleks teda seal ära tundnudki, sest ma poleks filminud teda konkreetselt lähivaates ja oleks olnud aru saada, et tegu juhusliku möödujaga. Sellistel hetkedel tahaks Eestist minema tõmmata. Teeksin sellega kindlasti paljud rõõmsaks, kui koos Marcoga Eestist lahkuksin, aga ei kavatsegi! Igatahes mitte kauaks.

Olen Fideelia ja elan..., õigemini elasin... MAAL

Nüüd kirjutan eneseirooniliselt oma maaelu kogemusest ja kommenteerima on oodatud eriti need blogi lugejad, kel on samaväärseid kogemusi.

Maal saab elada nagu tehnikaajastul, aga seal saab ka elada nagu 1000 a. tagasi. Eelmises postituses kirjutasin, et veetsin kaks nädalat praktika ajal oma suvilas, kus elasin arhailiselt. Ainult elektri olemasolu andis tunnistust tänapäevast. Hoolimata tõigast, et suure osa oma lapsepõlvest elutsesin vanatüüpi metsamajas, kus vesi tuleb kaevust ise tuua ning tuli ise pliidi alla teha, tabas maaelu ränkraskus mind otsekui nuiaga pähe. Mu töökasvatus on nullilähedane. Mind kasvatati kunstnikuks ja mu töö käis värvipliiatsite ja joonistusblokiga väikese kollase laua taga.

Mina joonistamas ca 1979

Isegi kui mul vahel paluti rehitseda või kitkuda, tegin ma seda nii halvasti, et järgmine kord jäeti mind rahule. Mu mesinikest vanematel oli suviti meeletult tööd. Mind ja õde hoidsid vanatädid ja vanavanemad ning vahel ka palju vanem õde, kes muidugi ka tegid majapidamistöid. Kõvasti aega veetsin lapsena ka linnas, unistades samal ajal maal elamisest ja põllumehe ametist, mille plussina nägin võimalust päevad läbi koeraga mööda põlde ja heinamaid joosta. Suuremana kolisin linna ja maalkäigud jäid aina harvemaks, pealegi pandi maale kanalisatsioon. Mulle jäi maaelust romantiline mulje, milles on tublisti lapsepõlvenostalgiat. Tegelikult on vanaaegne maaelu siiski ränk ellujäämise kool, isegi ilma koduloomadeta.

Vanatädi Hildaga Alatskivi maakodus. Ei tundu just väga hüsteeriline töö rühmamine.

Mu kadunud vanatädi Hildal on suvila Valgemetsas olnud nii kaua, kui mäletan. Ta pärandas selle eestiaegse villa mulle. Maja pole ammu remonditud. Võimalik, et kui tapeet maha kiskuda, kukub terve lobudik kokku. Ülakorrusel suvitas aastakümneid üks teine naine, kes jättis endast maha halli toa, halli köögi ja veneaegse liimpuitmööbli. Alumisel korrusel ei saa elada, kuna põrandad on läbi. Ainult köögis on normaalne põrand. Pealegi meeldib mulle võimalikult kõrgel elada. Kuna hallis toas hakkaks mul paha, kulus kõvasti aega ja vaeva, et värvida tapeet ja põrand kollaseks ning restaureerida ahi, lagi ja korstnajalg. Lae vooderdasin oma TÜ maalieriala-aegsete koolitöödega. Nõnda hakkas staarfeministi glamuurne villa oma omaniku nägu minema.

Lagi

Enne oli tuba selline:

Lagi

Osa remondist tegime abikaasaga enne praktika algust, näpistades väheseid vabu päevi, kuid osa jäi mulle teha koha peal elamise ajal. Lisaks pidin käima Kõlleste Kommimeistrite juures kondiitripraktikal ja igapäevaseid maatoimetusi ka tegema ning selline elu hakkas mulle kummaliselt mõjuma. Ühel ööl nägin unes, et elan päriselt Tallinnas. Jalutasin kesklinnas Estonia teatri juures, mingi väike tüdruk käekõrval. Õhtune linn oli tuledes ja rahvas sagis ringi. Värvid olid põhjas, kuigi oli vihmane.

Maal tuleb oma tegemisi süstemaatiliselt planeerida, eriti kui on külm. Maal sõltub inimene üldse ilmastikust palju enam kui linnas. Praktikalt tulles pidin kohe puid tooma, kui neid ette toodud polnud ja ahjud kütte panema. Kui vett ka polnud, oli järgmine töö vee tassimine. Tõin 5 ämbritäit järjest. Kaev on seal hullult sügav. Enda, nõude ja pesu pesemine toimus maja taga õues iga ilmaga. Pliidil soojendasin vett ainult kannuga, nii et enamus pesust toimus jääkülma veega. Kulutasin krooniliselt liiga palju vett. 50 liitrit kulus kahe õhtuga ära. Lisaks veel väliduši vesi, 20 liitrit, aga dušši ma iga päev nii põhjalikult ei võtnud, sest ilm muutus talviseks. Jõe äärde muidugi üldse ei jõudnud. Hea, kui suutsin end maasikale vedada. Õnneks kasvas aiaski metsmaasikaid. Korjasin ühel äikese-eelsel õhtul kiiruga sealt terve liitri.

Enne maasikate puhastamist panin kartulid keema. Linnas saab töölt tulles kohe lõõgastuda ja teha ainult lahedaid asju või süveneda sisulistesse probleemidesse ja arendada end mingil erialal või jõusaali minna või... võimalused! Samas ei saa teisiti, kui pean ütlema, et ela linnas või maal, parim oleks, kui tööl käima ei peaks. Kui elaksime ressursipõhises maailmas. Teaduse, kunstide ja teiste aladega tegelema motiveeriksid siis uudishimu ja tahe muuta maailm paremaks, mitte mingi mõttetu palk, mis enne järgmist palgapäeva ära kulub.

Aias kasvavad!

Mul on siiamaani meeles, kuidas lapsena olin vanatädidega suvilas ja öösel paukus kohutav äike. Sel ööl kloppis naaber meie aknale ja palus valuvaigistit. Oli natuke jube, aga põnev. Natuke nagu oleks sõda. Ühel noist kaugetest öödest jäin suvilas kuutõbiseks. Nägin unes, et seisan keset tuba laua ääres, puhastan noaga õunu ning siis heidan Hilda kõrvale magama. Hommikul ärkasingi Hilda kõrval. Ma olevat oma voodist tema juurde jalutanud, ise maganud.

Suvilas on igavesti see aasta, mil unes kõndisin.

Mis käesolevasse suvesse puutub, siis vahel kraapisin katuselt sammalt ja akendelt vana värvi. Vihma tõttu oli aga katus libe ja ma ei tahtnud sinna ronida. Kui ülemise toa aken oli lahti, kuulsin alt õuest selgelt, kuidas tuli ülal ahjus praksub. Kuivad puud, kiiresti läheb soojaks. Siis saab läpakaga diivanile minna, halvaad süüa ja kirjutada. Jah, internet mul siiski oli.

Õnnelik pannkoogipäev metsmaasika toormoosi ja piimaga.

Pood asub 4,5 km kaugusel Vastse-Kuustes. Vanasti oli Valgemetsas pood, kuid see põles maha.

Ühel hilisõhtul tegin kaks avastust: 1. Udu! 2. Jalad on räigelt mustad! Maainimese seisundi saavutanud aju arvutas kohe välja tegevuse järjekorra: kõigepealt kõndisin mööda teed, et udu vaadata ja oma maja möödakäija pilguga kaeda. Oli päris pandav. Pimedas olid näha ainult valgustatud aknad kahe suure kuuse all. Oli vaikne ja khmm, romantiline koos udu ja vanade suurte puudega. Seejärel pesin külma kaevuveega jalgu ja pärast istusin ahju taga, teadvuse vool maaka lainel ketramas. Millised tööd on veel tegemata ja mis järjekorras neid peaks sooritama? Mida homme teha? Aga järgmisel aastal? Mida siin on üldse mõttekas teha? Saun oleks tarvis ehitada, aga kes aitaks? Äkki müüks üldse maha? Aga see on mu ainuke side minevikuga! Taevas vilgub juba paar tähte. Loojangud on värvilised. Kõrvahargid on head ja siilidel on laktoositalumatus.

Suure ellujäämispingutuse kõrvalt kirjutasin artikli.

17. juulil oli telekas minu päev. Kordustena näitas lausa kaht minuga seotud saadet: TV 3 „Õhtusöök viiele“, kus mina kokkasin ning Kanal 2 seda Eestlast ja Venelast, kus Anne Paluver minu eeskujul palja rindkere aktsiooni tahab korraldada.

Üks öö suvilas võttis kriminaalsed tuurid. Poleks uskunud, et mul tuleb Valgemetsas politsei kutsuda. Nimelt hakkas juba umbes kuue ajal õhtul kostma mingi kummaline vile. Algul pidasin seda linnuks, aga äkki jõudis mulle kohale, et lind ei jaksaks pidevalt häälitseda. Tundus nagu autosireen. Eriti kõvasti kostis see hilja õhtul, kui päevased helid kadusid. Lootsin, et kunagi saavad auto akud tühjaks ja sireen vaikib või võtab keegi midagi ette. Kell aga oli juba kusagil 02 öösel, kui üürgamine endise hooga jätkus. Pidin hommikul pool seitse tõusma, et praktikale minna, maganud aga polnud veel silmatäitki. Haarasin metsikus vihas mobiili ja helistasin politseisse. Rääkisin, et juba pärastlõunast saadik üürgab autosireen. Politseimasin saabus mu maja ette teele kella 03- ajal. Nad sõitsid aeglaselt, pöörasid ringi ja kadusid. Sireen vilistas edasi. Ilmselt otsiti autot, aga see ei olnudki auto. Kella 8- ajal hommikul, kui rattaga praktikale läksin, kuulsin selgemalt, kust heli kostab: sireen kujutas endast minu maja lähedal asuva laagri ühe ruumi signalisatsiooni. Ma ei saa aru, kuidas inimesed laagris magada said. Kas olen kuidagi eriliselt tundlik? Päev oli muidugi rikutud. Ei tea, millal see kinni keerati, igatahes õhtuks oli ta vaikinud.

Järgmisel päeval läks kaev vett vedama. Lasin pange vist kogemata liiga sügavale, sest jäin mõtteisse ega pannud tähele, kus ämber juba on. Äkki igatahes juhtus, et nöör pööras end tagurpidi ja see liigutus, millega enne pange üles tõmmati, oli nüüd laskumise liigutus. Paanika. Suure vastassuunas tirimisega sain vee kätte, aga rohkem ma kaevule ei läinud, enne kui tuli Sven, kes nöörisõlme teisele poole rulli sättis. Ma oleksin ise ka lahenduse välja mõelnud, kui esimene vihahoog lahtunud, aga kuna Sven pidi niikuinii kohe maale tulema, jätsin selle tema ülesandeks.

Esimesel nädalal ei olnud ma suvilas veel kodunenud ja tormasin üles-alla, sisse-välja nagu peata kana, sest unustasin alatasa kuhugi midagi ja ei suutnud otsustada, kus ma mingeid asju hakkan hoidma. Maja oli minu jaoks selgelt liiga suur. Nii tulid sinikad. Sõpru aga külla ei tulnudki, kuigi olin kutsunud. Ma oleksin neile südamlikult väravale vastu läinud nagu Ines Aru Nukitsamehe filmis ja maasikaid pakkunud. NOT. Liiga pingeline elu ja jube välimus - oligi parem et nad mind maakana ei näinud.

Teise nädala lõpus tõdesin, et lisaks sellele, et mu hüperaktiivsus ei taha kuidagi maha jahtuda, ei saa vist jalgu ka enam kunagi puhtaks. Mu küüned olid murdunud ja varbaküüntelt lakk maha tulnud. Näonahk nägi halb välja ning poorid olid umbes. Juuksed olid pulstunud, käed karedad, randmed punased ja lõhenenud, keha sinikaid täis nagu oleks peksa saanud. Oma suurt õlgkübarat polnud kordagi pähe pannud, aga tolmumask ja töökindad olid mu sõbrad.

Wannabe maakatele võiks teha midagi AA-rühma taolist. Räägiksin seal endast:

„Mina olen Fideelia ja ma elan... maal.

Kõik: „Oijahh... teadagi“.

Mina: „Mu maakodust on Tallinna üle 200 kilomeetri!“

Kõik: „Mis mõttes, ä!?“ Ei ole võimalik! Sa elad maal JA Lõuna-Eestis?“.

Ükspäev sai jälle actionit. Olin oma toas, et asuda ahju lihvima, kui äkki ronis mu käe peal pikakoivaline ämblik. Rapsisin ta kiiresti maha ja karjusin nagu ma juba ammu karjunud pole. Ma ei karda loomi, aga mul on raskekujuline ämblikufoobia ja mõõdukas putukafoobia. Ämblik lidus voodi alla, mina trepikotta. Mu kõik ihukarvad seisid püsti - ma ei epileerinud maal end nii korralikult - ja kananahk kattis isegi silmamunad. Nutsin, et ei saa enam kunagi oma kollasesse tuppa. Siis pihustasin putukamürki tuppa, ise läksin sööma ja lasin mürgil samal ajal mõjuda. Rohkem ämblikke ma oma toas ei näinud. Ma ei olnud selle üle uhke, aga samas see on minu kodu ja ma olin paanikas. Lasin regulaarselt mürki tubadesse, sest vastasel korral ma seal lihtsalt ei oleks elanud. Kas putukad või mina- keegi peab kaduma.

Sain siilikesega sõbraks. Kaks korda jalutas mu aias. Piima andsin ainult esimesel korral, pärast sain teada, et seda ei soovitata.

Eelviimasel päeval tuli Sven ja me avastasime, et munaõli tempera, millega korstnajalga kruntisin, oli mul külmkapis pahandust teinud ja toidukraamile mõru maitse andnud. Süüdi oli tempera koostisosa värnits. Külmas aga hoidsin seda selleks, et järgmisel päeval üks kiht veel teha. Mahlal oli omamoodi peen maitse, peab ütlema.

Laupäeva õhtuks sain remondi valmis, aga ise hoopis lahkusin. Sõitsime õhtul ratastega linna (39 km). Teekonna esimene pool oli täitsa suvine, vastupidiselt tervele läinud nädalale, mil aina sadas ja ma olin praktikal karupükstega, näpud külmast nii peenikesed, et kommivormide määrimine lihtsalt võttis väga kaua aega... Sõit ülesmäge oli vaevaline ning sain kohe aru, kuivõrd vorm on langenud. Maaelu ilmselt lihasjõudu ega vastupidavust ei arenda, pigem vastupidi, kurnab.

Vihmasadu Valgemetsas

Kui Tartuni oli 18 km, hakkas raadiomast paistma. Ma pole vist Tartut nähes kunagi varem nii õnnelik olnud.

Teekonna viimane ots kujunes paaniliselt väntamiseks keset kobrutavaid mustjassiniseid pilvi, vesipükse, välke... meie peade kohal selge sinitaevaga. Ja ei hakanudki sadama. Kodus hüppasin kohe kuuma vanni, vahu sisse. Siis pediküür, maniküür, epilatsioon ja hiljem kosmeetik jne. Hommikul olid suunurgad lõhenenud ja keha valutas, kuid ma ohkasin kergendatult: "Hea rahulik, vähemalt ei ole meil ämblikke!". Praeguseks on mu välimus normaliseerinud. Hakkasin jälle jooksmas käima ja augustis naudin jõusaali steriilset putukavaba keskkonda.

Ma ei saa Sol’i kombel väita, et mu päriskodu on looduses, aga ma ei saa ka öelda, et see asub linnas. Minu jaoks oleks kompromiss maa ja linna vahel ideaalne. Piisavalt privaatsust, tehnoloogia igapäevaelu toetamas, kõik kaasaegsed mugavused, putukavaba keskkond, tippkultuur, sporditegemise võimalused jne, kuid sealsamas lähedal vaba loodus, loomad, linnud. Hiljuti avastasin, et Venus Project on olemas ja see tundub mulle vägagi ihaldusväärne, eriti mõte ressursipõhisest majandusest rahapõhise asemel.

-„Täna on laupäev. Olen Fideelia ning lähen uuesti maale.“

-„Oled sa valmis rääkima, miks sa seda teed?“

-„Mõned põhjused on, aga pean rohkem analüüsima, et need sõnadesse panna.“

Praktika Kõllestes

Pole üldse olnud aega kirjutada! Hullumeelne suvi. Palju videotöid, suvila remont ja praktika. Põhiline, millest täna kirjutada kavatsen, on kondiitripraktika Kõlleste Kommimeistrite juures. Veetsin kaks nädalat oma suvilas Valgemetsas, kust Kõlleste Kommimeistrite tootmishoone asub 13 km kaugusel. Rattaga sõitsin sellest 3,8 km, sõidumasina jätsin taluhoovi ja edasi sain töölisnaistega.

Kõlleste Kommimeistrite tootmishoone

Kõllestes töötab lisaks sekretärile ja juhile neli pensionieelikust kondiitrit, kõik pärit Põlvamaalt. Natuke rebase moodi naine, I1 hariduselt zootehnik, on töötanud laudas, Salvestis jne. Ta on Kõllestes peamiselt šokolaadide peal. M kõneleb Lõuna-Eesti murrakus. Ta on põhiliselt trühvlite ja kommide peal. Varem on ta kõike teinud: laudas ema aidanud, Põltsamaa Felixis töötanud jne. I2 töötas 30 aastat Põlva Piimas, kuid siis paljud koondati. Mõtlik Ü oli vaikne ja põhiliselt puhkusel. Teeb šokolaade. Algul imestasin, et naiste jututeemad keerlevad üksnes aianduse, koriluse, põllunduse ja toidu ümber. I1 läks täiega elevile, kui palusin tal seletada, kuidas ta küüslauguleibu teeb. Ootasin, millal teised teemad tulevad, aga neid ei tulnudki ja ma olin nädala pärast ise samasugune. Maaelu ei jätagi muudeks mõteteks ruumi.

Sulašokolaad pähklitükkidega! Mmmm...

Kõllestes tehakse kõike käsitsi. Tööpäev kestab umbes 8-16. Kommide tegemine on minu jaoks liiga peen töö, sest olen laia joonega tüüp. Ükspäev pritsisin kommide sisse täidist kilest pritskotiga. M kommenteeris, et pigistad ja pigistad, aga kedägi es tule! Käskis teha samamoodi nagu lehma lüpstes või endal rinnast piima lüpstes. Ise naeris: „Tuu om elu!“ Mina aga pole toda elu kunagi elanud. Ja siis pritskott plahvatas ning me hakkasime koristama. Sulašokolaadi vormidesse panekul oli tarvis jõulist actionit. Šokolaad tilkus igasse ilmakaarde ja vormi tuli kõvasti vastu lauda koputada, et õhumulle ei jääks. Ehituspoest saadud spaatliga pidi vormi taguma ja puhtaks tõmbama. Tegin protsessi kolm korda läbi ja sain üsna käppa, aga algul küll mõtlesin, et OMG, OMG… nii tehaksegi komme! Oleks ma enne teadnud, kuidas komme tehakse…. Elu oli seal muidugi magus. Kommiriiul nina ees! Kuna igas retseptis on pigipiiritus, tundus mulle ükskord, et olen veidi vipsis. Tööruumid olid nii jahedad, et lõpuks käisin ringi nagu kubujuss ja tormasin igal vabal hetkel õue päikese kätte, kuni päikest veel oli. Teatavasti lendas ilm teisel nädalal pekki ja ma külmetasin uuesti samas ulatuses nagu eelmisel aastal „Ängi“ ajal, kuigi mu rindkere olid seekord soojade riiete all. Naised arvasid, et mul on liiga paks veri ja ma peaksin vere vedeldajat neelama. Nendel oli palav, kuid mina värisesin. Osad neist väitsid, et nemad panevad alles -15 kraadises pakases kindad kätte.

Kommidesse täidist pritsimas

Seto Külavüü trühvlite katmine

Ühel päeval töölt koju sõites korjasid M ja I2 viljapõllu äärest rukkililli koju vaasi. Nende näod särasid: „Ilosa omma vaasin!“.

Naised kuulasid nii tööl kui autos raadio Elmarit. Kõige krooniks kannatasin esimesel praktikanädalal Kukerpillide 40ndale lava-aastale pühendatud kava. Päris see ongi minu maitse. Jaam oli hommikuti paigas, aga lõuna ajal nihkus ära. See muutis naised rahutuks. I1 püüdis lausa kahe raadioga Elmarit tabada.

Trühvlid

Nägin täiesti uute kommiideede testimist. TÜ arst käis Kõllestes, tegi igast variandist mõned kommid ja viis Tartusse, lastest koosnevale katsegrupile degusteerimiseks.

Ükskord olid naised elevil, kuna tahtsid võita kasti Balbiino jäätist. Elmar loosis välja. Selleks tuli saata sinna vastus jäätiseteemalisele küsimusele. Sõnumi hind 1 euro. Naised kobaras koos, mobiilid pihus, toksisid sõnumit. „Klahvi om nii väikse, midagi es nää!“. Põnevus kasvas: „Lõunale es saa minnaki, loosimine tulep!“ Tuligi loosimine, aga mitte võit. Kõik töötasid ja olid vait. Küll teine kord võidab.

Aga need on ühed kõvad naised, kes on kindlalt ja üksmeelselt laste kehalise karistuse poolt. „Kusagile tuleb piir tõmmata! Ma vihkan vabakasvatust!“

Naised ei salli multikultit: „Igaüts elägu oman kotun“.

Viimase praktikapäeva auks küpsetasin Kõllestes pannkooki. I1 tõi enda keedetud vaarikamoosi, P maakanade mune.

Pidu Kõlleste Kommimeistrite puhkenurgas

Iga päev terve selle kahe nädala jooksul, kui sõitsime kas tööle või koju, vaatasid naised ühes kindlas kohas autoaknast välja ning meenutasid kolme rebasekutsikat oma emaga, keda nad olid veel nädala aja eest aasal hullamas näinud. Kaks kutsikat olevat juba auto alla jäänud. I1 rääkis, et ta viskas ükspäev rebastele liha. Õhtuks oli liha kadunud ja rebased ei tulnud enam. „Said liha maitse suhu ja läksid metsa!“ arvas I1 ja naeris. Minu äraminekupäeval nägime midagi jubedat. „Rebasekutsikas... on auto alla jäänud!“ hüüdis I1 hommikul sealt mööda sõites. Viimane elus olnud rebasekutsikas lamas, koon taeva poole ja saba sirgu, autotee ääres. Terve pesakond oli inimtegevuse tõttu otsa leidnud ja seda nii vaikses paigas, kus kilomeetrite viisi ei elagi eriti kedagi. Õhtul lebas loom endises kohas ja I1 hakkas nutma.

Viimasel päeval oli ka viljakoristus alanud ning naiste armastatud rukkililled olid viljaga koos maha niidetud. Tüükad olid püsti.

Suvevaheaeg!

Kool ning praktika Werneris on läbi. Järgmine praktika tuleb juulis Kõlleste Kommimeistrite juures ning kool algab uuesti sügisel.

Kõlleste Kommimeistrite kommitehas või kuidas öelda, kommimaja, sest see on pisike armas nelinurkne hoone, asub uskumatus perifeerias. Olen suhteliselt hull. Umbes sama hull nagu Slavoj Žižek, ainult erineval alal. Nimelt hakkan oma Valgemetsa suvilast igapäevaselt rattaga Kõllestesse ja tagasi liikuma, kusjuures suurema osa teekonnast hõlmavad kitsas hobusetee või kruusatee. 13 km üks ots. Sooja veega pesemisvõimalus puudub nii suvilas kui Kõllestes. Aga ma olen ju Venemaal karastunud. Milleks siis jõed on?

Olla kondiiter on nii palju lahedam kui näiteks põhikooli õpetaja või klienditeenindaja. Olen elus väga vähe muud tööd teinud kui kunst. Neist töödest, mida olen teinud, suudab üksnes kõrgkooliõppejõutöö kondiitritööga võistelda.

Kondiitri elukutse plussid on minu jaoks järgmised

• Kogu aeg aktiivne tegevus. Passimise hetki pole peaaegu kunagi.
• Magus elu. Krõbedaid koogiservi ning ülejäänud kooke, torditükke jne saab tasuta koju kaasa võtta. :P
• Käeline tegevus. Sa tunnetad kätega kõike, mida valmistad. Sul on kontakt oma tööga kõige otsesemas mõttes. Selge ja lihtne. Sa teed midagi valmis ega võõrandu tööprotsessis iseendast ega maailmast.
• Inimesed armastavad sinu töö tulemust, kui sa just midagi tuksi ei keera. Esimesi kordi midagi tehes võib ikka epic faile ette tulla. Ei tasu end heidutada lasta. Nagu kõik käelised tegevused, nõuab kondiitri töö pidevat harjutamist, et põhitöövõtted ei ununeks.
• Tunne, et teed midagi kasulikku. Maiustuste kasulikkus on muidugi kaheldav, aga mis elu see ilma magusata oleks? Pigem juba surm. Pealegi on paljud toorained tervislikud: muna, piim, vahukoor, moos, marjad, puuviljad, kodujuust, kakao, šokolaad jne. Suhkur ning nisujahu pole nii super, aga alati ei pea nendega liialdama.

Täisterajahu veega 10 X suurendus. Kollased on kiudainekestad on seedimatud ja puhastavad soolestikku. See muudabki täisterajahu tervislikumaks kui peenelt jahvatatud jahu (kõrgem sort).

 Miinused

• Tööaeg enamasti on 5 päeva nädalas, algusega kl 8 AM ja kestusega 8-12 h. Tunnistan, et mind selline ajakava pikapeale väsitas ja väsimus mõjutas mu tööviljakust. Kurnatud tööline ei arenda enam oma loomuses peituvaid võimeid vaid tahab lihtsalt magada.
• Palk sellise suure töö eest ei ole minu arvates piisav, kuid siiski parem kui õpetajal, kunstnikust rääkimata. Kunstnik ei saa enamasti üldse palka. Pealegi on erinevates firmades erinev palgatase.
• Werner kolib peagi uude kohta, aga praeguses st vanas kohas käis töö vahetustega. Kui ma üldse tööl käima peaksin, siis minu jaoks oleks üsna ideaalilähedane töötada kondiitrina õhtuses vahetuses, kas üksi või kahekesi. Stressivabamat töökeskkonda annab otsida. Miinus aga on see, et igal õhtul tuleb samu kooke treida, kuigi see ka võib vahel muutuda ja oleneb firmast. Arvestades, et nii ideaalset tööd nagu õhtuse vahetuse kondiiter esineb vähe, siis tellimustööna kondiitritoodete tegemine oleks ka äge. Selleks pean veel harjutama, sest praktikal ei õnnestunud mul veel neid kõige peenemaid ja keerukamaid töövõtteid läbi teha.
• Oma kohviku tegemine oleks põnev, aga mind ei vaimusta maksud ega VET ameti nõuded toidukäitlejale. Loomulikult peab toit olema ohutu ja toidukäitlemisetapid läbipaistvad, aga kas ma tahan oma kohvikut piisava entusiasmiga, et see meeletu ettevalmistus end ära tasuks

Võisaiad ahjus algusjärgus

Võisaiad ahjus kohe valmis

Viimase koolipäeva õhtul tegime koosviibimise Maitseelamuste kojas. Suunasin ühe feminismivastase kaasõpilase järeldusele, et feminism pole hüsteeriline liikumine vaid see annab naistele vaba valiku, mida oma eluga teha. Vanasti oli naeruväärne, kui naine ei tahtnud lapsi ega meest vaid hoopis ülikooli ja reisima, kusjuures enamasti jäid ülikooliuksed naisele suletuks, tahtis ta või mitte. Praegu saab valida, kas teha kõike ja püüda tegevusi ühitada või jätta mõned asjad välja.

Mul läheb kolmas kuu taimetoitlasena. Lihaisu on vaibumas. Söön peaaegu iga päev ube, mis on minu jaoks lihaasendaja. Lõpuks on siis valmis ja koolis ette kantud kaua ja emotsionaalselt kirjutatud ettekanne loomõigustest. See teema on nagu Tallinna linn, mis eales valmis ei saa. Masendusega võideldes sai see tehtud. Seosed loomade- ja naiste (ka mustade ja seksuaalvähemuste) õiguste vahel on ilmsed. Laiemalt võibki seostada inim- ja loomõigusi, ilma et neil olulist vahet tuleks teha. Loomõiguslaste kaugem eesmärk ongi murda maha müür inim- ja loomaliigi vahel. Oleme võrdsed elanikud planeedil Maa.
Laadi ettekanne alla:
PDF slaidid
Wordi docx tekst

Kondiitri teema juurde naastes lõpetan ühe oma klassikaaslase mõtteteraga: munamassil oli kukkunud kuupäev.

Ehitaja, kes unistas vorstist

Pole aega enam kirjutada. Kogu vaba aja veedan Werneris praktikal ja homsest tuleb kohe kool otsa. Olen krooniliselt väsinud ning tunnen, et lihapuudus hakkab mind nõrgestama. Jõutrennid on ajanappuses ka harvemaks jäänud. Söön laias laastus järgmisi asju: riis ubadega + juurviljad, tatar läätsede ja sibulaga + juurviljad, leib, erinevad pudrud, pähklid, puuviljad, maiustused, või jne. Joon piima, aga isu muna ja kodujuustu järele on millegipärast vaibumas. Samas tahaks vahel hirmsasti head mahlast lihakäntsakat. Kõik tundub magus. Ostsin kanepipulbrit, mida proovisin kohe Werneris praktikal olles. Kõik jälgisid huviga ja küsisid, kuidas maitseb. No kuidas silo ikka maitseb? Kuiv ja kergelt mõrkjas ning rikub iga söögi maitse ära. Oli seda jama nüüd vaja.

Ma ei söö lehmakesi!

Panen siia skype vestluse õega.

[20:29:15] Fideelia: kanepipulber on ikka jube, selle maitse rikub kõik. peaks maha müüma.
te oleksite võinud hoiatada. arvasin, et maitsetu.
kanepi kapsleid oleksin pidanud võtma, aga need maksid 15 eur ja 100 g vähem. raha on niigi vähe, nüüd veel ostsin kuiva silo.

[20:53:44] Elo-Maria: mis hoiatada, kui me ütsimegi ju, et suht maitsetu. ju siis sinu jaoks pole, kõik on ju individuaalne. aga jah, ega ma ka teda palju ei taha korraga.
kapslid on hea variant.

[23:13:53] Fideelia: minu pool käis just ehitaja, kes teenib soomes 2000 eur kuus. rääkis, et meeldib, et saab poest kõike osta, vorsti näiteks. :P
istub mu toas, samas valgusaastate kaugusel ja ma saan aru, et ta on ilmselt lihtne inimene, kes on unistanud oma autost, vorstist jne ja ma ei räägi talle sigade kannatustest.
mõtlesin, et peaks kutsekas ehitust õppima, et soomes pappi teenida

[23:53:47] Elo-Maria: :) tere tulemast meie reaalsusesse, ütleksid taimetoitlased selle peale.

Loodusseadus

Kaks koolinädalat taas möödas. Mai lõpus-juuni algul on käesoleva semestri viimased kontakttunnid ja praeguseks on kuhjunud palju väikeseid, lihtsaid, aga siiski aeganõudvaid koduseid töid

Eelmise nädala koolihitt oli mikrobioloogia, kus saime laboris mikroskoobi all vaadata hallitust ja pärmi. Pärm tundus tõesti elavat. Ta liikus, pungus ja mõned rakud ujusid vilkalt. Hallitus oli nagu roheline omadega sassis tillitaim. Pildistasin ja filmisin mikroskoobi toru kohal ning unustasin, et õps oli käskinud joonistada, mida me näeme. Mina ei tohi joonistada ju. Aga kas pärmirakkude joonistamine seostub kunstiga? Raske otsustada. Esimeses videos on pärmirakud joodiga värvitud, teises värvimata.

 

Teisel nädalal tegime liiva-lehttaignast kringleid. Koolis saab pulli ka: lihatehnoloog viskab kilde. „Mees peab naist ikka ohjes ka hoidma!“ (teemal, et on naisi, kes välimuse käest lasevad). „Eks see ole loodusseadus, et me liha sööme.“ (vaatab mind kaastundlikult). Mõnikord vaidlen talle vastu, teinekord ainult pööritan silmi ja vahetan selja taga istuva folkloristiga pilke, sest lihtsalt ei viitsi sekkuda. Ega meie tore punapõskne lihatehnoloog ainus ole, kel huvitavaid ideid tekib. Ja ta on tegelikult tõesti tore inimene. Ootan huviga mai lõppu, mil tema tunnis taimetoitluse ettekande pean.

Werneris arenen kiiresti, eriti nüüd, kus sain käe valgeks. :)

Kool ja praktika korraga on päris väsitav. Eriti hull oli see saatuslik päev, mil hasardi mõttes kell 7 hommikul tööga algust tegin. Mu juhendaja jäi haigeks, läks koju ning pidin üksi Napoleone kokku panema. Tegelikult on see lahe töö, lihtsalt õhtupoolsem aeg sobiks organismile rohkem.

Taimetoit on suht ok nüüd. Mai algul sain rohkem raha ja aega ning võtsin menüüsse oad, läätsed ja herned, lisaks pruun riis, tatar, spagetid, aknalaual pottides kasvav petersell jne. Oad maitsevad lihale üsna sarnaselt. Loodan, et ma ei tüdine neist niipea. Liha võis olla väga erinev, aga oad jäävad ubadeks, seisa või pea peal. Lihaga oli lihtsam. Süüa teha enamasti aega ei ole. Viskad lihakäntsaka kas ahju küpsema või potti keema, võtad kõrvale kas kartulit või riisi, aurutatud juurikad ja valmis. Olen nüüd üle kuu aja olnud taimetoidul. Vahepeal tundsin, et annaksin palju, kui tüki liha saaks. Olin valmis haarama telefoni, et oma tuttavalt jahimehelt ulukit osta. Tegelikult viiakse ulukid ilmselt hoopis kokkuostu, kus vet need üle kontrollib jne. Otse pole turvaline. Igatahes loodan, et mul on võimalik väita: lihaga seonduv pole minu probleem.

Kondiitripraktika

Pühapäevase seisuga on mul tehtud 41 tundi kondiitripraktikat 400-st. Oma esimeseks praktikakohaks valisin Werneri kohviku Tartus. Seal on paljudele meeldinud praktikat teha ja nüüd meeldib mulle ka, sest seal on lahedad ja praktikantidega kannatlikud töötajad. Werneriga on mul isiklik side ka, sest mu vanaisa, TÜ õppejõud Karl Taev omal ajal lausa elas seal. Soodne asukoht ülikooli kõrval muutis Werneri õppejõudude kogunemiskohaks. Sageli võeti seal ka eksameid vastu. Vanaisa unustas krooniliselt oma asju Wernerisse. Tavaliselt ununes vihmavari ja vahel ka portfell. Kaduma ei läinud kunagi midagi. Omad joped. Kui 1. klassis käisin, põles Werner maani maha ja me maalisime lastekunstikoolis tulekahju. Mu ema kutsus Wernerit vanamooride kohvikuks, sest viltuse baretiga vanadaamid armastasid seal kohvitada. Kartsin lapsena, et vanamoorid põlesid sisse, mis muidugi oli täiesti alusetu hirm, sest niipea, kui Werner taas tööle hakkas, olid moorid tagasi.

Werneris tehakse maailma parimat Napoleoni kooki, aga kõik muu ka on väga maitsev ja lõviosas tehtud naturaalsetest toiduainetest.

Minu kokku pandud Napoleoni kook on saanud FB-s rohkem laike kui mu kunstiteosed

Kahel esimesel päeval panin kokku Napoleoni- ja Porgandikooke.

Kolmas päev kulus kuulsate Brita kookide kokku panekule.

Edaspidi läks keerulisemaks.

Neljandal päeval kaalusin paljusid aineid. Oli meeletut külmkappide ja panipaikade vahel jooksmist. Kaalusin kohupiima, et teha tuuletaskutele kreemi ja plötserdasin terve ruumi täis. Mu juhendaja ütles rahulikult naeratades, et ma mökerdan kõik täis ja palus järgi jäänud kohupiim uude nõusse panna, et see viisakam välja näeks. Siis panin vahukoore mikserisse. Hiljem tuli juhendaja mulle viisakalt teatama, et kaalun nii kaua, et kui ta poleks vaatama läinud, oleks mu vahukoor võiks vahustunud. Tuuletaskute täitmine toimus pritskoti ja tüllega, kust pigistasin kohupiimakreemi tuuletaskusse. Umbes 10ndast taskust alates hakkas asi sujuma. Pritskotti pidi kõhu vastas hoidma, aga et kott oli kilest, niiskus ta ruttu ja kreemine löga imbus läbi riiete mu kõhunahani, põhjustades allergiat. Võtsin allergiarohtu ja sain terveks.

Viiendal päeval pandi mind valmis torte viimistlema ja lõikuma. Kartsin, et lõikan viltu ja kogu tort läheb mahakandmisele. Esimest korda torti puhtalt ja sirgelt lõigata ei ole kerge. Õnneks müüakse neid tükikaupa ja kui 2 tk kogemata valesti lõikasin, sain need endale. Korralikud tükid müüdi maha. Feilisin laimidega. Koored paluti ära riivida, aga sain valesti aru ja riivisin esimesest laimist pool viljaliha ka ära. Juhendaja märkis muiates, et pole viga, tulebki kook rohkem laimi maitsega. Seejärel pidin laime lõikuma, aga lõikusin kole paksud ja kohmakad viilud nagu mingi talumees. Täiega mark oli. Õhtuks õppisin kõik selgeks ja sain viie.

Need laimilõigud näevad juba päris head välja. See kook on minu kaunistatud.

Mulle meeldib peale tööd kondiitrite tsehhist, mis asub keldris, üles tulla, kevadisse Tartu Kesklinna astuda, juuksed valla, suured päiksekad silmi varjamas ja mõelda, et tänaseks olen vaba. Ja veel tõdeda, et kuigi praktika eest palka ei maksta, sain hindeks jälle viie, sest näitasin üles püüdlikkust, tahtejõudu ja kangelaslikkust, isegi kui esimesel korral kõik ei õnnestunud.

Varakevadine portree

Ei meeldi käia hommikuses vahetuses, sest olen öökullitüüpi. Ja ei, hommikune töö ei alga kell 04 vaid alles 08, mis ometi on minu jaoks ülimalt varajane aeg.

Hommikuti kl 7.30 bussi peale minnes tunnen end kui tõeline inimene, kes tõesti käibki iga päev tööl. Hommikuti läheb ja õhtuti tuleb. Ja kannatab välja igasuguse ilma, sest varahommikul võib olla päris külm. Bussid on hommikuti tihkelt täis. Isegi nädalavahetustel. Pühapäeva hommikud on Tartu kesklinnas haudvaiksed. Mõni üksik uitaja või kamp kusagil. Kõik magavad. Mina üksi külmas kevades. Ma lähen tööle.

Autoportree kondiitrina

Autoportree kondiitrina

Kella neljaks õhtusesse vahetusse minnes olen ärganud ja palju asjalikum ning optimistlikum kui hommikul. Tööjõudlus on suurem ja ma suhtlen rohkem, kuigi õhtuti polegi palju, kellega suhelda, sest tööl on ainult üks pagar ja vahel lisaks veel üks praktikant. See-eest on see pagar täiega lahe.

Taimetoitluse teema kütab kirgi. Lõuna on töö juures (kõlab päris šefilt- töö juures) tasuta, aga erimenüü võib olla raha eest, olenevalt toidust. Mina vajan erimenüüd. Iga kord, kui tellin endale taimetoitu, arutavad mu töökaaslased veel tükk aega sel teemal. Tõtt-öelda on ikka veel võõras tunne öelda enda kohta taimetoitlane või et ma ei söö liha. Ja endiselt tunnen et miski on puudu. See tuleb vist sellest, et mul pole praegu veel nii mitmekesine taimetoiduvalik nagu see ideaalselt võiks olla, et kõik ained kätte saada. Pooled asjad ei meeldi ka. Spinat on mõru, spirulina hakkab vastu, tofu meenutab seakõrvu ja on maitsetu, soja on jahune ja tuim jne. Läätsi ka iga päev ei taha. Toidul peab olema elementaarne maitse ja iseloom. Muna ja piima ma küll veel ei jäta. Kala olen nüüd maha jätnud. Eriti hard core vegan sööks ainult toortoitu. Ma ei kujuta end sellisena üldse ette. Tõenäoliselt ma nii kaugele ei lähe, aga eks aeg näita. Loomade nimel olen valmis loobuma mõnedest naudingutest, näiteks lihast ja kalast. Loomad on mu sõbrad, aga oma sõpru ma ei söö. Sarnast mõtet on väljendanud ka George Bernard Shaw, pikemalt siin. See, mida kuulus feminist Simone de Beauvoir ütles naiste kohta, seda saab öelda ka loomade kohta: kärbime neil tiivad ja imestame, miks nad ei lenda. Hoiame sigu räpase põrandaga raudsulus ja nimetame neid mustadeks, kuigi sead on väga puhtuselembesed loomad. Jne jne.